31 December 2007

Lörtsine kõnnak

Aasta viimane päev ei ole hea päev masendushoo alguseks.

Öö on magamata, ma ei teagi miks. Vilets uni oli. Hommik oli raske. Kaal näitas jälle mingeid põrsakaalunumbreid. Juuksed ei hoia ja on lisaks muule ka elektrit täis. Kaotasin uksekaardi niimoodi autosse ära, et pidin roomama autouste vahel pimedas, mantlisaba poriloigus. Kolleeg teatas, et mu kõnnak piki koridori kabineti poole pidavat lörtsine olema.

Ja mis võiks olla veel absurdsem, kui hommikul kalendrisse vaadates näed, et homme on 1 päev uuest 365-st, ja sealjuures mõelda, et ei taha uut ringi alustada! Palunpalunpalun, jätke vana alles. Ei taha uut. Ei ole optimismi, et uude aastasse vaadata ja plaane teha.

Ei viitsi. Palun minu tekk, „Punane elavhõbe“ ja klaas martiinit. Muud ei taha. Ärge üldse pakkugegi.

28 December 2007

Ma kohe üldse nii ei mängi

Ma mõtlesin nüüd asjale teistpidi lähenemise välja. Et kui nagu vältimine ABSOLUUTSELT ei õnnestu ( ja no Pärnu väikeses kõrtsikeses kohtumine oli ikka täistipptase) siis ma ei väldi enam. Sest ma panen sellele vältimisele niivõrd tugeva emotsiooni taha, et ma saadan täiesti valesid signaale universumile. Sest nagu me kõik teame, universum ei tee vahet „tahan“ ja „ei taha vahel“. Universum kuuleb sõna „kohtuma“ ja korraldab mulle mu soovi täitumise.

Nagu mulle ja mu hädaorust elule kombeks, mässun ülihelikiirusel segadikkudesse ja siis üritan neid ise järjepidevalt lahendada. Hästi tehtud, Watson.

21 December 2007

Nautigem tropi-…ptüi, jõuluaega ikka!

Vallalised räägivad, et jõuluaeg on tõeline troppide ligitikkumise hooaeg. No mina olen siiani pääsenud. Ilmselt on sellele kõvasti kaasa aidanud üksi kodus passimine pühade ajal.

A see aasta läheb vist mulgi õnneks :) Vähemalt kõik märgid näitavad seda. Ma ei taha küll üleolevalt suhtuda aga kahjuks liigitub 1983. aastal sündinud tuuninguhuviline ja mitte-päris-minu-maitse-järgi välimusega kolleeg troppide hulka. Ma olin küll puruviisakas ja võibolla isegi e-mailides flirtisin natuke. Sest see tegi mu olemise kordades rõõmsamaks. Siiamaani on kõik tropid suutnud mu tuju totaalselt rikkuda.

Eks siis pärast jõule näeme, kas ma sain ka endale jõulutropi? :)

17 December 2007

Pekki, pekki, pekki

Vara hõiskasin - kahetsen ikka küll...

Kahetsen tehtud vigu ja lollusi. Kahetsen, et neid ei saa ise parandada, vaid peab ootama kuni aeg parandab. Pekki. Jajaa, tean, et õppetund, ja et oma vigadest õpitakse ikka kõige paremini.
See ei lohuta praegu üldse, kui mu käed värisevad nii, et kohvi loksub tassist üle ääre ja sõrmed klahvidel moodustavad mingeid imelikke kombinatsioone, nii et ma pean igat sõna parandama. Pekki. Eeee, ma läksin nüüd mõneks ajaks endast ära. Tagasi tulen siis, kui närvid on rahunenud. Pekki.

15 December 2007

2007.a. kokkuvõte - ei kahetse midagi.

Ja nii ongi.
Võtsin appi Edit Piafi parima laulu mu meelest, et aasta kokku võtta. Aasta ilusaim õhtu oligi too õhtu, kui ma käisin Piafi filmi vaatamas.
Ei, see aasta ma ei kahetse midagi. Igast lollusi on tehtud :)

14 December 2007

Negatiivse mõtlemise kunst

Pealkirja laenasin PÖFFI-l linastunud Norra filmilt. Mitte, et ma mingi pöffihunt oleks. Ausõna, ma pole seal kordagi käinud.
A see konkreetne film pidi näitama, kuidas positiivset mõtlemisest endale mantra teinud psühhiaater laseb lõpuks ise teesklusemaskil langeda. Ta taipab, et universaalseid lahendusi pole ning vägisi kedagi rõõmsaks ja rahulolevaks ei muuda.

No jumala õige jutt ju! Mingis ajakirjas oli veel üks jutt, mida ma Lemmikbeibule ka tsiteerisin – jutt Marlene Dietrichist, kellest suisa hoovas maailmavalu ja ängi. Et ongi kohe olemas sellised naised, kes elavad läbi negatiivse mõtlemise, ilma et nad sealjuures õnnetud oleks. Paralleeli võiks isegi tõmmata viisipidamisega. Ka viisipidamatus on kunst, mida mina muuseas suurepäraselt valdan. Keegi pole ju permanentselt õnnetu seetõttu, et ta laulda ei oska?

Igale asjale ei olegi lahendust olemas. Ka läbi positiivse mõtlemise mitte. Kõik ei suju alati. Ja mis siis?

Härra Kaa põeb võõrutusnähte. Kuidas muidu seletada lollikindlat järjepidevust helistada öösel kella 3-st poole 5-ni lühikeste vahedega, et ikka ja jälle veenduda, et ma tõepoolest ei võta toru vastu.

11 December 2007

Kohtumine

Esimene reaktsioon on ülbus. Enesekaitseks. Kui näed tõeliselt armast poissi. Kohe nagu ei oskagi käituda. Ainult ülbitsemine kukub hästi välja. Näen küll enesekindel välja aga põsed lahvatavad sisemisest kuumusest roosaks. Piinlikkust tundes poen teiste selja taha.

Ohsavanakaktus! Nii kena poiss oli. Tõeliselt kena. Oleks tal hea meelega keelega üle põse tõmmanud. Ja kui ta seisis mu ukse peal nagu Noor Jumal, küsides mingit tühist asja, ei saanud ma mõistlikku sõna suust, vaid suutsin ainult tobedalt naeratada ja taas roosaks lahvatada. Punastamise needus.

Liftiuksed sulgusid. Hüüdsin talle järele: „Kahju!“

06 December 2007

Tühja sest minevikust

Muidu nii kaunisse nädalasse sattus üks vähe viletsam päev sisse. Tegelt kohe nii vilets, et pakkisin poole päeva pealt asjad kokku ja läksin koju. Koduteel põikasin läbi Videoplanetist ja võtsin seal kaasa ühe filmi. „Little Children“

See oli üks kummaline, kummaline film. Põnev ja igav ühtaegu. Igav seetõttu, et nagu konkreetselt mingit actionit ei käinud. Põnev aga seetõttu, et aju töötas kogu aeg filmile kaasa. Mul on siuke karvane tunne, et need mehed, kes selle filmi valmis meisterdasid, valdavad mingit peenemat kunsti kui ainult visuaalne ja silmalenähtav. See film jõudis alateadvuseni välja kui mitte südameni.

Film lõppes sõnadega: „ Minevikku ei saa muuta. Aga tulevik võibolla teistsugune. Ja kuskilt pidi see algama.“

03 December 2007

Teksapüksid on saatanast.

Kõigepealt ma alustan sellest, et ma täiesti vihkan teksapükste ostmist. Peamiselt sellepärast, et mu mõõdud ei ole mitte 90-60-90 ja mu jalad ei ulatu maast lõuani. Need kaks suht olulist mittevastavust muudavadki mu teksapüksijahi masendavaks mitmenädalaseks osturalliks. Ma ei saa ka aru, miks nad paigaldavad riietuskabiinidesse peegleid, mis moondavad mu keha kolm numbrit suuremaks ja lasevad paista kõikidel teksadel mu jalas ühtmoodi koledad?

Seetõttu kannan ma soetatud teksad reeglina suisa ribadeks. Ja kui kohe üldse enam püksid jalas ei püsi siis pean suunduma uusi ostma. Nüüd, vanaraisk, läksid mul korraga kahed püksid katki. Oh, ebaõnne!

Nii, et kui te juhtute teksapüksipoes märkama mossis brünetti, suundumas suure püksikuhjaga riietuskabiinide poole, siis tundke mulle palun kaasa...

Miks Latvijas on rohkem ilusaid poisse kui siin?


Ma leian, et see on täiesti ebaõiglane. Vahel on Lätis käies tunne nagu väiksel lapsel kommipoes – silmad on imetlusest pärani ja hõbeniit konstantselt suunurgas rippumas. Poiste ilu paneb suisa õhku ahmima, eriti veel siis kui väike kokteil basseinibaarist hinge alla laksatud. No kas on õndsuse tipp soojas mullibasseinis vaikselt kokteili tinistada ja poisse vahtida või ei ole õndsuse tipp?

Viin ja suitsud on ka Lätis odavamad.

Ja siis ma tegin elus esmakordselt Lätis midagi sellist, mida ma enam loodetavasti kunagi ei tee ja millest ma mitte iialgi kellelegi ei räägi!