28 May 2015

Hoiatus! Ära loe, kui oled ise masendunud või pahas tujus.

Üks hommik käratasin oma teises toas elavale lapse isale, et mina lihtsalt ei jaksa enam iga hommik ühe ja sama murega, kust raha saada arvete maksmiseks, üles tõusta ja parema meelega ma sõidaks Türisalu pangalt alla.

Muidugi ei sõida ma kuskile aga kurat küll kui närvi see olukord mind ajab, kui kogu aeg ripub mingi võlakirves pea kohal, üks mees laseb tuimalt lulli ja teatab minu kisa peale, et seda juttu on ta juba korduvalt kuulnud.

Eile otsisin töö ja puhkusega seotud tsitaate või naljakaid ütlemisi, sest mul oli vaja ühte artiklit kirjutada. Ja otse loomulikult sattusin ma Kanada arsti, Sir William Osleri tsitaadile, mis teatas järgmist:

" Kogu maailmas tehakse tõhus, tähtis ja tulemuslik töö ära kahekümne viienda ja neljakümnenda eluaasta vahel."

Noh, neljakümnesed, mis tunne on? Mina panen käe südamele ja ütlen, et päris niru tunne on. Ma isegi ei teagi miks. Noh, mõnes mõttes leevendab asja see, et ütleja oli mees ja nende keskmine eluiga ongi ju teadupärast palju lühem kui naistel.

Ja tegelikult, nii päris reaalselt ja väljapoolt minu elule vaadates pole sel suurt häda midagi. Ja kui ma suudaksin end sundida, nagu psühholoog soovitas, teise inimese jaoks meeldivaid asju tegema, siis võiks elu isegi ilus olla. Aga ma ei suuda ja ei taha. Ma tahan, et ta annaks raha ja läheks lihtsalt ära. Siis saaksid mu närvid veidi puhata ja ma ei karjuks lambist oma vanema lapse peale, kes ajas mind närvi sellega, et julges kraanist pahinal lillevaasi uut vett lasta samal ajal kui mina "Pilvede all" Mari ja  Gunnari tähtsat dialoogi kuulata tahtsin.

Ühesõnaga laiub minu ümber taas masenduse ookean. Vaatamata sellele, et on ilusad ilmad, mul on hea töökoht ja vahvad kolleegid, ma saan käia oma kodu terrassil lõunal, mu laps lõpetab põhikooli neljade-viitega ja mu kõige pisem on nii armas väike lokilammas, et söö või ära :)



Edit: Sõbranna teadis rääkida, et Türisalu pangal pidi piire ees olema. Ja ütles siis rahulikult , et ju sa pead mõnda teist kohta otsima minema... :)

25 May 2015

5 Geisha kommi

Hullumeelne ja lillederohke sünnipäevanädal möödas. Hirmsates kogustes vahuveini, kooki, komme, juustu ja makaronisalatit ka söödud. Muide, makaronisalatit tegin vist küll teist või kolmandat korda oma elus. Pole eriti sellest lugu pidanud ja ühestki maitsvast makaronisalatist ka nagu kustumatut mälestust pole. Aga kuna mu kiirustades ja lausa veidi lohakalt tehtud salat kadus laualt nagu lumi kuumalt plekk-katuselt siis panen teile kirja, kuidas ma seda tegin.

1/2 tunni makaronisalati retsept

Kuna ükski kartul kevadel hästi ei kõlba, siis tuleb sünnipäevasalat teha makaronidest. Ja kuna keegi inimene just leidis oma keeduvorstilatist hiire/roti kolba ja jagas seda pilti FB-s ning poes on soodusega sink odavam kui keeduvorst, siis osta parem sinki. Ning kuna sa siiski planeerisid teha kartulisalatit, siis ostsid ennem valmis herned ja marineeritud kurgid. 
Siis keeda makaronid, haki sink, kurk ja lisa juurde herned. Salatisse läheb veel üks väiksem, pisikeseks hakitud ja kannutäie keeva veega sõelal üle valatud sibul. Oleks mul rohkem aega olnud, oleksin juurde ka paar porgandit keetnud. Peale läheb vana hea majoneesi-hapukooresegu, sorts kanget sinepit, tavalist soola ja aroomisoola. Parem on kui salat jõuaks maitsestuda paar tunnikest. Mul jõudis max tunnike aga oli ka päris söödav.

Ühesõnaga jõudsin täna hommikul riideid proovides ja kaalul seistes taas tõdemuseni, et nii see jätkuda ei saa. Sõin pühapäeval nagu viimselpäeval külmkapist valimatult kõike, tõotades, et esmaspäevast algab uus elu! Hommikul algaski. 1 liitri supergreens joogi, kahe juustuteraleiva ja kohviga. Jätkus lõunal kerge kanasupi ja 1 õunaga. Aga kella 16.00-ks olid mul närvid läbi... Demonstreerin teile pilti oma prügikastist.


Ohjah. Mis veel õhtul saab?

18 May 2015

Sünnipäevanädalat alga!

Vaatamata hallile ja vihmasele esmaspäevahommikule, eraelulisele segadusele, järjekordsele kaalutõusule ja kõigele muule, millest ma hetkel ei lase end segada, olen täis indu ja entusiasmi :)

Sellel nädalal on meie peres kaks sünnipäeva korraga. Kõigepealt mina:



Ja siis tütreke:



See aasta me otsustasime mõlemad oma sünnipäevad kodus pidada. Nii et need, kes aadressi ja kuupäevi teavad, sellest infost peaks teile piisama! :) Teeme miskit traditsioonilist süüa ja kooki ka. Ja ärme muidugi Eurovisiooni Grand Finalet unusta.

Sünnipäevanädala üritustest on minul seekord vanainimesena plaanis Vahur Kersna loengu külastus  ja viimane visiit hirmkalli psühholoogi juurde. Tütreke aga võtab osa Maijooksust.  Ning lisaks sellele siis kuhjaga kokkamist ja torditegemisi. Ahjaa, näitan teile oma tordikoolitusel tehtud tordi  pilti. Ärge siis naerust laua alla kukkuge, ma lihtsalt panin kõik valmistehtud kaunistused tordile, sest millestki ju ei raatsinud loobuda.



Nii et palju õnne mulle teie kõigi poolt! Aitäh :)

14 May 2015

No sex scenes at all



Ja seda juba mõnda aega...

Jäin eile lugema Perekoolis teemat, et kas suhe ilma seksita kestab. Võin kõigile käsi südamel öelda, et ei kesta. Välja arvatud väga-väga erandlikul juhul,  kui kokku on sattunud tõesti kaks täiesti aseksuaalset inimest ja nad ongi sellega rahul. Kõik teised võivad ju endale ja oma partnerile mõnda aega valetada aga see sisemine rahulolematus kargab varem või hiljem mingis olukorras suure plahvatusega välja.

Mina ka ei ole olukorraga üldse rahul. Aga olla kellegagi, keda ma ei austa, ma ka ei saa. Ei saa ja ei taha. Sestap unistan niisama. Näiteks ühe hotelli konverentsikeskuses on tööl hirmilus huulerõngaga poiss... Mitte mingi emo-laadne, vaid tõesti ilus. Või täna hommikul tööle sõites mängisin sellist mängu, et mitut meest nähtud meestest ma tahaks. Tulemus oli 1 12-st. Ja seda ühte nägin ka suht kaugelt aga kõhutunne ütles, et see sobib :)  Aga teistele naistele ma seda mängu autoroolis olles ei soovita, tähelepanu võib hajuda. Võib võtta mõne teise, rahulikuma koha - kontor, koosolekuruum, pood, misiganes.

Ja kui sa leiad kasvõi ühe, keda sa tahaksid siis tead, mis see tähendab? See tähendab, et su suhtega (kui sul see on) pole kõik päris korras. Sel ajal, kui minu suhtega kõik veel korras oli, vaatasin ma ilusaid mehi küll aga mõtlesin kohe järgi, et "ok, ilus aga minu oma on parem." Ja ma ei kujutanud ennast mitte kellegi teisega ette. Seda tunnet pole enam ammu olnud.

13 May 2015

Selle kevade hädad

Oeh, alati kui mul on nohu, tekib mul ka küsimus - kas nohu kätte on võimalik surra...?

Kui ma eile hilja magama heites korraks suu kinni panin siis ma mõtlesin küll, et ahah, siuke tunne olekski lämbuda. Sest nina mul praegu lihtsalt ei tööta. Õhu juurdevoolu osas,

Aga mul on vaja ilus ja terve olla, ühte beibeüritust väisata ja Estonia teatrisse Oneginit vaatama minna. Ja ma tahaks neid asju nautida mitte üritada kuidagimoodi hingata, samal ajal võideldes peavalu ja külmavärinatega. Ikka ilmaasjata vihastasin ja solvusin selle emadepäeva mittekingituse asja peale - nüüd ongi karistus platsis, räme nohu. Jus nii nagu Luule Viilma lubas - solvumine toob kaasa nohu. Ja üldse toovad kõik negatiivsed emotsioonid kaasa tervisehädad.

Üldiselt olen ma suht terve. Aga see kevad on küll natuke teisiti. Ilmselt mängivad siin rollid need uued töökohad, töökohavahetused ja see vabatahtlik hilisõhtuteni kestev töö ka. Otsest stressi ma töö osas küll ei tunneta, praeguses kohas on pigem põnev ja tore ja asjalikud tööülesanded. Kuigi ma täna hommikul mõtlesin küll korra peatäie nutta kui registriosakonnast taas arusaamatu puuduste kõrvaldamise määruse sain. Ja paludes registriosakonnalt selgitada inimlikult, et mida ma täpselt tegema pean, et asi oleks korras, sain vastuseks, et nemad ka ei tea, nemad ainult menetlevad ja pöördugu ma mõne teadjama poole...Oh seda masendavat bürokraatiat küll.

Igatahes tegin ma oma tervise turgutamiseks psühholoogi ja tervislike eluviiside edendaja Helle Kahro nõuandele tuginedes ühe investeeringu.  Riskin näida siin küll napakana ja võrkturunduse ohvriks langenuna aga äkki siiski mitte? Proovin ära ja siis saan ise ka teada kas tegin oma kehale teene või siis karuteene.

Ja kui ma nüüd oma postituse üle loen siis ma vist olengi törts napakas. Ajame selle nohust tingitud ajutise ajublokeeringu kaela. Sest kustutama ma ju ometi seda pikka juttu ei hakka.

11 May 2015

Emadepäevast

Möödunud emadepäeva valguses (ma vihkan tegelt seda konstruktsiooni kui öeldakse "mingi-sündmuse" valguses) jäin tusaselt mõttesse ja korrutasin endale, et "minu pojast ei saa kunagi ema ja naisi austavat meest, ei saa, ei saa".

Seda sellepärast, et tal on selline isa, kes seda ei tee. Isa, kellele emadepäev ei tähenda midagi (samuti kellegi sünnipäev, jõulud võimisiganes tähtpäevad). Ja kui pojaraasuke ei näe, kuidas isa armastab ema ja hoolib temast siis kust ta õpib, aru saab? Nii ma heietasin omi kurbi mõtteid. Siis aga heureka! Poja isa isa ehk meie Supervanaisa ometi ju hoolib oma naisest, on igati viisakas ja galantne härrasmees. Alati toob mullegi lilli ja torti kui on mingi tähtpäev. Ka eile olid laual tema toodud minu lemmiknartsissid. A kuidas siis sellise isa eeskujul kasvas üles SELLINE poeg?  - müstika. Ja lootus, et ehk see konstruktsioon niimoodi päriselus ei toimigi. Et siiski jääb võimalus, et minu pojast kasvab selline mees, kes saab südamega aru kuidas naistega käituda tuleb.

Aga muidu oli mul väga armas emadepäev :)  Poja oli juba eemisel päeval mänguhoos minu suures aias ( 1m x 1m) ühe tulbi maha murdnud. Selle panime vaasi. Ja ei ole midagi armsamat kui laps ärkab sinu kõrval suure naeratusega, ütleb rõõmsalt "emme!" ja teeb kalli-kalli. Ja tüdruk küpsetas oma firmakoogi - vaarikatega kohupiimatordi.

08 May 2015

Kallis karma!

Palun tee nii, et sellel ilusal kuul, sünnipäevade kuul läheks mul ainult hästi!

Et ma võidaks kõikidel loosimistel, kus ma osalen. Et raha sajaks sülle siit ja sealt. Et kõik mu tööülesanded õnnestuksid. Et mu ettevõtmised läheksid korda. Et keegi ei unustaks mu sünnipäeva.
Et ilmad oleksid soojad ja päikeselised. Et mu hinges oleks rahu.

Et oleks hea ja lihtne olla...






07 May 2015

Klassikokkutulek

Minul ja minu endistel klassikaaslastel keskkooli (tänapäevaselt öelduna gümnaasiumi) ajast on vahva traditsioon. Kohtume igal aastal oma klassijuhataja sünnipäeval. Eile just arvutasime kokku, et traditsioon on kestnud juba 23 aastat. Meie, õpilased, oleme 40+, klassijuhataja on 70+ ja tema ema! on 90+. Seega on lootust, et me traditsioon saab veel aastaid jätkuda.

Alati kuulame üle, mis kellegi elus uut on ja kus klassijuhataja reisinud on või milliseid kontserte ta külastanud on. Kuna ta on nüüd juba aastaid aktiivne pensionär siis ta jõuab ka kõigega kursis olla ja harib endiselt meidki. Ta käib kolmes ülikoolis (väärikate, kolmanda nooruse ja miski oli veel), inglise keele kursustel ja kõikvõimalikel ooperipäevadel. Meie, noored, abiellume, saame lapsi, lahutame, õpime ja vahetame töökohti. Tänavu tuli esimest korda jutuks ka see, et kes võiks esimesena vanaemaks saada :)



Mina igatahes mitte!  Kui ühel tüdrukul on poeg juba kodust ära, ülikoolis ja omab kindlat suhet siis minul on alles 2-aastane kodus. Mina rõõmustan hoopis selle üle, et mu beebiprints sai lasteaiakoha piirkonna eliitlasteaeda. Noh, muidugi on mul tüdruk ka aga tänapäeval vist alla 25 keegi üldse eriti lapsi ei plaani.

Kõige vahvam aga ürituse juures on see, et absoluutselt kõik on oma nägu. Täpselt samasugused nagu 23 aastat tagasi. Võibolla ainult mõni kortsuke siin ja seal. Või siis see ainult meile endile tundub nii. Igatahes ei lähe kellelgi halvasti. Kõik on edukad, tublid ja rahul oma eludega. Järgmine aasta jälle!



06 May 2015

Tallinkis töötavad vargad

Käisin kruiisil, unustasin Tallinna jõudmise päeva hommikul hinnalised ehted kajutisse aknalauale, kui pärastlõunal helistasin ja palusin ehted tagastada, öeldi mulle süüdimatult, et "neid ei leitud". Tallinki infotelefoni noormees lisas veel juurde, et "üldiselt meil kadunud asjad jäävadki kadunuteks".

Et ahah. Siis mismoodi. Ja kas päris tõsiselt, ollaksegi sama ülbed kui reformierakondlased valitsuses? Ok, ma saaks aru, kui ma oleks laeval läbustanud ja laaberdanud ja selle käigus oma ehted ära kaotanud kuskile baari- või pubi põrandale. Ei, ma olin viisakas, me olime lastega ja alkoholi ei tarbinud praktiliselt üldse. Läksin õhtul magama, panin ehted kenasti aknalauale ja hommikul kiirustades unustasin need kaasa võtta. 

Ma korra isegi mõtlesin, et teen Tallinki töötajatele liiga. Kuni käisin politseis avaldust tegemas ja kuulsin lugusid, kuidas Tallinki töötajad lausa teineteise tagant varastavad. Et kui paned oma kajutis kulla ja ehted nähtavale kohale siis on teisel töötajal täielik õigus need omastada. Või siis panin googli otsingusse "tallink vargad" ja saad teada, et sealt vallandatakse vargaid lausa kümnete kaupa. Ei, enam mulle ei tundu, et ma teen Tallinkile liiga. 

Ja kui loed, et " laevafirma hoiab teadlikult teenindava personali palga madalal, sest „palgalisa" tuleb ju muud moodi" siis hakkad isegi aru saama, et sinu hinnalised ehted said ka ilmselt 5. teki kajutikoristajale palgalisaks.

05 May 2015

Mina, karjäärinaine

Vahel ma väga väga loodan, et teistel juhtub töö juures ka samasuguseid äpardusi kui  mul. Selle asemel, et olla asjalik, korrektne ja kalk karjäärinaine juhtub sul selline asi nagu:

1) Ühendad oma tööarvuti videoprojektori külge ja unustad ära, et sul on selline desktopi pilt

Kolleegid, politseivormides mehed korra vaatavad hämmeldununult ja vaikides. Et siis naerma pursata ja järgmised 100 aastat selle kallal norida.

2)  Tahad uuele ülemusele muljet avaldada. Oled ette valmistanud põhjaliku exceli tabeli ja ootad õhinas hetke, millal seda presenteerida. Ülemus tuiskab sisse, ütleb nüüd!, kahmad arvuti, kihutad koosolekuruumi. Ühendad...
Arvutist kõlab üle ruumi kõvasti laul -


Õnneks on ülemus samaealine ja tunneb head muusikat ning kasutab juhust kaasa laulda sel ajal, kui mina punastades ja häbenedes otsin kohta, kust mul ennist internetiraadio mängima jäi.

Lahutuse õud ja ilu

Kuigi minu lahutusest möödub sellel aastal juba 10 aastat, mäletan ma seda ikkagi nagu eile. Osalt ka sellepärast, et pärast mind on lahutanud teisedki ja siis on ikka meelde tulnud, kuidas endal nö läks ja mis tunne tegelikult oli. 

Tundeid oli muidugi igasuguseid, kurbust, viha, solvumist, pettumist aga ka teatavat rahulolu, vabanemist ja tunnet, et ma saan sellega hakkama. Mäletan üsna selgelt oma uut, täiesti tühja korterit, kummimadratsit ja ühte laualampi. Mäletan, et kuulasin tuhendeid kordi vaheldumisi Silva meetodi lõdvestumisplaati ja James Blunti nutuplaati. Mäletan, et jagasime tsiviliseeritud kombel ja naeratades ühisvara  - mille olemasolust mul tegelikult aimugi polnud ja seda, et mu eksabikaasa põhimõtteliselt ostiski mulle uue korteri, mina jäin maksma ainult väikest laenu. Ühesõnaga julgen öelda, et oli küll kurb aga vajalik ja kõik laabus nõnda, et ma ei jäänud rahaliselt hätta, mu vanemal lapsel on väga hea isa ja minul on eksabikaasa näol sõber, kelle poole saan alati häda korral pöörduda.

Vahepeal lahutas üks mu sõbranna, kellel asjad üldse nii hästi ei sujunud. Mees oli nõus kodust lahkuma ainult juhul kui ta saab pool koduväärtusest kaasa. Kodu, mis niigi laenu peale oli ostetud ja mille maksmise eest vastutas ka peamiselt naine. Teine tuttav paar aga elas mõnda aega oma kahekordses majas üks ühel ja teine teisel korrusel, sest nii oleks vara ka lahkuminnes jagunenud. Õnneks nad siiski leppisid ära :) 

Hiljuti pani üks tuttav mees oma FB staatusesse ühe sõna "vaba". 

Vaba millest, tahaks ma küsida? Oma ilusast naisest ja kahest lapsest, kes kodunt minema saadetakse, et härra saaks üksi pereelamus laiutada? Vaba inimesest, kes on sinu kõrval olnud ja pingutanud ja vaatamata sellele end mittetäiuslikuna tundnud? Nagu näha, läks see asi mulle hirmsasti südamesse. Aga ma usun, et kuna see naine ongi nii palju paremat väärt kui absurdseid nõudmisi esitav väiklane mees, siis ta leiabki endale uue ja palju parema elu. Ja vaba ei ole see mees ka mitte. Tal jäävad alatiseks lapsed ja eksabikaasa. Loodetavasti ta saab sellest ühel päeval kogu selgusega aru. Ja siis ta saab aru ka kui nõme oli öelda peale lahutuspaberite allkirjastamist: "vaba".

Olgu ma siis nii naiivne kui tahes, mina usun seda, et kui naine on kurb ja õnnetu siis on selles süüdi ainult MEES. 


04 May 2015

Kontsakuninganna

Õigemini endine kontsakuninganna...

Eeldasin, et kontsadel käimist on võimatu unustada, no nagu rattasõitugi. Aga tundub, et ma olen taaskord eksinud. Ligi kolm aastat kodusolekut ja madalaid jalanõusid on oma jälje jätnud.  Ruumis sees käimine - palun väga. Mööda vaipa, parketti ja linoleumi, kontsadega vabalt. Aga vaat õues ei saa hakkama. Sääremari kisub krampi ja üldse on kuidagi raske. Ja ausalt, ma olen u 20 aastat kontsadel, 8-11 sentimeetristel, käinud. Praktikat nagu peaks olema.

Selle tõdemusega müüsin ma sel kevadel oma megakaunid 11 cm kontsaga kevadsaapad maha. Las rõõmustavad kedagi nooremat. Nende viimaseks tipphetkeks minnuga jäigi sobivalt Dima Bilani kontsert. 

Tänahommikul järjekordne halb avastus - kontsadega roolis - ilmvõimatu missioon! Ja mul on sõita ainult 3 km sirget teed. Selle ajaga jõudis mul vist kogu keha pingutusest krampi minna. Kusjuures autosse istudes ma isegi ei mõelnud, et see võiks probleem olla. Otsustasin just täna vahetada madalad talvesaapad kõrgete kevadkingade vastu.

Kusjuures nii vanainimene olen ma küll, et olen aru saanud kallimate brändide ( minu jaoks on need Ecco, Clarks, Tamaris ja Caprice) kingade kandmismugavusest. Ammu enam ei osta ma kingi välimuse järgi ja ei kanna neid hambad valust ja ebamugavusest risti. Siiamaani nutan taga ühtesid ülimugavaid ja üliilusaid Tamarise kingi, mis ma kandsin lihtsalt ribadeks. Taaskord targem - kui elu ja õnnejumal viivad mind kokku ideaalse kingapaariga siis tuleb neid osta kaks kuni mitu paari. 

Ülekõige ma aga ei taha kanda neid nö vanainimesekontsi, turvalisi kuni 5 sentimeetriseid. Eieiei.