04 December 2020

Tondi Shaurma püsiklient

Minu 6 viimast Bolt Foodi tellimust on shaurma wrapid Tondilt. Tundub nagu sõltlane juba. Tegelt on ikka ülimugav toidu vaaritamise asemel kiire tellimus teha. Mu viimase aja probleem on see, et mul pole eriti isu millegi järele. Seisan nõutult keset poodi ja ei suuda mitte midagi välja mõelda, mida süüa tahaks. Reeglina võtan siis mingid rutiinsed valikud a'la broilerifilee ja loomahakkliha. Küll nendest ikka lõpuks midagi vaaritada õnnestub. Kodus sama lugu, tõmban külmkapi ukse lahti, süüa tahaks aga mitte midagi ei taha. Seetõttu on kohati Bolt foodist tellimine rahaliselt parem variant, kui osta poest kokku igast asjast mitu varianti, ehk midagi sobib.

Täna pani kuller näljase inimese kannatuse ikka korralikult proovile. Lõuna jäi vahepealt söömata ja siis kui tellimuse tegin, hakkas pilt juba silme eest näljast häguseks muutuma. Jälgisin nagu kotkas neid minuteid enne kohalejõudmist, kui siis kuller saabumise kellaaega muudkui edasi lükkama hakkas. Klõpsisin närviliselt tellimuse peal edasi tagasi ja avastasin äkki õudusega, et kulleri nimi ja perekonnanime esimene täht on täpselt samad, mis mu eksil (äpis näitab nime a'la Toomas R. juhul, kui te ei tea). Jumal teab, eks ole, äkki sõidabki kullerit. Söögiisu läks mõneks hetkeks üldse üle. Genereerisin peas juba erinevaid variante, kuidas kummalisest olukorrast välja tulla. Õnneks, ma ütlen õnneks oli ikka teine poiss ja shaurma oli sama hea nagu alati.

30 November 2020

Head jõuluaja algust!

Kuigi elu kipub olema hetkel hallivõitu - dressides kodukontoris, viiruseohu tõttu trennis ei käi, inimesi eriti ei näe - siis jõulud tulevad ometi vääramatu jõuna :) Vähemalt midagigi helget - küünlad, jõulutuled, mandariinid, piparkoogid, verivorst ja praekapsas.

Aga ikkagi on veits imelik see aasta ja imelik on olla. Paar päeva tagasi kutsuti mind deidile. Aga kuhu minna? Mulle tuttavad restoranid suht kinni, kinos peaks maski kandma ja uusi filme eriti pole, rahva sekka nagunii ei taha igaks juhuks minna. Otse hotelli? :) Või on mul lihtsalt fantaasiat kõvasti vähemaks jäänud võrreldes u 10 a taguse ajaga, kui ma viimati kohtamas käisin. Ühtegi head ideed ei tule pähe. Mitte, et ma dikteeriks kutsujale, kuhu minna, vaid mõtisklen omaette, kuhu ma üldse minna tahaks.

Pakuti Nukuteatri pileteid, väga oleks tahtnud lapsega minna. Aga pigem mitte igaks juhuks. Ei tahaks asjatult riskida ja pärast ennast kiruda. 

Nii tuleb endal kodus mõnus olemine sisse seada koos Netflixi dokumentaalide ja jõulufilmidega ja kallite inimestega. Sellega mulle tuleb meelde, kuidas üks õhtu oli TV3st "Terminaator: Genisys". Issssand jumal, kuidas ma oleks seda filmi tahtnud sama suure (kui mina) Terminaatori fänni mehise õla najal vaadata. Nagu niiiiii kahju oli seda filmi üksi vaadata ja mitte jagada elamusi.

18 November 2020

Mugavustega harjub

 Täna on 4. päev ilma sooja veeta...

Laupäeva õhtul otsustas kuumaveeboiler läbi roostetada ja vett läbi laskma hakata. Lihtsalt infoks, et  hooldusvaba boiler tähendab seda, et ainuke hooldus, mis sa siiski tegema pead, on regulaarselt max 7 aasta tagant boiler ära vahetada.

Nii ma siis nüüd ootangi seda uut boilerit. Samal ajal viimast varandust müüki paisates, sest mingit puhverraha mul kogutud pole ja boileri ost ja vahetus on märkimisväärne kulu. Isegi paar pisarat jõudsin sel õnnetul õhtul tilkuva boileri kõrval ja ujuvat garaažipõrandat mopiga kuivatada üritades valada. Ma tean, et alati on keegi, kes tuleb appi aga selleks tuleb enne rahuneda ja siis osata õigelt inimeselt abi küsida. Õnneks on mul väga toredad naabrimehed, kellest üks ei pidanud paljuks ka pidulauast tõusta ja tulla mulle appi õiget kraani kinni keerama.

Vist delfist lugesin ükspäev mingit sisuturundusartiklit, et loomisel on rakendus töömeeste tellimiseks Bolti põhimõttel. Et äpist tellid, tuleb kohale, "taksomeeter" hakkab jooksma ja hind on eelnevalt kokku lepitud ja läheb lihtsalt kaardilt maha. Mul oleks küll palju küsimusi aga põhimõtteliselt on see jubeäge idee. Kui paljude vanainimeste või üksikute naiste või isegi meeste, kes alati ka kõiki töid ei oska, muresid see ära lahendaks.

Õhtul lähen spordiklubisse duši alla, trenni vist ei viitsi minna.


26 October 2020

Superwomani elu: Jälle kriis mitte edasiminek

Kõigepealt ma guugeldasin "How to get unbanned from Tinder" ja siis lugesin paar päeva erinevaid juhiseid selle kohta. Seda lugesin ka, et saavadki päris paljud inimesed suht ilma põhjuseta bänni ja on pärast seda õnnetud.

Mina nüüd otseselt õnnetu polnud. Aga lihtsalt veits närvi ajas küll. Ma ei taha, et minu põhiõigusi piirataks :)

Ühesõnaga, tegin mina kõiki trikke arvesse võttes uue konto. Ühtegi eelmist pilti kasutada pole soovitatav, muidu tunneb kontrollirobot ära. Ainus pilt, mis oli kasutamata, oli üks pilt minust pimedas, pärast trenni, sassis juustega, meigivaba ja tukk üle silmade. Ühesõnaga pime ja sünge pilt, kust suurt midagi näha polegi. Vanus on märgitud ka veel õige sealjuures.

Kui nüüd keegi mulle ka selgitaks, miks selline pilt laineid lööb?? Täiesti arusaamatu. Ma ausalt ei ole mingi silmapaistev iludus. Hiljuti sain ehmatava selgusega aru, et mu enesekindlusest on suur-suur tükk puudu. Mis isenesest pole ka ime, kui oled elanud kellegagi üle aasta nii koos, et ta pole su poole isegi mitte vaadanud. 

Olles ära öelnud juba kümnetele pakkumistele kohe kokku saada, hiilides kõrvale vastamisest, millal ma kohtumisega nõus oleks ja sellest, kui paljuga mind sponsoreerida vaja oleks (issand jumal!) , on mul juhe koos ja ma ei tea enam, mida ma tahan või keda ma tahan. Vahel ma mõtlen, et kui mul oleks see kaotsiläinud enesekindlus alles, siis ma elaks praegu sellist luxury elu,  nagu see Cougari triloogia kangelane 1. osas :D (Selgitus: raamatu kangelanna Viktoria ei jätnud ühtegi juhust ehk ilusat noormeest kasutamata)

Ma muide laenutasin hiljuti raamatukogust selle "Cougari" triloogia ja mulle see eriti ei meeldi. Kui esimeses osas on kangelanna überilus, seksikas, kuum ja 51 kg siis iga järgneva osaga muutub ta järjest vastikumaks, kui kolmandas osas on ta äkki alkohoolikust "räuskav vanamoor". Mistõttu 3 osa ei edene mul absoluutselt ja ma kaalun selle poolelijätmist. Lisaks häirib mind kogu triloogia sõnaseadmise viis ja nö kuumade kohtade kirjeldused.

Nii et ma istun praegu täiesti kottpimedas, ilma ühegi valguskiireta tupikus, mida ilmselt tuntakse ka keskeakriisi nime all. Ja ma ei tea, kuidas edasi või kes ma üldse olen. Või kuhu ma minna tahan. Ma tahaks väga võtta oma julguse ja enesekindluse riismed kokku ja minna kasvõi proovida kohtuda mõnega, kes minust väidetavalt unistavad... 



14 October 2020

USA piloot Riley

 Arvake ära, kellele meeldib USA piloot Riley, kes on naisest lahutatud, tütreke on surnud, ainus tädi suremas vähki ja rohkem sugulasi polegi, sest on pärit foster care´ist?

Jah, sellele samale inimesele, kes paar postitust tagasi ütles, et on täiesti arusaamatu, kuidas intelligentsed naised lasevad end täiesti ära tinistada. 

Sest mingi osa minust usub tõsimeeli, et on päriselt olemas selline mees, kes lubas mulle alla tuua kuu ja tähed ja armastada elu lõpuni. Sest äkki ikkagi, või vahest siiski...? 

Lubasin endale, et kuna see suhtlemine teeb mul tuju heaks, mõjub positiivselt kaalulangetusele ja saan harjutada tundide viisi inglise keeles rääkimist telefoni teel, siis see asi kestab kuni esimese rahaküsimiseni.

Samal ajal ei istu ma üksi oma õnne otsas, vaid raporteerin järjepidevalt loost oma lähedastele, et oleks kindel, et ma mingi hetk tõesti kuskile raha üle kandma ei hakkaks. Suuremad riskid on muidugi hajutatud sellega, et mul pole endiselt raha, mida üldse kanda.

Nii, et hoidke mulle pöialt, äkki saan jõuludeks mehele :)

27 September 2020

Hambahaldjale peksa

 Kui oma arust teed kõike õigesti.... Lased lapsel kraanivett juua toidu kõrvale, mahlu ja limonaade põhimõtteliselt koju ei osta, sest oled näinud kunagi väikelast pruunide hambajuppidega ja ema imestust, et kas limonaadi ei võigi laps juua. Kui valid poest väikelapsele oma arust kalli ja kvaliteetse hambapasta ja odava laiatarbekauba poole üldse ei vaatagi. Kui käid lapsega järjepidevalt hambaarsti juures, vaatamata sellele, et midagi teha ei saa, aga natuke kontrollida saab, sest laps kardab nii hirmsasti.

Ja siis avastad jäävhammaste tulles, et lapsel on suure tõenäosusega fluoroos.

Fluoroos pidavat tulema joogiveest või hambapasta söömisest väiksena. Tundub, et ma olen absoluutselt kõike valesti teinud ja sellega rikkunud oma lapse ilusad hambad. Ma tahaks nutta natuke. Õigemini isegi palju. Õnneks sain hambaarsti juures ühe hea uudise ka, lastele on narkoosiga hambaravi tasuta. Järgmine kord üritame arsti juures hammastest röntgeni ära teha siis saab mõelda, mida ja kuidas edasi ja mis seal suus üldse toimub. Ilmselt tuleb üks narkoosilaks ikka kätte saada, mis sest et seegi pole väga kasulik.

Mul endal on suht korralikud hambad. Elus olen pidanud ainult väikseid auke parandama ja ühe juureravi üle elama. Ja mu lastel on häda häda otsa, selle peale kuluvast rahast rääkimata.

Tuleb vist hambahaldjalt kõik need mündid tagasi küsida, mis ta mu laste hammaste eest sai.

22 September 2020

Uus trennihooaeg

Vastupidiselt kõikidele koroonapaksudele võtsin mina sel perioodil rahulikult kaalust alla. Ma isegi ei tea miks. Aga kontorisse tagasitulekuga hakkas kaalunumber taas ülespoole liikuma. No kõik need kommid ja küpsised ja sünnipäevakringlid.  

Võtsin paar nädalat hooaja alustamiseks aega ja eile siis lõpuks käisin põhiliselt eakamatele ja vigastustega sportlastele mõeldud kerelihaste trennis. Et rahulikult alustada. See on selline trenn, kus väga vaikselt ja rahulikult treenitakse suht kõiki kerelihaseid. Ei ole mingi jõutrenn. Üks väike hantlike ainult kasutamiseks. Reaalsus oli aga see, et poole trenni pealt tilkus mul higi ninaotsast ja täna on päris paljud kohad valusad. Sellest trennist?? 

Keerutasin end ükspäev peegli ees ja jäin kohe mõttesse. Millal ma viimati end oma kehas hästi tundsin? Millal ma endale viimati üldse meeldisin? Ei mäleta... Kuidas ma nii kellegile teisele üldse meeldida saaks? Ei saagi...

21 September 2020

Tinderist vasta näppe

 Ma suhtlesin suht pikka aega ja tihedalt ühe tüübiga, kes algselt oli pärit Tinderist. Vahel juhtub, et esimesest lausest peale jutt ja arusaamine elust klapivad ja on jumala tore rääkida. Rääkida kellegile oma päevast ja lihtsatest asjadest ja kuulda samu asju vastu. Jagada häid lugusid, mis parajasti autosõidu ajal kuuled. Recordida tobedaid lauseid. Tunda heameelt, et keegi põleb vajadusest sulle kirjutada.

Ainus probleem oli see, et ta ei tahtnud oma pilti jagada. Olemasolevad noorepõlvepildid olid ulmeilusad. Täpselt minu tüüp, kõrged põsesarnad, suur kõrisõlm, sirge nina ja suht enesekindel ilme. Oeh ja kui ma siis lõpuks selle paarikuuvanuse pildi kätte sain, pidin pettumusest nutma hakkama ja ei suutnud tüübile ka ütlemata jätta, et "Ma ei saa aru, kuidas sul õnnestus oma noorpõlveilu niimoodi ära käkerdada?!"

Miks sa pead panema üles oma vanad pildid, ja kartma saata uusi pilte hirmust, et vestluspartner paneb tuhatnelja jooksu. Hirm oli muidugi õigustatud, sest kontrast oli niivõrd suur. Vastupidiselt mulle endale, kes ma panin üles sassis juustega ja meigita pildi, et jumala eest kellelgi ei tekiks mingit illusiooni minust.

Nüüd on nii, et ma tunnen temast puudust aga kahjuks tean, et sellest ei tule midagi välja. Ja endiselt piinlik on ka enda pärast, et ma selline pealiskaudne bitch olen, kuid koledat välimust ma endale maha ei müü. Lisaks kõigele sain Tinderist bani ka, nii et see etapp on nüüd lõppenud.



08 September 2020

Orjatöö

 Kui ma palun oma väiksel lapsel enda järgi sööginõud ära koristada ja kraanikausi juurde tuua või lasen midagi muud koristada siis venib ta nägu väga pikaks ja ta teatab, et "Miks mina pean seda orjatööd tegema?!"

Esimest korda seda kuuldes olin tõsises hämmingus. Kust ta üldse võtab sellise lause? Kodus ei räägi orjatööst keegi. Ja teine küsimus on see, et kui tema seda va orjatööd teha ei taha, kes siis teeb? Kes teeb meil kodus orjatööd, ah? No ema loomulikult, kes muu. Vot nii on meie kodus selle orjatööga.

Lugesin just Indigoaalase juures, et suhete hoidmine on ka üks orjatöö, muudkui tunne huvi, hooli, helista, uuri ja küsi. Ma olen nii nõus sellega, kuigi see nõusolek liigitab mind suht kohe introvertide kategooriasse. Ma pigem ei tahaks introvert olla ja suure tõenäosusega enamus mu tuttavatest peab mind rohkem ekstraverdiks. Olen ka kiire kontaktilooja, kuulan inimesi huviga, salvestan infot, et sellega õigel hetkel välja tulla, leian pea alati igaühega teema, millest rääkida. Saan kõik oma jutud kiirkorras nende natuke pealiskaudsete kontaktide kaudu ära rääkida ja ventileerida. 

Aga kui ma koju lähen siis on mu suhtlemissoov otsas. Tahan vaikust ja rahu. Natuke nagu säraküünla moodi - võtan mingitel ajahetkedel ennast kokku, räägin, naeran, olen tore ja siis kui kui säde susinal lõpuni jõuab ja kustub, kustun mina ka ja lähen lukku kuni järgmise säraküünla süütamiseni. Mõni päev muide säraküünal ei süttigi. Sellest on päris hästi ka aru saada ja kõik käivad mureliku näoga küsimas, mis mul juhtunud on.

Õnneks on 40+ vanuses nii palju nutti, et paljud asjad siin elus ei lähe enam korda või ei tekita erilist emotsiooni. Tihtipeale on juba nähtud ja tehtud ja tead tulemust ette, pole vaja närvi minnagi. 
It is what it is...


02 September 2020

2. september

Ülisuur raamis peegel kukkus kildudeks, koogid kukkusid tagurpidi, klaasitäis rabarberilimonaadi ujutas kukkudes kogu laua üle. Lihtsalt mõned seigad eilsest kodusest aabitsapeost. Lisaks astus mõned tunnid enne üritust läbi koolipoisi vanaisa ja läksid tunnikeseks -  mina arvasin, et jalutama aga need targad läksid hoopis sööma vanaisa poole! Mina veel imestasin, miks laps peolaua ääres suurt ei söö, lemmikud kõik laual.

Täna siis esimene ranitsaga koolipäev ja homme lastevanemate koosolek. Arvutasin välja, et kui laps 12. klassi lõpetab (ja ma väga-väga loodan, et ta ikka läheb gümnaasiumisse) liginen mina suure hooga 60. eluaastale. Jeesus, kui kaua ma pean nooruslik püsima! Niigi on praegu juba enamus vanemaid, kes kooliukse taga laste üleandmist õpetajale ootavad, minust hulga nooremad. Täna oli üks üliarmas (loe:seksikas) isa oma ilusa tütrega ootamas. Täpselt minu tüüp...

Ja lisaks kogu sellele virvarrile on taevas täiskuu. Mu kunagine ülemus aastate tagant saatis mulle FB-s sõbrakutse. Ainus ülemus maailmas, kellega ma enam kunagi tegemist ei taha teha. Nagu miks sa saadad??

31 August 2020

Päevik, püksirihm ja palderjan

 Alates homsest hakkab uus elu. Laps läheb kooli. Võrreldes varasema koolikogemusega aastaid tagasi on praegu nii palju asju teistmoodi, et ma tunnen ennast täiesti rongist maha jäänud pensionärina. Ma ei jaga midagi tänapäeva tehnilistest vidinatest, moeriietest, mängudest, ühesõnaga mitte millestki ei jaga midagi.

Tellisin lapsele Canyoni nutikella. Et ta saaks kella vaadata ja minu jaoks oli oluline võimalus kellakaameraga ise äpi kaudu pilte teha. Kui ma nüüd selle kellaostuga mööda panin siis olen päris õnnetu.

Mida lapsele koolis selga panna. Jumal seda teab!! Mis on popp. Teksad ja pusa poisile? Mis pusa. Kas H&M ja Pepco on aktepteeritavad poed, kust kraami osta või ei. Kas kõik  peab Nike olema? Ranitsa valikul usaldasin Perekooli - Jack Wolfskin ranits. Mis soeng poisil peaks olema? Lihtsalt ok lõikus või parem oleks kohe alustada trendilõikustega. Noh, nii et seitel lõigatakse kenasti eraldi sisse.

Koolilauda pole suutnud ka veel välja valida. Teistel tublidel emadel juba ammu lapse tuba ümber tõstetud ja koolilaud paigas. Mina lugesin kuskilt, et kohe alguses peab nagunii koos lapsega õppima ja selleks on suur köögilaud hea küll. Mõtlesin, et vaatan aja jooksul. Äkki tuleb ka soodukaid, sest raha pole siin väga raisata.

Kuna koolide töökorralduse osas igasugune info puudub, siis ei tea ma ka milleks valmistuda. Mida poest ette osta ja mida mitte. Seega ma pole ka midagi veel hetkel ostnud. Kuidagi kõhe tunne on, aga samas oleks tobe minna osta kotitäis asju, mida vaja ei lähe.

Teie siin naerate aga mul on paanika :)

17 August 2020

Suvaline aknaehitaja

 Kas teil on mõni selline sõbranna, kes nimetab teie Elu Armastust "suvaliseks aknaehitajaks, keda ei peaks püünele seadma..."?

Mis tunne teil tekiks, kui seda inimest, kellest sa hoolisid 10 aastat, nimetatakse põlglikult "aknaehitajaks" lihtsalt sellepärast, et ta ei ole peensusteni kursis pangalaenu võtmise ja hüpoteegi seadmise tingimustega?  Nii nagu umbes 2/3 eestlastest pole sellega päris hästi kursis... Väidan seda julgelt oma 8-aastase pangajuristina notarisistumise kogemuse pealt.

Mu ekselukaaslasel oli palju vigu, umbes sama palju kui mul endalgi. Tal oli häid külgi ka ja kõige olulisem kogu asja juures oli see, et ma armastasin teda. Ta oli minu valik, minu - mitme magistriharidusega inimese valik. Ja see teeb haiget, kui minu valikut maha tehakse, sest see justkui annaks hinnangu ka mulle. Mina, kes ma valisin "aknaehitaja"... 

Ma valisin lihtsalt inimese, kes mulle väga meeldis ja see, et ta ei ei tea niipalju õigussuhetest kui mina, ei kuulunud kindlasti ta halbade külgede hulka. Ühest küljest jah ma kahetsen sellele suhtele kulutatud aega, sest ma kaotasin rohkem kui sain. Riskides muutuda imalaks, jah, ma teeksin seda uuesti. Selles oli Suur Tunne minu jaoks, võibolla sellist ei tulegi enam.

Kritiseerida saab ka ilma üleolevuseta. Põhimõtteliselt aga ma ei soovitaks üldse kellelgi kritiseerida oma sõbranna meest. Sina ei pea temaga koos elama ja sõbranna ei kuula seda nagunii kui ta on silmini armunud.




31 July 2020

Reede!

Mu auto tagapingil on pudel proseccot. Õde hommikul andis, kui sealt läbi käisin. Tööle sõites andsin natuke liiga paljudele närviliselt signaali.  Kontorisse jõudes sõin kõigepealt ära kodust kaasavõetud võileivad ja jõin kaks tassi kohvi. Vahetasin köögis  pool tunnikest kolleegidega hommikuuudiseid. On alanud minu viimane tööpäev, kui ma pean asendama umbes kolme inimest lisaks enda tööle.

Ma ausalt arvasin, et ma olen nii vana, kogenud ja kõva tegija, et saan sellega iizilt hakkama. Aga ohpoiss kuidas ma eksisin seekord. See nädal on olnud üks suur kannatuste ja paanikahoogude rada. Sügav korts kulmude vahel on niimoodi sisse kulunud, et kaalun tõsiselt täitesüste. Mitte üks kord küsiti sel nädalal mu käest, miks ma nii tõsine olen. 

Pean selle viimase päeva vastu! Tegin endale töödest nimekirja, sest ma olen lubanud teha nii palju asju, et enamus läheb meelest ära, kui teist korda üle ei küsita. Ma annan endale aru, et maailma mastaabis pole mu tööl märkimisväärset tähtsust, seega pole mul mõtet ka üle põdeda, kui midagi ideaalselt välja ei kuku või kui eksimusi sisse tuleb. Annan enda parima antud oludes ja vean selle töönädala eduka lõpuni ja saan kogemuse, mida ehk lastelastelegi rääkida, kuidas nende vanaema nelja inimese tööd tegi :D. Sest lapsed said seda kogemust juba reaalselt oma nahal tunda. (mitte füüsilises mõttes)

Õhtul sõidan koju, valan prosecco välja imelisse Iitala šampanjaklaasi, viskun oma suurele nahkdiivanile, võibolla tellin BoltFoodist midagi head, sest terve nädal pole stressi pärast korralikult söönud, panen telekast Netflixi käima, äkki vaatan u 7ndat korda üle "365 days" aga võibolla vaatan midagi muud, vahetan oma Tinderi-poistega kahemõttelisi nalju ja võibolla....tõesti võibolla lepin kokku mõne date, et see hull nädal veelgi hullemalt lõpetada.




23 July 2020

Printsvalgelhobusel.ee

Jäin täna tööle sõites vaatama minu kõrval valgusfoori ees peatunud väikekaubikujuhi mehist lõuajoont, kui äkki tundsin kõhupiirkonnas teravat igatsust minu oma oleva meesisendi järgi. Pöörasin pilgu ruttu sõiduteele ja punasele valgusfoorile tagasi. Sest kõige vähem on mul praegu selliseid mõtteid vaja.

Just praegu, kui ma asendan tööl mitut inimest ja mu pea tahab kõigest uuest ja tundmatust lõhkeda ja ma tunnen, kuidas neljapäeva lõunaks hakkab minus pead tõstma suuremat sorti ärevushoog ja ma pean sundima end rahulikult hingama ja tunnihaaval edasi liikuma. Ma ei looks hetkel ühtegi normaalsel alusel olevat suhet. Aga positiivne on see, et ma tunnen, et ma võiks seda juba mingi aeg teha. Sest siiamaani ma polnud sellele ideele reaalselt üldse avatud. 

Kuskil netflixi sarjas räägiti sellest, et suhteid on kahte sorti: on sellised, mis sind inspireerivad ja on sellised, mis sind täiesti ära lõhuvad. Kui nüüd elusebratriipude järgi vaadata, siis on kord inspireeriva suhte käes.

22 July 2020

Draamat täis elu

Ma tõesti kujutasin ette, et Draamakuninga lahkumine minu elust toob kaasa õndsa rahu ja vaikuse ja mittetülitsemised ja üleüldise zeni.

Aga ei! Teatepulga võttis üle väike Draamaprints ja ja ma tõesti ei jaksa varsti enam neid tujutsemisi ja dramaatilisi nutuhooge välja kannatada. Kui see oleks mu esimene laps, siis ma oleksin raudkindel, et ma üldse ei oskagi lapsi kasvatada ja olen täiesti läbikukkunud ema. Õnneks on mul siiski üks laps suht normaalne õnnestunud üles kasvatada. Aga selle teisega lähen ma vist küll varakult ja üleni hallina hauda. Kui ma just kuskilt abi ei otsi. Mida ma just teengi.

Peab ju olema mingi normaalne kisa- ja nutuvaba suhtlemisvariant meil ka. Kuigi ühel kaunil rahulikul hetkel me poisiga arutasime, et talle ei sobi, kui ma ütlen jonni peale kurja häälega "Pane suu kinni!". Talle pidavat sobima, kui ma ütlen: "Kallis lapseke, ära nuta nii kõvasti". Eks ma siis järgmine kord katsetan seda varianti.  Talle tegelikult hääle tõstmine ja karjumine üldse ei sobi. Samas aga rahulikku juttu ja palveid ta ei tee põhimõtteliselt kuulmagi. Milline oleks hea ja mõjus variant normaalse jutu ja karjumise vahepeal? Mina pole seda suutnud veel välja mõelda.

Tundub, et pean hakkama kasvatusteemalisi õpikuid lugema ja üldse ennast selles selles valdkonnas sügavamalt harima. Sest ega see asi ju lapse kasvades paremaks lähe, ikka hullemaks.




02 July 2020

Mul jääb toyboy saamata

Loen murelikult krimiuudistest, kuidas järjekordselt 40+ naisterahvalt on välja petetud ligi 60 000 eurot. Esiteks on mul muidugi kahju prouast, kes jääb ilma nii rahast kui armastusest ja tagatipuks peab minema häbiga politseisse avaldust kirjutama. Kes see ikka avalikult tahab tunnistada, et ta rumal on...

Teiseks teeb mind murelikuks see, et olen ise samas riskirühmas ja  lisaks suht naiivne kah. Väidetavalt töötavad kurjategijad armuskeemi kallal lausa rühmana, kui üks kirjutamast väsib, võtab teine üle. Siiani olen hirmuga kustutanud ja blokeerinud koheselt kõik võhivõõrad mehed, kes on üritanud mulle FB-s või instas sõbraks tükkida. Ma parem ei riski. Täna olen 100% kindel, et ma ei kannaks iial-iialgi mitte ühtegi senti välismaalasest mehele, kellega olen tuttav ainult internetis. Aga mind teeb murelikuks, et ilmselt ütlesid nii kõik naised, kellega ikkagi see trikk mingil moel ära tehti.

Millisel kombel on võimalik normaalne naine nii ära tinistada, et ta läheb ja võtab laenu selleks, et 60 tuhhi musta auku saata?

Millisel hetkel või mis põhjusel ma annaks ise käest ära kasvõi ühe tuhande, selle asemel, et hoopis endale, oma lastele või koju midagi ilusat osta?  Isegi 100 eurot oleks liiga suur summa internetimehele ära andmiseks.  Tundub nagu ma oleks selline ahne ja kade bitch siis. Ilmselt peaks mind hoopis see omadus murelikuks tegema.

Ma tahaks väga teada, mis need nupud või triggerid on, et oskaks neist hoiduda. Ilmselt jääb üle vaid loota omaenese elutervele mõistusele ja sellele, et mul tõesti pole kuskil liigseid ressursse või loodetavat pärandust, mille abil saaks endale kauni slaavi-latiino (sõbranna hinnang mu maitsele) toyboy lubada.

Aga selle kõige taga on hoopis suurem ja inimlikum probleem See, mille arvelt kurjategijad teenivad, on lihtsa ja inimliku armastuse puudumine. Jälle see minu naiivsus, aga ma tahaks uskuda et armastuse, mitte seksi puudumine. Selle viimase saab suht lihtsalt ja tasuta kätte. Minu arust. Ütle ainult õigel ajal "jaa". Armastusega on keerulisem, selle tekitamine võtab aega aga nagu näha, tasu on selle vääriline.

Mul on kodus kaks sõrmust - üks kullast pärliga, teine hõbedast tsitriiniga, Üks toob armastust, teine raha. Iga hommik olen valiku ees, mida ma täna tahan. Enamasti kannan tsitriiniga sõrmust. Viimasel ajal on sagenenud pärli kandmine.


29 June 2020

Keefir käekotis

Ma polnudki täna hommikul ainus, kes keefir käekotis tööle tuli. Juhuslikult märkasin ka kolleegil Gefiluse pakki kotist piilumas. Suvi on täiega kohale jõudnud - need paar õnnelikku kuuma päeva.

Olen saanud juba mitu ettepanekut minna õhtul randa külma Proseccot jooma. Tavaliselt saan neid ettepanekuid siis, kui ise ütlen, et mulle meeldib kõige rohkem õhtune rand, õhtupäike ja külm Prosecco. Aga kui nüüd tõsiselt rääkida siis mulle tõesti väga meeldib õhtune rand ja õhtupäike aga kahjuks jääb kül Prosecco unistuseks, sest auto ise koju ei sõida.

Jätkates juttu õhtusest rannast ja päikesest, siis eile käisin Kakumäe rannas, kus minu üllatuseks tuli päris kaua veeni kõndida. Rannast nii kaugel asuvat merd ma polnud varem näinudki. Tuli lausa valida tegevuste vahel. Kõigepealt pikk kõnd mere äärde ja istumine niiskel merepõhjal, et laps saaks vees möllata. Siis asjad kokku ja tagasi liiva peale, et laps saaks mänguväljakul turnida. Kaunis õhtu oli sellegipoolest. Ma tõesti naudin õhtust randa ja õhtupäikest :)

Õhtuse ranna sõber olen peamiselt sellepärast, et ei oma rannakeha ja nahatüüp ei kannata ka suurt praadimist. Minusuguste õnneks on välja mõeldud õrnalt pruunistavad kehakreemid, mida ma mõnuga kasutan. Julgen kiita Dove'i oma, kuigi iseloomulik lõhn on tal ikka. Kuigi kui nüüd kehapositiivselt mõelda siis on mul tegelikult vägagi kaunis kurvikas rannakeha ja patt oleks seda häbeneda. :)

Kui nüüd õhtuse ranna teema kokku võtta siis päikeseloojangut mere ääres pole veel see suvi nautida õnnestunud. Seega võib teha ettepanekuid ;)

02 June 2020

Võta mind

Ma olen raudselt 100 korda juba varem kirjutanud ka, et olen totaalne võhik aru saamaks, kui keegi minuga päriselt flirdib või kui keegi minust reaalselt huvitatud on.

Esiteks - see, mida teised võibolla flirdiks peavad, on minu jaoks tavapärane suhtlemine. Ehk kogu suhtlus meestega käibki naeratuste, vihjete ja nö õrritamise teel. Ja ma pean silmast suulist suhtlemist, kindlasti mitte midagi füüsilist ja igasugused puudutused on suur NO-NO-NO.












Teiseks on väga vähe mehi, kes mulle kohe esimesest silmapilgust meeldivad. Ja kui ei meeldi, siis pole ka mingit potentsiaali millekski enamaks. Mis aga ei välista tavapärast suhtlemist ehk flirtimist. Olen jah pealiskaudne bitch, hindan ainult ilusat välimust ja raha võiks ka olla :)  Jätke ohkimata kuidas 40+ proua vaimselt nii kaugele arenenud pole, et näeks välimuse taha. Ei näe ja ei taha ka näha.

Kolmandaks ma tavaliselt üldse ei usugi, et keegi võiks minust huvitatud olla. Vaat nii "kõrge" enesehinnang mul ongi. Ma ei näe endas praktiliselt ainsatki omadust, mis võiks kellegile meeldida. See on juba kliiniline juhtum, ma tean. Ja ma ei tegele selle mõtteviisi muutmisega.

Täna sain tööchatis meeskolleegilt sõnumi:



ja pärast veel:



Usute, et oli puhas tööjutt? :D


28 May 2020

Omniva ehk oma viga


Tahaks kohe nutta, sest midagi targemat ei oska teha. Saatsin hunniku pakke mai alguses Trumpi Imedemaale aga mitte üks pakk pole Eestist sentimeetritki edasi liikunud ja täna on 28.mai...

Milline klient sellist juttu usub??  Eriti veel see klient, kes elab USA-s, kel pole õrna aimugi, kus Eesti asub. Lisaks ei loe ta ka ühtegi lisainfot toote kirjelduse juures, kust näeks, et rahvusvaheline transport hetkel väga kiirelt ei liigu. Kusjuures sellest ma veel saaks aru, et kiiresti ei liigu. Aga sellest, et meie suurim postiasutus ei suuda pakke kuu aja jooksul riigist väljagi saata, minu väike pea aru ei saa.

Omniva pealikud laiutavad käsi - rahvusvaheline kanal on kinni. Samas see jutt pole midagi väärt, sest mingid pakid siiski liiguvad. Omniva kodulehel on kirjas riikide nimekiri, kuhu praeguses eriolukorras on võimalik pakke saata. Kuidas nendest kahest vastuolulisest infokillust siis aru saada?

Äkki olen mina liiga nõudlik ja tahan praeguses olukorras võimatut saada? Omniva pakkus jälle lahendust - "Teil on võimalus saadetised ka tagasi kutsuda. Selleks saate avalduse esitada postkontoris"
Jättes mulle mainimata, et selline tagasikutsumine maksab eraldi mingi hinna. Mis äriloogika see veel on? Kõigepealt maksan raha, et palun saatke ära ja siis maksan juurde, et ärge ikka saatke.

Ma olen kõikide endale tellitud pakkide osas väga leebe ja rahulik olnud. Üritanud järgi minna nii Lasnamäe postipunkti, Toompuiestee postipunkti ja siis lõpuks oma paki kätte saanud hoopis kolmandast kohast, sest nad viidi just eelneval õhtul sinna üle. Olen kannatlikult oodanud ja lärmi mitte teinud.

See situatsioon aga hakkab mulle rahalist kahju tooma, sest mul on raske leida mõistlikku ja kliendile arusaadavat selgitust selle kohta, miks Eesti on selline tibatilluke karuaugu suurune maa, kust post lihtsalt ei liigu, rongid ei sõida ja lennukid ei lenda. Ja et siin elavad ainult petised, kes vaestelt ameeriklastelt raha ära võtavad.


18 May 2020

Hoiatus: detailsed meditsiinilised kirjeldused :)

On kaks arsti, kelle külastamine mulle kohe üldse ei meeldi - hambaarst ja naistearst.
Peamine põhjus on see, et kui osadel on kõrge valulävi, teistel madal valulävi, siis mul pole üldse mingit valuläve. Nii kui arst puudutab, nii ma ka hüppan. Ükskord hambaarst lihtsalt puhus tuult hammastele ja mina juba võpatasin ning otsaesine kattus külma hirmuhigiga.

Minu kõige traumaatilisem hambaarstikäik oligi üks (ja siiani ainus) juureravi. Pool tööd tehti ära ja teine pool tehti kaks aastat hiljem,  sest vahepeal ma lihtsalt ei suutnud esimesel korral saadud valukogemusest üle saada. Korra käisin selle kahe aasta sees ja lasin ajutise plommi uue vastu vahetada aga ravi jätkata siiski veel ei suutnud. Lõpuks võtsin end ikka kätte. Kahjuks on mu väiksem laps sama kartlik ning mul ei õnnestu teda ka hambaarsti juurde viia, sest ta lihtsalt keeldub suu lahti tegemisest.

Naistearsti juures soovitatakse käia vist umbes korra aastas kontrollis. Ja kui pole kaebusi või hädasid, siis u kahe aasta tagant. Olen ülihalb eeskuju kõikidele lugejatele ja suudan end ajada arsti juurde u iga 5 aasta tagant. V.a. siis kui mul on parasjagu lapseootusega tegemist olnud. Kusjuures see 5 aastat möödub minu jaoks täiesti lennates ja ma pean iga kord tõdema, et JUBA JÄLLE ma pean naistearsti külastama.

Igatahes seekord sai tehtud kõikvõimalikud testid ja loobutud ühest lisavidinast. Imelik oli vastata küsimustele, kas mul on kahtlusi suguhaiguste osas või kas mul on kindel partner või milline seksuaalelu mul üldse on. Istusin lihtsalt ja raputasin iga küsimuse peale eitavalt pead. Ja mulle meeldiks kui mingi revolutsiooniline tehnikaareng saabuks ka naistearsti kabinetti ja igaveseks kaoks ära see kohutav tool ja need kohutavad arstiriistad.

Ma annaks isiklikult medali sellele, kes töötaks välja puutevaba naistearsti vastuvõtu. Hambarsti oma ka.

14 May 2020

Turule

Mina kui paadunud optimist ja kõiges-hea-leidja (ha-ha)  tegin sõbrannadele viiruse tõttu välja kuulutatud eriolukorra alguses nalja, et ootan huviga, mis eksemplarid vallaliste meeste turule tulevad.

Ilmus ju palju artikleid teemal, kuidas mees ja naine, kes on äkki sunnitud olema ninapidi koos 24/7 ja lisaks veel kitsastes oludes, avastavad äkki, et nad ei tahagi enam nii väga koos olla. Või et teinepool lausa võõraks ja vastikuks muutunud, üldse ei kannata temaga  koos olla. Või et kus mu silmad enne olid, et sellise lolliga koos elada tahtsin.

Täna delfit lugedes on näha, et tuli juba vaikselt susiseb suure, lõkkekslaotud puude hunniku all. Turule tulid  korraga Teet Margna ja Henrik Sal-Saller. Samuti on märkimisväärselt suurenenud erinevaid seksinippe õpetavate artiklite arv. Juskui see päästaks päästmatut...

Ootan  ja vaatan endiselt huviga.

13 May 2020

Emadepäev

Mul oli niiiiiiii ilus emadepäev.

Lapsed katsid terrassile imeilusa hommikukohvilaua sushi ja šokolaadikoogiga. Lubasid endast ka lausa pilti teha ilma draamata. Mul süda kohe sulas selle kauni hommikuse üllatuse peale. Mõnus oli päiksesoojas istuda, kohvi juua ja lobiseda. Maailma parim hetk üldse.

Pärast tegime veel natuke grilli ja istusime õega poole õhtuni. Vedas ikka hullult selle ilmaga, arvestades järgmise päeva lörtsisadu.

Oma emale ma ei helistanud...

08 May 2020

Paremaid aegu oodates

Kui keegi juhtumisi mõtiskleb selle üle, miks ma midagi kirjutanud pole, siis sellele on lihtne vastus ja lihtne põhjus.

Kodusistumise ajal on mul aega liiga palju mõelda ja enamus mõtteid on ühel teemal, millest ma lihtsalt rääkida ei taha ja noh veits imelik oleks ka 40+ vanuses sellest heietama hakata.

Häid asju on ka aga nagu öeldakse, näen ma neidki tehes kurb ja eemalolev välja.

Vältimaks pikki vingule ja halale pühendatud lehekülgi, ootan lihtsalt kirjutamiseks paremat aega.

01 April 2020

1. aastapäev

Tänane naljapäev - tegin pisemale klassikalist nalja "siga lendab" ja jälgisin naeruga kuidas väikemees unesegasena aknast välja pingsalt vaatab - on teisest otsast ka pisut kurb päev. Täpselt 1 aasta sai mööda päevast, kui uks Superkangelase järjekordse lahkumise järel kinni paugatas. Enne seda oli 1 aasta koos ja veel enne seda 1 aasta lahus.

Ma isegi ei tea, miks ma seda meenutan ja miks see päev mul meeles on. Ilmselt on lihtsalt inimlikult raske loobuda u. 10-aasta pikkusest suhtest. Õigemini see võtab kauem aega kui 1 aasta. Lisaks on mul kodus pool garaažitäit kodustlahkunu kraami, mis tuleks kokku pakkida ja ära saata. Võtsin selleks tükk aega hoogu ja ükspäev isegi alustasin asjaga. Aga esimese asjana leidsin mingist kilekotist rahakoti. Otse loomulikult oli mul vaja see läbi sorida. Mis teha, selline inimrämps ma olengi. Tegelikult tahtsin lihtsalt midagi tuttavat või meenutustväärt leida, no umbes nagu nuusutad teise riideid, et tuttavat lõhna tunda. Aga leidsin hoopis võõra tütarlapse poolt paberile vajutatud punased huulejäljed koos tema pildikese ja mingi ilase sõnumiga. Paber oli kenasti lamineeritud, et ikka igavesti püsiks. Ja seal rahakoti vahel ta püsisiki. Sinnapaika see pakkimine sel päeval jäigi. Käte värinal astusin garaažist välja, võtsin sahtlist suured käärid ja lõikasin selle jama lihtsalt tükkideks. Ma tean, et see oli väiklane ja mõttetu,  aga ma ei saanud seda alles ka jätta. Niipalju siis pakkimisest. Eks kunagi proovin uuesti.

Ma isegi ei tea, miks ma arvasin, et praegune olukord maailmas võiks talle niipalju korda minna, et küsiks korragi, kuidas mul ja lapsel läheb... Kuidas me hakkama saame. Kadeduse ja rõõmuga jälgin kuidas õe peika teisest riigist talle kulleriga mitu kasti maiustusi saadab. Siis tuleb kohe klassikaline  meeleheide peale, et miks minust keegi ei hooli. No ühesõnaga siuke hädaving tuleb peale mõneks ajaks.

Aprill juba algas aga Powerwoman pole ikka veel tagasi.
Kaal on pisut kukkunud, tänan Spartat live-treeningute eest, rahaga on veits kitsas aga patt oleks nuriseda, sest on lootust tulemustasule. Seni venitan oma 25 senti nädala peale laiali.


26 March 2020

Palun ära katsu

Mis mulle praeguses eriolukorras kõige rohkem meeltmööda on? Ikka tuleb ju üritada midagi positiivset leida. Mulle meeldib, et inimesed ei või sulle enam poes selga trügida või sind kallistama tikkuda.

Võiks lausa öelda, et ma vihkan kõiki neid inimesi, kes poes sulle käruga selga ronivad või ise praktiliselt su vastas seisavad. Iseteeninduskassad on minu suur õnnistus! Ma ei kannata kui töökaaslased mind katsuvad, näiteks panevad käe õlale, ja mul on raske taluda poolvõõraste kallistamisi sünnipäevade või muude tähtsündmuste puhul.

Käisin siin ükspäev Singer-Vingeri kontserdil Rock Cafes. Kõik oli väga tore, rahvast oli just nii piisavalt, et kõigile jäi oma tantsuruum. Aga siis....
Tänapäeval pidi üks külgelöömise viisidest olema see, et keegi tuleb klubis/kontserdil ja seisab väga lähedale su selja taha. Minu meelest on midagi perverssemat raske välja mõelda. Seega tuli üks meesterahvas ja praktiliselt hingas mulle kuklasse, Nagu miks sa teed nii? Mõtlesin, et olen piisavalt vana, et oma arvamust välja öelda, kui midagi ei meeldi ja soovitasin onklil mõned sammud minust eemale astuda. Ta arvas, et ma olevat vales kohas siis. Mismõttes? Tulin kontserdile Rock Cafesse oma lemmikasja vaatama. Kes seal käinud on, teab, et see pole mingi fäänsi lantimisklubi, kus parimate riietega kokteili limpsida  Olen täpselt õiges kohas ja naudin muusikat, ning minu tagasihoidlik soov oleks, et hoitagu end väljapool mu personaalset tsooni (min 60 cm).

Kusjuures tegelikult mulle väga meeldib inimestega suhelda. Sõnadega, mitte kätega. Hetkel tunnengi väga puudust inimestega ja isegi kolleegidega näost-näkku suhtlemisest aga kohe kindlasti ei tunne ma puudust, et keegi võõras mind katsuks. Pealegi on mul kodus üks temperamentne väike kallistamisehull, kes muud ei teekski kui kallistaks ja poeks külje alla. Isegi teda pean vahetevahel keelama kui asi liiga hulluks läheb :)

20 March 2020

Elu sunnil IT-mees

Esimene nädal kodukontorit pooledukalt selja taga.

Kõigepealt tuli kodukontor püsti panna ja ära ühendada klaviatuur, dokk, kuvar ja läppar. Okei, see läks enam vähem kergelt. Juhtmeid oli veits liiga palju. Kõige raskem osa oli muidugi laua ära koristamine. Kuna laud pole töölauana kasutuses, oli sinna igast kraami peale kogunenud. Lisaks tolmule.

Esimese kodutööpäeva järgselt oli selgemast selgem, et 1. korrusel asuva ruuteri wifi 2. korrusele korralikult ei jõua. Vaja soetada lisajubin nimega wifi-võimendi. Õnneks targem laps otsis õige lingi üles ja tellimus kohe teele. Kui kedagi täpsemalt huvitab, siis tellisin soovituste järgi Oomipoest TP-Link nimelise vidina.

Vidin saabus, karbi peal kiri "Easy setup". Väheusutav muidugi aga no proovime, kui hull see ikka olla saab. Võta ruuter, vajuta wps nuppu ja 2 minuti jooksul ühenda võimendi ja ruuter, vajutades veel mingeid nuppe. Vajutasin kõiki nuppe umbes 100 korda, tegin ruuterile restarti ja vajutasin veel 100. Mis aga ei põle, on wps-nupp ruuteril. Närvid juba läbi, tegin puhkuse. Ja otsustasin järgmisel päeval helistada Teliale, et veidi tehnilist abi paluda. SUUR VIGA!

Minusugune võhikust memm ilmselgelt segas Telia tehnilise abi noormeest, kellel oli midagi toredamat teha, näiteks mingit naaberlaua näitsikut nillida. Igatahes oli tema ainus soovitus mulle visata ära vana ruuter ja rentida Teliast uus hinnaga 2,99 EUR.

Kuna ma ei tahtnud lambist oma seni täiesti normaalselt töötavat ruuterit mineva visata ja raha Telia poole loopida, siis võtsin lahti googli ja hakkasin otsima mingitki juhtnöörijupikest wps-töölepanekust ruuteris. Ja oh üllatust, leidsin netist oma ruuteri juhendi, kus oli selges eesti keeles kirjas -

Turvalisuse huvides on antud teenus (wps) vaikimisi välja lülitatud. Esimese kasutamise puhul pead teenust aktiveerima ruuteri konfiguratsiooni menüüs.

Ja samuti oli juhendis kenasti kirjas, kus seda täpselt aktiveerida saab. Nagu kui raske oli seda öelda? Väheusutav, et see info konfidentsiaalne on või et seda ei teata.

Igatahes törts pusimist ja saigi see wifi-võimendi ühendatud, ilma et oleksin pidanud kogu oma kodutehnika välja vahetama. Esimsed katsetused nätasid, et wifi töötas kenasti. Eks siis esmaspäeval saab asja põhjalikumalt üle kontrollida, kui kodukontor jälle avatud on.

Peab ikka kõigega ise hakkama saama, ei aita keegi.

12 March 2020

Kriisikorv

Makaronid, spagetid, ketšup, õli, purgisupid, kohvioad, tee, muffini-ja keeksipulbrid, pähklisegu, küpsised, Nutella, desinfitseerivad salvrätikud, külmutatud pitsa, pelmeenid, friikartulid, patareid, riis, hommikuhelbed, pastakaste, vetsupaber, jahu, või, küüslauk, kassitoit, paratsetamool,


03 March 2020

Minu personaalküsimuse arutamine

Olen millegipärast alati arvanud, et olen suht viisakas inimene ja saan suhtlemisega alati hakkama.
Elu on kahjuks näidanud veits vastupidist ja olen endale saanud nii mõnegi inimese, kes minuga ei suhtle, teeb seda pika hambaga või peab hoopiski viha.

Täna vihastasin ennast pildituks ühe kolleegi peale. Tundub, et meil on vastastikune antipaatia ja suhtlus põhimõtteliselt ei suju üldse. Vaid ähvarduste, etteheidete ja oma õiguse tagaajamise abil. Mõttetu e-kirjavahetus, mis ei vii kuskile ja mille ajal oleks võinud palju targemate asjadega tegeleda. Minul tuju rikutud, mine või töölt ära, ausõna.

Siis on mul veel välja käia paar tülliminekut raha pärast. Üks kunagine sõbranna teatas, et olen inetu sisemaailmaga inimene, kui arvasin, et kõik peaksid võrdselt sünnipäevalapse kingitusse panustama. Naabrinaine  pidas paremaks minuga enam mitte suhelda, kui pidasin ühisüritusest saadud enda kasumiosa liiga väikeseks.

Tuleb välja, et olen kange, inetu sisemaailmaga, järeleandmatu, rahaahne kiusupunn, kelle "personaalküsimust" peab kuskil juhatuses arutama. Veits enesehaletsust täis liialdus muidugi aga eks peab ise ka korra peeglisse vaatama ja mõtlema. Kas alati on õigus ja raha tähtsamad kui suhted? Võibolla oleks okei siin ja seal näiteks 4 eurost loobuda, et kõik oleksid rõõmsamad või siis veidi järele anda, kui see kedagi õnnelikumaks teeb?


25 February 2020

Probleemide korral pane uks kinni

Jõudiski kätte see aeg, mida ma kõige rohkem kartsin.

Minu elamine saab kohe-kohe 10-aastaseks. Ja vead hakkavad välja tulema... Igasugused praod seintes on nagunii. Halvem üllatus on see, et selle eriti vihmase ja tuulise ilmaga olid akende ümbrused tilkuvmärjad, mis tähendab, et kuskilt paneelide vahelt või rõdu alt tuleb vesi sisse. Mis omakorda tähendab seda, et mul tuleb hakata raha koguma ühe toreda remondimehe palkamiseks.
Sest nagu kuulda oli, siis naabritel olid hullemad lood. Kellegil jooksis vihmavesi otse elektrikilpi. Õnneks oskas korteriomanik seda ise parandada. Mina oleksin lihtsalt lapsed ja kassi kaasa haaranud ja kodust karjudes välja jooksnud, kui mu elamise elekter pauguga lühisesse oleks läinud. Mulle piisab sellest, kui mu laelühter regulaarselt iga kuu paar korda pauguga läbi läheb. Aga seda ma oskan õnneks juba ise parandada ehk siis kaitset lambilülitis vahetada :)

Aga enamusi remondi- ja parandusoskusi mul pole. Mistõttu valdab mind iga kord suur stress, kui midagi juhtub. Kui mul suvel kanalisatsioon umbe läks ja garaaži üle ujutas siis ma lihtsalt panin garaažiukse kinni tagasi ja sõitsin paariks päevaks linnast ära lootusega, et kui ma tagasi tulen, on kõik kuidagi võluväel iseenesest korda saanud. Kahjuks seda ei juhtunud ja ma pidin ikkagi viimase raha eest Toruabi välja kutsuma ja pärast mitu päeva garaaži koristama ja sealt läbiligunenud asju ära viskama.

Kõige selle kompensatsiooniks leidsin ma, et mul on täielik õigus "Siil Sonicu" seiklusi nautida staaritoolist. Koos väiksema lapsega muidugi :)  Staaritool on üks totaalne luksus, ma ütlen. Kui pühapäeva pärastlõuna kinos tähendab peamiselt lastefilme, siis Mustamäe Apollo kinokorruse põrand oli ühtlaselt kaetud kisavate laste ja mahakukkunud popkorni kihiga. Meie aga kõndisime sellest kaosest läbi staarikorrusele, kus valitses rahu ja vaikus, polnud ühtegi järjekorda ja kõik teenindajad naeratasid. Oma nachod ja kummikommid tellisime toolis istudes ja tegelt oli film ka väga lahe.

22 February 2020

Trendid, mis minust mitte pole mööda läinud.

Perekoolis oli hea teema trendidest, mida keegi ei taha tunnistada, et järginud on. MIna võin täiesti vabalt ja ausalt kõik trendid ära rääkida, mida ma oma 40+ eluaasta jooksul järginud olen. Ilma igasuguste häbita :)

1. Didriksoni parka
2. Geelküüned
3. Ripsmepikendused
4. Hello Kitty pildiga asjad
5. Kapuutsiga dressipluusid moeka riietusesemena
6. Ülilaiad teksad, teksatunked
7. Valged tossud
8. Korsi ja Guessi kotid
9. Guessi kellad
10. Kristallidest käevõrud
11. Helly Hanseni jope
12. Iphone
13. Bredeni mütsid
14. Nabarõngas
15. Tätoveering
16. Kodune leivaküpsetamine
17. Rühmatrennid
18. Platvormsaapad ja kõrged platvormtossud
19. D&G Light Blue ja Versace Bright Crystal
20. Roosad kiledressid peoriietusena
21. Seemisnahast ülepõlvesaapad
22. Egiptuses puhkamine
23. "Parasiidi" äravaatamine ja selle heaks filmiks pidamine
24. Blogimine

Kindlasti on veel asju, mida ma järgi teinud või kandnud olen, kuna oli popp.







21 February 2020

I'm a mess

Ma ei suuda kokku lugeda, mitu korda ma olen vaadanud filmi "After". 10? 20? või rohkem...
Muidugi ei saa salata. et kõigepealt meeldib mulle peategelasest paha poiss Hardin Scott ehk päriselus Hero Tiffin Fiennes. Ulmeilus poiss.

Siis meeldib mulle film ise mis, jumal tänatud, on raamatust päris palju erinev. Tark filmitegija on suutnud raamatust parimad osad välja ektraheerida ja kujundada nendest hingemineva armastusloo.

Ja kolmandaks meeldib mulle lihtsalt tunne, mis tekib filmi vaadates. Kas teil pole nii, et mingid konkreetsed asjad tekitavad mõnusa heaolutunde, muudavad tuju helgeks? See film ja see poiss teevad mu tuju alati palju paremaks.

11 February 2020

Kas mu sahtlid ja kapid on ikka korras?

Olles eile just sõna võtnud tervise ja vanuse teemadel, tabas mind täna öösel täiesti kohutav kogemus.

Kuskil kella 3 paiku öösel ärkasin äkki üles lihtsalt ebameeldiva tundega, mis organismi virgudes järjest rohkem ebameeldivaks muutus. Mu süda kloppis liiga kiiresti, tundsin vasakul pool rinnas rõhuvat valu, aegamööda hakkasid käed surisema ja muutusid täiesti külmaks. Ma üritasin edasi magada aga ei saanud. Mõtlesin, kas peaksin koheselt EMO-sse sõitma. Googeldasin telefonis kiirelt ainsat pähetulevat seletust mu olukorrale - südame rütmihäired. Mõtlesin, et kui ma nüüd EMO-sse ei lähe ja mõne aja pärast on ka hilja siis mis minu lastest, asjadest ja kohustustest saab. Kas mul on kõik asjad korras? Mõtlesin, et kui hommikul ikka veel elusana ärkan, peaksin kindlasti elukindlustuse ära tegema. Ja kes mu laste eest hoolitseks? Üks on õnneks täisealine ja tal on väga tark ja tore isa, selles osas muret ei ole. Küll aga on minu suurim mure pisipoeg, vanavanematele teda ju ometi ei jäta. äkki õde võtab enda hoolitseda?  Mis mu kodust saab, ilmselt oleks mõttekas müüki panna, raha saavad lapsed endale. Kas mu sahtlid ja kapid on nii korras, et nende avamise pärast hiljem piinlik poleks?

Niimoodi mõtiskledes ja südant valutades olin ärkvel paar tundi ja siis jäin magama. Hommikul ärkasin üles. Tuleb raske päev, mõtlesin. Natuke nõrk on olla. Helistasin oma targale õele ja rääkisin oma muredest. Ta ütles, et see, mis ma kogesin, oli üks suuremat sorti paanikahoog.

Hakkan nüüd elukindlustust valima.

10 February 2020

Hirm vananemise ees

Ilma ühtegi konkreetset vanainimest halvustamata või solvamata .... Pea alati kui ma näen poes, tänaval, kus iganes liikumas vanainimest, kelle on nähtavalt raske kõndida, kellel ei ole tervis enam nii hea kui võiks ja kellel on seljas vanaaegsed, väsinud ja koleda ilmega riided, mõtlen ma täiesti katastroofilise hirmuga, kuidas ma ei tahaks oma elus päevagi niimoodi olla. Mu õel on naaber, üksik vanainimene, mälu ja arusaamist asjadest praktiliselt enam ei ole, ma ei suuda aru saada kuidas ta niimoodi elab?

Tonksasin ükskord sellist vanainimest silmates küünarnukiga oma tütart ja ütlesin, et palun, palun, palun ära lase mul niimoodi riides välja kõndima minna... Kas tõesti on mu ainsaks lootuseks lapsed, kes hoolitsevad selle eest, et ma oma vanadust saaks väärikalt nautida? Või lähen vabatahtlikult mõnda vanainimeste villasse. Või siis asutan nö kommuuni omaealiste vanaprouadega a'la "The Golden Girls". Ma pean pingutama lõpuni ja sälitama selge mõistuse kuni kõrge eani, sest ma tean täpselt, kuidas ma oma eluõhtut veeta EI taha.


07 February 2020

...until morning

Iga naine ihkab kuulda komplimente ja saada vihjeid selle kohta, et ta on ahvatlev. Kellel siis poleks vaja väikest enesekindluse boost'i?  Või siis olen mina üksi see egomaniakk, kes neid asju kuulda tahab, et ennast ilusa ja enesekindlamana tunda :)

Komplimentide saamise vallas on mul viimastel aastatel olnud pisut vajakajäämisi. Eksisteerivad ka variandid, et ma pole mulle öeldut uskunud või isegi mitte tähele pannud. Ma vahel teen nii. Võtan kuulda ainult neid asju, mida ma täpselt kuulda tahan.

Hetkel on mul seoses keskeakriisiga käsil väike eneseremont. Või ma ei teagi kuidas seda järjekordset algatust nimetada. Eks minunigi on jõudnud arusaamine, et aeg ei ole enam nii suur sõber kui vanasti. Ja lihtsalt millegi ootamine ei ole enam väga mõttekas tegevus. Tahan oma olemasolevat elu paremini elada.

Ehk siit me jõuame põhjuseni, miks ma kasutan Tinderit... :D

Üks kena välimusega (see fakt on ülioluline)  mees kirjutas mulle nii kenasti, eelnevalt ette ja taha vabandades, et tegemist ei ole perverdiga aga esimesest minutist peale, kui ta mu pilte nägi, oli tema ainus mõte "sex until morning". (ausõna, mul on seal täiesti tavalised pildid, üks kodudressides, üks kleidiga, ei mingit duckface'i ega meelat kiisumiisut). Ohsapoiss, milline boost :)  Ma küll unmatchin mehed suht kiiresti alati ära ja kohtumisteni asi kunagi ei jõua. Ma tahan lihtsalt kuulda ilusaid asju ja komplimente. 

Selline väike alatu, aga enesehinnangut raviv, salahobi...

05 February 2020

Kõrvaltvaataja


Mul on filmide osas tekkinud kaks kirge: dok. filmid moekunstnikest ja dok. ja/või eluloolised filmid superartistidest. Viimaste päevade vaatamistesse mahtus ära lausa kolm filmi kuulsatest inimestest.“Rocketman“ Elton Johnist, „Judy“  Judy Garlandist ja "Mystify" - Michael Hutchence'i lugu.

Ei saa salata, on põnev kõrvalt vaadata inimese piiride nihutamise võimet, teha midagi võimatut ja tahta teha sellest veelgi enamat. Põleda ereda leegina ja järsult kustuda või siiski leida võimalus kaosest välja rabeleda ja olukord enda jaoks stabiliseerida.

Alguses mainitutest suutis kaosest end välja rabeleda ainult Elton John, kes on nüüd juba aastakümneid püsinud kainena ja leidnud oma elu armastuse. Judy ja Michaeli kohta seda kahjuks öelda ei saa.

Põhiemotsiooniks nende filmide vaatamisest jäid kurbus ja kahjutunne. Kahju kogu nende elust. Sest läbiva joonena kipub kuulsate inimeste lapsepõlv olema kas liiga range, õudne või samuti kaoses. Kui nad kuulsaks saavad, kiputakse neid ära kasutama või nende pealt suuri rahasid teenima. Minule jääb täiesti mõistetamatuks, kuidas Judy Garland oli lõpus vaene ja kodutu? Samas nende elu tipuhetked on nii võimsad, et ise ei oskaks sellest unistadagi. Et siis maksadki lõivu kogu muu eluga, et kogeda seda tippu…

Mul meenuvad veel kaks filmi, hiljuti tuli ETV2 pealt lugu Whitney Houstonist ja kunagi varem veel Amy Winehouse’ist. Kõik need 5 inimest kokku tarvitasid mingeid aineid. Kes alkoholi, kes tablette ja kes narkootikume. Whitney Houstonist oli mul veel eriti kahju, sest film lõppes sellega, kuidas tema mees võttis uue naise, lõi uue pere ja sai uued lapsed ja elas rahulikult edasi. Samas kui Whitney ja nende tütar olid suures osas Bobby Brown’i tõttu traagiliselt elust lahkunud ja neid nagu poleks kunagi olnudki selle mehe elus. Vähemalt filmi lõpust jäi selline emotsioon.


Kuigi mu enda elu on ka kohati puhas draama, mida põnev jälgida, siis on selliseid elusid, mida ma ise hea meelega pigem kõrvaltvaatajana jälgiksin. Minu tervis ilmselt ei peaks kuulsusele vastugi. Ja poole pealt elust lahkuda ma ka ei sooviks.

03 February 2020

Jaanuar juba läbi...

...a ühtegi sammu oma eesmärkide täitmiseks teha ei jõudnudki.

Trennis jäi vajalik arv kordi käimata. Aasta alguses ei saanud kohe vedama ja kuu lõpus vedas alt tervis. Paaripäevase kodus ravimise asemel valisin paarinädalase vindumise, sest tööd on vaja teha ja lapse sünnipäeva on vaja organiseerida ja pidada. Veebruaris lähen uuele katsele ja teen oma trennid ära.

Uute suhete leidmiseks pole ma samuti ühtegi sammu astunud. Suure nohu tõttu õnnestus hankida nina alla ka suur lärakas ohatist, mistõttu ma ei tunne end ka eriliselt veetlevana. Käisin vahepeal Tartus ja seal kaubanduskeskuses jäin täiesti kogemata pikalt vaatama  ühte meest, kelle välimus mulle supersuper meeldis. Lihtsalt kõndisin ja vaatasin ja tema vaatas kerge kulmukortsutusega vastu ja pani igaks juhuks käe endaga kaasasoleva neiu õlgade ümber :)  Ühesõnaga see teema ka hetkel ei edene.

Raha osas on väheke paremad tuuled. Osad laenukohustused lõppesid, need sai pea kohe uutega asendatud. Olen halb koguja aga hea kohustuste täitja. Nii et mõned asjad vajalike asjade nimekirjast sai soetatud. Unistasin ammu heast telekast ja selle ma ka sain :)

Kokkuvõttes oli jaanuar kiire ja andis tunda, et mingit konkreetset tegevusplaani polnud. Koheselt läks asi põhimõtteliselt lappama ja nii ei sündinud ka ühtegi tulemust. Veits on sellepärast piinlik aga õnneks on veel 11 kuud järgi, et ennast parandada.

11 January 2020

Rong on läinud

Ohspoiss, kuidas üks rong andis praegu kõva vilet ja sõitis ära.

Ja minul langes nagu kivi südamelt :D  Tunnengi, et jäin veits toppama, sattusin ruumi, mille kõik uksed olid kinni, asja lahenemisest polnud haisugi. Nüüd aga on see rong läinud ja mul kõik uksed  jälle lahti.

Nagu näha, räägin ma oma hingeelust metafoorides. Ei näegi vajadust sõna-sõnalt välja kirjutada, et kes midagi tegi ja mida ütles. Emotsioon on see, mis loeb. Detailsete koolikirjandite lugemiseks on teised blogid :)

Tunnen, et see südamelt langev kivi kukkus kolinal ühele kaalukausile ja tõstis üles selle kaalukausi, kus enesekindlus peal oli. Või vähemalt osa sellest enesekindlusest. Saan öelda, mida tahan ja kuidas tahan, sest see ei muuda minu jaoks midagi.

07 January 2020

Üks vaba päev, palun?

Kas võiks üksainus päev mu elus mööduda selliselt, et ma ei mõtle tema peale? Et ma ei analüüsi juhtunut, ei looda ta tagasitulekut, ei mõtle, mida ta parasjagu teeb või kellega on, ei noomi ennast valesti  või halvasti käitumise eest, ei kurvasta lapse isataoleku pärast, ei meenuta endale kõike halba, ei meenuta endale kõike head. Üks päev, palun?

Lihtsalt üks tore ja mõttevaba päev vahelduseks sellele pidevale rmõtteringlusele mu peas?

Ja kas ma palun võiksin leida täpselt samasuguse mehe, ainult selle vahega, et ta armastaks mind kogu südamest? 

01 January 2020

Minu soovid on tagasihoidlikud...

Asjad, mis mulle meeldisid 2019. aastal

  • perereis Berliini
  • reis Maldiividele tütrega
  • Sõbrannade juubelisünnipäevade tähistamine
  • Dima Bilani kontsert
  • Mustikamunkkid ja kakaokondenspiim
  • Jaanipäev Kaarlimõisas
  • Traditsiooniline Sonda chill
  • Narva-Jõesuu rõdu- ja veinichill Annikaga
  • Rabamatkad
  • Shanoni kontsert Kalju laval
  • Vahvad töökaaslased (üks meeldib mulle väga ja eriti aga keegi ei tea seda)
  • Elu esimene burlesque kogemus
  • Poja ujumisvõistlused
  • Pehme hommikumantel jõulukingituseks
  • Mõnusa seltskonnaga aastavahetus

Asjad, mis mulle ei meeldinud 2019. aastal
  • ilmselgelt liiga vähe hoolt ja hellust
  • järjekordne lahkuminek
  • paha, kuid vajalik - AD-ga uuesti alustamine

Mida ma ootan aastalt 2020
  • uut, treenitud keha
  • uusi suhteid
  • uut meest :)
  • palju raha