Oscari-kõne

Tänan Jõuluvana imelise ROOSA KAANEGA ja väga läikiva termoskruusi eest ja kõikide muude vahvate kinkide eest!
Erilised tänud lähevad Yardeni-päkapikule ja 1,5 liitrise Martini Asti-päkapikule.

Veel tänan kõiki oma sugulasi, tuttavaid ning kass Siimu kõrvaltoas ja mingu teil ikka hästi ja olgu ka uuel aastal ikka rohkem neid päevi, mida mäletada :)

444 tähendab midagi väga head

Nüüd on selline lugu, et mul endal pole häid mõtteid peas ja tunnen ligihiiliva depressiooni külma hingust kuklas, mistõttu kasutan ära teisi blogijaid, kes mu blogrollis on.

Esiteks, Kroku kirjutas nii hea loo, et see on nagu ilmselge, kuidas ma ei tahaks iiiiiialgi selliseks naiseks saada. Vähemalt ma näen palju vaeva ja annan endast parimat, et minu headest sõbrannadest ka selliseid ei saaks. Lugu on tõesti hea, mda tõestab fakt, et isegi kui ma tükk aega mõtleks, ei suudaks ma sinna midagi lisada.

Teiseks, Nolzik, arvas, et ma võiks...

Minu 4 töökohta:
Naljakas on see, et mul polegi ametlikult nii palju töökohti olnud. Ainult 2 on.
Aga see eest olen teinud kooli ja ülikooliajal põnevaid suvetöid: Vabaõhumuuseumis lambinäituse piletimüüja ühes armsas tarekeses - supertore aeg oli, värske männimetsaõhk kopsudes kogu aeg ja üks kena noor turvamees silmarõõmuks :) Tõnismäe Polikliiniku garderoobitädi - oi, kus mulle anti kommi ja kingiti lilli ja polikliiniku püsiklientidest memmed-taadid olid nii vahvad. Tollitöötaja - lugesin Muuga sadamas kütusevaguneid kokku ja teadsin numbrite järgi, mida tsisternid parajasti sisaldavad. Ahjaa, Tõnismäe Haiglas toidujagaja ka - ka väga tore amet oli :)

4 filmi, mida võiksin ikka ja jälle vaadata:
Miss Potter
Ice Age
xXx
What the Bleep do we know?

4 kohta, kus elanud olen:
Mustamäe
Kristiine
Kesklinn
Kalamaja
:)

4 teleseriaali, mis meeldivad/meeldisid:
Dr House
Ugly Betty
Seks ja linn
Võluvägi

4 kohta kus olen käinud puhkamas:
Bali
Tenerife
Korfu
Saaremaa

4 lemmiktoitu:
Lasagne. Lasagne. Lasagne. Lasagne

4 veebisaiti mida külastan iga päev:
http://www.delfi.ee/
töökoha intranet
http://www.osta.ee/
http://www.google.ee/

4 kohta, kus oleks just praegu parema meelega:
Dima Bilani kontserdil
ükskõik kus soojal maal vähemalt kuu aega järjest
kallis ja luksuslikus restoranis, kus keegi teeks mulle välja
heas seltskonnas veinikest libistamas

4 blogijat, kes võiksid ka seda testi teha:
Kes tahab, see teeb :)

Isiklik jõulumaa

Mul on kodus iseoma isiklik jõulumaa :)

Jõulutulede ja kuuseokste abil on minu väike rõdu muutunud superhubaseks kohaks, kus lumesadu vaadates hõõgveini limpsida. Või vähemalt on võimalus unistada, et ma seda teen.
Kõige selle ilu eest pean tänama oma superkangelast. Ma küll üritasin teda rõdukaunistamises aidata, aga kuna ta ütles, et mu püksid on koledad ja et ma ei oska oksi ilusasti kinnitada rõdule, siis me läksime loomulikult tülli ja ma läksin tuppa kaneelirulle küpsetama.

Muuhulgas on mind tabanud ka advendineedus. Kui teisel advendil sain maitsta söögikõlbmatut toitu siis kolmandal advendil üritasin vaadata 3D "Jõululugu" ja mul läks süda konkreetselt pahaks sellest virvendamisest. Võtsin need neetud prillid üldse eest ära ja üritasin filmi kangelaslikult lõpuni vaadata. Brrrr... süda oli tükk aega pärast kino lõppu veel paha ja pea käis ringi.

Kaunist jõuluaega kõigile!

Jõulud võivad tulla

Ui, ma olen praegast nii elevil, et kõrvad ja põsed õhetavad ning tööd ei saa teha, sest keskendumine on null.

MA PANIN OMA KINGINIMEKIRJA LUKKU!

Siiamaani vaevas mind stress ja paanika, sest ideid polnud ja sundus näris kukalt. Mida? Kui palju? Kellele? Ma ütlen, et tuleb rääkida endast targemate inimestega :) Kõigepealt näljase üliõpilasega, kes minust nooremana on juba nii kogend kala, et ei soovitanud enne kinginimekirja valmimist üldse nina poodi pistagi. Siis lemmikbeibuga, kelle meestemaitse on minu omast küll totaalselt ja kardinaalselt erinev (talle meeldivad vanad ja paksud:) ), kuid kingituste tegemise maitse suht klapib. Ja seda puhketuba, kus peamiselt kõige paremad mõtted pähe tulevad, teate te kõik ilmselt isegi.

Mul langes 10 aastat õlgadelt ja nüüd võin poodi shoppama kepsutada. Kusjuures mul õnnestus komponeerida nii, et kõik kingid peaks ühest, maksimum kahest poest kätte saama.

PS. Kuuske veel ei ole.


PPS. Ljolik on metsas.

Hirmutus

Olen mina igasugustes kohtades pastat söönud aga nii halba ja hirmsat asja, kui Väike-Karja Osteria di Baccos mulle pakuti, pole ma isegi näinud mitte! Fuu, kui jube. Ma sõin paar makarooni ära ja see oli kõik, mis ma suutsin. Kolmest pastast kaks jäid igatahes söömata. Ja ma olen üüratult pettunud Ljolikus, kes sõi oma pasta ära, sest nüüd ma olen veendunud, et tal puudub igasugune maitsemeel ja sellepärast ta nii õndsalt sööbki minutehtud toite.

Tegelt ma aimasin halba juba siis, kui poolte toitude tellimise peale öeldi "oi, ei ole". Ja siis kui ma ülarõdult nägin, kuidas tädi kukkus pastat leti taga elektripliidil Risso õli abil vaaritama, siis hakkas see aimdus reaalselt pärale jõudma. Kus on kokk, ma küsin??

Mul oli niiiiii valus maksta pasta eest, mis süüa ei kõlvanud ja lisaks sain veel korraga halva tuju, masenduse ja depressioonihoo. Sest toit on minu jaoks püha ja kogu maise õndsuse allikas.

Jääge moodsaks!

Ma olen ihuüksi kodus ja naeran. Vaatan "Zhenja ja Lauri show`d " nagu Nolzik oma blogis ükspäev tabavalt märkis. Ehk Stiilipäevikut.

Raibe küll :) Peaosas on ilge, eatu karvik. See on üks põhjustest, miks mina üle 30-aastaseid mehi kohe üldse enam ei vaata. Sest kui nad on vallalised, on nad ennast nii käest lasknud, õllekõhu kasvatanud ja karva kasvanud, et ainus emotsioon, mis mul siis tekib, on õud. Ja õudus küll ihale või kirele edasi ei vii. Pigem ajab käppasid väristama nagu kassi, kes on millegi senitundmatu ja koleda asja sisse astunud.

Aga siis tegid Zzzzenja "Pühadejänes" Fokin ja staarjuuksur Pedaja rõlgest sammalhabemest jumala kena poisi. Mis siis, et IT-kas, ikka oli kena. Mul on kange kahtlus, et see oli sammalhabeme imeilus kaksikvend ja vaatajatele tehti lihtsalt haledalt tünga.

Rikkurina Rakveres

Nüüd ma kirjutan küll puhtalt sellepärast, et kadedus teeks teid näost rohelisetäpiliseks :)
Juba teist korda novembrikuu jooksul õnnestus mul ööbida sviidis selle eest mitte makstes. Nagu öeldakse - "head asjad tulevad ikka tasuta" ja "tähtis pole mitte omada, vaid kasutada".

Rakvere on naljakas linn. Seisad seal turuplatsil - nagu oleks kaasaegne. Liigud majade vahele - hehh, mis toimub? Nagu Kohtla-Järvele või muusse, Jumala poolt maha jäetud trööstitusse linnakesse oleks sattunud. Aga samas kui liikuda trajektooril linnus-aqva spa-selver, on kõik ok.

Ja kuigi Aqva Spa on üks üüratult kallis hotell ja veekeskus, on mul ometi hea meel, et see on püsti pandud. Ja mul ei ole ilmselt ainsana hea meel, sest veekeskus on alati rahvast pungil olnud ja kuuldavasti peab ka tube varakult broneerima.

Sviit oli hüpersuperuhke. Kahetoaline, kahe telekaga, suure vannitoa ja veel suurema mullivanniga. Nagu neeger imetlesin hommikul (kerge peavaluga) kell 7 mullivannis istudes vikerkaarevärvides valguse vaheldumist vannis. Hotelli hommikusöök oli kaunistatud maasikate ja roosiõielehtedega... Remontika...

Ja kui ma siis Põhjakeskusest endale uue Philipsi triikraua ostsin, sest vana oli nii vana, et andis otsad ja tol ajal tuntud kodutehnika firma oli ka tänaseks unustuste hõlma vajunud, olin ma küll sellest Rakvere-käigust viimase võtnud ja võisin rahulikult kodulinna tagasi sõita.

Üleskutse

Tänase, rahvusvahelise naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeva puhul teen sellise ettepaneku: kui kõik Eesti naised viskaksid igaveseks paugu- ja päevapealt välja kodust mehe, kes on julgenud kätt tõsta naise löömiseks, siis varsti enam selliseid mehi ei oleks!

Keegi, sealhulgas politsei, ei aita, kui naised end ise ei aita. Ma lihtsalt juhtusin lugema hommikukohvi kõrvale Päevalehte. http://www.epl.ee/artikkel/483388 (krdi blogger on katki jälle, ma oskan tegelt linki panna küll)

Peab oma elu ja suhtumist muutma ja seda politsei naiste eest ei tee...

vaatan ja kuulan...

Saka mu arm

Ma olen see kodanik, kes kasutab ära praktiliselt kõik tõsiselt head sooduspakkumised spadesse või Revali hotellidesse. Mul on kohe siuke hobi ning pidevalt asjadel silma peal hoides leiab ikka kuldaväärt kraami. Lisaks isetoimetamisele olen ma harinud ka paljud oma lähikondsed avastama häid võimalusi.

Nii tuligi Ljolik ühel õhtul koju, salapärane naeratus näol ja üks käsi selja taga. Käes aga oli see napaka Tudish Piibi üldsegi mitte nii napakas olematu hinnaga spaapakett. Olin juba suht kaua jälginud Saka Cliff Hotel & SPA tegemisi ja voilà - nagu ütlevad prantslased :).

Ma olin rohkem kui rahul selle ülitoreda ja armsa kohaga. Kuigi mul on mitu pirakat kivi visata plähmerdava ja kiirustava Estraveli kapsaaeda, kes näis arvavat, et ega odav asi ei saagi inimestele häid elamusi pakkuda. Tuu bääd. Saka vahva personal päästis olukorra niivõrd hiilgavalt, et ma levitan seda teadmist ja informatsiooni kõigile, kes vähegi kuulata viitsivad.

Kui esimene oluline asi spas on mugav voodi siis teine, ka väga tähtis komponent, on söök. Kui Fra Mare kasuks räägib superasukoht ja üks mõnusaim vee- ja saunakompleks, siis no söök, tuleb sinna küll kaasa osta või mujal Haapsalus söömas käia. Nii viletsat hommiku- ja õhtusööki mujalt naljalt ei leia. Mistõttu ma ei oodanud keset metsi asuvast Saka spa restoranist eriti midagi. Ja oi, kuidas ma eksisin.

Ohkasin rahulolust, kui lauda saabus täiesti mõistliku hinnaga, väga kaunilt serveeritud ja hiiglama maitsev toit. Ja mul ei ole midagi kobiseda ka hommikusöögi osas. Suured plusspunktid söögi osas. Ja samasuured plusspunktid looduse ja omaenda isikliku väikese joa eest, milleni viib lausa valgustatud tee.

Veekeskuse osa oli tibatilluke ja kahe saunaga - aurusaun ja tavaline leilisaun. Üle tunni seal ei lõbutse aga mõnus vaheldus ja lõõgastus sellegipoolest. Pisikeses basseinis jõudsime Ljolikuga pika arutelu ja punktijagamise tulemusel seisukohale, et Eesti parim veekeskuse osa on Grand Rose Spas. Aga samas tema ei ole Rakvere Aqua Spas käinud.

Aga selle vea me parandame üpris peatselt :)

AnisAnisAnisAnis :)

Blogimeem: Näidake seksikaid mehi

Sattusin Delfist uudiseid lugedes blogilinkidele ja sellele blogile ja üleskutsele seksikate meeste näitamise kohta. Miks ka mitte :) Midagigi ilusat siia niiskesse ilmastikku.

Dima Bilan

Vin Diesel

Hugh Laurie

Josh Hartnett

Patrick Dempsey

Osalen Epp Petrone blogikampaanias ja postitan mõned lingid.

Postita viis linki ja kingi endale raamat!

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:
1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.eeReeglid:- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini- Üks blogi tohib osaleda üks kord.
Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.phpMinu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.phpMinu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.phpMinu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.phpMinu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.phpMinu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.phpMinu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.phpMinu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.phpNaisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.phpNaisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.phpLagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.phpTähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.phpdaki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.phpTule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.phpMeestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.phpLuugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.phpKust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.phpNB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Nähh

Augustis oli minu külmkapis kuus suurt purki mustsõstramoosi. Ise ostsin marjad Balti jaama turult, ise keetsin mõnusa moosi. Suur emailpott on siiamaani seest sinine. Ja mulle hirmsasti meeldib just nimelt keedetud mustsõstramoos.

Täna hommikul valasin viimase törtsu moosi viimasest purgist oma kohupiimale ja läinud see moos ongi... Nii kurb kui see ka pole. Kust siis nüüd vitamiinid?

Pühapäevahommik

Tänu kellakeeramisele sai ikka ebanormaalselt vara üles tõustud. Kooli jaoks on küll vaja 8 lehekülge sisutihedat esseed koos teaduskirjanduse viidetega kirjutada aga jõuab... :) Terve päev ja öö veel ees!

Mistõttu sattusin kohvijoomise kõrvale vaatama telekast Prillitoosi ja kenasid puhtaid vanainimesi. Lasin end ära võluda Hans Kaldoja sensuaalsel häälel ja ei tõtanudki kanalit vahetama. Seal siis oli üks tore kosmeetiku juures käimise lõik, et ikka vanemad inimesed peavad ka ikka käima ja minul niikuinii süda kogu aeg valutab, et ma seda regulaarselt ei tee.

Kohvi viimane tilk tassist välja venitatud, tekkis siis siuke konkreetsuse hetk. Nüüd valin salongi välja ja hakkan käima! Muide, imemassööri ma juba leidsin (vaja on ainult helistada ja aeg kinni panna). Lõin Delfi naistelehe lahti ja asusin parima informatsiooni jahile.

Selgus aga, et mu soov on täitsa prillitoosilikult vanamoodne! Tänapäeval on hoooopis teised trendid. issand ma tunnen ennast nii vanana ja elust kõrvalejäetuna....

Anal bleaching.

Ja siit ta tuleb! - Dima uus laul

See on see millega ma tegelen

Ühelt näljaselt tudengilt teisele näljasele tudengile

Tegelt ma arvasin, et mu maailmapilt avardub tohutult, kui ma kooli lähen. Et tekib palju uusi olukordi ja emotsioone, millest blogis kirjutada.

Tõsiasi on aga see, et töö ja kool võtavad kogu mu aja. Mingeid kõrvalisi teemasid üldse ei tekigi. Kõik ressurss on koondunud töö ja kooli kokkusobitamisele ja loengutest arusaamisele. Täna tekkis üks emotsioon, õigemini küll kaks. Esimene oli see, et meesterahvast õppejõul täheldasin olevat väga kena tagumiku. Teine aga see, et täna ma sain oma esimese "A" eksami eest!!

Nö kõrvaltegevusena tunnen, et minu kehas toimub mingi organismipuhastus. Esiteks on mul nohu nohu otsa. Sudafedi tabletid on mu menüüs alaline toiduaine. Teiseks mul nahk sügeleb üle keha. Ei ole miski halb haigus, mingi allergia või reaktsioon on. Aga ma ei saa aru millele, sest isud on muutunud. Tervislikumaks. Keedumuna isu tuli näiteks üks hommik. Valin supi prae asemel. Joon sidrunivett. Olin suur saiakestesõber, nüüd ei isuta enam.

Mine võta kinni, on mu elu nüüd igav või põnev. Nüüd aga ootab lugemist "Strateegiline sõda".

Raske aeg - leidlikud lahendused

Sain täna kirja:

Kuna hetkel on vaja lisaraha teenida, siis hakkasin nädalavahetuseti valmistama raamaturiiuleid. Need pole küll sisedisaini viimane sõna, kuid kaunistavad igat kodu.
Palun anna mulle teada, kui oled huvitatud.
Kui tean, kui kõrget ja laia riiulit tahad, saan öelda sulle täpse hinna. Hind sõltub materjalid kvaliteedist ning on kaubeldav.

Lisasin kirjale ka raamaturiiuli pildi.

Mhhh

Ma tunnen puudust.

Lollidest naljadest, küünilisest ellusuhtumisest, väikestest õeladest märkustest, mustast huumorist, otse näkkuütlemisest, siravast sarkasmist, muhedast irooniast. Ja et saaks möliseda kellegi kallal, kes julgeb ja oskab vastu möliseda :)

Töö juures siin teen küll vanematele kolleegidele vallandamisnalju, kui nende arvuti ei funka hästi või siis nende tervisemurede korral peatse surmaga seonduvaid nalju. Aga krt, see on nagu maaslamaja löömine - ei paku nagu seda õiget rahuldust.

Kõik on ümberringi koleviisakad ja ontlikud.

Säravad naised ongi need ilusad naised

Kõige ilusam naine on lihtsalt õnnelik naine. Armastatud ja armastav. Nendel tuleb kohe mingi imetabane sära ümber näo. Kahjuks olen selliseid säravaid naisi väga vähe näinud. Seda enam nad muidugi torkavad silma üldisest massist.

Enamus naisi üritab (ma kordan – üritab) kogu hingest olla õnnelik. Ja võib-olla nad on ka. Pannes oma saavutusteks abielu, laste arvu ja korras koduelu. Aga sära ei ole. Ei silmades ega olemuses.

Õnnest särav naine lihtsalt on. Ja paneb särama ka kõik teiste näod enda ümber. Isegi kui asjad lähevad rappa või tuju pole kiita – sära on ikka alles.

Muide, „Ilu Sõnumi“ kõige säravaim ja vapustavam naine oli hoopis naiseks riietatud ja jumestatud mees. :)

Tervitan sügist

On kuum suvepäev. Konn lesib koivad laiali rannas ja võtab päikest. Siil tuleb ka randa ja näeb, et sõber konn ja kohe pärima:"Jou konn! Kuule, kas vesi on täna ka soe?"
Konn vastu: "Issand jumal küll, ma olen siin nagu NAINE, mitte termomeeter."

Ime

Mulle kingiti 11. septembril reedeõhtuse linnaguljaanie ajal pikk punane roos. Ostetud Viru tänavalt. Seesama roos seisab tänaseni vaasis täpselt samasugusena. Ei, tegelt, veidi on erinevust. Osad lehed on ära kuivanud ja uued võrsed koos uute lehtedega on juurde kasvanud. Roosiõis on sama säravpunane.

Ulme :)

Sügis on alanud

Võitlen viiruste ja koolitöödega. Nad ei taha hästi alla anda.

Kutsupudru

Olin eilse päevani veendunud, et mina ei tee sukkpükse jalga pannes seda vanade naiste trikki - poolkükk harkis jalgadega. Täna panin sukkpükse jalga peegli ees... Mul oli õigus, ma ei tee seda! Kas sina teed? :)

Ljolik keetis hommikul omaalgatusel kaerahelbeputru, sest mina ei viitsinud seda teha. Välja tuli "kutsupudru". Selgituseks, et sellelaadne puder peaks maitsma kõikidele suurtele koertele. Ilmselt on paljud näinud koerakausis sellist kaerahelbekängart. (känkar - känkra - kängart).
Aga maitsel polnud viga, ausõna.

Läksime naistega kolmekesi lõunale. Üks onkel hüüdis selja taga: "Tere, kaunitarid!" Otse loomulikult pöördusime kõik kolm tagasi vaatama...

Koolilaps

Nüüd siis ka esimene kooli kolmepäevak selja taga. Ütleme siis kohe ausalt välja, et iga päeva õhtuks aju valutas. Ilmselgelt pole mu väike aga tubli aju sellise koormusega harjunud. Mõnest ainest ma üldse ei saanudki aru. Eks peab siis sellevõrra rohkem kodutööd tegema.

Vaatamata raskustele on aga pagana huvitav! Suisa põnev võiks isegi öelda. Oleks teadnud, et targakssaamine nii põnev on, oleks äkki isegi varem kooli läinud. Algul mõtlesin veel, et ähh ega kõigis tundides ei viitsigi vast käia. Nüüd aga ei raatsi millestki loobuda. Mitte ühest sõnastki mõne õppejõu suust.

Ja et aju ja füüsis saaksid ikka võrdselt koormust, käisime eile toredate inimestega sügisjooksul kepikõndimas. 10 km läks lennates, kui klatshida ja naistejutte ajada :)

Hetkeks on kujunenud olukord, kus ma istun oma töötoolil nagu ainurakne millimallikas. Toolilt minema saan ainult sujuvalt voolates, muidu on ilgelt valus, ja tööd ei suuda ka teha, sest aju on ikka veel ülelaetud.

Elagu koolialgus! (maha seebipank)

Ärevus on hinges. Selline mõnus ärevus. Midagi uut ja toredat on kohe algamas. Kõigepealt muidugi tütreke kooli ja juba mõne päeva pärast ma ise ka. Ei tea kas mina peaks ka mõne gladiooli kaasa võtma..? :) Kõik õpetajad kurdavad, et kui väikesed tegelased veel toovad lilli siis vanemad õpilased ei tee enam väljagi. Ma oleks vist raudselt üks ja ainus veidrik, kes magistrisse lilledega läheks.

Ilusast päevast kümme minutit suutis pekki keerata seebipank. Minge õppige klienditeenindust natuke! Raisk küll ma ütlen. Kõigil ei ole aega kontorite vahel joosta, kui töö tahab tegemist. Ja pärast tööd on ju kontoris teadupärast üüüüratud järjekorrad ja null õhku hingamiseks. Ma tahan näha, mis nägu teeb selline "klienditeenindaja", kui ta näiteks läbipekstuna läheb lähimasse politseiosakonda ja seal öeldakse talle, et "Kuulge, teil on ainult vasak silm sinine. Meil siin saab avaldust kirjutada ainult siis, kui parem silm on sinine. Olge hea, minge teise linna otsa, kõrgetasulisse parkimispiirkonda ja kirjutage seal uus avaldus. Siis me vaatame võibolla, kas me teeme midagi." No ei tehta siukest asja! Inimene on oluline, mitte paber. Igatahes esimese asjana kui ma miljardäriks saan, võtan ma kõik oma ressursid seebipangast välja ja nad näevad oma hiigelkasumeid minu raha pealt sama palju, kui oma kõrvu. Pffff.

Aga päeva ilusam osa - koolialguse pidu - on veel ees. Istume siis tütrega aukohal ja võtame vastu õnnitlusi algavaks kooliaastaks :)

Masust kõrini

Mul on täiesti kõrini juba sellest pidevast närivast hirmust ja igaks juhuks koonerdamisest. Otsest olulist häda nagu ei olegi aga kogu aeg on kuklas eelaimdus, et kohe-kohe hakkab elu palju halvemaks minema. Palganumber aina väheneb, mure hakkamasaamise pärast jälle suureneb.

Siuke vastik ebakindel olukord on. Tundub nagu raha läheks ainult välja: arvete, laenude, söögi, kohustuste jms kinniplekkimiseks. Tahaks vähe lõbusamat rahakulutamist. Tahaks heasse restorani niisama, ilma põhjuseta ja ilma muretsemata minna. Täiesti vastutustundetult tahaks laristada. Väisata rahumeeli juuksureid, kosmeetikuid, meikareid, solaariumi, ujulaid, vanalinna kohvikuid, autohooldusi, kaubamajade koduosakondi. Unustades ära absoluutselt igasuguse praktilise meele ja kaine arvestuse.

Ära on tüüdanud see rotielu. Täiega.

Maasikamargariita

Kõige kindlam viis 30+ naised paariks päevaks elevile ajada, on sebida seltskonda kaasa noor ja kuum poiss. Vaba soovitavalt.

Isegi kui asjaks ei lähe, lähevad fantaasiad ikka lendu nagu tuviparv Rooma keskväljakul. Ja kui poiss teeb veel hommikul kohvi...

Mina ei tea, mis siis sündis, kui mina ära läksin. :) Minust jäid öisele suvepeole maha kolm kaunist naist ja üks väga säravate silmadega poiss. Kõik asjaosalised aga räägivad kokkulepitult ülivagurat juttu.

PS. pealkiri varastatud ühe asjaosalise meilist.

Suve kauneim nädalavahetus*

Päev, mis algas varahommikul piduliku meigi tegemisega lõppes hilisõhtul 300 km kaugusel autotulede valgel telgi ülespanekuga.

Ennelõunal jõudsin end ergava päikese käest shampusest kergelt lõbusaks juua ja tikk-kontsadega Kadrioru lossi roosiaias kruusas tolmutada.

Lõunal tulid kainenemine, päeva esimene söök ja plaanide tegemine.

Õhtuks saime linnast välja, autopagasnik triiki täis laotud toitu, magamiskotte, kummipaate, madratseid, telke ja lõkkepuid.

Ja kõik eelnev selle nimel, et tõusta imeilusal päikeselisel hommikul väikese metsajärve kaldal. Kohvitada, teha lõket, grillida, ujuda päev läbi järves, päevitada, katsetada tuttuut kummipaati, lihtsalt olla ja mõnuleda. Lihtsalt olla ja mõnuleda oma kõige kallimate inimestega.

* Laupäevane EPL andis ilmaleheküljel teada, et ees ootab suve kauneim nädalavahetus. Kui ma seda pühapäeva õhtul lugesin, siis ma täitsa nõustusin.

Mul olid hommikul postkastis kummikommid

Keegi vist teab, et ma olen kummikommisõltlane. :)

Ma ei saa öösiti enam magada. Selg teeb vägaväga haiget, valutab ja on pinges. Tegelikult on kogu keha pinges ja ma ei oska seda kuidagi vabaks lasta. Võib mõnda head massööri soovitada. Mitte muidugi lihtsalt silitaja-käperdajat. Vaid ikka sellist, kes vajutaks energia käima ja venitaks pinge lahti.

Saabuva puhkepäeva hommikul kell 8.30 pean istuma toolis ja laskma endale pidulikku meiki teha. Ilu nõuab ohvreid. Hea, et üritus ikka enne lõunat on. Õhtuni oleks jama söömata ja joomata ja higistamata istuda, meik näos. Soengust ma loobusin. Ütlesin, et Eesti naised ei kanna ennelõunastel üritustel pidulikke soenguid.

PS. Luban, et te ei kahetse iialgi, kui teete Maru kokaraamatu järgi mannavahtu rohkete värskete vaarikatega. See maitse on lihtsalt hullumapanevalt imeline.

Kummikutega seenele

Kuivõrd kukeseened vajavad korjamist, tuli Ljolikul teha investeering kummikutesse. Nagu juba poodides kombeks saanud, kõlas küsimusele "Kas teil teisi numbreid ka on?" klassika valdkonda kuuluv vastus: "Kõik numbrid on väljas!".

Väljas olid kummikud number 47, mida kehval ajal saaks ka kummipaadina kasutada. Ja siis 41, mis pärast proovimist sobis imekombel muidu 43 suurus jalale. Müüja oli selline kena vanem proua, ütles kenasti minu kahtlevale ilmele lohutuseks: "No ega tal vist jalg enam ei kasva ka."

See kõlas kahtlaselt nagu lohutus emale, kes ostab kummikuid oma kasvavale pojale.

Ma tähistan üksinda

Kuidas on nii, et kui sa oledki üksinda, siis on sul alati midagi teha, kuhugi minna või kellegagi olla. Sada plaani on käsil ja teine sada plaani veel teostamata. Mobiiltelefonis on numbreid igale võimalikule üritusele kaaslase leidmiseks.

Aga kohe, kui sul on nö teinepool, muutub maailm ahtaks, ja kui Temal pole parasjagu aega sinuga olla, siis ei tunne sa end mitte lihtsalt üksinda vaid üksinda jäetuna? Ei tahagi kuskile minna, kui Tema ei tule. Või on see ainult naistel nii? (Või ainult minul?)

Ma pole end iial tundnud üksikumana kui paarisuhete ajal.

Õnneks on mul mu mozzarellasalat, jäätis, maasikad , shampus ja uus (teiste vana) kirjutuslaud uueks kooliaastaks.

Juhul, kui teile on jäänud mulje, et ma olen normaalne...

siis te võite selle eksiarvamuse nüüd rahulikult likvideerida.

Kujutage ette naist (keskeale lähenev lahutatud üksikema, eks ole), kes oma nädalavahetust alustab laupäeva varahommikul Balti jaama turult marjade kokkuostmisega. Siis mässab pool päeva purkide kuumutamise ja moosikeetmisega. Kui purgid on kõik kenasti tagurpidi rätikule laotud, paneb piduriided selga ja sõidab Haapsallu airport jamile. Et laekuda hommikul kell 5 koju, magada paar tundi ja põrutada siis metsa kukeseenele.

Vahel ma üritan isegi mingitki mustrit leida oma heitlikus, igasugustele traditsioonidele allumatus elustiilis. Ma olen 100% veendunud, et mitte üks airport jami külastaja ei saabunud sinna moosikeetmiselt ja ei korraldanud kukeseenekorjamise teemalist afterpartyt.

Aga ma ei saa ka väita, et mulle poleks meeldinud moosi keeta või siis hardstyle angaaris töllida ja lasta oma kõrva trummikiledel lõhkemise äärel vibreerida.

Täna ma käisin magistrikandidaadi vestlusel.

Dima per sempre..

Väikesed õelad rõõmud

Puhkus oli....eeee..lühike.

Pärast esimest puhkusejärgset tööpäeva kõndisin vabatahtlikult jala kilomeetrite kaugusele poodi. Tagumik oli lihtsalt nii ära väsind kaheksa tundi tema peal istumisest. Parem käsi oli hiirehoidmisest kange ja vabalt vehkides hakkas vere juurdevoolu tõttu surisema. Kõige tobedam oli see, kui ma panin hommikul oma 9 cm kontsaga töökingad jalga ja pidin korteriuksest väljudes peale paari ebalevat sammu kõhuli käima. Hea, et seda pahkluud välja ei väänanud. Kusjuures kõrvalkorteris elavad mingid noored kutid. Oleks ikka äärmiselt nõme olnud lebada seal ukse taga, kui nad oleksid parajasti üritanud ka tööhommikul väljuda ja siis avastanud, et mingi tädi lebab maas ja takistab ukse avanemist.

Ühesõnaga poodi jõudes ei mõjunud üldsegi positiivselt niigi kehvale tujule see, et soovitud pudel oli kõige ülemisel riiulil kõige taga seina ääres. Kaalusin varianti ämblikmehena mööda riiuleid ronida aga heitsin selle siis kõrvale, lootes nii säilitada vähesegi väärikuse. Lähikonnas ei olnud ka ühtegi sobivat (loe: pandavat) meesisendit, keda paluda. Mida teeb selles olukorras üks kuri inimene? Õige vastus - ta leiab poe kõige lühema meesteenindaja ja palub talt nukra näoga abi, ise õelast rõõmust kihisedes jälgib, kuidas tüüp otsib mööda poodi mingit sobivat jalgealust, et pudelit kätte saada. Hähhähhhääää.

Mmmmmetsmaasikad

Kustikene andis teada mesmaasikauputusest ja mina elevil linnainimesena korjasin kodus kõik sangaga shaslõkiämbrid kokku ja panin sinnapoole ajama.

Raiesmik punetas metsmaasikatest. Väikestest, armastest, magusatest metsmaasikatest. Ma ei mäletagi, kas ma olen üldse ise kunagi metsmaasikaid korjamas käinud. Seeni on korjatud, ja pohli. Ljolik tuli ka metsa kaasa suurest põnevusest. Ja korjas metsmaasikaid oma Armani jopega sellise keskendumisega, et lausa ilus oli vaadata.

Kõige mõnusam oli korjamise juures see, et värskelt korjatud metsmaasikatest sai lõpuks ometi isu täis süüa. Niimoodi peotäite viisi neid suhu valades. Ja see lõhn - see on imeline.

Kodus tuli muidugi kohustuslik tassitäis metsmaasikaid piima ja suhkruga. Siis kaks karpi toormoosi sügavkülma. Ja siis järgmisel päeval Maru kokaraamatust tõeliselt metsmaasikaid vääriv retsept - metsmaasikad vahukoore ja beseega. Beseed tegin ka esimest korda ise.

Mmmõnus.

Minupoolne majandustoetus lõunanaabritele

Selline isu on praegu...

Lätis müüdi 3x-ga Maximas shokolaadikreemiga ekleere. Hullumaja, kui head need olid. Praegu nendele mõeldes jookseb ilanire vaikselt ja romantiliselt mööda lõuga alla. Vaat, Lätis korra ostsin mõned ekleerid (mis muidugi üllatus-üllatus kõigile autosviibijaile ilgelt hästi peale läksid) aga siis juhtus nii, et pärast 4D-kinos käimist oli mul kaks päeva süda nii paha ja üldse enam süüa ei tahtnud, ekleeridest rääkimata.

Juua ka mitte. Kuigi olin soetanud samast Maximast märkimisväärse koguse D-Lighti energiajoogiga. Muide, ka lemmik. Ma ei saa aru, miks seda Eestis ei müüda, või ma lihtsalt olen nii koba ja ei leia seda üles? Aga see eest need varud ootavad mind praegu külmkapis.. :)

Ja no ma ei saa rääkimata jätta seda, kuidas Livu veepargis tegi kokteile palja ülakehaga Läti noormees (teate ju küll, need ilusad ja hästilõhnavad) ja mina siis mõtlesin, et: Oppaaa, kui lahe oleks tema käest tellida kõigepealt "Sex on the beach" ja siis "Orgasm" (läti keeles siis Orgasms) ja teha seda kõike ilma punastamata.

Muus osas oli ka väga tore reis. Kuigi ma hakkan ilmselgelt vanaks jääma. No ei jaksa päev läbi ekskurseerida lossides ja paleedes, jõuda kell 23.00 hotelli, juba saada kerge maik voodis lebotamisest kätte, kui siis äkki on vaja ilmtingimata Riia linna peale chillima ja ööelu elama minna. Ma olen pensionär juba. Mai jaksa.

Liiga kiire elu

Ärkan mingi segaja peale. Kell näitab 0:53. Unisena ei saa aru, mille peale ma ärkasin. Loobun selgusele jõudmast ja jään magama. Uksele koputatakse. Wtf? Siim jookseb koridori. Ta on nagu koer, alati ootab ukse taga. Koputatakse veel. Okei, see on vist nüüd küll reaalsus. Lohistan end ukseni ja teen lahti. Ljolik tuleb töölt.

Öösel äkki avastan, et muska magab minu kõrval. Oi, mul on nii hea meel. Hommikul saan läbi une musi. Kell on mingi 6 ja Ljolik läheb jälle tööle.

Kui olen tööl suure tassitäie kohvi ära joonud ja üles ärganud, hakkan mõtlema. Mis siis nüüd õigupoolest öösel toimus? Kas ma nägin und või oli see ikka päriselt? Hullumaja.

Keskeakriis

Saabuski. Kõige kummalisemal moel.

Aga samas võis kriis ka saabuda juba siis, kui ma hakkasin vaatama kümme aastat nooremaid mehi. Või siis, kui ma hakkasin ihaldama 190 kW autot. Lihtsalt nüüd ma näen äkki oma keskeakriisi kogu tema selges ilus. Arusaamine lausa laksas mulle otsaette.

Ma tahtsin oma järjekordse ja küllaltki vastiku masendushoo lõppu tähistada millegi senitegemata lollusega. Warmduscher Sunsetis oli nagu rusikas silmaauku. Tehtud-mõeldud. Kusjuures mina oleksin olnud isegi nõus rannas magamiskotis ööbima aga Ljolik arvas, et ma ju ei suuda ilma sooja veeta. Tal oli muide õigus.

Mistõttu me ööbisime superluks Strandi hotellis, soovitan soojalt, kuigi ise olin selle kohta internetist ainult halbu kogemusi lugenud. Vaat see on see värk, et tuleb ikka ise kõik järgi proovida. Kui jätta tähelepanuta hotelliesise vallutanud paksud soomepojad, kes kiskusid pakkide viisi suitsu, siis mulle meeldis kõik – kahekorruseline tuba kahe telekaga, pisike aga tubli spa ja suht ok hommikusöök. Vaade aknast merele oli imeilus ja rõdu oli ka. Aga see jäi nautimata, kuna rõduust paotades tahtis kogu toasisustus tormituulega uksest välja lennata. Kuradi eesti suvi, ma ütlen. Seesama näkane ja vihmane kliima takistas ka varahommikul mööda promenaadi kodu poole tulla. Aga tühja kah, küll jõuab veel sinna Pärnusse ilulema ja promeneerima ka.

Ühesõnaga, Ljoliku käest küsiti ukse peal dokumente aga mulle ei vaadatud otsagi, kästi kohe kott lahti teha. Nagu oleks olnud mingigi võimalus, et sinna imepisikesse kotti midagi peale taskurätikute mahub. Kui õde kuulis järgmine päev, et ma warmduscheril käisin siis ta pööritas kõigepealt tükk aega silmi ja siis küsis, et mis mul seljas oli. Hähh, ega ma loll ole, et mingite mutiriietega peole lähen. Ma ikka tudeerisin hoolega internetist peopilte, et mis tänapäeval ka moodis on.

Igatahes väga popp pidu oli, mulle meeldis. Kõik muu meeldis ka ja üldse oli väga kordaläinud üritus ja ühesõnaga tehke rohkem lollusi.

PS. Ausõna ma olen seal pildil :) Kusjuures punast värvi ja loomamustreid ma ei kanna. Ärge laske end eksitada.

Серега "Возле дома твоего"

Серёга "Чёрный бумер"

Pühendusega Lemmikbeibule.

PS. Peaasi, ära roolides peanõksu unusta!

Neetud vihma tulemus - täiendatud

Siim, minu must orav, käib mööda tuba ringi vaheldumisi aevastades ja puuksutades. Ka vist mingi külmast tingitud tõbi.

Minul aga on nina sagedasest nuuskamisest punane, nüüd juba ka kärnas ja ma tänan jätkuvalt seda arsti, kes ütles, et ohatis ei pruugi hakata korduma, ja soovin tallegi pikka iga ja head tervist.

Aga nagu soovitati igas halvas head näha, ma siis nüüd leidsingi - sain eile suure kotitäie värskeid rabarbereid ja panin nad pagasnikusse. Täna hommikul alles tööle sõites tuli see fakt meelde. Jumal tänatud, et nii sitt ilm on. Oleks päikeseline ja palav, oleks mul praegu pagasnikutäis närtsus rabarberivarsi. Aga nüüd on hoopis tulemas kondenspiimaga uutmoodi rabarberikook.

Neetud vihma tulemus

Neetud vihma tulemus on käes - tilkuv nina, valus kurk ja põrgulik peavalu. Hea sõber ütles ka täna lahkel häälel: "Sa näed erakordselt halb (loe: sitt) välja."

Muidu on ka kõik halvasti. Mis kõik? No põhimõtteliselt kõik. Ükspäev ma võtan kätte ja otsin abi masendushoogude vastu. Juhtumisi avastasin ka teatava seaduspärasuse, just hetk tagasi oli siuke "Heureka!" hetk. Algas kõik järjekordse mudamusta masendushooga. Siis tuli pahurus ja soovimatus inimestega suhelda. Siis tulid solvumised ja isiklikult võtmised. Siis hakkasid tähtsad ja olulised (töö)asjad ununema ja kõik hakkas viltu vedama. Järgneb töölt vallandamine, suhte purunemine, maksejõuetus ja totaalne üksindus.

Enamasti ma päästan olukorra seal solvumiste ja tähtsate asjade ununemise juures. Aga äkki ükspäev napilt ei jõua? Et kui must stsenaarium paneb kolinal lõpuni välja? Ei, ma vist pean ikka arsti juurde minema.


PS. Ma kasutan siinkohal võimalust, et öelda kõigile "PALUN VABANDUST", kes on mudamusta masenduslaviini tagajärgi enda nahal tunda saanud. Tegelikult seal kuskil sügavuses olen ma ikka hea ja vahva ja kuna vabandamine ei ole mu tugevamaid külgi siis kasutage seda ülaltoodut suurt kirja alati, kui tunnete, et seda vajate :)

Neetud vihm

Mul on siuke tunne, et ma lähen hallitama kohe. Niiskus poeb igale poole. Mul kõik vabaõhuüritused koos sooja ilma nautimisega plaanitud. Ja nüüd selline lops. Kolm ööd päeva järjestikku tihedat, katkematut vihma.

Eile ronisin kohe pärast tööd kuuma vanni. Ja võtsin kaasa ühe raamatu, kus kirjutas, et negatiivsed emotsioonid tuleb kohe positiivseteks ja rõõmsameelseteks muuta. A no kuidas krt sa suhtud sellesse vihmasse hästi? Ma usun, et kastmise koha pealt kõik loodus on juba üle kastetud. Linnades on üleujutused. Kõik vettib. Mida head siin ikka olla saab.

Mul rõdutooli padi ka lirtsub. Imeilusates kollastes, savist ümbrisega õueküünaldes ujub vesi. Suurte roosade õitega rõdulille õied on kõik vihmalärakate tõttu rikutud. Pähh. Ei ole siin midagi positiivset.

Andke mulle veits puhkust

Massöör ütles mulle juba teist korda, et "kuule tüdruk, sul on puhkust vaja".

Jah, palun. Mulle väga sobiks. Natuke aega enesele, mõnulemisele, mittemidagitegemisele. Nädalavahetused kaovad ülihelikiirusel, kui otsustad ajapiiranguteta millegi mõnusaga tegeleda - näiteks kasvõi sünnipäevakinkekaartide eest shoppamisega. Vaatamata sellele, et pärast u. 5 poe läbikäimist ma ei suuda enam ei keskenduda ega ka vaimustuda, meeldib mulle poeshängimine sellegipoolest. Ja eraldi auhinna ma annaksin sellele geeniusele, kes arvas et kaubanduskeskuses võiksid olla väikesed hubased söögikohad. Eriti need, kus antakse pita gyrost, mille najal saab meenutada üht vahvat ja ammust suvereisi.

Mainimata ei saa jätta seda, et mul on elus esmakordselt selline muska, kellele meeldib poes käia ja kelle nägu ei tõmba pärast esimest poodi valuliku grimassi tõttu viltu. Kes küsib kõige viimasena rõõmsa häälega, et "kas me lähme veel mõnda poodi?"

Mul jääb nädalavahetustest väheks, et end välja puhata. Ma pooldan kahe käega ja 100% varianti, et reedestel päevadel oleks palgata puhkus. Ja rohkem ma ei jaksa praegu kirjutada.

Lugege ennast hoiatatuteks

Igatahes igasuguste tänapäeva ulmeliste ja vähemulmeliste vandenõuteooriate valguses olen mina veendunud, et lugupeetav SEB pank ja yhisteenused teevad tasuvat koostööd.

Siis kui minul on kokku lepitud, et leping pangas on valmis ja allkirjade panemine võtab max 5 minutit ja ma pargin kenasti 15 tasuta minutiks oma auto panga kõrvale, siis ei oska kohe üldsegi oodata sellist asja, et, ups, aga lepingud ei ole veel valmis, misjärel nad on küll valmis aga mitte sellised nagu mina tahtsin, ja siis nii umbes 16 minutit hiljem auto juurde naastes ilutseb kojamehe vahel trahvikviitung.

Ja siis need yhisteenuste kollid imestavad, et neid vihatakse. Natuke inimlikkust, nii umbes paari minuti jagu, ei teeks teile üldse paha.

(Tegelt ma oleks tahtnud HOOPIS teistsugust teksti kirjutada, ausalt. Aga see poleks lugemist kannatanud v.a. sidesõnad)

Lühidalt

Kui ma kuulen sõnu "kärbe, kärpimine, kärbatanud" tekib mul tahtmine haarata revolvri järele...
Sinnasamma kategooriasse lähevad ka sõnad majanduslangus, majandussurutis, sms-laen, teine pensionisammas, töölepinguseadus, edgar savisaar, street power ja nipivoldik.

Õnneks toob laupäevane päev minusugusele Eurovisiooni andunud fännile rõõmu ja rahu südamesse.

NB. Vähene seks põhjustab masendust ja peavalu. Muideks.

Stavros Flatley

Poepiilur

Kuna Punapea blogi sõi mu kommentaari häbitult ära vaatamata sellele, et ma postitasin seda suisa kaks korda, siis ma kirjutan hoopis oma blogisse. Pealegi läks mul kommentaari sõnastus meelest ära ka. Ja on ikka vaks vahet ka, kas sõnastada tabavat ja lühidat kommentaari või heietada terve lugu valmis.

Ühesõnaga mina olengi see, kes vaatab alati poes, mida inimesed ostavad :) Põnev on nohh. Viimasel ajal ostavad inimesed näiteks palju rohkem tooraineid, kui neid valmistoite. Ja teinekord võib teise inimese korvi sisust teha ootamatuid leide – asju, mida sa ise pole osanud poes märgata.

Järelduste tegemist ostukorvi sisu põhjal ma küll eriti ei harrasta. Aga mulle meenub üks lugu. Ühest õhtust, kui vein otsa sai. Õigemini neid õhtuid oli isegi kaks. Mõlemal korral läksid poodi kaks noormeest ja naised jäid koju edasi lobisema. Mida mina oleksin siis mõelnud, kui minu ees ostavad kaks kaunist noormeest reede hilisõhtul valget veini ja oliive….?

Või mida mõeldakse siis, kui minu ostukorvi sisu on kassitoit, vein ja kondoomid?

Näiteks stritsli-lugu oleks minu puhul tähendanud, et ma olen poes juba käinud ja mu kõht on täis aga mind tabas hullumeelne magusaisu. Ma olen muide suur stritslisõber. Ja kui ma veel ühekorra „stritsel“ kirjutan siis see sõna hakkab mind kummitama. Täiesti absurdne sõna. Stritsel.

Loodetavasti ei tee minu kodupoe kassapidajad märkmeid selle kohta, kui tihti minu laps kiirmakarone ostab. Vastase juhul teataksid nad sellest ilmselt juba mõnda hoolekandeasutusse.

Vaeste tarbijate lollitamine

Harjumused on kummalised asjad. Tihtipeale ei saagi kohe aru, et sa oled mingi lolli harjumuse küüsi langenud, kui äkitselt tabab aju mingi hetkeline kirgastumine ja siis sa näed kõike uues valguses.

Toksisin mobiiltelefoni järjekordset sõnumit NIMI(tühik) VANUS(tühik) OSTUTSHEKI NR (tühik), et võita saiapaki kleepsul lubatud Fiat. Siis äkki taipasin.

Ma olen aastaid, ja ma ütlen päriselt, et aastaid! saatnud sõnumeid ja osalenud igasugustes tarbimismängudes ja loosides. Kuid arvake, kas ma olen midagigi võitnud? Loomulikult mitte. Mitte muhvigi. Hähh.

Kas keegi üldse nendega midagi võidab?

The biggest wake-up call ever

Ma alati nutan siukeste asjade peale. Elus on ikka nii kuradi palju ilusat, mida me oma eelarvamuste tõttu ei oska ega suuda näha...

Munadepühadenädalavahetusekokkuvõte

Paldiskis oli päikseliselt ilus aga külm. Riskisime adrenaliini mõttes natuke oma eluga pangaääre peal kõndides. Sealses kaubamajas tegin midagi, millest ei saa rääkida, muidu äkki pean veel tagasi minema ja kinni maksma. Tore aga oli see, et kaubamaja toiduosakonnas oli ühes kärus vobla ja eelmisel päeval tähtaeg läbi saanud ja kõvasti allahinnatud sidruni D-light. No ei saanud kumbagi ostmata jätta :)

Mune põhimõtteliselt ei värvinud üldse. Hoopis tegin kapid üleliigsest kraamist tühjaks, ajasin õe varahommikul üles ja kebisime Telliskivi täikale suurt rulli kokku ajama. Enamus asju andsin ära 5 EEK-i eest ja mõne veel tasuta kah. Nõnda küll rikkaks ei saanud aga kodu on see-eest palju tühjem ja ühe näohoolitsuse GOSpas võin endale ikka teenitud raha eest lubada.

Kuna me olime Ljolikuga juba kaks päeva põhimõtteliselt ninapidi koos olnud, siis oligi parasjagu aeg taas tülli minna. Tüli kestis pühapäeva lõunani, kui saabus aeg hea söögi ja joogiga nädalavahetuse lõppu tähistada. Nigella oli just oma saate pühendanud ladina-ameerika toitudele, siis oli mul ka hull isu täidetud tortillade ja maisikrõpsude järgi. Chili con carne jäi kahjuks maitsmata, sest pott lendas tagurpidi põrandale ja pannilabidaga põrandalt kokkukaabitud toit ei tundunud enam nii ahvatlev ja rändas hoopis prügikasti. Ja niikuinii oli Sõber Emm rääkinud chili tegemise ajal ühe koleropu anekdoodi kah :)

Päris rahule võis jääda.

Seitse valget kivist tõde

Katariina ootab seitset isiklikku paljastust:

1. Keegi ei usu, et ma olen ülikoolis käinud. (Ja selle isegi lõpetanud).

2. Ma näen üldse välimuselt väga petlik välja. Kui ma pealtnäha olen tumedapäine pontsakas kuldses keskeas koduperenaine, siis oma sisemuses olen ma tegelikult blond, sale imekaunis seksikiisu. :)

3. Ma joon alkoholi palju vähem, kui arvatakse.

4. Ma koliks päevapealt Moskvasse elama, kui Dima kutsuks.

5. Ma leian, et mulle võiks palju rohkem palka maksta.

6. Tegelikult ma ei taha üldse tööd teha.

7. Mulle meeldib WC-s hommikuti eneseabiraamatuid lugeda.

Spordiuudised

Tütreke osales hiljuti ujumisvõistlustel ja ujus 100 m kompleksi. Kui ma varem pole eriti viitsinud mõne 25 või 50 meetrise distantsi pärast ujulaakna taga kügeleda ja külmetada siis seda distantsi ma tahtsin küll kohe kindlasti näha. Pärast 2,5 tunnist ootamist ma lõpuks nägingi vaatepilti, mis tõi mulle kohe pisara silmanurka. Nii tore on ikka olla uhke ema.

Ilus jõuline delfiin, kiire selili, väsimusest pisut valed rinnulijalad ja lõppu kiire krool, millega sai sujuvalt ühest konkurendist mööda. Kogu 100 m oli läbitud hea tempoga, ei mingit kustumist lõpumeetritel. Super ühesõnaga. Aeg alla 2 minuti ja minu meelest on see küll hiiglama hea saavutus tüdruku kohta, kes alles 1,5 aastat tagasi ujumise algkursustele läks.

Mulle endale aga seletas ükspäev Ljolik õhinal, et jõusaali treener soovitas teha trenni niimoodi, et kõigepealt 1/2 tundi crosstrainerit ja siis 4x30 kõhulihaseid peale. Ja nüüd ta küsib mu käest iga päev, kas ma ikka tegin õpetuse järgi. Hehh, nagu tema poleksi see, kes ütles, et "Sina ei ole üldse paks." :)

Miks mulle majanduslangus meeldib

Sest see sunnib mind köögis leidma parimaid lahendusi hästi toitumiseks.

Suht lapsest peale on mulle meeldinud kooke küpsetada. Olen isegi lehttaigna algusest lõpuni valmis teinud. Nohjah, siis seda ei müüdud ju poes niiviisi nagu praegu. Poetorte ja-kooke ma ostan väga minimaalselt. Välja arvatud mõningad erandid – Olümpia metskirsi - mascarpone tort ja ükskõik kus tehtud rummikoogid, ikka need ümmargused ja roosa tutsuga. Kõik sünnipäevakoogid ja -tordid ma küpsetan parem ise. Tuleb isiklikum ja maitsvam. Isegi tööle sünnipäevale võtan ma parema meelega kaasa iseküpsetatud viineripirukad ja konjakimaitselise juustukoogi. Kaua vaesed töökaaslased ikka jaksavad süüa lähedalasuvatest kohvikutest tellitud ühemaitselisi kringleid.

Ma olen teinud kahte erinevat frikadellisuppi. Üks puljongikuubikust ja poefrikadellidest, teine isekeedetud vasikakondipuljongist ja delikatess-hakklihast käsitsi tehtud frikadellidega. (Ma tean küll, et veel luksim oleks omada hakklihamasinat). Pole vist vaja kaua mõelda küsimuse üle, kumb paremini maitses. Samas võib asjale läheneda ka nii, et üks on argipäevatoit ja teine nö. gourmet – toit. :)

Mehe majjatulekuga muutuvad pisut ka söögiharjumused. Harjumatult tihti tuleb ette võtta sealihategu. Täna näiteks olen ma üüratult uhke oma laupäevaõhtuse paneeritud sealiha üle, mille kõrvale sobis väike õlu (või siis õllemaitseline jook :) ) libistada. Selline lõõgastustoit. Oma väikeste kätega tehtud. Tasakaaluks pühapäeva hommikune taldrikutäis värsket salatit kanast, lehtsalatist, kurgist, kirsstomatitest, päevalilleseemnetest ja röstitud saiakuubikutest. Ahjaa, juustu, basiiliku ja päikesekuivatatud tomatitega täidetud seasisefilee kukkus ka ükspäev täitsa söödav välja. Peaks seda korra veel proovima.

Minu suurim kangelastegu on minu leib. Minu juuretisega tehtud rukkileib. Kogu kortermaja on algul juuretise hapukat lõhna ja pärast magusat leivaküpsetuslõhna täis. Minu leib seisab nädalaid, ilma et hallitaks või kuivaks. Ja viimase tahkunud osa ma tavaliselt riivin ära, et seda siis pannil või, suhkru ja kaneeliga praadida. Kui laps kõike otse kausist ära ei söö, siis saab sellest supermagustoidu, kus kõige alla käib praetud leib, peale mustsõstramoos ja siis kohupiim.

Oi, mulle meeldib köögis sahmerdada. Peaasi, et retseptid oleksid hästi lihtsad ja tegemine ei nõuaks liigset nikerdamist. Üle kõige ma armastan Eesti Naises leiduvaid Maru retsepte. Tema kunagi ammu ilmunud tühja kõhu lasagne retsept seisab mul riiulis narmendava ja toiduplekilisena aukohal. Mulle meeldib planeerida sööki, kui on oodata külalisi. Siis ma tõstan kõik oma kokaraamatud lauale, võtan kõrvale sõltuvalt asjaoludest kas kohvitassi või veiniklaasi ja asun lappama. Otsin välja meelepärased retseptid, korraldan nende hulgas finaali ja siis kirjutan endale kenasti poenimekirja.

Muidugi ma pole mingi Imre Kose naisvariant, imekokk Hildur Sokk. Ja kindlasti ei pane toidutegemine mind niimoodi ekstaatiliselt ohkima, kui Nigellat. Ma lihtsalt naudin oma väikeseid toidutegemisrõõme ja –õnnestumisi. Ja nüüd seda enam, kui restorani- ja kohvikuraha koomale tuleb tõmmata. Nagu rahvaski on rääkinud, ei armasta minagi, kui restoranist välja tulles on tunne, et sind on petetud ja röövitud või kalkuleerid endamisi, mida kõike head selle raha eest kodus süüa oleks saanud.

Tõsieluseriaali vaataja

Paganas, kuidas saab üks noor ja kena naine olla juba nii tark nagu eilsest võlasaatest see Jekaterina? (oli vist selline nimi) Ja miks mulle pole seda õpetatud?

Nii rahulik, nii särav ja nii armastav: "Mina pean oma meest toetama ja teda julgustama ega või hakata praegu tema kallal õiendama." Krt, mees on täislammas, rabanud endale mõttetud laenud/võlad kaela. Sealjuures pole viitsinud lepinguidki läbi lugeda, rääkimata sellest, et ta saaks üldse aru, mis tema laenudega toimub! Aga naine suhtub sellesse ingelliku rahuloluga ja suudab veel naeratada ka. Samal ajal kui mina seda kurvasilmset lontis kõrvadega meest juba ammu raputaks, nii et aju loksuks.

Mis paneb mind omakorda mõtlema, et üksi on ikka hiiglama hea elada. Oma tegude ja võlgade eest vastutad ikkagi ainult sina ise. Noh, muidugi on alati ruumi mõne püstirikka mehe jaoks :)

Ving Rhames *

Kui ma täiesti juhtumisi heitsin pilgu oma eelmise aasta märtsi-aprilli päevikumärkmetesse, siis avastasin, et ei ole midagi uut siin ilmas. Kevad tuleb minu jaoks raskelt.

Kõigepealt läksid ilmad valgemaks ja ma avastasin, et mu tume talvemantel on ilmselt vahepeal seljas olnud mingil tolmuahvil, sest kuidas muidu seletada seda sodi hulka, mis mantlile kinnitunud ja mis nüüd päevavalguses silmi valusalt riivab. Peeglist aga vaatab hommikuti vastu väsinud ja hall, vanaldane ja loppis tädi narmendava näonahaga. Kuidas ma äkki nii koledaks ja vanaks jäin, mitte ei saa aru.

Vohmin sisse apelsine ja teen kehale vanni-ja koorimisprotseduure. Trennis ma käin niikuinii pidevalt, selles vallas on raske midagi parandada. Samas on aga võimalus vinguda, et trenn ei aita kohe üldse. Kaal ei lange, tselluliit ei kao. Solaarium pandi ka kinni.

Hull tahtmine on minna seiklema ja tõestada endale, et ma olen ikkagi tahetav ja seksikas ja vahel hämaras isegi ilus. Tahaks mingeid hulle sekseksperimente läbi viia ja niita jalust mehi, kes ei ole nö. minu liigast. Rallida tahaks MPS-iga ja juua ohjeldamatult Martini šampust. (no mitte koos muidugi) Mässata tahaks! Kõik pea peale keerata!

Krt, äkki see kevad teengi ära? Ahh?

*Ving Rhames seetõttu, et „ving ja hala“ oleks olnud julmalt ebaoriginaalne pealkiri.

Kes muu, kui Dima - seekord vägaväga noorena.

spliin

Üle pika aja on mul taas tunne, et ma jõudsin suurde ja tühja ruumi, kus pole ühtki ust. Lage ka muuseas ei ole, sest sealtkaudu lihtsalt sajab kõik masendus kaela. Ja minna pole kuhugi…

Tooli ka pole, millele istuda, et saaks käed rahulikult külgedele rippu lasta ja norutades konutada. Veel tuleb mulle silme ette kujutluspilt tühjakspigistatud sidrunist. Ja siis see, noh see, Edward Munchi „Karje“. Ma võiksin praeguse tujuga kirjutada "Jevgeni Oneginile" II osa.

Kõik on ikka nii kuradi pekkis.

Kas kellelgi üldse on eksmeestest kasu?

Mõnikord harva on eksmehed toredad :) Eriti kui on suht sarnane huumorimeel. Vahel ma tunnen puudust nendest naljadest...

Tema: " Ma sõidan nädalaks ajaks ära ja sel ajal minust kasu ei ole."
Mina: "A mis kasu mul sinust muidu on? "

Imekaunist kevadet!

Algab jälle see aeg aastast, kus kogu aeg on ärevus hinges ja sees tunne, et jääd millestki väga ilusast ilma, sest istud kontorilaua taga ja seljaga akna poole.

Iga nädalavahetus planeerin suurejoonelist kevadkoristust oma kodus ja iga pühapäevaõhtu tõden, et plaanid läksid nurja, sest chillasin kuskil looduses või magasin lihtsalt kalli inimese kaisus nädalavahetuse maha. Selgi nädalavahetusel plaanisin lapse toa ära koristada ja maitsetaimede seemned mulda külvata. Olen kokku ostnud kuhja seemnepakke, et saaks kordki oma käega potist basiilikut või tüümiani toidu sisse lõigata. Aga ei.

Tarvilike kodutööde tegemise asemel lebasin soojas mudavannis, siis veel ürdivannis ja siis veel hubase veekeskuse kuues saunas kah. Soovitan praegusel säästuajal külastada kaunist Haapsalut ja Fra Maret :). Pühapäeva ennelõunapäike nägi mind (meid) seismas Jägala joa pritsmetevihmas ja pagasniku äärel kõlkudes kakaod joomas. Nagu näete, ei midagi kasulikku.

A äkki kevadel võibki natuke lolliks minna ja tõsistele kodutöödele käega lüüa?

Natukene matsirahvas

Ei taha küll kõlada üleolevalt aga kohati on eestlased ikka natukene matsirahvas.

Mind on suht ammu juba hämmastanud Õhtulehe müüginumbrid ja Võsa Petsi saadete vaadatavus. Need on ilmselgelt liiga suured. Ja kui kristalselt aus olla, siis ma kasutaksin "hämmastanud" asemel praegu juba "õudu tekitanud". Mis inimesed need sellised on?

Kas needsamad inimesed, kes pärast Jan Uuspõllu poolt ettekantud monoetendust "Ürgmees" Vene Draamateatris aplodeerides püsti tõusevad? PÜSTI TÕUSEVAD?

Eesti Naine

Eesti Naine on selline naine, et kui talle tuuakse naistepäevaks 50 pikka roosi (25 punast ja 25 valget, kõik värvi järgi triipudena buketti seatud), siis ta leiab ikka põhjuse vingumiseks. Rääkimata sellest, et ta keeldub minema ja ostma sellist vaasi, kuhu need roosid kõik koos sisse mahuks, põhjendusel, et " Ega nagunii enam nii palju ei kingita".

Ja siis pärast imestab, et talle enam lilli ei tooda.

Palun laske mind mäkke tagasi

Eelmise aasta suvel tuli mul järsku tahtmine minna suusareisile. Lihtsalt niisama heast peast vot otsustasin, et nüüd talvel on minek. Selgituseks niipalju, et ma kardan nii külma kui ka kõrgust ja pole üleüldse mingi eriline sportlane. Ja kuni selle suveni polnud mul isegi mõttessegi tulnud, et võiks kunagi üldse suusatada. Täiesti külmaks jättis.

Rääkisin oma geniaalsest ideest sõpradele ka ja sügiseks oligi koos vahva reisiseltskond. Sealt edasi veeres elu nagu lumepall :)

Alede ajal võis mind leida spordipoodides näperdamas kõiksugu suusatamisega seotud varustust. Imede ime, mida kõike mäesuusatamiseks vaja on! Sokke, kindaid, sooja pesu – kõik soovitavalt mingitest futuristlikest isemõtlevatest materjalidest. Esimene suusasaapaproov rendifirmas hirmutas ikka jumala ära – mis, sellise jõleda kobakaga nüüd peab hakkama kuidagi liikuma?? Aga siis oli juba hilja, sõrm oli saatanale antud ja esimesed ettemaksud mökki eest tehtud.

Esimene mägi, millest ma üritasin alla tulla, oli punane…
Ma ei tea kuidas ma sealt alla sain, aga aega võttis see umbes pool tundi. Ja siis sinna otsa veel kaks päeva kukkumisi, nii et iga kukkumise ajal ma olin kindel, et nüüd läks mõni kont katki või väändus välja. Aga ju on siis pekikord ikka nii paras, et peale suurte sinikate ja mõnede verevalumite suurt ei juhtunud. Ja kaks viimast päeva ma suusatasin! Tuhinal…mõnuga…lumi kees…loetud minutitega mäest alla, et siis korvtõstukil külmetades palju kauem mäkke tagasi sõita. Inimesed, ma suusatasin!

Hommikul mäkke, õhtul koju. Vahepeal hinge- ja kehasoojenduseks tass kakaod pehkubaarissa. Kodune õhtusöök mökkis, saun ja magama. Super.

Ma puhkasin end täiesti välja. Mäe peal pusides, kukkudes ja uuesti üritades polnud aega mõelda mitte millelegi peale keskendumise, kuidas kukkumata mäest alla saada. Menüü olime ka juba kodus välja mõelnud ja toidukraami kaasa ostnud. Ning kui majas on neli naist ja üks mees, siis toimub kõik iseenesest – saun on soojas, suusavarustus kuivab ja toit podiseb pliidil.

Tagasiteel autoaknast välja vaadates himustasin ma alla sõita igast, vähegi suuremast künkast, mis tee äärde jäi. Kasvõi teksadega. Suusad on ju boksist vabalt kättesaadavad. Noh, teeme peatuse, võtame kiirelt ühe mäe…

Ma olen nüüd suusausku, täpsemalt küll mäesuusausku. Murdmaa ei ole veel minu jaoks. Nädalavahetusega jõuaks Himosel ära käia :)

19.02.2009

Ütleme nii, et Dima uus soeng mulle ei meeldi. Teiseks oli Dima kuidagi valet värvi – kuidagi liiga oranž. Ja siis oli Dima kuidagi pingul ja väsinud, ei jaksanud ise kogu aeg laulda – pool tuli lindilt. Ning kõige lõpuks pidas ta kõige masendavama kontserdipaiga – Linnahalli lavalt - kiidukõnet Savipätsule.

Vaatamata nendele täiesti košmaarsetele asjaoludele ma nautisin tema esinemist. Kuigi mul oli kogu aeg tahtmine võtta ta pea õrnalt sülle ja sasida ta nukitsamehe soengut ning sosistada talle kõrva, et „Dimotška, dorogoi, sa pead natuke puhkama. Sa teed ilmselgelt liiga palju tööd ja see ei mõju sulle hästi.“ Dima poisikeselik sarm, mis mulle tema juures kõige rohkem meeldib, on asendumas tõsise töömehe hoiakuga. Ja see pole enam see.

Aga kui Dima uuesti tuleb, olen ma kohal, et uppuda tema pruunidesse silmadesse ja imetleda teda vaikses hardumuses. Ning kõige olulisem on hoida sealjuures kinni Ljoliku käest.

DELFI pilt

Siin on põhjus, miks Dima tuli Tallinnasse rongiga

Aplaus hr. Kuuskemaale

Artikli eest tänases Postimehes.

Ma ei oleks mina, kui ma Dimat kauni talveilma, reede13 ja tema peatse tuleku puhul siia ei paneks :)

Head asjad

Mul oli ükspäev jõlehea meel, kui kuulsin Terevisioonist Jüri Enneti lauset, et mingi vaadatud film oli hea, sest tekitas uusi mõtteid. Mitte, et ma oleks mingi Jüri Enneti fänn, lihtsalt noh vaadates tema haridusteed ja praeguseid töökohti ja välja arvatud kuulumine keskerakonda paistab, et tegemist on suht targa mehega.

Kuivõrd ma ise ei ole karbi kõige teravam pliiats, siis mulle targad inimesed, targad raamatud ja targad artiklid väga meeldivad. Nende põhjal ma kujundan oma ellusuhtumist ja arvamusi. Ainus konks on pihta saada, milline raamat/artikkel/inimene on tark.

Selle jaoks ongi mul välja kujunenud täiesti lollikindel meetod – täpselt seesama, mis J. Ennet välja ütles. Tõeliselt hea asi tekitab minu pähe alati uusi ja suuri mõtteid. Kohe selline tajutav nägemisulatuse ja teadvuse avardumine toimub.

Ja hea muusika tekitab külmavärinaid.

Carla Bruni - Quelqu'un m'a dit

Kui peaks läbi muusika kirjeldama oma üksioleku laupäeva-pühapäeva hommikuid...

Eesti Mees

Ma olen lugematuid kordi oma tuttavatele rääkinud lugu Eesti Mehest.

Mina, kui naisautojuht avastasin ühel vihmasel õhtul, et esirehv on suht tühi ja sõitsin selle avastusega lähimasse Statoili kummi täis pumpama. Nii, nagu ikka mantli ja kontsadega, üritan poriloigus kummi küljest seda jubinat ära keerata, kuhu siis vooliku otsa saab torgata. Näppude peal nahk juba marraskil ja sõrmed külmast kanged, keeran ja keeran seda jubinat, mis ei kavatsegi kuhugipoole keerduda. Abiotsival ilmel heidan pilgu ümberringi. Tulebki lähedalasuvast Audist minu poole noormees. Ma kükitan ikka edasi rehvi kõrval ja üritan. Noormees tuleb minu juurde jääb kõrval seisma ja ulatab mulle paar salvrätikut sõnadega, et „Sul läheb neid pärast vaja“. Ja kõnnib minema. Einohh, aitäh.

Tulen täna töölt. Üle õla on arvutikott, käevangus ripub suur käekott ja teises käes on spordikott. Minust läheb mööda järjekordne Eesti Mees, ütleb „Tere“ ja naerab omaette. Ma küsin, et mida põnevat ta naerab? Ta vastab, et „Sul on nii palju kotte“ ja kõnnib rõõmsalt edasi.

See Eesti Mees suudab ikka alati üllatada :)

Pagaritöökoda

Pärast Haanjas-käiku ja sealse kohaliku rukkileiva maitsmist jäi mu pähe kummitama soov küpsetada ise leiba. Isegi kinnisidee, ma ütleks. Surfasin arvutis kõikvõimalikud leivaküpsetamise õpetuse teemalised artiklid ja foorumid läbi. Ja siis üritasin kaasavõetud rukkileiva ja keefiriga juuretist teha…

Esimene leivategu läks täiega untsu. Märksõna – kärsitus. Ei jaksanud oodata, millal juuretisse elu tuleb, ei jaksanud oodata, millal leib kerkib. Tulemus oli tume, iirisemaitseline pannkook. Lapsele väga meeldis :)

Mis kehvasti, see uuesti. Kõigepealt pärast esimest, luhtaläinud katsetust seadsin sammud leivaküpsetamise õpituppa, kus õpetaja Annely seletas leivateo üksipulgi lahti ja see kõik tundus olema ikka kuradi kerge. 6-aastane kogemustega juuretis kaasas, võtsin kaks nädalat hoogu ja siis küpsetasin uued leivad.

Ja kuigi mul oli luba õpetajale helistada, kui miskit untsu läheb, siis mõtlesin, et pusin hambad ristis – vähemalt tean ise hiljem, mis valesti läks. Seekord väga valesti ei läinudki midagi. Üllatusi muidugi jätkus. Kõigepealt oli reede õhtul vannitoa põrandale hakkama pandud juuretis laupäeva hommikuks muutunud tulihapuks. Nii hapuks, et ma olin kindel, et no nüüd käis üle. Kerge veekiht oli nagu ka peal. Olin üles kirjutanud, et rohkem suhkrut siis panna ja nii ma suhkruga liiale läksingi. Valmisleival on kergelt magus maitse juures. Aga samas sobib väga hästi maasikamoosiga söömiseks :)

Tainategu nägi välja nii, et kogu köök oli maast-laeni leivatainast täis. Nii kleepuvat tainast pole mina varem näinud. Kui lõpuks oli tainas vormidesse surutud, siis andis seda köögilauapealset ja - alust ikka koristada. Küpses ilusti, pealt katki ei läinud aga üks külg kerkis veidi rohkem üles. Sööjad on kõik leiba kiitnud ja leib on seismisega iga päevaga maitselt paremaks läinud.

Julge hundi rind on leivapurune ja oma katsetusi selles vallas kavatsen ma igatahes jätkata. Püsige lainel.

Tasuta nõuanne

Jagan Sinuga, kes sa vaevled samuti sellest kuradi Eesti kliimast ja olematust päikesepaistest tulenevate tüsistuste käes, oma tervise turgutamise salaretsepte.

1. Kõige võimsam energiajook - 1/2 sidruni mahl, suur lusikatäis mett ja mitte päris kuum vesi. (Üle 40 kraadine vesi hävitab kõik mees oleva kasuliku). Segada. Juua kohe.

2. Õhtune hellitus - soe piim, lusikatäis mett. Teeb imet köhaga.

3. Iseküpsetatud kook - kindlasti marjade (mustsõstrad, vaarikad) või vähemalt moosiga.


Haiguste ravi - kontrollitud :) Kes tasuta nõuannetesse ei usu, küsige mu kontonumbrit.

Talverõõmud

Oi, mulle meeldib lumi :)

Peamiselt sellepärast, et kellegi käsi oli mu lumega kaetud autoaknale kirjutanud "SA OLED ILUS". Kohe kahju oli seda kunstiteost maha pühkida. Oleks ju võinud bussiga koju minna...

Probleminaator

Vahel on nii, et saad ühe teema oma elus nagu suht jonksu ja kenasti jooksma, kui äkki – tadaaa – teisest otsast kostab koletut kärinat ja mingi muu, ka tähtis teema, rebeneb igast otsast pisitillukesteks tükkideks ja voolab sõrmede vahelt maha. Jääb üle aint käed jõuetult külgedele rippu lasta ja küsida: „Wtf..?“

„Ma ei tea, mul on mõistus otsas, mina loobun, ma enam ei jaksa…“ keerleb peas mõttetu halin.

Stopp.

Sellest halast tuleb ainult vastik peavalu ja paha tuju. Lugesin just „Directori“ läbi. Tippjuht ma küll olla ei tahaks aga see ei takista mul juhi kombel käitumast. Nii: probleem? – on! Tuleb hakata lahendama. Kõigepealt – mis ma ise valesti tegin ja mida ma saan asjade parandamiseks kohe teha. Meetmed tarvitusele võtta, rong rööbastele tagasi lükata ja siis meeter-meetri haaval parema elu poole sõitma hakata.

Ohjahh, kordki elus võiks kõik lihtsalt kenasti ja korras olla. Kuigi siis oleks ilmselt igav :)

PS. Ahjaa, ilgelt närvi ajab kui Rimi poes on pea pooltel toodetel juures suured, kollased sildid nagu oleks just see toode just täna superhüpermegaodav. Kuulge, olge normaalsed. Laske lihtsalt hinnad alla, ostjad saavad isegi aru, et odavamaks on läinud. Pole vaja meie pärast 50% poe kaupa ära sildistada, et "Ainult täna!" või "Superpakkumine" . Säästke paberit ja seeläbi metsa.

1 kuu Dimaga kohtumiseni

otsi-uusi-blogituttavaid-meem

Olen küll hoidnud suht madalat profiili, kuid jäänud siiski silma tiiale, kes arvas, et võiksin proovida elu esimest meemi.

Reegelid:
1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).
2. Anna 5:le blogipidajale meemi "teatepulk" edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi.

1. Pere, sõprus, armastus, mina ise, vaba teema :)

2. Teatepulk läheb: Punapeale, Mutile, Carryle, McSyltile, Kazole - ei hakka omi võõrastest välja sorteerima, mõnda loen tihemini kui teist ja kazo saab olema uustulnuk.

3. Nii, läksin lingitama. Pakaa.

Elul on mitu tegu ja mitu nägu…

Ma tahan maale elama minna…

Päriselt ma muidugi ei lähe. Kuhu ma ikka lähen – kolmandat põlve linnatüdruk. Kardan loomi ja jälestan putukaid. Ja ilma vannitoata, sooja veeta või põrandakütteta ma niikuinii kaua vastu ei peaks.

Aga ma tahan hommikul ärgates süüa isetehtud leiba. Minna talupoodi, kus kassapidajat polegi. Maitsta värsket leivatainast. Kelgutada seal, kus pole jälgigi ees. Sumbata põlvini lumes teades, et linnas sajab vihma. Mitte vaadata kella. Saada värskest õhust punased põsed. Hingata kopsudesse sedasama värsket õhku vahelduseks linnasaastale. Maksta toidu eest kõrtsis normaalset hinda. Lihtsalt olla…

Unistused. Magusad unistused.

Ma siin omaette arutan...

Absoluutselt iga päev leian ma internetiavarustest erinevatelt tibisaitidelt põletava küsimuse: "Kas mees võib olla oluliselt noorem kui naine?" ning hulga tobedaid vastuseid sellele. Vastuste hulgas domineerib noorte isaste ülbikute seisukoht, et ärgu vanamutid üldse unistagu mingist suhtest - natuke keppi ja vsjoo.

Vanasõna olete kuulnud (tsiteerides ühte ammust naabrimeest): Et see koer ikka kiunatab, kes pihta sai. Ma nüüd siis kiunatan ka. Tegelt ma ei saa aru, miks sellist asja üldse küsima peab ja mis kuradi vahe seal on? Vene ajal oli jah ainus aktsepteeritav variant, et mees on 2 aastat vanem kui naine, abielu põhimõtteliselt ei lahutata ja kõik muu, sellest reeglist erinev, oli puhas porno ja perverssus.

Ja ometi ma kahtlen iga päev. Ja loen aina ja üha mida anonüümsed inimesed arvavad. Tahaks nagu ka vastata üldkehtivatele elu- ja ilustandarditele, olla täieõiguslik ühiskonna liige, ilma et keegi näpuga näitaks või imestaks.

Kuigi samas imestamist jääb muidugi aina vähemaks. Tundub, et selliseid paare on rohkem kui üks. Ja no olgem ausad - lisaks majanduskriisile valitseb ka heade meeste kriis. Loll oleks hakata seda niigi nadi valikut ise asjatute piirangutega veelgi vähendama.

Milline peaks siis see "õige" vanusevahe olema? Miks see üldse teema on?

Pastakast imetud postitus.

Tükk aega olen tahtnud juba mitut asja kirja panna, kasvõi enda jaoks. A no ei tule kuidagi seda loomeindu või -palangut. Samas aga ei saa ka kirjutamata jätta, sest sellisel juhul keegi ei saakski teada, et mul on

KAKS DIMA BILANI KONTSERDI PILETIT.

Näärivana tõi. Ma olin ilmselt ikka kuradima hea laps eelmisel aastal. Et kui aasta viimane õhtu möödub heas seltskonnas hea söögi-joogiga ja näärikuuse all pistetakse pihku unistuste kingitus, siis minu poolest võib 2008. aasta täiesti kordaläinuks lugeda.

Ma ise kinkisin oma Näärivanale puhkuse koos minuga. Aga kätt südamele pannes, kui keegi küsib minu arvamust kas a) Grand Rose Spa või b) GO Spa - siis vaatamata Grand Rose pisikesele aga tublile tegijaskonnale kaldub minu eelistus GO Spas puhkamisele. Kusjuures midagi halba ei ole kosta: vastuvõtt oli super, veekeskus mõnus, tuba suht ilus – aga see“ miski“ jäi puudu, see vaevutajutav luksuse ja heaolu hõng. No ja suure miinuse saab muidugi keldris asuv restoran. Mulle põhimõtteliselt ei meeldi keldrirestoranid, kus külalised lisaks toidule saavad tunda, kuidas on elada keldrikakandina. Eriti õõvastav on sellises kohas hommikusööki süüa, üldse ei saa aru mis kell on. Oleks teadnud, oleks söögi tuppa tellinud. Mis muidugi oleks olnud ka täiuslik punkt kogu puhkuse ajal õitsenud täiuslikule roosiõielehelisele ja shampanjavahusele romantikale :)

Rakveres käisin ka vahepeal – lasteetendusel ja pärast Aqua Spas. (Hmm, jälle spa…) Seda soovitan soojalt, mulle meeldis, lapsest rääkimata.

Ühe uueaastalubaduse andsin ka endale – mõelda rohkem. Ja lugeda rohkem.