29 September 2017

Armastada, mitte andestada

Ma kohtasin Tinderis ühte huvitavat tüüpi. Ilus, sportlik, seksikas, naljakas, ühesõnaga suht minu maitse. Ta arvas, et me võiks kohtuda ja üksteist "üle nuusutada".

Mul oli tema poolt ette pandud  õhtul kõigepealt sõbrannaga kinoplaan:


Lihtsalt kogun materjali teadustööks - kuidas ikkagi 40+ vanuses uus mees leida :D

Ei, tegelt oli mõnus meelelahutuslik film. Ja koht, kus ilus noor kutt andis küll lubaduse, kuid ei saanud aru, et lubadust tuleb täita ja naist ei jäeta üksi õhtusöögile. Eriti siis kui naine on end üles löönud. Sellise asja jaoks lihtsalt ei ole ühtegi arvestatavat vabandust. Naine valas paar pisarat ja otsustas, et see lugu on nüüd läbi.

Filmis on see võimalik. Päriselus otsib naine siiski tuhat vabandust ja õigustust mehele, kes alt vedas ja kuulab härda südamega mehe lubadusi nii enam mitte kunagi teha. Ja nii see elu siis käima hakkabki - mees annab lubaduse ja siis võtab tagasi, naine ootab, nutab, ootab, andestab. Järgmine ring.

Ma ütlesin huvipakkuvale kutile, et olen kino lõppedes see kell selles kohas ja mul on aega umbes 15 minutit. Kas ta oli seal? Kas ta vastas sõnumile? ...

Kõige tipuks lugesin täna Tikri postitust  tema uue armastatu kohta ja see oli ülimalt silmiavav selle koha pealt, kuidas asjad peaksid olema, kui mees hoolib. Et sellised asjad on tegelikult olemas. Päriselt.

Ma olen oma elus nii palju kordi andeks andnud, et limiit on täis.

26 September 2017

Valehäbita - minu uus Lelu(o)

Milleks mulle autoparandus, kui raha on võimalik kasutada hoopis nauditavamal moel... :)

Ilmselt teeb trenn seda kehaga, et tunned ennast palju elusamana, tundlikumana ja tahtvamana (just sellise sõna mõtlesingi praegu olukorra kirjelduseks välja). Minu teada pole seksialtimaid mehi, kui just kõiksugu sportlased - jalgpallurid, korvpallurid, bodybuilderid.

Tundsin äkki, et elus on midagi olulist, kuid vajalikku puudu. Üks sõbranna kiitis mulle messengeri tüdrukute vestlusringis Lelode kvaliteeti ja pealispinna siidisust. Pfft, oli mu esimene mõte. Mul oli kunagi 100 aastat tagasi, sel ajal muidugi täiesti ennekuulmatu asi, üks naturaalse välimusega kummine vibraator. Kork käis maha, patareid sisse ja olemas. See iidne relv on ammu igavike radadel ehk prügikasti heidetud.

Uurisin siis väheke seda Lelo-majandust ja oh sina imet, mis hinnad! Lausa jõhker. Aga mõte oli läinud juba liikuma. Tegin Google abiga korraliku uurimistöö ja sattusin täpselt õigel ajal Hotlipsi kaubamajja. (Null reklaami, kõik oma kuludega)  Õige aeg = soodukate aeg. 

Minu valikuks sai Lelo Soraya. Ma ei hakka siia konkreetset pilti panema, saab ise googeldada ja erinevaid arvustusi lugeda. Aga käsi südamel - SEE ASI ON OMA RAHA VÄÄRT!  Eks ma olen piisavalt snoob ka nüüd, et mingi paarikümne eurose suvadildoga ei viitsi jamada. Kui on olemas sellisel tasemel, luksuslik ja ilus disaini-ime. Nii ilus, et ma tegelt ka võtsin end kokku ja julgesin sellest siin kirjutada. Ja mitte patareidega vaid laadijaga. Selline on tänapäeva tehnika. 







25 September 2017

Olen kuhugi ära eksinud

Taaskord jäi koristamise käigus mulle pihku üks märkmik-päevik. 10-aasta tagune.

Mu elu oli täpselt samasugune kaos nagu praegu. Olin vaba, proovisin üht ja teist ja sain telefoni sõnumeid "ma armastan sind", mis ei tähendanud mitte kui midagi.

10 aastaga oleks ju ometi võinud targemaks saada, paremaks minna, rohkem saavutada? Aga ei. Või siis ongi okei, et 10 aastaste perioodide järgi pudeneb kogu senine elu su ümber tuhaks ja tuleb oma õppetundi uuesti alustada? Mitu sellist 10 aastast perioodi ma jaksan veel??

Hetkel ma vähemalt üritan uuele perioodile rind ees vastu minna. Teen hoolega trenni, langetan kaalu, hoolitsen kõikide väikeste tervismurede eest, millega siiani pole tegeleda viitsinud. Loen raamatuid, võtan oma AD-sid. Proovin suhelda ühe ja teisega. Aga see kõik tundub nii vale! Ma ei taha olla selles elu punktis, kus ma olen!

Need lihtsalt ei lähe omavahel kokku - asjad, mis on mu peas, südames ja reaalsuses. Mõistusega on asjad ühtemoodi, südames teistmoodi ja reaalsus näb välja hoopis kolmandat moodi. Ma olen eksinud sellesse segadusse ega oska endale ühtki teed eesmärgiks võtta. Kasutan automaatpilooti liigagi tihti ja siis on mul lihtsalt ülikahju raisatud ajast. Sest...

"Liig ruttu liha kõduneb ja aru kaob. Ning juhus elada ei ole kuigi sage. See õnn on üürike, mil süda rinnus taob."
          H. Runnel

Ning kuna asjad on minu kontrolli alt väljas siis külastavad mind liigagi tihti paanikahood. Need on üliväsitavad ja raskesti mööduvad. Pühapäeval just maadlesin ühega, lihtsalt ühest hetkest oli niiiii halb olla. Õnneks suutsin end klubisse venitustrenni vedada. Jumal tänatud! Esiteks sain ma täieliku eratreeningu, sest kedagi teist polnudki. Ainult mina ja treener. Tund aega korralikku venitamist ja keskendumist iseendale pani energia uuesti õigetpidi käima. Pärast trenni oli selline tunne nagu oleks mu käed ja jalad vähemalt meetri pikemad :) Täna aga olen täiesti haige igalt poolt, iga liigutus teeb valu. Kohe lähen broneerin mõne uue vägeva trenni.


Mu noor sugulane helistas mulle ükspäev ja teatas, et luges või kuulis kuskilt infot, et depressioonis inimesele tuleb regulaarselt helistada ja küsida kuidas tal läheb. Sel hetkel tundus see päris naljakas. Olin asjalik ja korralikult automaatpiloodil. Aga oma tõetera on siin sees küll. Ma jätan ise kõigile helistamata ja küsimata, sest ma olen täiesti veendunud, et mul pole kellegile midagi pakkuda. Olen mittekeegi ja ei tee midagi huvitavat. Ja mõtlen kogu aeg, kuidas kõigil teistel on, aga mina ei saa seda enam mitte kunagi. (isegi seda ainult kirjutades tuleb pisar silma). Taaskord jubeväsitavad, kontrollimatud ja destruktiivsed mõtted. Vahel saan õnneks neilt sabast kinni ja suudan endale öelda, et "kule stopp! midaassja."


Mida ma saaks veel enda heaks teha, et kaosest pääseda? Mõtteid?

18 September 2017

Kullast süda

Ma näen viimasel ajal kirevaid unenägusid, mida ma tavaliselt hommikul enam ei mäleta, ja huvitavaid une-eelseid kujutisi. Teate küll, just sel hetkel kui hakkad nagu magama jääma aga samas veel mõte töötab. Vat sel hetkel nägin ma sellises suures hallis pimeduses ühte kuldset südant, mille küljes oli pikk kuldne traat. See pikk kuldne traat kadus pimedusse ning ma ei näinud, mis seal oli, kuid olin üpris kindel, et seal traadi otsas on teine süda...

Ärkasin hommikul üles ja mõtlesin end haigeks, et mida see pilt tähendada võis. Kellegi käest ei julge otse küsida ka või siis arutada, peavad veits peast imelikuks. Võtsin arvuti lahti ja guugeldasin  "süda kuldne niit" :D

Õnneks mul üks sõbranna siiski on, kellega ma selliseid teemasid arutada saan. Seepärast kirjutasin talle lühikokkuvõtte ja küsisin ta esmaemotsiooni. See oli totaalselt teistsugune kui mu enda emotsioon ja pani mõtlema. Selge on see, et sellel pildil on tähendus ja selles suhtes tuleb midagi ette võtta. Üks variant on katkestada see ühendus...

Aga ma ei taha seda teha.

11 September 2017

Ehe näide, kuidas ma pidevalt Elu Võimalustest mööda vaatan...

Meie väike linnaosa pidas nädalavahetusel hoovikohvikute päeva. Panime meiegi ärksamate naabrinaistega pead kokku ja lõime kohviku uksed lahti.

Päev möödus kiirelt, letid tühjenesid hoogsalt ja saabuski hetk valada välja viimane supiports. Kuna supp oli minu jagu ja tehtud,  siis käisin teda vahetpidamata segamas ja sättimas ja kuumust kontrollimas. Vaatasin, et viimane ports oleks pisut napiks jäänud, käisin tõin oma köögist paar kulbitäit lisa. Ühesõnaga sehkendasin seal poti ja supiga kui ligi astus härrasmees, kes teatas, et ta võtaks selle viimase portsu suppi.  Valasin talle siis kenasti selle kaussi ja kõik ikka korralikult kaasa, mis potipõhjas oli. Onu teatas, et tal golfimängimisest läks kõht väga tühjaks... Mina, et palun, siin on supp, siin hapukoor ja siin viimane roheline sibul. Onu oli üksi.

Pärast õhtul alles plahvatas :D  Üksik härrasmees, golf, üritab suhelda - vaba ja rikas!! Oeh, ma vist ei vaadanud talle otsagi. Kuidas ma ometi nii hooletu olin :)


07 September 2017

Autoremont ja hallid juuksed

Kuradi autorisu vedas alt. Sidur kukkus kärsates küljest ära. Ohh, ma ei kannata autoparandusega seotud probleeme. Sain mitu salku halle juukseid juurde. Kusjuures reaalsuses sujus asi üpris normaalselt - töölt sain tasuta asendusauto, kolleegid andsid kiire ja korraliku töömehe numbri ning aitasid auto kohale viia. Mida küll kahjuks keegi ei aidanud - remondi eest maksta :(  Selle raha eest oleks ma võinud peaaegu 10 Shiseido pingutavat ja vananemisvastast kreem-maski osta! Nüüd ma ei raatsi ühte purgikestki osta.

Ütlesin meie müügipoistele, et halloo, mul on vaja võimalikult uut, ilusat, emotsiooniga ja automaatkastiga autot, max liisingusumma 100 EUR. Mina küll aru ei saa, miks nad naerma hakkasid.... Leidsid mulle ühe Jetta. Selle polnud muud viga, kui et ta oli aasta vanem ja hinnalt kallim kui mu õe äsjaostetud auto. See ei lähe mitte.

Tubli autoparandaja tegi aga auto nii ilusti korda, et nüüd sõidan nagu uuega. Summuti ei plärise, tagatuled põlevad, sidur ei kärssa enam. Tea, kas mul ongi nüüd ikka seda uut autot vaja.

On.


.