04 December 2011

Mis huvi on Kristiine Keskusel oma kliendid närvi ajada?

Astun uksest sisse ja kõrbeleitsak niidab mind jalust maha. Momentaalselt tunnen kuidas mantli all jookseb higinire mööda selgroogu alla. Kusjuures ma ei ole riides kui kubujuss. Salli ja kinnaste äravõtmise ja mantli lahtinööpimisega jään lootusetult hiljaks.Kuigi ma tegin seda kohe uksest sisse astudes.

Kogu 15 minutit toidupoes käimist on puhas kannatuste rada - palav, vastik, palju rahvast. Olen täiesti närvis selles kohutavast palavusest ja õhupuudusest.

Ja nüüd ma tahangi teada, et mis kasu saab pood minust üldse? Ainus eesmärk on mind närvi ja kiirelt poest välja ajada? Kui ma isegi kaalusin väikest jõulushoppingut siis paari esimese minutiga unistasin ainult kiiremast väljumisest.

Teen endale rahustuseks väikse dzinnikokteili. Advendiõhtusööki ei saa ju stressis vaaritama hakata.

19 November 2011

Krt kaua võib käia kullapoes meestekellasid aint vaatamas?? Täna enam ei suutnud suud kinni hoida. Küsisin ripsmeid plõksutades, et kas sõrmuseid ka vaatame?

Kardan, et kellashoppingule mind enam kaasa ei võeta :D

14 November 2011




Issand, ma olen eluaeg mõelnud, et kust tuleb naistele pähe idee juhul, kui nende mees miskit kõrvalt sahkerdab või jumal-jumal küll, julgeb lihtsalt suhelda mõne teise naisega, et kust tuleb see idee helistada sellele võõrale naisele?? Ja esineda mingi arupärimisega?





Mulle on kaks korda sel teemal helistatud. Ükskord jah oli põhjust ka aga teine kord tuli kõne "palju õnne" sõnumi peale. Ja isegi kui põhjust on, kle naine, suhtle palun oma mehega. See on ikka teie kahevaheline asi. See oli muidugi eriti jõhker, kui moraalitsev kõne tuli süütu sõnumi peale. Nagu mismõttes sa loed oma mehe telefoni ja arvad, et sul on luba korrale kutsuda kõiki naisi, kes sünnipäevasõnumeid saadavad?





Aga nüüd ma tean, kust nad tulevad. Nad loevad Buduaari foorumit ja saavad seal omasuguste käest "tarku" nõuandeid.


Teatud halbade asjaolude kokkulangemise tõttu ei ole mul järjekordselt isiklikku sõidukit. Mis on väga-väga halb ja ma olen seda muret kurtnud kõigile, kes vähegi mind kuulata viitsivad. Kurtnud ja nuuksunud ja halanud, kuidas ma ei oska jala käia ega ühistranspordiga sõita.

Mu kaaslane on alati pakkunud mulle oma audit sõiduks. Et võtku ma ja sõitku. Aga ma väga ei taha, mulle ei meeldi suured autod. Olen nõus,kui mind sõidutatakse suure autoga aga ise rooli ei kipu. Eile aga oleks peaaegu jälle draamat saanud.

Eksabikaasa tuli lapsele järgi ja heast südamest pakkus, et kuna ta sõidab kolmeks päevaks ära, võtku ma seniks tema auto.... Mul juba rõõm südames aga äkki lõi väike häirekell peas. Mu kaaslane oli ka samal ajal kodus ja luges lehte, endal kõrvad kikkis. "Nii" arutasin mina kiirelt oma peas, "ma ei saa ju eksilt autot vastu võtta, kui ma oma kaaslaselt pole pakkumist vastu võtnud....kuidas nüüd olukorrast viisakalt välja rabeleda, nii, et hundid söönud-lambad terved?"

Ütleme nii, et naisena oli mu olukorra lahendus peaaegu perfektne. Meestemaailmas seevastu... nojahh, kolinal veega alla lahendus.

Ütlesin, et "oot, su auto on ju ka suht suur? ma ei taha suurt". "Mhmh", ütleb eks "suurem kui audi."

Saate ikka puändist aru jah? Suurem kui audi. Meestekeeles kõlas see vist umbes nii, et "mul on palju suurem kui sul".

11 November 2011

Ma kuulsin täna hommikul ikka nii head nalja, et naersin silmad märjaks.
Toimus üks pidulik üritus, kus pidi esinema laulja koos saatebändiga. Veidike piinlikku vaikust kahe numbri vahel. Siis lonkis lavale saatebänd. Siis ilmus tädi, kes ütles, et kuna laulja pole veel kohale jõudnud siis kas ollakse nõus, et saatebänd plõnnib veits niisama muusikat kuni laulja tuleb.
:D

PS. Lemmikbeibs helista, pool nalja on rääkimata :D

08 November 2011

Vanainimeste seksist...

Kasutades sõna "vanainimesed" ma muidugi natuke liialdasin. Pigem pidasin silmas olukorda, kui omavahel on seksitud juba mitmeid aastaid. Et kõik hakkab vaikselt rutiiniks muutuma ja enam vähem ollakse kursis, mis teisele sobib ja meeldib. Et reeglina õhtuti ollakse päevast väsinud ja hommikuti on töölejõudmisega liiga kiire. Et lõunapausi kähkukad on ammu ununenud teema ja autos on hullult kitsas ja ebamugav.

Vahel muidugi ikka on neid helgemaid sähvatusi ja paaritunniseid maratone. Aga nendeks tuleb ikka aega võtta ja pikalt planeerides meelolu luua. Just see häälestuse ja meeleolu tekkimine võtab, vähemalt minul, kõvasti aega. Eriti siis, kui pea on tihedalt täis töömõtteid, muret, mida õhtusöögiks valmistada ja häda, et lapsel (siis pubekal) pole järgmiseks koolipäevaks jälle midagi selga panna!

Õhtul tahaks siis lihtsalt pea padjale panna ja selja korraks lõdvaks lasta. Seksimõte käib küll korraks peast läbi, kui värskelt dushi alt tulnud mees teki alla poeb. Unelema jäädes aga äkki kuuldes käsklust: "Tõsta jalg üles!", kaob igasugune tahtmine... Mis üles? Miks üles? Milline jalg? Miks? Mida hekki? Mis ajast peale "tõsta jalg üles" eelmänguks kvalifitseerus?

01 November 2011



Nii. Hakkab looma vaikselt!



Kõik ripakile jäänud asjad ja kohustused on enam vähem korda aetud. Ega ma ei saagi aru, mis mind takistas telefoni võtmast või e-maili kirjutamast, et nii mõnedki asjad ära teha? Lihtsalt ei tahtnud, ei suutnud ja ei viitsinud. Õnneks on see õudne tahtmatus oma eluga tegeleda praeguseks veidi taandunud.


Oli palju asju, mida ma lihtsalt sundisin ennast tegema. Näiteks soetasin endale hea diiliga 10-korra spordiklubi kaardi. Trikk aga oli selles, et kaardi kasutamise alustamisega oli aega kuu aega. Ehk et selle aja ma lihtsalt harjutasin end mõttega ja veensin end, et ma pean suutma inimeste sekka minema. Eile lõpuks koitiski see õhtu, kui ma kõndisin kepsakalt spordikluppi ja osalesin üle aastate taas rühmatreeningul. Ja mul oli ilgelt hea meel, et ma sain üksi uues ja võõras klubis hakkama, leidsin kõik kärmelt üles ja lisaks kõigele nautisin trenni ka. Täna kohe broneerisin kaks uut trenni ja vaikselt heietan mõtet kuukaardi soetamisest aga sellele plaanile kahjuks tõmbab ilmselt kriipsu peale vaba ressursi puudus.


Veidi piinavad ka süümekad lapse pärast, kes on küll suht suur ja saab iseeendaga hakkama aga samas on ka piisavalt laps, et tahta koos olla emaga ja teha põnevaid asju. Mistõttu trennist saadud energiaga laetuna soetasin poest chipse, juustukastet ja kummikomme ja tõin videolaenutusest õudusfilmi. :) Oli ju halloween... Keerasime toas tuled maha, panime küünlad põlema, tirisime kogu toidu voodisse ja hakkasime verdtarretamamapanevat filmi vaatama.


Oli tore õhtu.



25 October 2011

Ma läksin eile õhtul koju. Ja ei pannud telekat mängima. Tavaliselt mängib mul telekas 24/7. Laps on koolivaheajaks minema sõitnud ja ma olen üksi oma korteris peremees. Ma lugesin natuke raamatut. Tegin endale veidi süüa. Käisin vannis ja pugesin teki alla uuesti raamatut lugema. Telekas ikka veel ei mänginud. Toas oli harjumatu vaikus. Ainult lahtisest aknast kostis õuehääli. Ja maja koridorist kostus kõndimise hääli ja teistest korteritest kostus perede õhtuste toimetuste hääli. Lugesin raamatut silmade väsimiseni kustutasin tule ja pugesin magama.
Magasin üle pika aja päris rahulikult. Kui kristalselt aus olla, magasin ma hommikul sisse.

16 October 2011

Depressioon va paharett võtab ära tahtmise unistada. Ja tahtmise kirjutada. Ei teki neid vajalikke emotsioone, mis paneksid nö sule põlema.

Seega üritan niisama end käepäraste vahenditega lõõgastada ja võimalikult vähe stressata sellepärast, et ma kirjutada ei suuda. Praegu näiteks vaatan mõnuga "Tantsusid tähtedega" ja libistan reedeõhtusest vahvast naiste-laste olengust järelejäänud valget veini. Tantsu vaatamine tõmbab mind küll päris hästi käima. Isegi siis kui seda teevad kohmakad algajad ja vusstantsijad :) Sära ja ilusaid kostüüme ja head muusikat jagub sellegipoolest.

Ma küll ei tea, kas pärast kahte klaasi veini võib ikka AD-d võtta? Reedel pärast mitut klaasi veini jätsin igaks juhuks võtmata. Tundus kuidagi vale olevat. Kobisin sipsti magama ja järgmine päev oli samasugune ja üldse mitte hullem.

AD-de juures on aga lahe see, et näen unenägusid pea igal öösel! Mis on väga tore. Kuna nii mõnedki kuulsaks ja rikkaks saanud inimesed nägid oma inspiratsiooni kõigepealt unes. Kasvõi näiteks Stephenie Meyer, kes nägi oma Twilighti-saagat unes ja lihtsalt kirjutas selle üles. Tema hilisemad raamatud pole pooltki sellist edu saavutanud.

Seda segast ja seosetut postitust jätkan sellega, et lisaks AD-dele kuulub minu igapäeva ravimirutiini ka glükosamiin ja kalamaksaõli. Nii see vanadus salamahti ligi hiilibki. Kogu aeg peab mingeid lisaaineid võtma. Muidu ei püsi püsti enam. Pfft. Raisk.

Ja no meeleolu langus tuleb lisaks kõigele eelnevale ka sellest, et kaaslane on jälle ära. Alles oli üle kuu ära siis kaks nädalat kohal ja nüüd jälle kolm nädalat kaugel. Selle kahe nädalaga ei jõudnud kõiki juttegi ära rääkida! Rääkimata, et oleks lähedusest ja muust isu täis saanud.

On pühapäeva õhtu. Ja ma ei taha homse päeva tulekut.

PS. Andres Anvelt on tantsulõvi :D

07 October 2011

Põhimõtteliselt ma olen paha inimene. Sest ma soovin halba neile, kes minuga halvasti käituvad. Või firmadele, kes on nõmedad. Nagu näiteks Ticketpro või Power Hit Radio.

Aga on olemas tohutult toredaid ja megaarmsaid kohti nagu näiteks pood "Krõõt". Ma läksin sinna ostma leivajuuretist, kuna mu enda oma oli suvel kapis ära kustunud. Müüja näitas mulle lahkelt karbi kätte ja sel ajal kui ma otsisin neid krdi eurosente mööda rahakotti taga siis ta küsis, et ega ma juhuslikult Annely leivakoolitusel pole käinud. Juhuslikult olin küll. Mis tähendas seda, et poes on siuke diil, et kui koolitusel käidud, saab juuretise TASUTA. Lugesite õigesti, lähed poodi ja saad tasuta juuretise. Issand, mul oli nii hea meel. Ja leib tuli ka väga hea välja.

16 September 2011

Diagnoos: depressioon

Daki kirjutas oma kogemustest. Ja see oli temast ülikena.
Vahel lihtsalt mõtled, et ma olen nii loll ja issand küll, kust need ideed ja hirmud ja masendused tulevad. Ja et raudselt saab nendest positiivse mõtlemise ja jumal teab millise ninnu-nännu abil üle.

Ei saa. Võib ju üritada paar aastat. Üritada uskuda, et nii saab üle. Aga kui see kõik kokku muudab su elu mõttetuks võitluseks hea päeva nimel, siis kas see on seda väärt? Äkki peaks siiski mingil hetkel alla andma, loobuma sellest isetegevusest ja uskuma seda, mida arstid ütlevad...

Sest suure tõenäosusega saab võitlusest loobumise järel ja õiget ravi saades sinust parem ema oma lapsele ja parem naine oma mehele ja üldse parem inimene oma lähedastele.

Ma ei tea... Ja ma veel ei võta tablette. Aga ma tunnen ennast natuke hapra ja haigena.

14 September 2011

Miki merereis


Sahtlisse kogunenud Vikingi kinkekaardid vajasid hädasti tuulutamist ja ära tarvitamist. Sestap olen nüüd lühikese aja jooksul kaks tiiru Helsingi vahet Viking XPRS-iga ära teinud. Reis seegi, kui mujale ei saa :) (aga tahaks, oi kuidas tahaks)

Mis Vikingi puhul mulle ikka ja jälle imponeerib, on see laeva hommikusöök - rikkalik ja mõnus. Hea on seal istuda ja lobiseda kohvi kõrvale. Tagasisõit aga on jälle sellevõrra tunduvalt nirum, kuna õhtusööki ei taha ja häid istumispaiku laevas ikka korralikult napib.

Esimene reis oli lastega suvevaheaja ametliku lõpu ja koolialguse tähistamise reis, mida põnnid pikisilmi ootasid. Sest sai ju lubatud lõbustusparki ja loomaaeda minekut. Kuna beibehakatised nokkisid bufeelauas hommikuks ainult viilu arbuusi ja ühe apelsinimahla siis sai idaeurooplase kombel seal laar võileibu kaasa meisterdatud, rääkimata nendest imemaitsvatest mini võicroissantidest. Oh kuidas see söök maitses mõned tunnid hiljem värskes õhus neile. Hea, et näpud ja võileivapaber alles jäid.

Korkeasaari loomaia suurim tõmbenumber on minu meelest sõit laevaga sinna ja tagasi. Muu osa on ka vaadatav aga mitte hiilgav. Käib meelelahutusena küll, sest seoses Soome laste varajasema koolialguse ja lõbustuspargi lahtioleku aegade muutmisega avati Linnanmäki lõbustuspark alles kell 4 õhtul.

Kasutasime Helsingi ühistranspordi võlusid ja peale paari draamat nii lõbustusparki kui sealt tagasisõidul võib selle ürituse suht kordaläinuks lugeda. Kui kõiki nüansse perfektselt ei valda, siis ei teagi kuidas trammist 3T järsku 3B saab ja siis jälle vastupidi. Aga kui juba õige trammi peal istud ja õiges suunas sõidad, on see puhas lõbu!

Kui lapsed olid lõbustuspargis kõik okserattad vähemalt kolm korda läbi proovinud, rääkimata puust Ameerika mägedest ja Jarrumiehest, siis saime törtsu paduvihma ja pidigi koju minema. Laeva jõudes olid riided ikka märjad ja siit tuleb suur palve Vikingile - mis värk see on selle jõlekülma laevaga? Külm on istuda, issake. Pange kütet juurde.

Öösel kell 1 tuttu ja päev läbi.

Teise reisi eesmärgiks oli shoppamine. No et saaks üks kordki elus selle kuradima Jumbo rahus läbi vaadata, nii et laps ei karju, kaaslane ei kiunu ja laev ei välju 20minuti pärast. Noh tegelt oli muidugi seekord selline pisitilluke probleem, et raha polnud. Aga no ka silmadega saab shopata ja samas ka sõbrannadega kvaliteetaega veeta, eksole.

Kõik vajalikud trammi-ja bussimarsruudid välja prinditud, tuli aint automaadist päevapilet saada ja siis õigel hetkel poe ees bussist maha astuda. Väga mugav. Lisaks veel eestlasest bussijuhi poolt sõbralik teenindus, mis hiljem selgus, tõi meile säästu 8eurot. Nimelt ei saa Helsingi päevapiletiga Vantaasse tegelt sõita ja tagasitulekul soomlasest bussijuht kasseeris meil kärmelt 8 euri nende paari kilomeetri eest, mis me Helsingist väljas olime. Ahnepäitsud.

Jumbo saak oli siis üks ilus asi lapsele KappAhlist, 4 Paula shokolaaditäppidega vaniljepudingut :) Prismast ja kaks Salmiakki-shokolaadi õele. Ja seda kõike 5 tunniga! Seejärel sõitsime linna tagasi Helsingi melu nautima ja Aleksanterinkatu poode läbi kammima. Sest selgub, et ka kahes kõrvutiasetsevas H&M poes on suht erinev kaup! (törtsuke irooniat kah) Ühesõnaga veendusin nii umbes 7 H&M järel taas, et see stiil pole mulle. Pääsesin kulutusteta. See eest oli Stockmannis imeilus tüdrukute villane mantel ja supermaitsev pitsa Parma singi ja rukolaga. See, miks pitsale kulutatud raha kõike mõttetum oli, sellest allpool.

Laevale jõudmiseks tuli oma haigeid ja lohisevaid jalgu ikka väga kõvasti järgi vedada. Selg tahtis ka alla andma hakata. Aga õige eesti naine ei virise ja vajadusel hoiab ja sõbranna kaheksakilost imikut/Kalevipoega süles :)

Kuna meie shoppingtuur oli möödunud küllaltki mõnusas ja hedonistlikus fiilingus ilma eriliste ekstreemsusteta, siis selle ikstriim-laksu saime siis tagasisõidul laeval kätte. Marutormi näol, mis laeva hoolega kolkis, raputas ja kõigutas. Eriti kahtlustatavateks muutusime me siis, kui kaptenivormi laadset mundrit kandev mees mööda laeva hakkas käima ja inimestele pingsalt otsa vaatas. Ei olnud tore hetk.

Kokkuvõttes ei kavatse ma niipea enam ühtegi laevasõitu ette võtta. Merehaiguse vastased tabletid said ka niikuinii otsa ja Eestis neid ei müüda ka. Viimase tableti oleks võinud muidugi säästa, samuti pitsaraha. Puhas raiskamine.

10 September 2011





Ühest toredast blogist jäi mulle kummitama lause, et ilma omi huve omamata teisi teenides põletame me oma eelmiste elude karmat. Miks mitte siis veidi seda karmat põletada Toidupanga ettevõtmise abil. Minusugusele natuke laisale inimesele on väga mõnus teha head ilma liigselt rabelemata. Kas siis internetis ülekandeid tehes või poes veidi rohkem asju ostes ja neid ära annetades.

Muidugi, kui oleks varem teadnud, et nad vabatahtlikke värbavad, oleks võinud ju oma kodurimis paar tundi tööd teha südamliku ürituse heaks. Teinekord olen targem.


Aga selle patu tunnistan küll üles, et kui peamiselt soovitatakse osta toidupanga tarbeks kuiv-ja tangaineid jms, siis mina ostan alati shokolaadi :) Kuna pankurid alati ka naeratavad ja tänavad siis ma järeldan, et shokolaad sobib ka, mis siis et ta praktiline pole.


Nüüd aga ootab mind ees hoopis tõsisem ettevõtmine. Klaasike martiinit julgestuseks ja kõrged kontsad jalga ning treenima. Et olla õhtuseks skaipimiseks kaugelviibiva kallimaga valmis. :)

06 September 2011




mul on igav ja ma tahan pahandusi teha.

kaks kandidaati oleks kohe võtta... hea, kui oled taibanud ikka raudu tules hoida.



Halb on aga see, kui on südametunnistus. Aga kui keegi teada ei saa? ... Ikkagi lõpeb see halvasti. Nagu kits kahe heinakuhja vahel, mõlemast tahaks ampsata. Aga ampsates ühest, jääd teisest ilma.


(Lisaks südametunnistusele olen ma õnneks tibakeses ülekaalus ja pisukeses stressis, need asjaolud häirivad mind ja hoiavad pättustelt tiba tagasi. Ja samas :) pole asja, mida üks hea pättus ei raviks )

05 September 2011

Igatsus on niiiii suur, et rahva seas liikudes ja mõne sümpaatsema meesterahva lähedusse sattudes hingan tema lõhna sügavalt sisse. Mehelõhn...

Oma on kuskil kaugel. Ja ei tule nii pea. Mina ei saa aru, kuidas nii elatakse, et kui teine pool kuudekaupa kodus pole.

23 August 2011

Algul ma arvasin, et ma lihtsalt olen veits väsinud ja ei jõua seetõttu õhtul kaua üleval olla/väljas lõbutseda/ peol käia/ kontserdil olla/ juttu rääkida/toimetada jne.

Nüüd ma vaatan, et see on kuidagi regulaarseks saanud. Reegel on see, et ma olen reede õhtuks täiesti kapsas ja ei taipa, kuidas inimesed üldse reedeti väljas käia saavad? Reede on pikenenud sujuvalt kogu nädalavahetuseks, mil ma ei jaksa ega viitsi eriti midagi teha. Pühapäeval tõusin kell 10 üles ja juba kahe tunni pärast kell 12.00 tahtsin minna lõunauinakule.

Pärast tööpäeva ma tahaks ka tunnike paar magada, mõnikord isegi luban seda endale, kui kedagi kodus ei ole. Muidu peab ju süüa tegema ja toimetama. Kui tean, et kindlalt on vaja püsti püsida ja rõõmus olla, tarbin energiajooke. Veini eriti ei julgegi juua, see teeb liiga uniseks.

On see tõesti vanadus? Lisaks tekkis mul kummaline harjumus hommikul öö läbi leotatud kaerahelbeid jogurtiga süüa. Suisa isu on selle plögina järgi. Nagu mismõttes?

Heh, mind tabas just praegu selgusehetk. Ma tean, mis on minu hädade põhjus! Madal vererõhk!

22 August 2011

Linnalaps



Peab autopagasnikusse rohkem kilekotte ja võibolla isegi korve varuma. Äkki antakse midagi :)


Üks sõbranna pakkis kaasa kotitäie supermaitsvaid tomateid ja ühe hiiglasuure suvikõrvitsa. Ühelt kolleegilt sai mustsõstraid, teiselt mustikaid. Nädalavahetuse suvilasünnipäeval lubasid sünnipäevalapse vanemad lahkesti kõiki vilju korjata - ploome, tomateid, õunu!


Kohati ma meenutan küll endale neid Rehepapi tegelasi Imbit ja Ärnit, kes ka kõik ära korjasid, mis ripakil :) Aga mis teha, raske talv on tulekul - vaja kõik purki teha.




15 August 2011

Näägutis



Taban end üha tihemini kaaslase kallal näägutamast. Siuke vastik naiste näägutamine. Vabalt valitud teemadel, kõik sobivad, mis parasjagu tuju rikuvad. Ja ui, kuidas ma endale ei meeldi nendel hetkedel. Päriselt ka. Lisaks on veel piinlik ka sellepärast, et ma selline nõme olen. Tahaks olla hoopis selline chill ja mõnus naine, kes suudab kõigesse külma kõhuga suhtuda ja alati rõõmsa meele säilitada. No aga krt, kui sulle ikka keegi väga korda läheb ja sa tema pärast muretsed - aga siis selgub, et tema lihtsalt unustas-ei taibanud-ei pidanud vajalikuks-veidi hiljem , siis ajab ikka nii näägutama, et vähe pole.



"No kassa siis ei võinud helistada!?? Kassa minust siis üldse ei hooli?? Kas sul ei tulnud kordagi pähe, et ma ootan? Kuidas sa saad selline egoist olla?? Miks sa K-U-N-A-G-I blablabla......"


Ja vahepeal kuuled, kuidas ta selle kisa vahele vaikselt ütleb, et "ma ju tõin sulle eile lilli...." Siis vaat sellel hetkel hakkab niii kuradi piinlik ja häbi enda pärast, et vaju või maa alla. Üritad küll kuidagi asja siluda ja tunnustada imeilusa lemmiklille toomise eest aga see katse on suht hädine.


Üks asi on küll tõestatud - näägutama ajab eriti siis kui tükk aega pole head seksi olnud...

Probleem

Avastasin, et olen hommikul kiiruga omal aluspüksid tagurpidi jalga pannud ja nüüd vaat enam ei tea, mis vanarahva tarkus selle peale ütles, et kas peab tagasi vahetama või hoopis ei tohi vahetada ja peab päeva lõpuni tagurpidi pükstega käima.

Õnneks lugesin horoskoobist, et see nädal tõotab tulla häid rahalisi lahendusi või uusi töid pakkuv tulla. Hädasti oleks vaja! Tühja neist pükstest siis....

10 August 2011

AUHINNAMÄNG: Kirjuta meile, kuidas mehed sulle lähenenud on



Kuna ma ei raatsi Delfile kirjutada oma viimast kogemust siis ma teen seda hoopis siin. Siiamaani tuleb kerge muie suunurka, kui mõtlen selle viimase külgelöömise peale.



Mul on nõme komme jonnides hakata kaaslasest näiteks tagapool või veits eemal käima. Nii juhtus ka öösel kell 2 Airport Jami ajal, kui me mööda lennuvälja auto poole kõndisime, et pudelikildudest vigasaanud rehv ära vahetada. Väljas oli totaalselt pime ja mina jõlkusin kaaslasest nii oma 10 meetrit tagapool. Kui äkki kõndis mulle kõrvale Väga Noor Kutt ja ütles, et "Tsau, mis teed" ja "Kassa mind siis nüüd ei mäleta?"



Esiteks ma olen suht kindel, et see noor laps sai kreepsu, kui ma tema poole lolli näoga vaatasin. Ma arvan, et ta ei oodanud 30+ prouat :D Teiseks pole mulle nii ammu külge löödud, et ma jäin suht tummaks ja ei osanud nagu öeldagi midagi. Mispeale Kutt pahvikslööva siirusega teatas, et "Tegelt ma tahtsin lihtsalt tuttavaks saada ja ma ei tea paremaid lauseid selleks".



Eino asi selge :) Kahju oli küll öelda, et minuga polegi antud hetkel vaja tuttavaks saada, sest mu kaaslane kõnnib paar sammu eespool ja see oleks ütlemata kentsakas, kui ma hakkaks tema selja taga mingit uut endale sebima.

09 August 2011

08 August 2011

Maailma parimad ahjukartulid

Soovitan retsepti mõnusatest ahjukartulitest teistelgi. Tõesti olid head ja mina kasutasin õli ja ahjukana rasva segu. Väga maitsvad kartulid said.

Ja sellest, et sa oled oma kaaslase ilmselgelt 2-3 käiguliste söökidega ära hellitanud, saad aru siis, kui pärast ahjukartuleid magustoiduks pakutud poest pärit vaarikakastmega piimakisselli peale nina kirtsutatakse ja küsitakse "Kas magustoitu polegi?"

07 August 2011

August vaatab august

Pärast laupäevast 24 tunnist aktsiooni, kus 12 tundi möödus lastega Pärnus ja teine 12 tundi nö Kiltsi narkopeol (täiesti kaine ja koerte poolt kontrollituna) , luban endale pühapäeva päikeselisel pärastlõunal ühe rummipepsikoola :)

Viimaseid sooje päikeseraase nautides sügise poole...

04 August 2011

Udupeen nagu sitaseen*







Tegelt ma olen juba ammu täheldanud, et suurematel seltskonnaüritustel on alati seltskonnas vähemalt üks Väga Udupeen Naine.


(Igaks juhuks täpsustuseks, et mina olen kõva harju keskmine, siit ka tingitud mingi kerge kadedus).



Väga Udupeene Naise esimene tunnus, mis kohe silma kargab on see, et tema üritusele saabumist on võimatu mitte märgata ja peaaegu alati on ta riietus, soeng ja meik veitsa üle võlli. (Sportlikku riietust see naine põhimõtteliselt ei harrasta). Üle võlli on ürituse edenedes ka kõik muu - naer, jutt, žestid... Seltskonnas olevad mehed pööravad talle alati maksimaalset tähelepanu. Udupeen Naine oskab ilmselgelt üritusest viimast võtta ja läheb koju üpris rahulolevana. Jahhh, tegemist on särava naisega, kes naudib mõnuga meeste tähelepanu ja naiste kadedust.



Aga mind jääb kummitama mõte, et mida kuradit minu kaaslane minus leiab?? Seltskonda ma pahviks ei löö, millegagi silma ei torka, rääkimata säramisest. Ei, see pole mingi vinguviiul vaid lihtne faktide üleslugemine.



Tegelt ma tean, milles on saladus - see on Enesekindlus. Kus seda müüakse, ah?




* Pealkiri laenatud õelt, kui ta kommenteeris mulle "Pruutneitside" filmi :)

02 August 2011

Hakkab juba vaikselt kõrini saama

Et Bloggeris on mingi probleem sign in-nimisega. Olen sees aga ta ikkagi näitab ülalnurgas, et "logi end sisse" kui sinna vajutan siis näitab, et olen kenasti ja juba ammu sees :(

Ja kommenteerida ei saa, näiteks ↔e - d. Mitu korda olen tahtnud ilgelt head ja tabavat kommentaari jätta aga tutkit.

Nii nõme.

01 August 2011

Eesmärkide püstitamine



Sellel kaunil pildil on imetabasel kombel kehastatud minu kaks, nädalavahetusel väljamõeldud eesmärki. :)


Esiteks ma soovin rohkem palka teenida. Ja selleks, et seda saavutada pean ma olema oma töö rokkstaar (R. Sharma "Teejuht inimliku suuruse juurde")

Ehk, et kui ma saan oma elu Dima Bilaniks, siis mul saab olema raha nagu muda ja ma teen oma tööd suurima rõõmu ja pühendumusega ja kuigi ma juba kordan ennast, saan rikkaks nagu põrsas!


:D

30 July 2011

Täielik "sööpalvetaarmasta" fiiling

Ma ei lörista küll keset ööd tatisena vannitoapõrandal aga vaikselt hakkab juba liikuma sinna poole. Ma ei taha oma tööd teha, ma ei taha oma asjadega tegeleda, mind piinavad sajad nimetud igatsused millegi parema järgi ja ma kohe üldse ei taha oma praegust elu elada.

Esimese asjana ajab mind täielikult närvi see, et ma olen nagu see ärimees "neeger banaanipuu all" anekdoodis. (Teate küll, see lugu, kus neeger puhkab banaanipuu all ja ärimees soovitab tal tööle minna, et kogu rapsimise tulemusena saavutada võimalus puhata mittemidagitehes banaanipuu all). Aint et minu kehastatud ärimees on kuskile oma äridega kinni jäänud ja banaanipuu alust puhkamishetke, ehk valgust tunneli otsas ei paista. Käin tööl - teenin raha - maksan kõik raha pangale ära. Jaa, mul on küll kodu ja auto ja kõik muud laenude eest soetatud vajalikud vidinad. Aga mul nagu polegi elu. Sest selle jaoks ei jatku materiaalset ressurssi. Muidugi ma veits pingutan üle selle kujutise loomisega ja jumal tänatud, mul on krediitkaart, mis lubab üle oma võimete elada, reisida ja lõbutseda. Aga kuklas on ikka teadmine, et mul on rahalisi kohustusi rohkem kui raha.

Ja tegelt ega asi polegi üldse rahas. Toredate asjade tegemiseks ja oma elu elamiseks ei ole vaja suurt hulka raha. Ausõna, ma ei saagi aru kuidas ma sellesse rahateemasse kohe niimoodi kaldusin.

Ilmselt on praegune tuju põhjustatud peamiselt sellest, et käisin puhkamas Eestist ära. Tiba kaugemal kui tavapärased Soome/Läti/Rootsi. Ma aimasin isegi ette, et tagasitulles saab argieluga kohanemine raske olema. Nüüd ihkab minu hing uusi maid vallutama. Tahan näha hispaaniaitaaliaprantsusmaad, nautida häid toite, näha vapustavaid asju ja olla eesti-muredest prii!

Ma nautisin oma nädalast puhkust, kus peas polnud ühtegi Eestiga seotud muret. Kõik jäid siia maha. Ja ma lihtsalt tõusin hommikul üles ja elasin oma päeva suure innuga kuni magamaminekuni. (Kusjuures panin tähele, et ma väsin kiiremini kui vanasti ja selleks, et ikka oma noore reisikaaslasega ühte sammu astuda, tuli vahepeal energiajookide poole pöörduda).

Ja seda indu siin kodus enam pole.... Esimese puhkusejärgse tööpäeva lõpuks olin ma praktiliselt laibastunud tujutu vanainimene, kes vedas end koju diivanile teleka ette.

Ma olen mingi 500 tonnise ankruga põhjas kinni sel ajal, kui ma tahaks hoopis heljuda, heljuda.

28 July 2011

Meeste soovidele pihtasaamise tõenäosus on sama suur kui pimedal talveööl kuuvarjutuse ajal 25 cm lume alt elusa vihmaussi leidmine. Ausõna.

Kui helistad päevas paar korda - on jama. Liiga tihti. Ei helista paar päeva - arva ära, kas on jama? Muidugi! Mitu korda krt on siis paras helistada?? Et ei häiriks Härrat ja samas näitaks üles piisavalt hoolivust.

25 July 2011

Kummaline koduperenaine

Ma ei oska kartuleid keeta ja froteerätikuid pesta.

Kartulid jäävad mul alati pealt pudedad ja kuivad ning seest toored. Ausõna, olen kõik trikid ja kartulisordid läbi proovinud. No ei õnnestu. Seetõttu teen peamiselt kartuliputru ja ahjukartuleid. Palju lollikindlamad variandid.

Minu pestud froteerätikud on ikkagi ebameeldiva niiskuse lõhnaga. Pesen masinas pika programmiga, panen piisavalt pulbrit, kuivatan õues. Aga ei midagi. Ei tule seda head lõhna. Nüüd ma hakkasin vihaga veel rätikuid triikima ka!

03 July 2011

Suvi!

Imelik, et suvistest päikeseloojangutest ei saa isu kunagi täis. Võin neid vahtida aastate kaupa ja ikka on ühtemoodi "näe-vaata-ometi-kui-ilus!!" elamus. Pluss veel soe liiv, väike D-light, erkoranzh rannapall ja mahlast tilkuvad nektariinid.

Küsisin lapselt, et kas tahad tantsupidu vaatama minna? Ta küsis: "Misasi see on?". Selge. Minek. (Ja mul oli ausõna veidi piinlik sellise kehva kasvatuse pärast). Pärast küll selgus, et ta lihtsalt ei taibanud kohe, mida ma mõtlesin. Aga siiski. Et tulevikus selliseid vastuseid vältida, sättisime end laupäeva õhtul Lauluväljakule. Seda meeleolu on seal ikka nii raske kirjeldada, saan vaid öelda, et mul jooksid pidevalt külmavärinad üle keha (mitte külmast) ja selle laste karu kalli-kalli tantsu ajal ma nutsin oma suurte päikeseprillide varjus. Praegu seda kirjutadeski nöörib vaikselt kõri. Peo lõppedes tulime läbi Kadrioru pargi tagasi ja arutasime üle pika aja paljusid toredaid maailma asju.

Kell oli juba suht hilja aga allkorruse naabrite rõdul käis pidu ja elav arutelu, mis kostis sõna-sõnalt meie lahtisest aknast sisse. Akent kinni panna ka ei saanud, toas oli niigi 27 kraadi. Tegelt oli veidi kummaline kuulata, kuidas noored sumedal suveööl kell pool 1 räägivad kaine häälega euriborist, eluasemelaenudest, elukindlustusest ja abielu kasulikkusest kinnisvara soetamise ajal. Nagu enne õhtul läbi Kadrioru pargi tulles kõndis meie taga kolmik, kes suht kõva häälega rääkisid tähtsast tööst ja kooliasjadest. Ma jäin seisma ja lasin nad endast mööda. Ma tahan oma suve ja puhkust nautida, ma ei taha praegu kuulda ühtegi tähtsat või asjalikku teemat. Millal siis veel kui mitte praegu - kui ööd on soojad ja öös on asju :)

Kuigi paar päeva tagasi pidasime omagi rõdul öist piknikku külmade karastusjookide ja kuumade juustuvõileibadega. Loodan, et meie loba ja vaikne itsitamine ei seganud kedagi.

Nautige suve. Ja ärge ajage tähtsaid jutte :)

25 June 2011

Kuna Heidi Klum jookseb siis on minulgi staarim tunne jooksmas käia :) Eile aga sain just ennast nii kaugele, et panin jooksuriided selga, kui kärgatas äike ja vihma hakkas kallama nagu ämbrist. Mis siis ikka, tegin siis hoopis seljankat ja kisselli, sõin mõnusasti kõhu täis ja jäin ootama vihma üleminekut.

Lõpuks saingi õhtupäikeses oma tiiru metsas ära teha. Laasturada lirtsus hästi. Kahju aint, et ma ei ta eriti palju mõnusaid metsaradasid linnas. Ühes ja samas kohas ei viitsi joosta. Asfalti põlved eriti ei kannata. Eks ma siis hakkan avastama.

17 June 2011

Nii, töökoht on löögi all, kool on lõpetamata ja seks ei tule välja, sest tuju pole.
Võib vist öelda küll, et täitsa perses.

16 June 2011

Totaalne kontrollifriik

Eesti Ekspressist:
1) Kas teed pidevalt nimekirju asjadest, mis on tarvis korda ajada? - Jaa, muidugi. Kui on kiired ajad ja palju tegemisi siis läheb pea sassi ning kõige paremini aitab alati, kui tegevused kenasti paberile panna, et neid siis äratehtuna läbi kriipsutada. Väga mõnus tegevus.

2) Ei kannata hilinemist? - No absoluutselt ei kannata! Ise ka ei taha hilineda kunagi. Seda ka ei salli, kui öeldakse, et "Tulen mingil ajal, vist kuskil umbes kell 8" ja siis tullakse kell 10.

3) Ega seda kui teised sinu asju kasutavad? - Eriti ei taha küll, et kasutataks. Olen ses suhtes kadekopsu tiitli täitsa ära teeninud. Ma küll pingutan ja vahel ikka annan oma asju. Aga eriti ma ei taha, kui keegi loeb minuostetud värsket ajakirja enne mind. See täiesti devalveerib ajakirja uudsuse mu jaoks.

4) Tahad täpselt teada, mida su partner parasjagu teeb? - No ikka tahaks teada, kus ta on ja mis ta teeb. siis on hea kindel tunne :) Olen seda senini hoolivuseks pidanud.

5) Oled solvunud kui sinu soovitusi kuulda ei võeta? - Otseselt solvunud pole, vahel kurb küll. Siis kui ma pakun teadmisi ja soovitusi, milles ma tõesti hea olen. Aga noh, soovitust mittekuulava isiku kaotus :)

6) Kelle käes on õhtul telekapult? - Minu. Ei lase sporti, uudiseid, multikakanaleid, Historyt või Fox Crimet vaadata, sest mulle need lihtsalt ei meeldi.


Asi on hullem, kui ma arvasin.

14 June 2011

Oleme tüdrukutega enesele võtnud püha kohustuse korra kuus kokku saada ja väisata Tallinna linna noobleimaid lounge ja muid selliseid trendikohti. Et saaks korra maha istuda, kokteilikest võtta ja uudiseid vahetada. Rääkimata sellest, et saaks kenasti riidesse panna ning ennast näidata ja teisi vahtida. Et ikka eluga kursis olla.

Reedel istusime siis järjekordselt vanalinnas ühes mahedas paigas terrassil ja limpsisime Mojitosid. Elu kees... Nagu filmis :)

Terrassi nurgalauas istusid kaks härrasmeest. Laual oli neil pudeliga valge vein ja kummalgi ees taldrik juustuvalikuga. Hmm. No okei. Paljud härrasmehed, kes nende lauast möödusid, andsid neile kätt. Eeee. Äkki peaksime ka meie neile minema kätt andma, äkki on see mõni uus komme, millest me midagi ei tea...? Terrassi kõrvale sahises mööda vanalinna munakive suur, must, läikiv bmw. Varjates parkides meie tänavavaate. Autost astus välja pisikest kasvu meesterahvas ning kõndis meile juba tuttava nurgalaua juurde kätt andma. Vaatamata oma lühidusele paistis ta olevat täiesti terve mees. Bmw esiklaasil ilutses sinine invaliiditõend.

Veidi eemal lauas kogunes sätendav-särav ja glamuurne sünnipäevaseltskond. Roosid, shampused, fotograafid. Kõik tüdrukud ühe mudeli järgi välja lõigatud - ilusad, miniatuursed, päevitunud, pikajuukselised, noored, rabavate kleidikestega. Tundsin ennast pensionärelevandina....

Ettekandja pakub lahkelt: "Veel üks Mojito?" Mina, et ah okei, teeme ühe veel. Superettekandja oli, ta vist luges mu silmist, et tegelikult ma ei ikka ei tahtnud end täis juua ja jättis Mojito toomata :) Õhtu edenedes ilmus maja trepile ettekandjate üle valvama kotkapilguga matroon. Kordus juba tuttav stsenaarium, kõik kes temast mööda läksid, teretasid prouat.

Glamuuritüdrukud poseerisid keset platsi, võttes sisse haruldaselt modellilikke poose. Meie küsisime arve.

Kõndisime oma autode poole. Elu vanalinnas alles algas...

10 June 2011

Ennist lugesin soodomakomorrat, keda ajendas kirjutama keegi teine ja mis omakorda pani mind ka mõtlema elu ja armastuse üle.

"Ma armastan sind" olen ma kuulnud ausalt öeldes elus paar korda. Kord või paar mehelt, kellega ma abielus olin ja need olid ka suht väärt korrad. Ja pool korda ning seegi suht väljapigistatult kelleltki, kellele ma ise iga päev öelda tahaks, et ma armastan teda...

Arvesse ei lähe üleüldse ühe noore ja tobeda poisi sõnamulin, sest ta lihtsalt ei teadnud misasi armastus üldse on ja et sellega niisama ei mängita.

Sellest aga, et mind kohtama ega õhtusöökidele ei kutsuta, olen ma vist juba korduvalt halanud. Ma saavutan millegipärast alatasa selliseid kutseid nagu, et "kuskohas sulle seda teha meeldiks?"



Lemmikbeibu tabas üks rõõmus sündmus ja me tüdrukutega käisime seda tulemust siis haiglas vaatamas. Etteruttavalt võib öelda, et Eesti rahvas on rikkam ühe toreda, ilusa ja numpsiku poisslapse võrra. Ja ma üldse ei kahtlegi, et temast sirgub üks väärt meesterahvas.

Aga enne kui me palatisse jõudsime, pidime me astuma kolmekesi lifti. Lift pani uksed kinni ja kukkus kohe pröökama. Ja vilgutama ülekaalu näitavat signaallampi! Nagu mismõttes?? Me kõik kolm oleme kenad täiuslikud tüdrukud, kaks veidi täiuslikumad kui mina ja liftikasutajate max kaal võis olla 400 kg... Mitte ühelgi ulmelisel viisil poleks me kolmekesi 400 kilot kaalunud. Alla igatahes läksime trepist :)

08 June 2011

Heh, veetsin just sisuka pooltunni buduaar.ee-d lugedes :) teema oli kes on meestest Hottie ja kes Nottie. Loe ka.

On ikka ilusaid mehi maailmas - Channing Tatum. Vin Diesel, Dima Bilan. (kusjuures ma polegi ainuke hull, kellele ta meeldib. Meid on veel!) Aru ma ei saa ainult nendest naistest, kes ütlevad et nad ei suuda võõraid mehi vaadata, kui oma kodus olemas on ja et oma ongi see kõige Hottiem. See on umbes sama jutt, et miks peaks restorani minema head pastat sööma, kui kodus makaronid olemas on.

Ja egas keegi ei käsi ju seksida kohe, kui mõnda ilusat asja näed. Mõni asi ongi lihtsalt vaikselt imetlemiseks. Ja oma mees - see ninanokkiv, pussutav, igav, saamatu - on ka omamoodi tore.

07 June 2011

My Antonio

Täna ma jäin hommikul tööle hiljaks, sest unustasin end teleka ette. Lihtsalt ei suutnud ennast helesinisest ekraanist lahti rebida. Sõin lummatult kausist oma Fitness helbeid ja jälgisin toimuvat.

Kõigepealt on mees: Antonio, kes otsib endale naist.



Nii vaatad, et on päris ilus eks.




Aga internetis on ka selliseid pilte....

Ja siis on naised ja nende imelised näoilmed:




Üks mees ja palju naisi aga tähendab rohkelt põnevaid intriige:


Sarja tegevus toimub Havail ning seda on tõepoolest väga chill vaadata.


Ja sarja lõpus ilmselt prints valgel hobusel leiab oma printsessi ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni :)
1,5 tundi koristamist ja 500 calorit. Nõrk tulemus. Oleks vist pidanud hantlid raskuseks taskusse suruma ja liikuma korteris kerge sörgiga. Teinekord olen siis targem.

06 June 2011




Peale nädalavahetuse peo-, vorsti- ja lihasöömiserallit otsustasin, et esiteks: pühendan tänase õhtu kodukoristusele ja teiseks: panen selleks ajaks pulsikella peale. Kontrollin järgi, kas väidetu vastab tõele, et naised kaotavad koristamise, triikimise ja muu sellise tegevusega hulgaliselt kaloreid. Ja kui MTV-st head lood tulevad, siis ma võibolla isegi tantsin natuke koristamise ajal. Lihtsalt selleks, et pulssi tõsta.



Minu grillihooaeg on ka nüüd avatud. Pakkisime oma roosa :) kuppelgrilli kaasa ja käisime "meie kohas" Valkla rannas grillimas. Mulle kohe hirmsasti meeldib niimoodi õhtusesse päikselisse randa sõita, ehitada seal tekkidest ja patjadest pesa ja siis vaheldumisi süüa ja lebotada. Nii suvetunne on siis. Lained laksuvad, kajakad karjuvad, kuskilt kostab natuke tümpsu ja laste kilkeid.

02 June 2011

Hoolitse enda eest

Ja mine tee PAP-test
Kui Sa oled 25-54 aastane, ootame Sind tegema PAP-testi
Kui oled Haigekassa poolt kindlustatud, on uuring Sulle tasuta.


Mina igatahes käisin tegemas ja kui ma oma käigust kaaslast informeerisin siis kostus koheselt telefonist tema väga murelik küsimus: "A kas sa lapsi ikka saad?"

01 June 2011

Eesti naised ja vene naised

Mhh, ma kohe hakkasin selle teema peale mõtlema pärast eilset Katusekinos käiku. Mis muuseas oli VÄGA chill üritus ja ideaalne punkt esimesele megasoojale suvepäevale. Ei osanud arvatagi, et seal nii mõnus võiks olla lebotada ja suurest mõnust ning võibolla ka suht hilisest kellaajast tuli vahepeal isegi tukastus peale. Igatahes kui keegi küsib siis mina soovitan Katusekino soojalt.

Aga teema juurde tagasi tulles, meie kõrvale istus üks vene paarike. Kenasti kontsades ja seelikuga naine ja valge triiksärgiga mees. Ma kodus ka korra kaalusin kleidi/kontsa kombinatsiooni aga planeeritav jalutuskäik vanalinnas ja öine kinovaatamine sundisid mind otsustama teksade ja Converse-tenniste (ilmselge BlondiinMolly mõjutus :)) kasuks.

Naise tool osutus vähe lombakaks ning mees pakkus kohe, et vahetame ära! Mis minu, kui eesti naise silme läbi oli täiesti ebaloogiline samm. Naine on ju kergem kui mees ja seetõttu vildaka lebotooli peal istumine on kergena palju parem. Siis tõi naine ainult ühe pleedi, sest need olid otsa saanud. Keris end mõnusalt pleedi sisse ja jäi filmi vaatama. Mees istus kannatlikult katkise tooli peal ilma tekita filmi lõpuni ja ei virisenud kordagi :)

Mina aga vaatasin oma kodust kaasavõetud pleedi, mis oli kenasti laotatud nii minu kui mu kaaslase põlvedele. Ja ausõna ma oleks ise istunud katkise tooli peal. Nii ohverdavad ongi eesti naised. Kuigi tegelt tahaks olla nagu vene naised...

26 May 2011

Luuleread

Kirjutasin sõbranna palvel tema lapse lasteaia lõpupeoks ühe luuletuse. Ise olen nii uhke selle üle :)


Meil on täna üks üllatus
pika tänukõne asemel.
Ainult teile kirjutatud luuletus
küllaltki heal tasemel.

Piret, oled olnud laste päike!
Kuu ja tähed ka
Meie tänu pole väike
Tahaks sind kõige eest emmata!

Birgit, oled olnud laste sõber!
Parimatest parim
Paber selleks liiga nõder
Tänu väljendaks maavärin

Pirgit, olid lastele kui komeet
Särav ja soovisabaga
Tänu sulle kõik need
Laste unistused täituvad

Maie, oled olnud laste jaoks
Alati ja iga päev
Tänu tänu otsa laob
Iga päiksejänku käed.

Suures liivalossis täna
Meie Päikesejänkude kamp
Ütleb „hüvasti!“ ja „tänan!“

Vanemate peas aga süttib lamp
Mis täis on sooja valgust
Aitähh teile, kasvatajad kallid
See kõik oli suure asja ilus algus!

25 May 2011

Mu elu sarnaneb järjest enam mingile draamakuningannade elust rääkivale koomiksile. Ühtlasi nii naljakas, kui absurdselt vihastama ajav. Käsi südamel, ega mulle igavus ja rutiin ei meeldigi. Aga no nii palju draamat?

Külmkapis on caesari salati tegemisest järgi jäänud paras kogus praetud kanatükke. Hea perenaine teeb neist 1-2-3 hõrgu pastakastme, eksole. Aga mitte siis, kui keegi valab need kanatükid endale taldrikule, üritab süüa, kirtsutab nägu ja viskab külmkappi tagasi. Siis viskab see õnnetu perenaine kanatükid vihaga hoopis minema, karjub veits teemadel "nii ei tehta" ja "oskamatus süüa teha".

See, kelle peale karjuti, solvub hingepõhjani ning hilisel öötunnil heidab magama voodi asemel toolil, pea söögilaual.Sest karjuva naise kõrval ju ei magata! Kui öösel üritan toolilmagaja piinad lõpetada, siis selle tulemusel heidetakse magama vannitoapõrandal. Tule taevas appi.

Veits mõttetööd keset ööd umbes kell 3.33, und ju pole kui siuke draama käib. Trambin vannituppa ja lasen dushist põrandalmagaja märjaks. Lõpuks ometi tuleb aru pähe. T-särk aga ei kuiva hommikuksi ära.

Krdi lugu küll.

24 May 2011

Glükosamiini klubi

Nii, nüüd on see siis käes - diskopaatia ja artrootilised muutused...
Kõlab nagu seda blogi kirjutaks üks pensionieelik, kes alustab oma hommikut seitsme eri värvi tabletikesega ja 1 validooliga nii igaks juhuks.

Tegelt on aga asi nii, et arst ütles - kui sa juba Maijooksust osa võtsid, pole sul häda midagi :)

Sest ma võtsin osa ja ma jooksin 7 kilomeetrit alla tunni! Õige tiba käisin ka, vahepeal olid mingid väikesed tõusud ja ma lihtsalt ei jaksanud. Ja rahvast oli ka küllaltki palju, raske oli ühtlast tempot ja trajektoori hoida. Ikka pidi põiklema ja kiirendama. Tipp-kehvhetk oli muidugi see, kui üks hallipäine proua keppidega lihtsalt mööda jooksis. Nagu mismõttes?

Aga nüüd jah, 1500 mg glükosamiini päevas ja nii saabki Karisma jälgedes mäkke ronitud ka haige seljaga :)

16 May 2011

Sünnipäevanädal

Sünnipäevanädal algas!

Sinise esmaspäeva asemel on küll vihmane, aga vaatamata sellele täitsa toremõnus päev. Kohvikus toodi lõunasöögi juurde just sooja, värsket saia minu nähes. Muidu on ikka nii, et minu lõunatamise ajaks on sai ammu sööjate kõhtu kadunud.

Kohe lähen teen natuke jooksulinditrenni, siis solaariumisse ja siis külla sööma ja klatshima. Mõnusad aktiviteedid :)

Mainimata ei saa muidugi jätta sedagi, et sünnipäevanädalat alustasin vanainimese kombel visiidiga röntgenisse. Lasin oma seljast pilte teha, et seljavalude põhjuse jälile jõuda ning midagi ses suhtes ka ette võtta. Aitab pullist ja seljavaludest. Ära on tüüdanud. Juba soovitati mulle ka taastusravikeskust Magdaleena polikliiniku all. Kui juba arstide juures käimiseks läks, panin Ida-Tallinna Keskhaigla poolt viimasel ajal tihedalt reklaamitud PAP-testi tegemiseks ka aja kinni. Imelisel kombel pakuti registreerimisel täiesti mõistlikke visiidiaegu. Tavaliselt hakatakse pakkuma 3 kuu pärast saabuvaid aegu...

Juuksuris on käidud, üks hooldus kokku lepitud, sünnipäevakoht leitud ja broneeritud - hakkab vaikselt looma :)

06 May 2011

Enese tundmaõppimine ja intuitsiooni arendamine on igavesti vahvad asjad. Aint, et nad rikuvad elu päris hästi ära...

Vahel mulle tundub, et nö liigne targaks saamine ei too sisse. Avab silmi liigselt, paneb asjadest liigselt ilustamata aru saama.

Ma saan imehästi aru,kui mulle valetatakse. Ma taipan lennult, kui mulle mingit hämamulli aetakse. Ma tunnen ära, kui asjas on miskit mäda. Ja ausalt öeldes ma vihkan seda tunnet, sest see rikub mu tuju ära ja teeb vahel ka kurvaks.

02 May 2011

Kontrollretk

Kontrollretke tulemusel eriti Hotelliveebi teenuseid enam ei usalda (tuleb üle kontrollida) ja Jurmala Spasse rohkem ei lähe. Ja oma tuttavatele neid kahte ka ei soovita.

Kui te kirjutate Hotelliveebi kaudu broneeringut tehes midagi olulist lisainfo kastikesse, siis on enam kui kindel, et seda infot keegi ei loe. Kui see siiski on sinu jaoks oluline info, siis kontrolli enne sõitu järgi, kas sinu nõutud tingimused on täidetud. (Soovitus on kirjapandud lähtuvalt isiklikust kogemusest.)

Mina igatahes otsustasin, et neid kahte ämbrit ma edaspidi enam ei kolista.

Varasemalt oli Jurmala Spa üks mu lemmikkohti ning seal on veedetud nii mõnedki ilusad päevad ja ööd. Tänaseks päevaks hakkab hotell ja teenindus väsima, kõik toimib just selle piiri peal, et "ähh, käib kah". Mingit naudingut või ohhooo-elamust hotellist enam ei saa. Nii mõnigi teenindaja võiks täitsa olemata olla. Näiteks napisõnaline turtsakas baarmen, tädiliku kamandamiskombega spa letitöötaja või siis hoopis valusalt konkreetne "ei, ei saa aidata" vastuvõtulaua teenindaja.

Tühjusest hommikusöögilauas ma ei hakka üldse rääkimagi! See on nagu nii elementaarne, et vaatamata sellele, et hotellis on palju rahvast, siis see ei tähenda, et hilisemad (ja mitte 10 minutit enne lõppu vaid ikkagi 1h enne hommikusöögi lõppu) laudajõudjad peavad valima tühja ja veel tühjema toidunõu vahel või siis üldse sööma toorest omletti??!

Kogu loo puänt aga seisneb selles, et hotellist sai lahkutud ikka korraliku pauguga :D (Ma väga loodan, et mu krediitkaart ei pea selletõttu kannatama).
Nimelt jooksis mu kaaslane esimese asjana hotellis kokku oma kunagise kallimaga. Nagu arvata võis, tekkis sellest mõned hetked hiljem tohutu draama! Eriti seetõttu, et tegemist oli väga ilusa tüdrukuga, kellele ma ilmselgelt oma parameetritelt alla jäin. Lisaks pidin taluma spa riietusruumis enda pealaest jalatallani ülemõõtmist. Ja see ajas mind eriti vihale, sest ma polnud seda situatsiooni ette näinud ja seega ka mitte ettevalmistunud selliseks enesenäitamiseks. Mossitasin hiljem ikka korralikult ja olin parandamatult pahas tujus. Mispeale kees üle ka kaaslane ning proovis rusikaga järgi seina ja voodipeatsi tugevuse. Oh seda verd, mida kõik kohad täis said -sein, põrand,voodipesu ja isegi kardinad. Siis selline verine kevadpüha ja nõidade öö.

Lõpuks oli muidugi kõik hästi ja valitses sulnis idüll :)

25 April 2011

Kaks inspiratsioonielamust...

mida ma tahaks jagada, sest nad tõid mulle väikese nutukrambi kurku oma olemusega.




1. Etendus "Hiilgav!" Draamateatris - etenduse kohta ma väga midagi ei kommenteerikski. Tõestisündinud lugu Florence Foster Jenkinsist – maailma halvimast lauljast. Ita Ever oli suurepärane. Aga nagu ta on öelnud - vahel tuleb kõik pakkumised vastu võtta, et leib laual oleks. Aga meeldis mulle lugu ise. Õigemini see pisike kandev idee - unista julgelt ja suurelt! isegi kui see inimestele totter tundub. Isegi kui sa absoluutselt laulda ei oska, ei takista see sul suurele lavale ilmuda üleni kuldses kostüümis, suurte kuldsete tiibadega seljal - nagu Inspiratsiooniingel! Küsides ise: "Noh, kuidas on?" Et ega ometi kostüüm üle pingutatud pole? :)
Ja see usk oma oskusesse, mis siis et see väljapoole kõlas kui arusaamatu kakofoonia. Nagu etenduse lõpus mainiti, ilmselt kõlas see laulmine õnnetu Florence peas kui maailma kauneim ja trillerdavaim hõbehääl. Ja see usk haaras kaasa ning inspireeris kõiki tema lähedasi. (Kui julged, kuula Florence´t ülevalt)





2. Miskine film nädalavahetusel, vist oli "Last holiday"? Queen Latifaga.Ühesõnaga vahet pole, tavapärane TV3 filmilaadne asi õhtupoolikul. Hea enne magamaminekut ühe silmaga vaadata. Sisu oli lühidalt selline, et arstid leidsid ontlikku, vaikset ja üksildast elu elanud 30+ naisterahva peast kasvajad ning andsid talle elulootust täpselt kolmeks nädalaks. Hästi trafaretne, eks ole.

- "Terve elu olen ma midagi oodanud, mingit murrangut ja nüüd selgub, et mul on elada jäänud 3 nädalat??"


Ma ei tea aga minu soovitus oleks, et jumala pärast tee kogu aeg lollusi, unista nii kuis jaksad, suurelt ja hullumeelselt. Ja kui sa oled minu lähikondlane või sõber siis võid julgelt loota, et mina toetan kõiki sinu unistuste elluviimisi, ükskõik kui lollid nad poleks.

24 April 2011

eksistentsiaalne küsimus



Käisin täna jooksmas välitingimustes. Päris õudne oli. Samal ajal kui noored ja ilusad tegid guljaaniet ja pildistasid teineteist kauni looduse taustal, mina lõõtsutasin ja higistasin. Ja mille nimel? 45 minutiga 664 kcal. Pfft.

Ja siis mind jäi vaevama küsimus. Jooksjaid oli teisigi, nii mehi kui naisi. Mõned naised jooksid must mööda ka, mistõttu ma täheldasin et on olemas kahte sorti tagumikke. Olenemata suurusest. Ühed on sellised pringid ja jooksmise ajal ei liigu ja teised on sellised võbelevad ja värelevad.

Annaks ei tea mida, et näeks ennast tagant kuidagi. Et miuke tagumik mul on. Tahaks ikka seda liikumatut.

22 April 2011

Jipiiiiii


Valmistusin ühe kilo kohupiima ja 10 Ott Kiivikase pildiga tervisemunaga vaikseteks kodusteks pühadeks, kui pärast hommikust pannkoogisöömist selgus hoopis, et laps sõidab nädalavhetuseks isaga maale. Viisin siis kokkupakitud lapse isa juurde ära. Eks tuli värava peale vastu, kukemask ees :D Sellega mulle meenus, miks ta tegelt kunagi mulle ka väga meeldis...

Aga nüüd on hoopis teised ajad ja teised mehed :) Kohe sealt ära sõites lasin valla oma tumedama poole ja mõtlesin, mida kõike võiks süllekukkunud üksindusega pihta hakata. Kõigepealt sõitsin kohe poodi. Ma polnud eriti väljakskäimise outfitis a no keda huvitab. Tõstsin nahktagi krae üles ja haarasin riiulilt liitrise martini, karbi maasikaid, vahukoore ja kimbu nartsisse, et oleks ikka ilus ka.

Kohe ei raatsinud koju tulla. Ajasin oma Kuubiku kurjaks (90 kW ikkagi) ja tegin linna peal paar kiiremat ringi. Päike ei paistnud aga mul olid päiksekad khuulilt ees. Inna laulis.

Ja see oli alles pühade algus..... :)

20 April 2011

Nonii, treeningute põnevamaks muutmise programmi raames üks uus vidin jälle juurde soetatud - pulsikell (mitte Polar, nii tegija ma nüüd ka pole). Ei tule kohe see trenn niimoodi vabatahtlikult. Mingi motivaator peab kogu aeg olema. Ilusate poiste vaatamisest jõusaalis enam ei piisa, uued trenniriided on soetatud, treeninguteks special Dima Bilani DVD tehtud. Mis veel?

Ja see uudis ka, et minu teadlasedebüüt lõppes (vähemalt praegu) suurejoonelise läbikukkumisega. Nüüd on aega oma aru- ja väärikuseriismeid kokku korjata, et sügisel uuele katsele minna palju parema ja palju targemana. Ega ma seda asja nii ei jäta!

15 April 2011


Esiteks: ütles mu naabrimees eile, et "Sa näed täna kena välja!"
Me oleme kolm aastat teretanud nagu ikka väikese maja inimesed teevad. Vahetanud viisakusvormeleid, nagu "Kas tulete ka lifti?" ja "Kas hoian ust lahti?"

Teiseks: Heidy Purga rääkis täna hommikul Terevisioonis raamatutest ja raamatulugemisest nii, et ma ei saa aru miks ma pole ammu juba raamatuid kätte võtnud? Miks ma ei tee asju, mis mulle tegelikult väga meeldivad?

Kolmandaks: Autoga tööle sõites märkasin kahte noort, kes käest kinni kõndisid. Ja mu mõttekäik oli umbes selline - oo, näe, hoiavad käest. ilus. aga kuhu nad lähevad? tööpäeva hommikul? koos tööle? ei usu. kuidas nad saavad koos minna? mina küll mehega koos tööl ei käi. kui siis autoga. oh, ma tahaks ka niimoodi hommikul käest kinni tööle minna. aga miks ma ei ole kunagi läinud?

04 April 2011

Ravi mustsõstrakoogiga

Pfft, haigus murdiski maha. Trotsisin küll ja tegin nägu, et "mis haigus". Ise köhisin nagu hobune. Siis tulid nohu ja palavik takkajärgi ja pidingi teki alla pugema. Väga vale aeg! Ei taha haige olla, ei viitsi. Õnneks on laps nii suur, et saatsin ta viimase raha eest poodi muretainast ja taskurätte tooma. Siis küpsetasin korraliku mustsõstrakoogi raviks :) Ma ei jaksa enam seda paljast teed juua, süda läheb pahaks.

Kui ma muidugi veits varem oleks kangelase mängimise lõpetanud, poleks ma nii haige. Aga ma niiiiii väga tahtsin sõbrannadega sushitama minna ja siis ma tahtsin Koit Toome kontserdil olla.Ja Koit Toome oli nii vägev :) Samas Anis oli tohutu pettumus. Ma ei tea, miks ma arvasin, et ta üldse laulda oskab. Sest see, mida laupäeva õhtul kuulda sai, oli väga valus õudus kuubis. Kahju hakkas kohe.

Eks ma pean oma õppetunni vastu võtma ja üritama tervise tagasi saada.

29 March 2011

ow & uf

Tere tulemast mõned hetked tavalist elu! Veits väsitama hakkas see pingeline periood, mis kahjuks ei ole veel läbi saanud. Alles esimene sammuke sel teadustetegemise teel sai astutud. Ehk et esimene tähtaeg kukkus.

Samas olen üritanud vürtsitada oma pikki päevi erinevate lahedate ettevõtmistega. Ega ma ikka ei suuda kirjutada kaks nädalat jutti. Lolliks võib minna. Ja samas on nii raske end sellest kohustusest välja saada, kui kuklas on kogu aeg teadmine, et tähtaeg ligineb hüperkiirusel.

Niisiis - floating. Ehk hõljumine. Lugesin eelnevalt veidi teiste kogemusi ka internetist, et teaks milleks valmis olla. Proovida tahtsin kindlasti, juba ammu sattusin kuidagi sellele infole. Pidavat seljale hea olema ja nahale ka, kuna vesi sisaldab tohutus koguses magneesiumisoolasid.

Ruum oli väga armas ja noormees väga sõbralik. Kõik tehti kenasti selgeks ja kõik mu erisoovid kuulati ära. Seejärel dushi alla ja siis väikesest luugist konteinerisse pugemine. Hõljumisvann on selline suur kinnine konteiner. Seal sees on kõlarid muusika jaoks ning võimalik olla nii pimedas kui lambiga. Vett on suht vähe, niimoodi põhja peal. Aga piisavalt selleks, et hõljuda. Lõhn häiris algul, hiljem nagu harjus ära. Katsetasin siis seal soolvees erinevaid variante, üritasin harjuda ja vaadata kuidas olla. Algul kohe tuld ei julgenud ära kustutada. Siis sain mõnusa hõljumisasendi kätte ja kustutasin tule ka ära. Hea rahustav oli seal loksuda ja mõtteid mõlgutada. Igasuguseid huvitavaid mõtteid tuli pähe. Vahepeal tuli ilus muusika ja mul oli täpselt siuke tunne, nagu Titanicu filmis laevauppumisööl, nägin vaimusilmas karget ja imeilusat tähistaevast. Ja ühe asja mõtlesin ka välja, mille ma jätan oma teada.

Hõljumine ise kestab umbes tund aega ja lõpupoole tüdisin natuke ära juba. Panin tule põlema ja katsetasin niisama seal vannis erinevaid variante. Kokkuvõttes oli väga lahe kogemus, lähen ühe korra veel. Nii palju olen ka targem, et vahepeal vannist välja ronides tuleb käed enne ära pesta, kui mantlitaskust telefoni hakkan hääletu peale panema. Tegin selle vea ja pärast neid soolajälgi mantli pealt oli suht raske maha saada... Selg oli õhtul tõesti parem ja mõnus väsimus oli ka.

Nii - korduskülastus Rootsi. Laev oli puupüsti täis müüdud. Kui ma eelmine kord käisin N-L, siis nüüd R-P. Ja oi see oli paras hullar. Kohe sadamas aga märkasin tõelist silmailu noormeest. Ilmselgelt muidugi mitte minu vanuseklassist või minu liigast :) Aga vaatamist ei keela ju keegi. Lapsed olid laevast tohutus vaimustuses. Isegi kajutis õhtusöögiks poest ostetud pirukate ja snäkkide söömine oli neile pidu :) Ja no ma ei hakka rääkima sellest sambakarnevalist, millest satuvad vaimustusse kõik 0-100 eluaastani. Ausalt see oli nii kuum ja rütmikas, et sel hetkel ei taha kohe üldse eestlane olla. Tahaks ka olla päikest täis isegi sellises kliimas nagu meil. Siis kui lapsed ära väsisid, lükkasime nad kajutisse magama ja multikaid vaatama ja läksime ise õega diskotama ja kokteilitama. Diskol oli juba silmailu ees. Oh seda rõõmu. Vähemalt oli mida vaadata. Kui ta aga pärast koos minuga lifti tuli siis kurvastusega tundsin, et null keemiat. Null. Mitte et ma teda tahtnud oleks.

Linna külastamiseks suuri plaane ei teinudki ja õigesti sai tehtud kah. Kirik, vahtkonna vahetus, varakamber ja 1 H&M. Seejärel olid kõik juba väsimusest ümber kukkumas. Varakambris olid imeilusad kroonid. Ja kui ma siis oma lemmiku, musta-kuldse välja valisin, selgus et see oli mingi kuninganna matusekroon. Õde soovitas mul sellest omad järeldused teha.

Laeva tagasijõudmisega sai väheke actionit ka. Et ikka mis kell ja mis metrooga. Mina olen selline aeglane ja sada korda kontrollija. Mul on kõik asjad ette läbi mõeldud. Aga kui keegi männi üles tõmbab siis ma lähen paanikasse. Nii istusimegi vale metroo peale ja põhimõtteliselt jooksime elu eest peatusest sadamasse. Et siis rahulikult tund aega laeva väljumist oodata :)

Päris pikk jutt sai. Varsti jälle :)

23 March 2011

Kevad südames. Elu keeb. Mõtted liiguvad. Kõht on ainult tühi, sest söök ei lähe alla. Vanurid siin soovitasid suppi ja keedetud vett manustada. Eks ma pean oma mao ja maohaavade peale veits mõtlema. Kohvi ja safranitablettidega eriti kaua püsti ei püsi.

Veidi raamatute ja paberitega mässamist veel ja siis jälle Rootsi kruiisile - carrrrnaval latino! ilusaid väljamaa mehi nillima :) Rootsi kruiisiks tuli seekord ka end ette valmistada - homne päev kulub erinevate mõnusate iluprotseduuride peale. Sealhulgas floating, mida lähen elus esimest korda proovima.

Igatahes soovige mulle siis edu. Nii söömiseks, kirjutamiseks kui reisimiseks :)

21 March 2011



Uus dieet - vesi ja kohv. Söök ei lähe üldse alla. Rõõm on see, et kaal kukub kolinal ilma trennita.

Pilt: Jean Baptiste Simeon Chardin`s Glass of Water and Coffee Pot (1760)

19 March 2011

16 March 2011

Varsti olen nagu see FB loojakutt. Panen kõik oma mõtted kiirelt blogisse kirja, isegi kõige jaburamad. Sest mul pole kedagi, kellele halada. Tegelt see muidugi pole nii, tegelt on asi pigem selles, et ma ei taha halada. Kujutab keegi, ette et ma võtan telefoni ja helistan mõnele sõbrale, et öelda, kuule see loojuv päike on nii kuradima õudne ja teeb mind nii masendunuks? Ma arvan, et teisepool toru soovitataks mul peale enam mitte võtta ja kiirelt välja magama minna. Siin vähemalt ei saa mind keegi keelata.

Ja siis jääb veel see lootus ka, et blogid kui sellised on suht ajale jalgu jäänud juba ja keegi ei jõua nagunii neis kirjutatut lugeda. Nii et ma kirjutan nagunii siin suht endale ja mõnele tuttavale. Mis tähendab, et kui ma tänavale lähen siis keegi ei tea, et ma olen sisemislt suht sassis. Teen aga rõõmsat nägu ja ajan oma asju. Et siis koju tulles ja õudse õhtu saabudes avastada, et kõik jõledused on olnud kuhjatud just tänasesse päeva ja mul on vaja ennast välja elada. Kusjuures ma teen seda pattu ka veel, et ei suvatsegi üle vaadata kirjavahemärke või kirjavigu, sest mul on sellest jumala suva.
Õhtud on õudsed. See surev päike akna taga, see hämarus, see pimedus. See kõikide lootuste kustumine. See aeglane päeva surm.

Mul on täna olnud üks äraütlemata sitt päev. Ainult halvad uudised...
Täna võttis ikka konkreetselt pisara lahti.

Sain internetist tänu heale võimalusele osta oma läbi aegade hüpermegasuper lemmiklõhna Armani Sensi ja ootasin seda pakki, kui hingeõnnistust ja kauni kevade kuulutajat, kui selle asemel tuli hoopis kõne Smartposti näitsikult, kes energilise häälega teatas midagi nii uskumatut nagu: "Tere! Kahjuks juhtus teie saadetisega õnnetus. See kukkus maha, läks katki ja me saadame teile nüüd vastava vormi täitmiseks, et saaksime selle hüvitada! Ilusat päeva jätku!"

Nagu missassja!!? See lõhn on rariteet, tootmisest maas ja selle hankimine pea võimatu. Kuidas see ometi sai "maha kukkuda"? Issand ma tönnisin nagu väike laps sinna telefonitorusse. Ma ei taha raha, saage aru. Ma tahan seda lõhna!

14 March 2011

Alustasin täna forsseeritud kujul oma mag.töö kirjutamist. Täpselt kaks nädalat on aega. Mille sisse tuleb lisaks kirjutamisele veel mahutada mõned kohustuslikud ja aeganõudvad iluprotseduurid, üks külaskäik sõbrannadega ja üks Rootsi-reis. (Jaa, mulle hakkas meeldima. Lähen veel).

Istusingi täna oma esimesed raamatukogutunnid. Seni on parimaks sõbraks olnud internett ja google. See on uskumatu, kuidas nende põhjal võib häid koolitöid kirjutada :) Sest raamatukogus istumine mulle ausalt öeldes ei istu kohe mitte. Käed said kohe tolmuseks ainuüksi lugemissaali sisenemisest. Kusjuures arst on mul diagnoosinud tõsise paberitolmuallergia.

Raamatukogu õhus hõljub segu vanainimeselõhnast ja pussukast. Ja siis istub otse su selja taha mingi ohkiv ja hingeldav võidunud juustega onkel. Pean endale mõne noortepärase ja kaasaegse saali otsima. Ehk siis ei tundu see asi nii hirmus olevat.

Kui raamatukogust ära tulin ja Solarise poole kõndisin, hingasin sügavalt värsket õhku ja vahtisin õndsal - väljapääsenud ilmel taevasse. Ootasin tee ääres üleminekut, kui äkki avastasin et ülekäiguraja ääres ootab sama pikka aega liinibuss, mille juht püüab naeratades minu pilku. Naeratasin talle rõõmsalt vastu ja astusin kiirelt üle tee. Siuke unistav professor nagu ma olen :)

Aga Solarise parklas olen avastanud oma autole special kohakese. Kahe seina vahel mõnusa boksikese. Vähemalt olen kindel, et keegi ei tao mu ukse sisse mõlke ega kratsi värvi maha. Ärge teie siis sinna boksi parkige :)

08 March 2011

Heureka!

Pagana lahe asi ikka see blogi pidamine :) Ma olen ikka enda kohta nii palju teada saanud tagantjärgi lugedes. Et mul on regulaarsed masendushood, et kevadväsimus tabab mind märtsis, et ma hoolin meestest pea alati rohkem kui nemad minust.... Ja et aastad lähevad nii ruttu, et tagantjärgi mõnele sündmusele aastaarvu panemisel aitab ainult blogi.

Ja et pea iga kevad algab mul kaalulangetamise ideega. Nii ka seekord :) Trenni juba alustasin, nüüd tuleb ka veel söömine korrigeerida sh õhtune söömine üldse ära jätta. Ideeks hea küll onju aga kui tuleb õde külla - kaasas kuus suurt vastlakuklit, minu nõrkust? Ikka pistan ühe põske nii et ninaots vahukoorene. Või kui mehed naistepäevahommikul imeilusa martsipanroosidega tordi lauale panevad? Ikka võtan tükikese kohvi kõrvale. Eks siis peab hiljem 10 minutit kauem jooksma. Ehk aitab.

Ühesõnaga, elagu naised! Need kõige kaunimad ja mõistatuslikumad olendid. Kelledest mõistatuslikumad saavad olla ainult noored mehed...:)

04 March 2011

See paljuräägitud kevadehõng

Liis Tappo on oma mehe juures tagasi, Kati Vatmanni e. Murutari kantakse kätel, Ines Karu kihlus, avati heterosõbralik geibaar Kapp, Justin Bieber suudles Selena Gomezit!

Kõik need märgid näitavad, et kevad on vastuvaidlematult ja kohinal tulemas! Isegi mina ei kanna enam tavapäraseid musti riideid ja ootan kannatamatult, millal saaksin oma erikõrgete kontsadega saapakesed jalga panna.

Ja armastus on ka ümberringi või siis ootus saada kunagi kellegi poolt palavalt ja täielikult armastatuks. Sellega seoses on meenub mul illustreeriv kurb lugu. Minu eksämm on haiglas pikemat aega ja tervisega on veidi pahasti. Äi kodus muretseb. Ja muretses endal sõna otseses mõttes südame haigeks. Pidi ka haiglasse minema, et süda uuesti rütmi saadaks. Sellised paarid on olemas. Ei mingit "vana abielu lõhkumist et luua uut" või "kätel kandmist"...

23 February 2011

Tänahommikul sai mul sellest külmast ametlikult kõrini. Isegi autoga sõites käed külmetavad! Kaebasin kolleegile oma muret. Tema hakkas seletama, kuidas villastes käpikutes käed ei külmeta. Nagu mismõttes, kuidas saab rooli hoida villaste käpikutega?? Selgus, et selle jaoks on täiesti eraldi tehnika :) Põhjamaade inimesed on ikka leidlikud küll.

Ma siiski kavatsen edasi sõita oma nahkkinnastega. Ja ootan sooje ilmu! Sest läbikülmunud auto hommikune soojendamine ja külma autoga sõitmine on ülimasendavad tegevused. Ma saan aru küll, et mul on beibemured, sel ajal kui kodutud külmuvad surnuks.

22 February 2011

Tegin oma unistustes väikese retke kevadisesse naaberriiki ja soetasin endale hotelliveebist järjekordseks motivatsiooniks ühe nädalavahetuse - getaway.

Motivatsioonilaksu vajab mu magistritöö nimelt. Kuidagi ei edene. Nüüd üritan ette kujutada kuidas ma oma tööd eelkaitsen ja siis puhkama lähen :)

21 February 2011


Nüüd tagantjärgi on muidugi kahju, et ühtegi pilti Stockholmist ei teinud. Kohal olles polnud nagu pildistada midagi. Aga praegu tunnen igatsust nende linnapiltide järgi, et taastada mõnusat emotsiooni.


Ühesõnaga plaan oli suht äkiline. Minek kiire ja mõtlemisaega vähe. Õnneks. Nüüd on tehtud ja käidud ja saadud muljed ainult positiivsed. Kõik sujus kuidagi erimõnusasti. Kajut oli kena ja kahekohaline, kuigi broneerides näitas kohti 4-kohalises. Kajutist kujundasin kaasavõetud toidumoona ja oma kosmeetikavahendite abil kohe mõnusa pesa. Ega väga ei raatsinudki kajutist välja minna aga võtsin end kokku Bingo-mängu ajaks ja südaöise show ajaks.


Eestlasi tundis laeva peal ära peamiselt nende ähmas pilkudest ja töllerdavast kõnnakust. Enamus oli ennast kajutites kaasavõetud alkoholist zombideks joonud ja siis üritasid laeval mingit kummalist orienteerumismängu mängida. Kuna ma ise reeglina laeval tilkagi ei joo siis oli seda töllerdamistralli pisut kummaline pealt vaadata. Palju parema mulje jätsid mõnusad , naeratavad Rootsi/Soome vanapaarid, kes istusid viisakalt restoranis küünlavalgel, laual pudel head veini ja isuäratavad praed. See tundus kuidagi palju mõistlikum ajaveetmine olevat.


Ohhh, ja see hommikusöök.... See vaade hommikukohvi kõrvale aknast välja lummab mind iga jumala kord. Päike, jää, lumised saared, keset mida on üksik rootsipunane majake. Muinasjutt... Ja sellises meeleolus linna peale minna on puhas rõõm. Metrooga sutsti kaubatänavale, mõned poed, väike kohvi ja kook ja Burger King ja enam vähem laeva tagasi.


Sattusime huvitavasse poodi :) Algul oli nagu veidi kallimat sorti kaubamaja. Siukesed kallimad firmanimed ja peenemad väljapanekud. Äkki tulid ilusad mustad kleidid, siis ilus pin-up pesu, siis siivutute piltidega raamatud ja siis juba kapid, mis olid täis igast fetish staffi - rihmad, piitsad, arstiriistad jne. Kõike ei julgend päris käppida ka :) Ja siis - suur vitriin imeilusaid dildosid. Mingid memmed seal ka uudistasid, kõike sai oma käega katsuda ja vaadata. Olid ikka lahedad küll.


Suht kiiresti sai shoppamisest isu täis, H&M ei ole ikka üldse minu stiil aga lapsele ostsin küll kotitäie. Sõbranna juhatas mind Scoretti kingapoodi. Selle oleks küll tühjaks ostnud, kui ressurssi oleks. Ma nautisin neid kingi seal. Õnnelikuna vaatepilti sisse ahmides. Indiskast ei saanud välja :)) Superkangelane põhimõtteliselt juba magas seal tumbadel. Siis juba ütlesid mul ka selg ja jalad, et "aeg on laeva tagasi kobida!" Laeva jõudes ronisime üksmeelset sõnagi vahetamata koheselt teki alla ja magama. Siuke väsimus oli peal. Üles ärkasin mina selle peale, et kõva häälega tädi rääkis laevaraadios, et kohe saavad lotopiletid otsa! Ajasin Superkangelase ruttu ostma ja ta tuligi tagasi viimase lotopiletiga, mis müüdi. Kahjuks ei võitnud ma ei bingos ega ka lotos. Jääb loota...
Tagasi Tallinnas oli paukuv pakane ja päike. Ja täiesti lebo laupäev :)