09 December 2014

Ühe asja lõpp on teise asja algus

Istun Enrique kontserdil ja võib öelda, et isegi naudin seda. Kuigi ta lauluhääl pole suurem asi, on ülejäänud show vaatamistväärt ja lahe. Siis aga tuleb lugu....

Maybe you were right,
But baby I was lonely
I don´t want to fight
I´m tired to be sorry...

Ma ei tea isegi miks aga mul tuleb pisar silma ja ma taipan, et just selle hetke pärast istun ma siin. Ma saan aru, et lisaks meie tutvumisloole ma tahan kirjutada hüvastijätukirja.

Täna on sinu ema sünnipäev. Lähen nüüd juba meie pea 2-aastase pojaga ja viime talle töö juurde lilli. Noh, et kõik kolleegid ikka kadestaks. Kõik naised lähevadki elevile ja sädistavad üksteise võidu kui isa nägu laps ikka on. Kusjuures ongi. Peaaegu, et koopia. Ma näen seda iga päev. Keegi ei küsi, et aga kus issi on? Küllap tööl.

"Ta on tööl, ei tea millal tuleb!" ütleme ka sinu väga vanale vanaemale, kes koos sinu vanematega meie koos ostetud uhkesse koju isadepäeval külla tuli. Keegi ei taha talle öelda, et sa oled juba mitu kuud kodunt läinud ja ei suhtle kellegagi. Et sa ei käi isegi oma poega vaatamas.

Sa ütlesid, et mina olen kõiges selles süüdi. Ja ma tunnengi ennast kõige sellepärast nüüd süüdi. Et ma ei oska suhteid hoida, et ma tegin midagi sellist, mille tagajärjel sa käitud täiesti mõistusevastaselt ja et me poeg kasvab ilma isata.

Ainult, et ükskõik mitu korda ma nüüd vabandust ütleksin, midagi ei muutu. Mistõttu ma pean nüüd lõpetama selle enesesüüdistamise ja vabandamise. Mul on vaja edasi elada ja meie laps üles kasvatada.

Vahel,  kui ma meie loo peale mõtlen siis mulle tundub, et suurem ja ilusam osa sellest oli ainult minu peas. "Sa elad illusioonides!" (küll see teab, kes nii ütles)  Ma tahtsin sinuga koos olla, ma imetlesin sind. Sa olid noor, ilus, kuldsete kätega ja rõõmus ning ajasid mindki naerma. Ega ma ei saanudki aru täpselt, mis sind minu juures köitis. Aga nüüd ma julgen öelda, et armastus see küll polnud. Mina armastasin sind, sina mind mitte... Armastatud naised on õnnelikud, säravad, rahulolevad. Mina muutusin iga aastaga järjest õnnetumaks ja sina samamoodi. Mul ei olnud midagi sulle anda, sest sinul polnud midagi mulle anda ja see nõiaring ei saanudki õnnelikult lõppeda. Kui üks ei taha ja teisel pole...

Sa jääd alati osaks minu elust ja sa jääd meie poja isaks. Ja ma tahaks öelda samamoodi kui Kodutundest see ratastoolis naine oma mehe kohta, kellega nad juba lahus olid - isegi üks päev koosolemist olid kõike seda väärt.

Isegi kuus aastat meie elu ja emotsioone oli kõike seda väärt.

Ja nüüd on see lõppenud.









04 December 2014

Mis mind rahustab

Me ei saa valida, kellesse me armume ja me ei saa ka valida seda, kui kaua see kestab. Kui lõppes ära siis lepi sellega ja lase Saatusel end uude kohta viia.

Rohkem sügavmõttelisi halapostitusi ei tule. (ma loodan)