09 December 2014

Ühe asja lõpp on teise asja algus

Istun Enrique kontserdil ja võib öelda, et isegi naudin seda. Kuigi ta lauluhääl pole suurem asi, on ülejäänud show vaatamistväärt ja lahe. Siis aga tuleb lugu....

Maybe you were right,
But baby I was lonely
I don´t want to fight
I´m tired to be sorry...

Ma ei tea isegi miks aga mul tuleb pisar silma ja ma taipan, et just selle hetke pärast istun ma siin. Ma saan aru, et lisaks meie tutvumisloole ma tahan kirjutada hüvastijätukirja.

Täna on sinu ema sünnipäev. Lähen nüüd juba meie pea 2-aastase pojaga ja viime talle töö juurde lilli. Noh, et kõik kolleegid ikka kadestaks. Kõik naised lähevadki elevile ja sädistavad üksteise võidu kui isa nägu laps ikka on. Kusjuures ongi. Peaaegu, et koopia. Ma näen seda iga päev. Keegi ei küsi, et aga kus issi on? Küllap tööl.

"Ta on tööl, ei tea millal tuleb!" ütleme ka sinu väga vanale vanaemale, kes koos sinu vanematega meie koos ostetud uhkesse koju isadepäeval külla tuli. Keegi ei taha talle öelda, et sa oled juba mitu kuud kodunt läinud ja ei suhtle kellegagi. Et sa ei käi isegi oma poega vaatamas.

Sa ütlesid, et mina olen kõiges selles süüdi. Ja ma tunnengi ennast kõige sellepärast nüüd süüdi. Et ma ei oska suhteid hoida, et ma tegin midagi sellist, mille tagajärjel sa käitud täiesti mõistusevastaselt ja et me poeg kasvab ilma isata.

Ainult, et ükskõik mitu korda ma nüüd vabandust ütleksin, midagi ei muutu. Mistõttu ma pean nüüd lõpetama selle enesesüüdistamise ja vabandamise. Mul on vaja edasi elada ja meie laps üles kasvatada.

Vahel,  kui ma meie loo peale mõtlen siis mulle tundub, et suurem ja ilusam osa sellest oli ainult minu peas. "Sa elad illusioonides!" (küll see teab, kes nii ütles)  Ma tahtsin sinuga koos olla, ma imetlesin sind. Sa olid noor, ilus, kuldsete kätega ja rõõmus ning ajasid mindki naerma. Ega ma ei saanudki aru täpselt, mis sind minu juures köitis. Aga nüüd ma julgen öelda, et armastus see küll polnud. Mina armastasin sind, sina mind mitte... Armastatud naised on õnnelikud, säravad, rahulolevad. Mina muutusin iga aastaga järjest õnnetumaks ja sina samamoodi. Mul ei olnud midagi sulle anda, sest sinul polnud midagi mulle anda ja see nõiaring ei saanudki õnnelikult lõppeda. Kui üks ei taha ja teisel pole...

Sa jääd alati osaks minu elust ja sa jääd meie poja isaks. Ja ma tahaks öelda samamoodi kui Kodutundest see ratastoolis naine oma mehe kohta, kellega nad juba lahus olid - isegi üks päev koosolemist olid kõike seda väärt.

Isegi kuus aastat meie elu ja emotsioone oli kõike seda väärt.

Ja nüüd on see lõppenud.









04 December 2014

Mis mind rahustab

Me ei saa valida, kellesse me armume ja me ei saa ka valida seda, kui kaua see kestab. Kui lõppes ära siis lepi sellega ja lase Saatusel end uude kohta viia.

Rohkem sügavmõttelisi halapostitusi ei tule. (ma loodan)

24 November 2014

Oehh

Avastasin alles täna armsa lugeja Liisi kirja postkastist, kuhu ma eriti kunagi ei vaata.

Liis, sa küsisid, kas mul ok kõik OK?
Ma vastan: ei ole.

Ma olen oma eluga täpselt selles seisus, et ma peaks nüüd kuskilt ammutama tohutus koguses energiat ja jõudu, et suuta kuskile poole minna. Olen töötu, keskealine, ülekaaluline, hiigelsuure pangalaenuga, kahe lapsega üksik naine.

A noh, positiivse poole pealt, et ega enam halvemaks vast minna ei saagi. Kui siis ikka paremaks, onju. Püssi põõsasse pole veel visanud. Hambad natuke ristis ja väike pisar silmanurgas, tõusen iga hommik üles ja võtan päevast parima.

Noh ja nagu Reet Linna Prillitoosi saate lõpus ikka ütleb, "elame veel!"

06 April 2014

Muutuste aeg

Ma hakkasin tähele panema, et negatiivsed emotsioonid minus muudkui kuhjuvad ja kuhjuvad. Ma olen pahane/vihane/solvunud/nördinud jne. jne niivõrd paljude asjade ja inimeste peale, et tunnen end seetõttu sellise SUURE märtrina, et Jeesus ise kahvatub selle kõrval (vabandan selle jumalavallatu võrdluse eest).

Ehk et ma olen kannataja. Lilleke pasameres, kellele kõik teevad liiga. Lihtsalt üks eluline näide: ma hindasin oma aasta 2013 viletsaks ja näruseks. Vaatamata sellele, et mul sündis imeline poeg ja me ostsime endale unistuste kodu! Ja ma tõsimeeli arvasin, et oli sitt aasta. Aga tegelikult? - ei olnud ju. Kuidas saakski siuke aasta sitt olla, kui sul on kaks niivõrd imelist sündmust olnud? Kust tulid need tunded ja emotsioonid, mis panid mind seda aastat näruseks hindama? Kurat, poisid, mina neid emotsioone küll tellinud pole.

Eelmised suuremad muudatused minu elus toimusid siis, kui ma sain 30. Mitte teadlikult muidugi. Kõik asjad lihtsalt jooksid kuidagi tupikusse ja sundisid mind otsima erinevaid lahendusi ja väljapääsuteid. Sellest ajast tulid mu ellu meelekontrollimeetod ja reiki ja paar huvitavat sõpra. Sinna aega jäi lahutus ja uue elu alustamine. Nüüd on kümme aastat möödas ja issake, ma avaldan praegu kõigile oma vanuse :) Ja jälle puhuvad mu elus muudatuste tuuled. Ma otsin variante ja meetodeid, kuidas oma elu kvaliteetsemaks ja rõõmsamaks luua.

Kõik sai alguse sellest, et mu õeke tõi mulle Soomest imelise Paolo Coelho 2014. aasta kalendermärkmiku. Aprillikuu pealkirjaks selles kalendris on „Muutos“.




30. märtsil sellel aastal oli noorkuu loomine. Ja nad ütlevad, et kevadise pööripäevajärgse noorkuu mõju on võimsaim aastas. Igatahes istusin mina 30. märtsi õhtul maha, vaatasin korra kuu poole ja panin kõik teemad kirja, mis muutust või positiivset lahendust ootavad. Ja olgu nüüd nad olla!

Ning selle stagneerunud olukorra muutmise nimel võtan ma hetkel ka vastu kõik mulle süllekukkuvad või soovitatavad koolitused ja loengud. Alustasin Access Consciousnessiga. Lihtsalt sellepärast, et mu hea tuttav õpetab ja teine hea sõbranna soovitas. Siis sattusin tänu õnnejumalannale tasuta ajakiri „Mari“ heaolupäevale, kus kuulasin Aigi Vahingu ja Viktoria Saati loenguid, mis mõlemad õpetasid kõikide probleemide lahendamist ainult iseenda kaudu. Sest kõiksevõimsam siin maailmas olukordi parandama oled ikka sina ise, ei keegi teine.

Psühholoog Viktoria Saat oli väga põnev. Tema teatas, et inimesi, kes sind kõige rohkem oma tegemistega häirivad, saadab sulle teele su oma alateadvus. Sest see, mis meid teiste juures häirib, aitab meil mõista hoopiski iseennast (C. G. Jung). Et probleemid ei tulene häirijatest, vaid nad näitavad sulle kätte, mida sa pead lahendama enda sees. Probleeme sa saadki lahendada ainult enda sees.

Ja kui psühholoog oli põnev siis no Aigi Vahing oli müstika! Tegelt ma algul mõtlesin, et ma ei jää teda kuulama. Laps kodus ja muud asjad jne jne. Aga siis ikkagi millegipärast jäin. Ja jumal tänatud. Aigi alustas sellega, et enamus inimeste probleemide lahendamisoskus näeb välja nagu istekohtade vahetamine Titanicul. Et midagi üritatakse aga suures plaanis ei muutu miskit. Selleks, et seda SUURT MISKIT püüdma minna, on vaja ikka kõvasti rohkem tööd teha ja oma olemasoleva mõistuse ja mälu võid hoopiski ära unustada, sest nemad pakuvad sulle ainult minevikul ja mälestustel põhinevaid lahendusi. Ehk et mõtlemisega ei jõua kuskile. Lisaks andis Aigi vihjeid, kuidas edasi minna ja ma kavatsen neid natuke uurida.

Ühesõnaga, ma tunnen ennast veidi elavamana ja ma loodan, et see tee viib kuhugi valguse kätte ja mitte sügavamale padrikusse.






25 March 2014

Naised ja autod


Ettevaatust, see postitus võib tunduda šovinistlikuna :)

Sõidan mina autoga küüntehooldusesse. Juba väravast välja sõitmisest alates ei meeldi mulle see, kuidas mu auto sõidab. Valesti kuidagi. Ajan selle üleelmisel päeval alla vahetatud suverehvide süüks. Aga ikka ei meeldi... Poole tee peal tuleb äkki meelde! Persse, ma ju eile maja ees vaatasin, et üks esirehv oli tühi. Sellepärast mu auto siis kisubki ja igast konarusest üle sõites käivad hambad plaksuga kokku. Helistan mehele, ta käsib auto seisma jätta. Keset Liivalaia tänavat?? Kui ma juba jään küüntehooldusse hiljaks ja törtsuke on veel sõita? No ei.

Sõidan vaevaliselt kohale. Küüned on nüüd korras aga auto kuskil linna peal.

20 March 2014

Vot just nimelt praegusel hetkel, kui telekast tuleb saade "Laula mu laulu" ja Hardi Volmer laulab, tunnen ma TERAVAT puudust omaealisest partnerist ja ühisest minevikust - muusikast, multikatest ja muust sellisest. Nagu mismõttes ei tea mu kaaslane midagi Hardi Volmerist? See mees on lihtsalt legendaarne.

Minu suht esimene pidu üldse oli Singer-Vingeri kontsert tolleaegses 22. keskkoolis, mis nüüd on JWG ja kus käib täna minu laps :) .  Kes ei aimagi, et kunagi nendel treppidel möllas tema ema kulunud teksatagis rohkete haaknõeltega ja röökis kõiki Singer-Vingeri laule kaasa.

Ja kui nüüd on telekas Hardi Volmer ja laulab nii nagu ta seda alati teeb ja mina vahin õnnelikult, meenutades noorust. Aga minu kaaslane ei saa mitte halligi aru, milles teema on. Marju Länikust ma ei hakka üldse rääkimagi. Ka tema oli nooruses lahe kuju. Aga kui ma näitasin jutuubist ühte videot oma mehele siis ta kehitas õlgu ja ütles, et "ma ei pea Eesti muusikast eriti midagi, see on selline keskmine..."

Või siis Erich Kriegeri "Naised on hullud". Jälle vaatan mõistmatutesse silmadesse...



16 March 2014

Paha inimene



Midagi on juhtunud. Ma olen paha inimene, kes kurjustab kõigiga. Puuriva naabriga, minu auto vastu palli taguva poisiga, kõigiga... Pärast tulen tuppa ja nutan natuke, et ma nii paha olen. Ja mõtlen välja hulga variante, kuidas andeks paluda. Kas siis šokolaadi või e-mailiga. Noh, natuke oli mul ju õigust ka pahandada. Aga ikkagi. Ma tahan hea inimene olla. Lähen kohe tegelen mingi heategevusega tasakaaluks.

14 March 2014

10 March 2014

Millest aru saada, et kevad on käes?

Sellest, kui mehed muutuvad imelikeks :)

Sattusin mina ükspäev Säästumarketisse. Juuksed suvaliselt patsis, värvimata, täiesti silmatorkamatu. Ladusin kauba kotti ja hakkasin poest välja astuma kui mind kõnetas üks noormees. "Ma sooviksin teiega tuttavaks saada..." 

Mu õde aga väisas üle pika aja Maximat, kus noormees-kassapidaja soovitas tungivalt tal ikka tšekk ka võtta, sest seal peal olevat ta nimi ja selle järgi on tema FB-st üles otsimine juba käkitegu.

:D

08 March 2014

Kuna ma juba mõnda aega tunnen ennast vana, paksu, vaese, kurja ja koledana, tellisin ma endale internetist viimase aja popima näomaski nimega Vestige Verdant. Vähemalt see kulutus läks asja ette :)

Imeline pruun mögin tegi mu näonaha nii siledaks nagu mu beebi pepu. Nii et vanaduse probleemi see natuke aitas lahendada. Küll aga jäid alles vaesuse, kurjuse, paksuse ja koleduse probleemid. Ma isegi ei tea, millega neid probleeme lahendada...

11 February 2014

Kaalujutud: roheline smuuti

 Kuna ma Peterburis käies ühtegi normaalset söögikorda järgida ei saanud siis see tähendas, et kaks päeva pluss kolmas päev inertsist sõin ma valimatult kõike, mille järgi isu oli. Mis muidugi tõstis ka natuke kaalunumbrit aga mitte väga drastiliselt.

Nö karistuseks otsustasin teha 7-päevase kuuri tervislikke smuutisid. Täna tegin rohelise smuuti. Ütlen kohe ette, et see maitses päris jubedalt :)

Smuuti sisse läks pool kurki, peotäis külmutatud spinatit, poole laimi mahl, üks sellerivars, üks suurem õun ja vesi.

Huh, kui hirmus maitse. Kõige hirmsam selle asja juures oli seller. Lugesin küll, et soovitatakse alustada nii, et 70% puuvilja ja 30% köögivilja, et maitse kohe algul ära ei ehmataks. Aga kuna mustsõstrad ei jõudnud veel ära sulada siis ma otsustasin, et las jääb nii. Õnneks oli õun sees ja see mahendas piisavalt. Aga see seller.... Järgmine kord panen ilmselt ainult pool vart sisse. Homme katsetan hoopis Buduaarist  inspireeritud värskeltpressitud apelsini-peedi mahlaga.

Edit: Ma ametlikult vihkan sellerit! 

Kevad Leningradis

Viimati kui ma seal linnas käisin, kandis ta veel nime Leningrad :)

Igastahes käisime kiire tiiru Peterburis Superkangelase jõulukingitust realiseerimas. Kingituseks olid piletid Armin van Buureni tuurile "Armin only - Intense".  Ülejäänud kulutused tegime ühiselt ja jumal tänatud, sest Vene viisade maksumus oleks mul muidu rahakoti puhta tühjaks tõmmanud.

Reis algas kell 8 hommikul Lux Expressiga. Superbuss ma ütlen. Mugavad istmed, telekad iga tooli seljatoe taga, võimalus tasuta võtta kohvi-teed-šokolaadi. Tänu kampaaniale saime bussipiletid mingi 40% odavamalt ja kuigi me oleksime tahtnud rongiga minna, siis rongipiletite maksumus oleks tulnud u. 100 eurot kallim kui bussiga, ei tundunud väga ahvatlev. 6 tunni pärast olimegi juba vihmases Peterburis ja tänu Supekangelase arvukatele välislähetustele tundis ta linna ja metrooliine nagu vana mees ja minu mure oli ainult tema kannul püsida.

Metroorongid olid nostalgiliselt vanaaegsed ja tegid kohutavat müra. Ja metrooeskalaatorite juures valvasid spetsiaalses putkas punase pilotkaga mammid. Vaatamata rongide närusele välimusele, kasutas metrood väga palju rahvast. Moekad daamid istusid kasukates ja Gucci kotikestega, jalg üle põlve. Jalas otse loomulikult kõrge kontsaga saapad, millega mina käiksin ainult uksest viis sammu autoni. Soliidsed, hästilõhnavad ärimehed nahast portfellidega, noored hipsterid kõikvõimalike tehnikavidinatega ja siis otse loomulikult angoorarätikutega ja kilekottidega pensionärmemmed. Mina vahtisin täiesti ebaviisakalt suu ammuli kõiki inimesi. Põnev oli.

"Tänu" booking.com-i ja Nordea krediitkaardi uskumatult mõttetutele reeglitele ei olnud meil broneeritud hotelli. Õigemini oli aga see annulleeriti. Käisime siiski igaks juhuks sealt hotellist läbi ja saime pakkumise ööbida 5-kohalises ühistoas. Ei, tänan. Küsimise peale juhatati meid paarsada meetrit edasi järgmise hotellini, mis osutus täielikuks lotovõiduks! Olin juba arvestanud algsest palju suurema kuluga hotellitoale aga meil õnnestus 40 euro eest saada täiesti viisakas, puhas, soe ja mugav (Venemaal need ei ole iseenesestmõistetavad tingimused)  hotellituba hotellis U Fontana koos hommikusöögiga. Mis pealekauba asus kontserdipaigale palju lähemal. Viskasime seejärel asjad tuppa ja läksime lähikonda söögikohta otsima. Jalad hakkasid vaikselt juba tunda andma...

Leidsime väga laheda usbeki-kazbeki söögikoha, mis oli puupüsti rahvast täis ja esimene küsimus oli kohe, et kas meil reserveering on. On, on :D  Aga kaks inimest mahtus siiski kenasti ilma reserveeringuta pisikesse lauda. Mõnus melu valitses selles restoranis, ülevalt korruselt kostus muudkui mingeid pidulikke tooste. Söök oli ka täitsa hea. Tahtsin proovida ka kohalikku napsu, erinevad suured pudelid olid baarileti peal. Ainult, et Superkangelasel õnnestus tellida neist kõige jubedam - mädarõikanaps, mis maitseski nagu oleks üritanud juua mädarõigast. Päris õudne. Kusjuures Supekangelane ise mädarõigast üldse suu sisse ei võtagi. Ma isegi ei tea, miks ta arvas, et "hren" ei ole mädarõigas. :) Isegi mina tean seda.

Kontsert algas kell 22.00. Ja oli lihtsalt võimas. Noh, Armin ei saagi ju paha olla :) Megalahe oli veel see, et saalis ei müüdud alkoholi, ainult vett ja energiajooki. Superkangelasel muidugi silmad särasid juba alates hotellitoas kontserdile sättimisest saadik. Tee peal oli tal vaja kõike minu jõulukingitusega pildistada, sealhulgas poseerida 200 rubla eest väikese ahviga. Siis panime veel viimase raha, 2000 rubla ka käiku, et osta talle leti alt Armini autogrammiga T-särk.

Peo pidulik osa lõppes kell 5 hommikul ja siis hakkas Armin van Buuren keset saali vinüülide pealt afterpartyks diskot tegema. Kuigi see kõlas hästi ja kole kahju oli lahkuda siis selleks hetkeks olin ma füüsiliselt juba nii otsas, et enam lihtsalt ei jõudnud püsti olla ega ka kuulata.

Astusime need paar sammu läbi Park Pobedõ hotellini ja saime oma kõvad neli tundi magada. Äratus oli väga valus. See tohutu surmaväsimus kogu kehas. Vanaks olen jäänud, mis muud. Talongidega sai all kohvikus hommikusööki. Ja kuigi Superkangelane hoiatas mind ette, et ma valmistuks elu õudsaimaks elamuseks, polnud söögil siiski suurt häda. Jah, kohv oli lahustuv, herkulopuder oli liiga vedel, ülimagus ja üle ujutatud võiga. Aga juustuvõileib oli hea ja pannkoogid kondenspiimaga samuti. Lisaks anti veel tops kirsijogurtit. Mina sain küll kõhu mõnusasti täis.

Kuna tagasisõidubuss väljus kell 2 siis ega rohkem polnudki aega, kui kiire dušš ja check-out hotellist, et minna natuke toidupoodidesse tavaari ostma. Kusjuures eraldi kiitust väärib vannituba, mis oli küll teise toaga ühine aga teise tuppa polnud kedagi majutatud. Seega saime üksi laiutada. Vannitoas oli suur, puhtusest särav vann. Kõik on kindlasti märganud,  et ma olen veidi puhtusefriik. Igastahes pakkus duši all käimine mulle just selle vajaliku kuuma turgutuse ja värskenduse, et suuta jälle linna peale seiklema minna. Kahjuks ei jõudnud me ajapuuduse tõttu Nevski prospektile jalutama. Aga teine kord siis. Käisime hoopis paaris toidupoes ja ostsime põnevamaid produkte - barankasid, kondenspiima, kohukesi, viina, õlut jne. Ja kui me seal niimoodi suurel tänaval toidupoest toidupoodi jalutasime tundsin ma mõnusat kevadelõhna...

Seejärel tuttavasse metroosse ja Lux Expressi peale. Seekord oli buss viimase kohani välja müüdud. Kui tulles saime kumbki kahe tooli peal laiutada siis nüüd istusime koos. Õhtul kell 7 olime juba oma kodus ja kuigi kõik käis nii kiiresti, oli tunne nagu oleksime mitu-mitu päeva ära olnud. Lapseke oli kenasti vanavanemate hoole all ja pean uuesti ikka kordama, et ämm ja äi on mul ikka kuldsed.


05 February 2014

Kaalujutud: innustus

Oh, ma vaatasin põnevusega täna TV3-st "Kaalul on rohkem kui elu". Hea on ju teiste vigu vaadata ja ise sellest õppida. Kuigi ma olen söögi osas täitsa ree peal siis treeningute asi ei toimi mul üldse. Paha siga, mitu viga öeldakse selle peale.

Aga mul on alati hirmus kahju, kui näidatakse saateosalist, kes ei viitsi/ei taha/ ei jõua ennast kätte võtta ja saade läheb seetõttu täiega lörri. Kelleltki võeti ju võimalus ära, kes ehk oleks kaalulangetusega paremini hakkama saanud? Mida ma vaatan tund aega saadet kellegi vingumisest ja viitsimatusest ja lõpupildil on ainult kaunis meik ja uued riided ja tibatilluke pekikaotus.

Ja ometi on sulle antud selline seksapiilne treener nagu Erik Orgu, toitumiskavad ja tasuta trennivõimalused? Mida sa hing veel tahad? Tee ja tunne rõõmu! Noh minu jaoks võiks selles komplektis olla veel tasuta lapsehoidja :)  Ja treener peaks minuga iga treeningu koos olema. Innustuse mõttes. Et oleks, mida vaadata.

Aga seni pusin üksi. Korra näitas kaal 70,5 kg. Aga enne ma ei hõiska, kui 70-st on alla saadud.

03 February 2014

Kaalujutud: korrektsed numbrid

Sain ükspäev ühe lugeja käest sarjata, et mismõttes ma kaalun umbes 73 kg ja nagu mismõttes ma võtsin umbes 1 kg alla. Et kus on korrektsed numbrid??

Lugeja räägib õiget juttu. Mul on kodus mingi igivana saunakaal, mis näitab natuke suvalisi numbreid ja näiteks kaks kilo vähem kui mu õe kaal. Mistõttu õde käib tihti end minu kaaluga kaalumas :)  Patareisid ma pole sel kaalul vähemalt viis aastat vahetanud.

Ühesõnaga ma vajan uut kaalu. Nii  korralikku diagnostilist kaalu kui ka viisakat elektroonilist köögikaalu. Kohe kui ma raha saan ja võlad ära maksan, ostan ma endale sellise Beureri kaalu.

Köögikaalu ma pole veel suutnud välja valida: äkki selline, või oleks hoopis kausiga parem?

Võib jagada soovitusi. Aitäh.

02 February 2014

Sünnipäevasekeldused



Meie pisiprints sai 1-aastaseks. Ja seda ülitähtsat sündmust tähistasime me kolme peoga. Kõige pikema ja vaesema kuu lõpus kolm sünnipäevapidu :)  Aga ma ei hädalda,  vaid hoopis leiutan ja nuputan ja võtsime kõik külalised suurima rõõmuga vastu. Tänaseks õhtuks on kõik peod edukalt möödas ja ma tunnen, et mul on väsimusest juhe koos. Juhe oli nii koos, et panime õhtul lapse vanni ja siis tuttu ja siis ma tund aega imestasin, miks vaene beebi nutab ja magama ei taha jääda. Kui äkki läks pirn pea kohal põlema - laps ei saanud oma õhtust putru! Panin siva vee keema, tõin pidžaamas lapse söögilaua äärde ja tegin kähku pudru valmis. Ja nüüd ta siis magab õndsat beebiund ja mina tunnen end törts rongaemana.

Seda tahtsin ka veel rääkida, et olen isetehtud koogi-usku ja mulle täitsa meeldib küpsetada ja retsepte otsida. Aga seekord otsustasin tellida vahva tordi hoopiski Tordihaldjalt . Imeilus ja maitsev tort oli. Aga mul ei lähe meelest need külaliste pikaleveninud näod, kui selgus, et ma ise ei teinudki midagi, vaid hoopis tellisin :)  Oh seda pettumust. Ja samas mõnusat tunnet, et minu kookidest hoolitakse. Oleks mul vähegi kunsti- ja kookide dekoreerimise annet, hakkaks ka tähtpäevadeks kooke küpsetama!

Ja viimase teemana - beebipoiste riided :(  Ma jooksin päris mitu poodi läbi ja ei leidnud mitte midagi! Mitte midagi nunnut, mida sünnipäeva puhul pisiprintsile selga panna. Samas roosasid ja vähemroosasid kleite oli kümnes valikus. Aga poisteriided on õudsad ja edaspidi hakkan ma sedavõrra suurema hoolega internetipoodides surfama, et leida riideid, mis mulle meeldivad. Ainus ost oli pisike kikilips Stockmannist ja see nägi küll üliarmas välja.

Ja ei, ma ei ole kanaema :)

28 January 2014

Kaalujutud: stiimul

Ma mõtlesin välja, mille nimel ma tahaks see 10 kilo maha rapsida. Ma tahan hirmsasti Bless This Mess Studiolt Babushka kleiti! Musta, a võibolla isegi erkkollast.  Kuid neil on mudelid enamvähem kõik XS või S suuruses ning kui muud suurust tahad siis õmmeldakse see eraldi (vist). Tahan ma jah minna peenesse stuudiosse oma XL mõõte andma :)



27 January 2014

Kaalujutud: 1. nädal möödas

Tööpäevad läksid söögi osas kenasti. Polnud ahvatlusi ja sõin korralikult. Nädalavahetus seevastu oli külmkapp head-paremat täis ning ülejäänud pereliikmed vaevlesid kõhuviiruse käes ja ei söönud midagi. Ma siis üksi vitsutasin.

Igatahes näitab kaal u 1 kg vähem aga seda on ikka nii vähe, et tunda ei ole küll mitte ühestki otsast. Selle nädala tibusammuks saab olema treeningute planeerimine. Vaatan, kuhu ajaliselt toppida või siis jooksen lihtsalt kodus trepist üles-alla :) Mäletan, et kuskil on mul ka hantlid ja randmeraskused. Kuskil lahtipakkimata kastides loomulikult.

Noh, võib öelda, et algus on tehtud.

22 January 2014

Vaesus ja viletsus

Mul on kontol auk, kust raha kaob...

Tegelt ma saan aru, et mul on täiesti nö esimese eesti mured aga kurat küll, kus mu raha on?? Okei, kõik laenud, maksud, huviringid ja muud asjad on kenasti makstud. Aga kus on elamise ja lõbutsemise raha? Söögirahanatuke on alati olemas - selle jaoks pole palju vaja. Max 5 euri pere õhtusöögi peale. Viisin juba ükspäev oma kogutud punased sendid panka ära. Noh et söögiraha ikka jätkuks. Panin mingeid asju internetti müüki. Sealt tuleb hulgaliselt rumalaid küsimusi. No et kui paned hinnaks 30 euri siis tuleb keegi ja küsib, et ma ostan 20 euriga ära! Kle, 10 euri ei ole normaalne ale.

Nagu kunagi oli mul korteriostu huviline, kes ütles, et ta maksab 70 000 euri sulas minu 88 000 hinnaga korteri eest. Mismõttes sa teed sellise pakkumise? 18 000 euri on vanas rahas mingi 280 tuhhi. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.

Käisin täna ühel toredal inimesel külas. Leppisime selle juba ammu kokku. Aga kuidas minna külla ja viia kingitusi kui ressurssi pole? Minemata ka ju ei jäta nii lollil põhjusel. Ja tühja käega ei saa ammugi minna. Vot dilemma. Lahendasin selle niimoodi, et küpsetasin kaasa Napoleoni koogi (kulutused: piim ja või) ja lasin superkangelase vanaemal kududa villased sokid. Aga miks ma selle juures siis ennast ikkagi vaese rotina tunnen?

Ja sellist kombineerimist ja rottimist on juba mõnda aega olnud. Või see mulle endale ainult tundub nii?


Каникулы в Мексике


Ma jäin seda sarja millegipärast vaatama. Ja nüüd tunnistan ausalt üles ka, et mulle meeldib :) Kohe pärast seda algav Seks ja Linn on Mehhiko puhkuse kõrval nagu lastesaade.

Mulle meeldib venelaste avatus ja julgus. Mulle meeldib, et nad räägivad suuri sõnu väärikusest ja enesest lugupidamisest aga käituvad ikkagi lapsikult või rumalalt. Mulle meeldib,kui Staff loeb Nastjale mingit imalat omatehtud luulet ja ei kaota selle juures grammigi mehelikkust.

Mulle meeldib, et osalejad on valitud ilu järgi - naised kõhnad, mehed musklis. Ja mulle meeldib, et seksi eksponeeritakse naiste kõivõimsa relvana, millega saab mehi panna tegema midaiganes.

21 January 2014

Läks lahti

Mul on ikka põnev blogi küll onju. Selle asemel, et nagu normaalsed inimesed teevad iga projekti või eluetapi jaoks uue blogi, istun mina aastaid siin natuke rääbakas blogspotis ja pean ühekskoos seksi-, koduperenaise-, beebi-, spakontrolli- ja jumal teab mis veel blogi. Ja nüüd siis lisandub kaalublogi kah.

Ma olen 163 cm pikk ja kaalun hetkel u. 73 kilo. Mul said enese kättevõtmise kohta vabandused otsa. Täna on teine päev. Kõigepealt tegin endast pildid ka. Noh, et oleks hiljem hirmus vaadata. Teile ma neid muidugi praegu ei näita. Isegi ei taha neid hetkel rohkem näha.

Siis tegin endale seal  http://tap.nutridata.ee/  lehel konto, et saaks toitumispäevikusse toidud sisse panna. Päris hea leht on! Sõin eelmine nädal ära neli viinerit ja kohe lajatas rasva ületarbimise. Eilne päev aga oli kenasti tasakaalus. Hea oli kohe vaadata, et mis asju võib endale õhtuks lubada - mis kategooriast on veel ruumi.

Täna nagu rusikas silmaauku oli sõbrannadega vestlus FB-s, kuidas võtta vastu uus aastakümme ja kuidas sooritada kvanthüpe tervislikuma toitumise poole. Ja ma annan endale täitsa aru, et see projekt ei saa olema kiire U-pööre mootorpaadiga vaid hiigelsuure ookeanilaeva järkjärguline kursimuutus. Tibusammudega.

Mis mu esimesed tibusammud on?

  • söön hommikul vee ja võiga tehtud kaerahelbeputru.
  • joon palju rohkem vett. wc uks kulub varsti ära.
  • kontrollin oma toite toitumispäevikus ja vaatan, et kõik oleks tasakaalus.







18 January 2014

Just siis kui ma olen Bollywoodi tualeti peegelseintest oma hiigelsuurt tagumikku sajakordses peegelduses näinud ja raudkindlalt otsustanud, et "kurat, 10 kilo pekki peab kaduma", tuleb järgmisel hommikul vanaisa lapselapsega jalutama, kaasas värske Eesti Pagari vahukreemikringel! Ma isegi ei tea, mis mind selle kringli juures võlub aga otsas ta igatahes on....

10 January 2014

... and back in the game


Ma tunnen kuidas vana mina tuleb tagasi :)  Ning beebi- ja emaksolemise hormoonid hakkavad vaikselt kaduma. Noh selles mõttes, et ma ei tunne ennast ainult noore emana ja vaid beebi päralt olevana. Äh, kui seda saabki üldse arusaadavalt seletada...

Ühesõnaga otse öeldes seksikiisu on tagasi. Oli ka juba aeg. Kaua ma siin ikka kõigi kallal näägutada jõuan.

07 January 2014

Kummaline. Üle pikkade aastate on reaalselt selline tunne, et jõulud ja aastavahetus läksid liiga kiiresti ja ma ei jõudnud neid piisavalt nautida. Vaatan praegu Elioniga salvestatud jõulufilme, -kontserte, ja -saateid. Ja on igatsus selle kõige järgi.

Selline tunne on nagu sel anekdoodi-kilpkonnal, kes tigude puuri valvas, et "jõudsin mina vaevalt ukse avada, kui teod kõik viuh-viuh plehku panid!"

Jõudsin mina vaevalt peod ette valmistada, kui need juba läbi olid.

04 January 2014

Nääriöö

Seekord sai see vana aasta meeleolukalt ära saadetud ja uus aasta säravalt vastu võetud. Ja kuigi väsimus oli 1. jaanuari õhtuks tappev siis süda laulis rõõmust. 

2013 algas minu meelest tiba halvasti ja ma polnud kõigega päris rahul siis pean mainima, et selle aastanumbri sisse jäid siiski meie suguvõsa esimese meesjäreltulija sünd ja unistuste kodu ost. Nii et patt oleks tegelt nuriseda.

Ning oma unistuse koju ma siis ootasingi erinevaid karvaseid ja sulelisi külalisi vana aastat ära saatma ja uut vastu võtma. Pidulaud sai kaetud kartulisalati, kalamarja, kiluvõileibade, enda marineeritud männiriisikate ja Napoleoni tordiga. Sõbrad tõid juurde isetehtud sülti, sea sisefileed, värsket salatit, puuvilju ja joovastavaid jooke. Korralik eesti laud ikka :) Kusjuures kartulisalati jaoks küsisin ma nippe oma vene rahvusest ämmalt. Mina teen kartulisalatit lihtsalt - kartul, marineeritud kurk, keeduvorst, herned, hapukoor ja majonees ning törts sinepit. Aga seekord tegin luksuslikuma variandi, mis otse loomulikult maitses ka Superkangelasele palju paremini. Salatisse läks lisaks keedetud porgand, üks õun ja korra keevast veest läbi käinud sibul. Kuum vesi aitab sibula maitset pehmendada. Ja oli tõesti parem salat.

Kui algul mõtlesime ka mängida veidi seltskonnamänge siis reaalsus oli selline, et külmlaud, kingituste jagamine, soe söök, fotosessioon, kook, südaöö ja raketid ja juba oligi kell 3 öösel ning lapsed hakkasid järjestikku kustuma. Mina küll aru ei saanud, kuhu see aeg ometigi nii kiirelt kadus?! Ja teine mõistatus oli see, miks ma piltidel nii paks välja näen? :)

See aasta kirjutasime veel sõbrannadega ümbrikusse mõned unistused 2014. aastaks ja siis pisikese paberi peale sai veel üks südamesoov kirjutatud - see paber sai ära põletatud, tuhk šampusesse puistatud ja kogu kupatus ära joodud. Mina jõin küll ära pool paberit ja pool tuhka, sest ma ei kannatanud ära oodata, millal paber ära põleb. Äkki nüüd lähebki ainult pool soovi täide?

Täna ma mõtlesin ühe uusaastalubaduse veel välja. Peale seda kui kuulsin kurba teadet ühe ilusa, toreda noore naise surmast...

Hinnata rohkem olemasolevat, pühendusega neile, keda enam pole.


Head uut aastat kõigile, kes mind siin lugemas käivad!

02 January 2014

Kui Jõulumees oli natuke tropp siis Näärivana oli vähemalt okei ja lõpuks sain ka oma kingituse kätte.  Ehk minu jaoks algas ka tehnikasajand ja ma pean hülgama oma truu sõbra Nokia 3720-ne :(

nutitelefonid on saadanast...