25 February 2020

Probleemide korral pane uks kinni

Jõudiski kätte see aeg, mida ma kõige rohkem kartsin.

Minu elamine saab kohe-kohe 10-aastaseks. Ja vead hakkavad välja tulema... Igasugused praod seintes on nagunii. Halvem üllatus on see, et selle eriti vihmase ja tuulise ilmaga olid akende ümbrused tilkuvmärjad, mis tähendab, et kuskilt paneelide vahelt või rõdu alt tuleb vesi sisse. Mis omakorda tähendab seda, et mul tuleb hakata raha koguma ühe toreda remondimehe palkamiseks.
Sest nagu kuulda oli, siis naabritel olid hullemad lood. Kellegil jooksis vihmavesi otse elektrikilpi. Õnneks oskas korteriomanik seda ise parandada. Mina oleksin lihtsalt lapsed ja kassi kaasa haaranud ja kodust karjudes välja jooksnud, kui mu elamise elekter pauguga lühisesse oleks läinud. Mulle piisab sellest, kui mu laelühter regulaarselt iga kuu paar korda pauguga läbi läheb. Aga seda ma oskan õnneks juba ise parandada ehk siis kaitset lambilülitis vahetada :)

Aga enamusi remondi- ja parandusoskusi mul pole. Mistõttu valdab mind iga kord suur stress, kui midagi juhtub. Kui mul suvel kanalisatsioon umbe läks ja garaaži üle ujutas siis ma lihtsalt panin garaažiukse kinni tagasi ja sõitsin paariks päevaks linnast ära lootusega, et kui ma tagasi tulen, on kõik kuidagi võluväel iseenesest korda saanud. Kahjuks seda ei juhtunud ja ma pidin ikkagi viimase raha eest Toruabi välja kutsuma ja pärast mitu päeva garaaži koristama ja sealt läbiligunenud asju ära viskama.

Kõige selle kompensatsiooniks leidsin ma, et mul on täielik õigus "Siil Sonicu" seiklusi nautida staaritoolist. Koos väiksema lapsega muidugi :)  Staaritool on üks totaalne luksus, ma ütlen. Kui pühapäeva pärastlõuna kinos tähendab peamiselt lastefilme, siis Mustamäe Apollo kinokorruse põrand oli ühtlaselt kaetud kisavate laste ja mahakukkunud popkorni kihiga. Meie aga kõndisime sellest kaosest läbi staarikorrusele, kus valitses rahu ja vaikus, polnud ühtegi järjekorda ja kõik teenindajad naeratasid. Oma nachod ja kummikommid tellisime toolis istudes ja tegelt oli film ka väga lahe.

22 February 2020

Trendid, mis minust mitte pole mööda läinud.

Perekoolis oli hea teema trendidest, mida keegi ei taha tunnistada, et järginud on. MIna võin täiesti vabalt ja ausalt kõik trendid ära rääkida, mida ma oma 40+ eluaasta jooksul järginud olen. Ilma igasuguste häbita :)

1. Didriksoni parka
2. Geelküüned
3. Ripsmepikendused
4. Hello Kitty pildiga asjad
5. Kapuutsiga dressipluusid moeka riietusesemena
6. Ülilaiad teksad, teksatunked
7. Valged tossud
8. Korsi ja Guessi kotid
9. Guessi kellad
10. Kristallidest käevõrud
11. Helly Hanseni jope
12. Iphone
13. Bredeni mütsid
14. Nabarõngas
15. Tätoveering
16. Kodune leivaküpsetamine
17. Rühmatrennid
18. Platvormsaapad ja kõrged platvormtossud
19. D&G Light Blue ja Versace Bright Crystal
20. Roosad kiledressid peoriietusena
21. Seemisnahast ülepõlvesaapad
22. Egiptuses puhkamine
23. "Parasiidi" äravaatamine ja selle heaks filmiks pidamine
24. Blogimine

Kindlasti on veel asju, mida ma järgi teinud või kandnud olen, kuna oli popp.







21 February 2020

I'm a mess

Ma ei suuda kokku lugeda, mitu korda ma olen vaadanud filmi "After". 10? 20? või rohkem...
Muidugi ei saa salata. et kõigepealt meeldib mulle peategelasest paha poiss Hardin Scott ehk päriselus Hero Tiffin Fiennes. Ulmeilus poiss.

Siis meeldib mulle film ise mis, jumal tänatud, on raamatust päris palju erinev. Tark filmitegija on suutnud raamatust parimad osad välja ektraheerida ja kujundada nendest hingemineva armastusloo.

Ja kolmandaks meeldib mulle lihtsalt tunne, mis tekib filmi vaadates. Kas teil pole nii, et mingid konkreetsed asjad tekitavad mõnusa heaolutunde, muudavad tuju helgeks? See film ja see poiss teevad mu tuju alati palju paremaks.

11 February 2020

Kas mu sahtlid ja kapid on ikka korras?

Olles eile just sõna võtnud tervise ja vanuse teemadel, tabas mind täna öösel täiesti kohutav kogemus.

Kuskil kella 3 paiku öösel ärkasin äkki üles lihtsalt ebameeldiva tundega, mis organismi virgudes järjest rohkem ebameeldivaks muutus. Mu süda kloppis liiga kiiresti, tundsin vasakul pool rinnas rõhuvat valu, aegamööda hakkasid käed surisema ja muutusid täiesti külmaks. Ma üritasin edasi magada aga ei saanud. Mõtlesin, kas peaksin koheselt EMO-sse sõitma. Googeldasin telefonis kiirelt ainsat pähetulevat seletust mu olukorrale - südame rütmihäired. Mõtlesin, et kui ma nüüd EMO-sse ei lähe ja mõne aja pärast on ka hilja siis mis minu lastest, asjadest ja kohustustest saab. Kas mul on kõik asjad korras? Mõtlesin, et kui hommikul ikka veel elusana ärkan, peaksin kindlasti elukindlustuse ära tegema. Ja kes mu laste eest hoolitseks? Üks on õnneks täisealine ja tal on väga tark ja tore isa, selles osas muret ei ole. Küll aga on minu suurim mure pisipoeg, vanavanematele teda ju ometi ei jäta. äkki õde võtab enda hoolitseda?  Mis mu kodust saab, ilmselt oleks mõttekas müüki panna, raha saavad lapsed endale. Kas mu sahtlid ja kapid on nii korras, et nende avamise pärast hiljem piinlik poleks?

Niimoodi mõtiskledes ja südant valutades olin ärkvel paar tundi ja siis jäin magama. Hommikul ärkasin üles. Tuleb raske päev, mõtlesin. Natuke nõrk on olla. Helistasin oma targale õele ja rääkisin oma muredest. Ta ütles, et see, mis ma kogesin, oli üks suuremat sorti paanikahoog.

Hakkan nüüd elukindlustust valima.

10 February 2020

Hirm vananemise ees

Ilma ühtegi konkreetset vanainimest halvustamata või solvamata .... Pea alati kui ma näen poes, tänaval, kus iganes liikumas vanainimest, kelle on nähtavalt raske kõndida, kellel ei ole tervis enam nii hea kui võiks ja kellel on seljas vanaaegsed, väsinud ja koleda ilmega riided, mõtlen ma täiesti katastroofilise hirmuga, kuidas ma ei tahaks oma elus päevagi niimoodi olla. Mu õel on naaber, üksik vanainimene, mälu ja arusaamist asjadest praktiliselt enam ei ole, ma ei suuda aru saada kuidas ta niimoodi elab?

Tonksasin ükskord sellist vanainimest silmates küünarnukiga oma tütart ja ütlesin, et palun, palun, palun ära lase mul niimoodi riides välja kõndima minna... Kas tõesti on mu ainsaks lootuseks lapsed, kes hoolitsevad selle eest, et ma oma vanadust saaks väärikalt nautida? Või lähen vabatahtlikult mõnda vanainimeste villasse. Või siis asutan nö kommuuni omaealiste vanaprouadega a'la "The Golden Girls". Ma pean pingutama lõpuni ja sälitama selge mõistuse kuni kõrge eani, sest ma tean täpselt, kuidas ma oma eluõhtut veeta EI taha.


07 February 2020

...until morning

Iga naine ihkab kuulda komplimente ja saada vihjeid selle kohta, et ta on ahvatlev. Kellel siis poleks vaja väikest enesekindluse boost'i?  Või siis olen mina üksi see egomaniakk, kes neid asju kuulda tahab, et ennast ilusa ja enesekindlamana tunda :)

Komplimentide saamise vallas on mul viimastel aastatel olnud pisut vajakajäämisi. Eksisteerivad ka variandid, et ma pole mulle öeldut uskunud või isegi mitte tähele pannud. Ma vahel teen nii. Võtan kuulda ainult neid asju, mida ma täpselt kuulda tahan.

Hetkel on mul seoses keskeakriisiga käsil väike eneseremont. Või ma ei teagi kuidas seda järjekordset algatust nimetada. Eks minunigi on jõudnud arusaamine, et aeg ei ole enam nii suur sõber kui vanasti. Ja lihtsalt millegi ootamine ei ole enam väga mõttekas tegevus. Tahan oma olemasolevat elu paremini elada.

Ehk siit me jõuame põhjuseni, miks ma kasutan Tinderit... :D

Üks kena välimusega (see fakt on ülioluline)  mees kirjutas mulle nii kenasti, eelnevalt ette ja taha vabandades, et tegemist ei ole perverdiga aga esimesest minutist peale, kui ta mu pilte nägi, oli tema ainus mõte "sex until morning". (ausõna, mul on seal täiesti tavalised pildid, üks kodudressides, üks kleidiga, ei mingit duckface'i ega meelat kiisumiisut). Ohsapoiss, milline boost :)  Ma küll unmatchin mehed suht kiiresti alati ära ja kohtumisteni asi kunagi ei jõua. Ma tahan lihtsalt kuulda ilusaid asju ja komplimente. 

Selline väike alatu, aga enesehinnangut raviv, salahobi...

05 February 2020

Kõrvaltvaataja


Mul on filmide osas tekkinud kaks kirge: dok. filmid moekunstnikest ja dok. ja/või eluloolised filmid superartistidest. Viimaste päevade vaatamistesse mahtus ära lausa kolm filmi kuulsatest inimestest.“Rocketman“ Elton Johnist, „Judy“  Judy Garlandist ja "Mystify" - Michael Hutchence'i lugu.

Ei saa salata, on põnev kõrvalt vaadata inimese piiride nihutamise võimet, teha midagi võimatut ja tahta teha sellest veelgi enamat. Põleda ereda leegina ja järsult kustuda või siiski leida võimalus kaosest välja rabeleda ja olukord enda jaoks stabiliseerida.

Alguses mainitutest suutis kaosest end välja rabeleda ainult Elton John, kes on nüüd juba aastakümneid püsinud kainena ja leidnud oma elu armastuse. Judy ja Michaeli kohta seda kahjuks öelda ei saa.

Põhiemotsiooniks nende filmide vaatamisest jäid kurbus ja kahjutunne. Kahju kogu nende elust. Sest läbiva joonena kipub kuulsate inimeste lapsepõlv olema kas liiga range, õudne või samuti kaoses. Kui nad kuulsaks saavad, kiputakse neid ära kasutama või nende pealt suuri rahasid teenima. Minule jääb täiesti mõistetamatuks, kuidas Judy Garland oli lõpus vaene ja kodutu? Samas nende elu tipuhetked on nii võimsad, et ise ei oskaks sellest unistadagi. Et siis maksadki lõivu kogu muu eluga, et kogeda seda tippu…

Mul meenuvad veel kaks filmi, hiljuti tuli ETV2 pealt lugu Whitney Houstonist ja kunagi varem veel Amy Winehouse’ist. Kõik need 5 inimest kokku tarvitasid mingeid aineid. Kes alkoholi, kes tablette ja kes narkootikume. Whitney Houstonist oli mul veel eriti kahju, sest film lõppes sellega, kuidas tema mees võttis uue naise, lõi uue pere ja sai uued lapsed ja elas rahulikult edasi. Samas kui Whitney ja nende tütar olid suures osas Bobby Brown’i tõttu traagiliselt elust lahkunud ja neid nagu poleks kunagi olnudki selle mehe elus. Vähemalt filmi lõpust jäi selline emotsioon.


Kuigi mu enda elu on ka kohati puhas draama, mida põnev jälgida, siis on selliseid elusid, mida ma ise hea meelega pigem kõrvaltvaatajana jälgiksin. Minu tervis ilmselt ei peaks kuulsusele vastugi. Ja poole pealt elust lahkuda ma ka ei sooviks.

03 February 2020

Jaanuar juba läbi...

...a ühtegi sammu oma eesmärkide täitmiseks teha ei jõudnudki.

Trennis jäi vajalik arv kordi käimata. Aasta alguses ei saanud kohe vedama ja kuu lõpus vedas alt tervis. Paaripäevase kodus ravimise asemel valisin paarinädalase vindumise, sest tööd on vaja teha ja lapse sünnipäeva on vaja organiseerida ja pidada. Veebruaris lähen uuele katsele ja teen oma trennid ära.

Uute suhete leidmiseks pole ma samuti ühtegi sammu astunud. Suure nohu tõttu õnnestus hankida nina alla ka suur lärakas ohatist, mistõttu ma ei tunne end ka eriliselt veetlevana. Käisin vahepeal Tartus ja seal kaubanduskeskuses jäin täiesti kogemata pikalt vaatama  ühte meest, kelle välimus mulle supersuper meeldis. Lihtsalt kõndisin ja vaatasin ja tema vaatas kerge kulmukortsutusega vastu ja pani igaks juhuks käe endaga kaasasoleva neiu õlgade ümber :)  Ühesõnaga see teema ka hetkel ei edene.

Raha osas on väheke paremad tuuled. Osad laenukohustused lõppesid, need sai pea kohe uutega asendatud. Olen halb koguja aga hea kohustuste täitja. Nii et mõned asjad vajalike asjade nimekirjast sai soetatud. Unistasin ammu heast telekast ja selle ma ka sain :)

Kokkuvõttes oli jaanuar kiire ja andis tunda, et mingit konkreetset tegevusplaani polnud. Koheselt läks asi põhimõtteliselt lappama ja nii ei sündinud ka ühtegi tulemust. Veits on sellepärast piinlik aga õnneks on veel 11 kuud järgi, et ennast parandada.