25 April 2022

Öisele lugejale

 Ma loen ise ka vahel oma vanu postitusi ja imestan kui hästi ja huvitavalt need kirjutatud on :)

Olen tahtnud kirjutada küll, kuid ikka mõelnud, et pole nagu midagi nii tähtsat öelda või ühtegi nii ägedat emotsiooni, mida edasi anda.

Lahe on see, et viimaste aastate soovinimekirjast on selle aasta esimesel kolmandikul juba kaks tükki pauhti täide läinud. Lihtsalt niimoodi nipsust, ilma suurema pingutuseta. Aitäh, aitäh, aitäh.

Karjäärivahetus ja uus auto.

Lugesin pärast detsembrikuist elektrihinnatõusu oma raha ja kohustused kokku ja sain aru, et niimoodi edasi enam ei saa. Senine karjäär tuleb lõppenuks lugeda ja leida midagi uut, kus ei vihjata juba saavutatud palgalaele. Pisteliselt töökuulutusi sirvides jäi äkki üks silma ja vaatamata keerulistele olukordadele (sõda) ja pikaleveninud konkursile jäin ma sõelale ja mulle tehti tööpakkumine. Varsti siis juba uues kohas.

Kui oma noortele kolleegidele minekust teavitasin, siis üks vaatas mulle oma suurte siiraste 20-aastase silmadega otsa ja lohutas, et "Nii tore, et sa soovid veel uut ametit õppida. Kunagi pole hilja...." Ütleme nii, et ta ilmselgelt tahtis midagi head öelda :D aga välja kukkus nii, et ma oleks tahtnud lähimalt rõdult alla hüpata, et mind niiiiiii vanaks peetakse.

Ma nägin veebruaris auto24s niisama surfates oma unistuste autot. Mõtlesin, et just seda ma tahaks. Olen u 3 aastat ilma oma isikliku autota olnud. Guugeldasin isegi automüüjat, et kas on usaldusväärne. Raha mul muidugi polnud, niisama unistasin. Võrdlesin teise sama marki autodega. Ühesõnaga mängisin selle mõttega. Kui äkki aprilliks tekkis ootamatult osake autorahast. Teise osa sebisin juurde ja järgmisel hetkel olingi automüüja juures ülekannet teostamas.

Uus auto, uus töökoht. Suht suured asjad korda saadetud.
Aga kuskil on ikka mingi kurbus ja rahulolematus. Tahaks veelgi paremini.

24 November 2021

Kuidas mul läheb - läheb kah ja natuke ei lähe ka

Läbipõlemisega on selline huvitav asi, et sellest ei saa ise aru. Loed ja kuulad teiste lugusid läbipõlemisest ja mõtled, et mind see küll ei puuduta aga huvitav küll, mismoodi see läbipõlemine välja võiks näha või tunda võiks olla...

Äkki juhtub aga sinuga nii, et unustad töö juures praktiliselt kõik olulised asjad lihtsalt ära. Jooksed asjadel järgi, mitte ei planeeri ette. Saad ülemuse käest veidi noomida. Saad seetõttu keset päeva paanikahoo ja kaotad üldse igasuguse pinna jalge alt. Kaotad arusaamise enda väärtusest ja oma tööst. Selline lühike hetk aga samas kõik nagu kulgeb edasi samas rütmis. Kolleegid teevad tööd, koosolekud toimuvad ja täidad oma töökohustusi.

Rääkida ka nagu kellegagi ei taha. Su käest küsitakse aga sul on piinlik jahvatada mingitest oma tobedatest mõtetest ja arusaamatutest emotsioonidest.

Ega ma ei teagi, kas see on läbipõlemine või mitte. Ühest küljest pean end tugevaks naiseks, saan enam vähem hakkama, funktsioneerin, toimetan, elan. Teisest küljest on kõigest nii kõrini ja tahaks teki all lihtsalt natuke nutta. Võibolla on ka november selline kuu, mis soodustab vabalangust ja madalseisu. Lugesin just Perekoolist sellekohast teemat  ja süttis lambike pea kohal. Vähemalt ma ei ole üksi selline hädakägar. Lähen kohe loen põhjalikumalt teiste meetodeid ülesaamiseks.

Niiväga tahaks siia lõppu midagi positiivset lisada, et näidata, et mu elus on midagi head ka. Näiteks kinodes olev Gucci film, mida ma väga ootan ja varsti vaatama lähen. Vähemalt on mul toredad sõbrannad, nii kummaline kui see ka pole :) Mina oleks ammu juba sellise negatiivse hädakägara oma sõprade listist kustutanud. Õde on ka kullatükk. Tütrest rääkimata.

25 September 2021

Väike break down

Vahepeal tekkis siin jälle vähe mustem periood elus, hulgaliselt stressi, liiga palju tööd ja minimaalselt ressurssi. Üritasin küll erinevate vahenditega oma aju rahustada, emotsioone tasakaalustada ja sundida ennast nii puhkama kui üritustel osalema. Aga ilmselgelt ei peta ma enam kedagi ära... Kuigi ma ikka veel üritan vaprat nägu teha ja kangelane olla. Samas on selline tunne, et lowest point elus on saavutatud.

Ma tahan peaaegu kõike tagasi, mis on olnud. Väikeste eranditega muidugi. Täpsustama ei hakkaks. 100% ma ei taha seda, mis on praegu. Ja mul pole vähimatki ettekujutust, mis võiks tulla. Kõike, mida olen suutnud ette kujutada, olen teinud ja see on mind toonud praegusesse, mida ma ei taha.

Psühholoog Tõnu Ots just ütles täna telekas, et 80-aastasena mõistis ta äkki, et enam ei tule elus midagi, enam pole oodata midagi. Mis on, see on. Mul jälle pole enam julgust tahta ja oodata midagi.

Ma ju tean, et olen elus mitmeid kordi eksinud aga vahel on tunne nagu oleksin kõigega puusse pannud. Eks see siuke post stress üledramaatiline mõtlemine on aga vähemalt on siin hea koht ventileerida. 

Jään ootama paremaid aegu :)




07 September 2021

Tõusev täht koolitustaevas

Osalesin ühel enesejuhtimise koolitusel. 

Isenesest oli huvitav, sai mõned head mõtted ja mõned uued nö tööriistad. Aga kuna ma olen teada-tuntud koolituja, kuulan palju erinevaid seminare-koolitusi, siis suht palju oli juba tuttavat. 

Jäingi mõtlema, et praegusel ajal võib olla koolitajal päris keeruline millegagi üllatada. Inimesed loevad ise palju, nii raamatuid kui internetimaterjale. Veebist on võimalik leida tohutus koguses erinevaid koolitusi ja seminare. Hulgaliselt infot on kasvõi Google'ist kergelt kättesaadav.

Alati mõtlen, et oh, ma tahaks ka koolitada. Vanust on, kogemusi ka. Aga küsimus, et mis teemal koolitama hakata? :) Hetkel tulid pähe ainult sellised variandid: "Kuidas ise depressioonis ja muidu sügavas augus olles välja näha nii nagu oleks kõik kontrolli all ja hästi" või "Kuidas mitte põdeda kui sul on kaks magistrit aga null ambitsiooni elus". Või "Praktilised juhised kuidas elada kui palgapäevani on kolm nädalat ja 100 eurot".

Ma oskaks veel sellest ka rääkida, " Kuidas toimida lahkumineku korral nii, et hiljem poleks põletavalt piinlik".

Nali naljaks aga see koolitamise idee kummitab mul mul juba häirivalt palju peas. Ma teen muidugi oma mõtetes kohe maha ennast, et mida sul on koolitada ja kes sind kuulaks üldse. Aga targemad just seda ju ütlevadki, et mine sinna, kus mugavustsoon on lõppenud ja tee seda, mis sul esimese reaktsioonina tohutut hirmu ja vastupanu tekitab. 

Sellised mõtted.


28 August 2021

Ma ei oska käituda

Kuidas lahendada viisakalt olukorda, kui keegi ütleb sulle sõbralikult ja rõõmsalt "Oi, tere!" ja sul pole vähimatki aimu, kes see inimene olla võiks?

Ma arvasin, et minuga ei juhtu seda kunagi. Ma mäletan kõiki inimesi ja liiga palju autonumbreid. Aga juhtus. Ja ma tundsin ennast nagu kala kuival, üritades viisakalt vestelda, kuid millest rääkida, kui ühisosa ei mäleta? Reeglina harrastan ausust ja otse ütlemist aga tol hetkel tundus ülimalt raske küsida, et "Kõik on tore aga kes sa oled?" Kuidas sellises olukorras üldse käituda?

Soovitus ka. Seni kuni õhtud pole veel miinuskraadidega. Kruiisilaevade terminali juures olev promenaad on lihtsalt imeline! Eriti pimedas.

23 August 2021

Asjad, mida isegi mina ei suuda

Minu amet on selline, et kõik asjad tuleb ära teha. Ükskõik kuidas ja ükskõik kui võimatud. Tuleb.Ära.Teha.

Aga on asju, mida isegi mina ei suuda :D  Broneerida Vormsil ürituse ajal katusealust majutust ja reserveerida Haapsalus nädalavahetusel restoranis lauda.

Mul on suvel telkimisel limiit - max 1 öö telgis. Ma lihtsalt pole väga telgiinimene. Seetõttu andsin endast parimat ja juba kuid enne kontsertüritust proovisin ühendust saada Vormsi majutuspakkujatega. Pehmelt öeldes läks see üritus mul täiega tuksi. Üks majutusasutus pakkus suht kalli hinnaga tuba, mis tuli kohe ära maksta. Kuid minu küsimusele, mis saab broneeringust siis, kui üritus (koroona, eks ole) ära jääb, ma kahjuks mingit vastust ei saanud. Ma ei hakka selle kohta sõna võtmagi, et mingeid hinnakirju või tingimusi netist üldse eriti leida polnud.


Paar majutusasutust vastasid kohe, et kohti pole ja ei tule. Ja üldse polegi Vormsil väga palju ööbimiskohti. Ühe suurema majutusasutusega ei õnnestunud mul üldse jutule saada. Teadsin ette, et seal peaks kohti olema. Aga pidevalt sain vastuseks, et ei ole, head aega. No ei ole siis ei ole. Ühes kenas kohakeses panin siis lõpuks kõigile mugavustele käega lüües ja tõotades, et Vormsile ma rohkem ei tule, telgiplatsi kinni. Õnneks oli telkimisekoht mõnus, sai majas WC-s ja duši all käia ning hommikusöökigi sai kenast laua taga süüa. Majaperenaine polnud just kõige sõbralikumat sorti aga ega ma ka ei tea, äkki Vormsi inimesed ongi sellised tõsised ja konkreetsed. 

Teine müsteerium, mis väljub minu võimete piiridest, toimub Haapsalus. Kui tead, et tahad selles meeldivas linnakeses nädalavahetust veeta ja kindlasse kohta mõnusale õhtusöögile minna, siis see asi nii lihtsalt ei lähe. Paljud kohad nädalavahetuseks lihtsalt reserveeringuid ei võta. Tuled seisad vesise suuga ukse taga ja vaatad läbi klaasi sisse, kas on vabu kohti või ei ole. Tavaliselt ei ole. Siis lähed otsid järgmise koha. 

Ma oleks tahtnud hirmsasti sõbrannadega Wiigi kohvikusse minna. Kohe hirmsasti tahtsin. Enne Valge Daami etendust. Mulle meeldib see koht ja söögid. Seal on ilus ja see asub mu lapsepõlve mängumaade kõrval. Aga unistuseks see jäigi. Hea küll, otsime mõne teise koha. Hapsal Dietrichis on juba sada korda käidud, see on tuntud headuses aga kuna menüü on sama, siis tahaks midagi uut proovida. Kärme Küülik on mulle jätnud ka sellise pisut arusaamatu mulje. Pidevalt on väravakesel silt "Reserveeritud" samas nad väga ei reserveeri ja siis kui õnnestub reserveerida siis on tööl üksainus, kuigi väga sõbralik aga ikkagi üksainus teenindaja ja söögi saamisega läheb igavik ja teist klaasi veini saad u 2 tundi oodata. 

Juhuslikult juhtusin FB-s nägema restorani Karjakuus teavitust, et neil on nüüd veebileht, mille kaudu saab laudu broneerida! Oligi veebileht. Aga kas ma lauda sain broneerida? 















Sain mingi automaatteavituse, et mu sooviga tegeletakse aga vist tegeletakse siiamaani. Ärge enam tegelege, ma ei tule.

Kolmas koht, kuhu ma oma olematut õnne proovima läksin, oli Purtse Gastro. Suur oli minu üllatust kui ma oma reserveerimise soovile juba u 5 minuti pärast sõbraliku kinnituse sain. Imeline :) Ausõna ma isegi ei oodanud sellist asja enam. Aga loll on see, kes ei proovi, eks. Kuigi nende sinimerekarpidesse oli ülimalt lahke käega chillit ja ingverit lisatud, jäime me ikkagi kogu külastusega väga rahule. Ja kes teab, võibolla just see chilli ja ingver aitasid meil hilisõhtuse jaheda ja vihmase etenduse linnuses üle elada. Eraldi väärib äramärkimist ülikiire ja ülisõbralik teenindus.

Aga ega elu ei peagi käima täpselt nii nagu Tallinnas :) Igal kohal oma võlud ja kiiksud. Vahel lihtsalt on kahju ajast, mis organiseerimisele kulub. Mulle endale alati tundub, et kui ma tahan teile oma raha tuua, olge head, võtke see rõõmuga vastu. 

18 August 2021

Lörriläinud suhteplaanid

Ma siin mõtlesin, et eks seda viimast suhet on nüüd juba piisavalt kaua põetud ja aastad välimusele väga ei halasta, et ehk oleks aeg veits tõsisemalt kaaluda mõnda uut varianti.

Aga ma ei saa aru, mis värk sellega toimub! Neid variante tekib kogu aeg ja siis sama äkki kui tekkisid, kaovad ära. Igasugustel kummalistel põhjustel. 

Mõni variant räägib algul pühalikult püsisuhte soovist. Ainult, et seda püsisuhte soovi jätkub umbes kaheks kuni kolmeks kohtamiseks ja siis on juba uus püsisuhe Pärnus. Õnneks ma tean, et esimesed kaks kuud ei tasu ühtegi juttu või lubadust tõsiselt võtta, rääkimata südamesse võtmisest. Ühe variandiga pole suhtest juttugi, lihtsalt koht ja kellaaeg (saate aru küll). Ainult pärast seda äkki tuleb jutt, et nii on ikka mõeldamatu ja nüüd tahaks minuga hoopis püsisuhet. Siis on terve hulk variante, kes tekivad, kaovad ja aktiveeruvad uuesti paari nädala tagant ja siis kaovad uuesti. Ilma blokeerimata neist lahti ei saagi. Kui kogemata ja meeltesegaduses ise sellise variandiga ühendust võtad, tuleb sealt vastuseks tavaliselt kummaline häma, millest ei saa üldse aru. Seega on kõige parem lahendus kustutamine ja blokeerimine. 

Kuna neid erinevaid kummalisi kogemusi on viimaste kuudega, millal ma olen vähe aktiivsem selles valdkonnas olnud, päris palju kogunenud ja pea kõikide nendega on midagi imelikku juhtunud, siis tekkis mul kõhe tunne. Ju vist siis ikkagi ei ole õige aeg nagu ma arvasin? Või siis on see tutvumiste, kohtamiste ja uute suhete tekkimise maailm nii palju muutunud? Sest ega ma ju ometi ise midagi valesti ei tee... :)

Täpselt selline tunne on, et miski või keegi pidevalt ellimineerib valed mehed mu elust enne, kui ma ise veendun või aru saan, et nad nö valed on. Kusjuures ma ei heidagi neile meestele midagi ette, kõik on olnud normaalsed, hea välimusega, erinevatest vanuseklassides ja suht intelligentsed. Potentsiaali nagu oleks. Aga ei juhtu lihtsalt. Ja mitte 1 kord, vaid praktiliselt kõik korrad.

Tundub, et kõige targem on loobuda kõikidest edasistest ootustest ja plaanidest. Lihtsalt vaadata, mis toimub. Sest ilmselgelt keegi naerab, kui mina plaane teen või arvan, et nüüd on õige aeg.