02 September 2022

Sügisehõng

Õues on sügiselõhn. Sain suvelõppu natuke puhkust, mille jooksul mõtlesin korralikult logeleda ja suvitada, aga ei õnnestunud. 3 päeva üritasin koristada oma pojakese tuba, et saaks enne koolialgust korda. Nii kaua läks aega sellepärast, et tegemist on väkestviisi hoarder'iga, kes röökis nutta iga väiksemagi paberi või katkise mänguasja pärast, mida ma ära visata üritasin. Pool päeva suutsin koristada ja pool päeva pidin närve puhkama.

Garaaži koristuseni ei jõudnudki. Kõiki aknaid ka ära pesta ei jõudnud. Tegemata tööde nimekiri on praktiliselt sama pikk kui enne puhkust.

Ma jõudsin tõdemuseni, et minu elus on olnud liiga palju mehi, kes on lahkunud sõnagi lausumata, põhjust ütlemata, mind oma elust kustutades... Alates isast. 

15 August 2022

Vahepealne elu update

 Äkki on AD-d need, mis ei lase enam kirjutamisele sundivatel emotsioonidel võimust võtta...? Suht hea rahulik mullielu. Miski ei aja väga närvi :) Ei pane reageerima. 

No see oli ka, et uus töökoht ja sisseelamine hõivasid vahepeal suurema osa elust. Ja muidugi see ühistranspordiga harjumine. Praegu on juba enam vähem aga algul hoidsin küll kahe näpuga torust, endal nina terve sõiduaja krimpsus. 

Puhkust ka väga see suvi pole. Seda intensiivsemad on õhtud ja nädalavahetused. Kui kõik asjad tuleks korda ajada. 

Mõned deidid.... Sõbrannad juba rõõmustasid, et üle pika aja on deidid. Eks see ole väike samm edasi küll. Ma küll veel ei tea täpselt kuhupoole. Mul, ja ilmselt paljudel teistel naistel, on kalduvus kiirelt ära kiinduda ja juba suhteks pidama hakata väga varajases staadiumis asja. Selle vältimiseks on mul mitu erinevat, kellega deitida. Hajutan intensiivsust. Ei pane mune ühte korvi. Küll ma ära tunnen kui asi õige on. Seekord ei tõtta seda asja ise oma kätega õigeks tegema.

Ühe puhul tahaks küll põhimõtteliselt kohe sisse kolida. Tark, rahulik, tasakaalukas, kena, hea huumor. ilusad tätoveeringud, oma ettevõte, korralik auto ja oma korter. Ainus miinus on see, et ta teeb jube palju tööd. Ja siis on väsinud. Ja pool elust on kuskil teises linnas. Nii et ma ei näe reaalselt seda ruumi, kuhu mina mahuks. Või siis ta ei tahagi, et ma kuskile mahuks. Ja üldse oleks seda liiga vara mõelda ka.

Teine on suht sama hea. Tohutult hooliv ja hea südamega. Ülimõnusa kehaga, kogu aeg tahaks tema lähedal olla, taaskord hea huumor ja rõõmus meel. Miinuseid väga polegi. Ja tema puhul on lihtne see, et ta ei taha kohustusi (see siis tähendab suhet).  Kuna ma ka ei tea, mida ma täpselt tahan, siis mulle meeldib, kui pole ootusi või kohustust kuskile eesmärgile jõuda. Ongi selline mõnus ajaveetmine. Praegu.

Muus osas läheb kõik sissetallatud rada edasi. Lapsed, kodu, töö. sõbrad. Kohutavad elektrihinnad ja kõikide asjade kallinemine. Sellega toimetulemiseks ma muidugi tööd vahetasingi. Samas ütleme nii, et hõisata pole midagi ja ülihea oleks, kui keegi võtaks kasvõi väikesegi osa kohustusi minult ära. Aga ei, pingutan üksi edasi. Eesti naine peab hakkama saama, kuidas, seda ei küsi keegi.


25 April 2022

Öisele lugejale

 Ma loen ise ka vahel oma vanu postitusi ja imestan kui hästi ja huvitavalt need kirjutatud on :)

Olen tahtnud kirjutada küll, kuid ikka mõelnud, et pole nagu midagi nii tähtsat öelda või ühtegi nii ägedat emotsiooni, mida edasi anda.

Lahe on see, et viimaste aastate soovinimekirjast on selle aasta esimesel kolmandikul juba kaks tükki pauhti täide läinud. Lihtsalt niimoodi nipsust, ilma suurema pingutuseta. Aitäh, aitäh, aitäh.

Karjäärivahetus ja uus auto.

Lugesin pärast detsembrikuist elektrihinnatõusu oma raha ja kohustused kokku ja sain aru, et niimoodi edasi enam ei saa. Senine karjäär tuleb lõppenuks lugeda ja leida midagi uut, kus ei vihjata juba saavutatud palgalaele. Pisteliselt töökuulutusi sirvides jäi äkki üks silma ja vaatamata keerulistele olukordadele (sõda) ja pikaleveninud konkursile jäin ma sõelale ja mulle tehti tööpakkumine. Varsti siis juba uues kohas.

Kui oma noortele kolleegidele minekust teavitasin, siis üks vaatas mulle oma suurte siiraste 20-aastase silmadega otsa ja lohutas, et "Nii tore, et sa soovid veel uut ametit õppida. Kunagi pole hilja...." Ütleme nii, et ta ilmselgelt tahtis midagi head öelda :D aga välja kukkus nii, et ma oleks tahtnud lähimalt rõdult alla hüpata, et mind niiiiiii vanaks peetakse.

Ma nägin veebruaris auto24s niisama surfates oma unistuste autot. Mõtlesin, et just seda ma tahaks. Olen u 3 aastat ilma oma isikliku autota olnud. Guugeldasin isegi automüüjat, et kas on usaldusväärne. Raha mul muidugi polnud, niisama unistasin. Võrdlesin teise sama marki autodega. Ühesõnaga mängisin selle mõttega. Kui äkki aprilliks tekkis ootamatult osake autorahast. Teise osa sebisin juurde ja järgmisel hetkel olingi automüüja juures ülekannet teostamas.

Uus auto, uus töökoht. Suht suured asjad korda saadetud.
Aga kuskil on ikka mingi kurbus ja rahulolematus. Tahaks veelgi paremini.