27 September 2020

Hambahaldjale peksa

 Kui oma arust teed kõike õigesti.... Lased lapsel kraanivett juua toidu kõrvale, mahlu ja limonaade põhimõtteliselt koju ei osta, sest oled näinud kunagi väikelast pruunide hambajuppidega ja ema imestust, et kas limonaadi ei võigi laps juua. Kui valid poest väikelapsele oma arust kalli ja kvaliteetse hambapasta ja odava laiatarbekauba poole üldse ei vaatagi. Kui käid lapsega järjepidevalt hambaarsti juures, vaatamata sellele, et midagi teha ei saa, aga natuke kontrollida saab, sest laps kardab nii hirmsasti.

Ja siis avastad jäävhammaste tulles, et lapsel on suure tõenäosusega fluoroos.

Fluoroos pidavat tulema joogiveest või hambapasta söömisest väiksena. Tundub, et ma olen absoluutselt kõike valesti teinud ja sellega rikkunud oma lapse ilusad hambad. Ma tahaks nutta natuke. Õigemini isegi palju. Õnneks sain hambaarsti juures ühe hea uudise ka, lastele on narkoosiga hambaravi tasuta. Järgmine kord üritame arsti juures hammastest röntgeni ära teha siis saab mõelda, mida ja kuidas edasi ja mis seal suus üldse toimub. Ilmselt tuleb üks narkoosilaks ikka kätte saada, mis sest et seegi pole väga kasulik.

Mul endal on suht korralikud hambad. Elus olen pidanud ainult väikseid auke parandama ja ühe juureravi üle elama. Ja mu lastel on häda häda otsa, selle peale kuluvast rahast rääkimata.

Tuleb vist hambahaldjalt kõik need mündid tagasi küsida, mis ta mu laste hammaste eest sai.

22 September 2020

Uus trennihooaeg

Vastupidiselt kõikidele koroonapaksudele võtsin mina sel perioodil rahulikult kaalust alla. Ma isegi ei tea miks. Aga kontorisse tagasitulekuga hakkas kaalunumber taas ülespoole liikuma. No kõik need kommid ja küpsised ja sünnipäevakringlid.  

Võtsin paar nädalat hooaja alustamiseks aega ja eile siis lõpuks käisin põhiliselt eakamatele ja vigastustega sportlastele mõeldud kerelihaste trennis. Et rahulikult alustada. See on selline trenn, kus väga vaikselt ja rahulikult treenitakse suht kõiki kerelihaseid. Ei ole mingi jõutrenn. Üks väike hantlike ainult kasutamiseks. Reaalsus oli aga see, et poole trenni pealt tilkus mul higi ninaotsast ja täna on päris paljud kohad valusad. Sellest trennist?? 

Keerutasin end ükspäev peegli ees ja jäin kohe mõttesse. Millal ma viimati end oma kehas hästi tundsin? Millal ma endale viimati üldse meeldisin? Ei mäleta... Kuidas ma nii kellegile teisele üldse meeldida saaks? Ei saagi...

21 September 2020

Tinderist vasta näppe

 Ma suhtlesin suht pikka aega ja tihedalt ühe tüübiga, kes algselt oli pärit Tinderist. Vahel juhtub, et esimesest lausest peale jutt ja arusaamine elust klapivad ja on jumala tore rääkida. Rääkida kellegile oma päevast ja lihtsatest asjadest ja kuulda samu asju vastu. Jagada häid lugusid, mis parajasti autosõidu ajal kuuled. Recordida tobedaid lauseid. Tunda heameelt, et keegi põleb vajadusest sulle kirjutada.

Ainus probleem oli see, et ta ei tahtnud oma pilti jagada. Olemasolevad noorepõlvepildid olid ulmeilusad. Täpselt minu tüüp, kõrged põsesarnad, suur kõrisõlm, sirge nina ja suht enesekindel ilme. Oeh ja kui ma siis lõpuks selle paarikuuvanuse pildi kätte sain, pidin pettumusest nutma hakkama ja ei suutnud tüübile ka ütlemata jätta, et "Ma ei saa aru, kuidas sul õnnestus oma noorpõlveilu niimoodi ära käkerdada?!"

Miks sa pead panema üles oma vanad pildid, ja kartma saata uusi pilte hirmust, et vestluspartner paneb tuhatnelja jooksu. Hirm oli muidugi õigustatud, sest kontrast oli niivõrd suur. Vastupidiselt mulle endale, kes ma panin üles sassis juustega ja meigita pildi, et jumala eest kellelgi ei tekiks mingit illusiooni minust.

Nüüd on nii, et ma tunnen temast puudust aga kahjuks tean, et sellest ei tule midagi välja. Ja endiselt piinlik on ka enda pärast, et ma selline pealiskaudne bitch olen, kuid koledat välimust ma endale maha ei müü. Lisaks kõigele sain Tinderist bani ka, nii et see etapp on nüüd lõppenud.



08 September 2020

Orjatöö

 Kui ma palun oma väiksel lapsel enda järgi sööginõud ära koristada ja kraanikausi juurde tuua või lasen midagi muud koristada siis venib ta nägu väga pikaks ja ta teatab, et "Miks mina pean seda orjatööd tegema?!"

Esimest korda seda kuuldes olin tõsises hämmingus. Kust ta üldse võtab sellise lause? Kodus ei räägi orjatööst keegi. Ja teine küsimus on see, et kui tema seda va orjatööd teha ei taha, kes siis teeb? Kes teeb meil kodus orjatööd, ah? No ema loomulikult, kes muu. Vot nii on meie kodus selle orjatööga.

Lugesin just Indigoaalase juures, et suhete hoidmine on ka üks orjatöö, muudkui tunne huvi, hooli, helista, uuri ja küsi. Ma olen nii nõus sellega, kuigi see nõusolek liigitab mind suht kohe introvertide kategooriasse. Ma pigem ei tahaks introvert olla ja suure tõenäosusega enamus mu tuttavatest peab mind rohkem ekstraverdiks. Olen ka kiire kontaktilooja, kuulan inimesi huviga, salvestan infot, et sellega õigel hetkel välja tulla, leian pea alati igaühega teema, millest rääkida. Saan kõik oma jutud kiirkorras nende natuke pealiskaudsete kontaktide kaudu ära rääkida ja ventileerida. 

Aga kui ma koju lähen siis on mu suhtlemissoov otsas. Tahan vaikust ja rahu. Natuke nagu säraküünla moodi - võtan mingitel ajahetkedel ennast kokku, räägin, naeran, olen tore ja siis kui kui säde susinal lõpuni jõuab ja kustub, kustun mina ka ja lähen lukku kuni järgmise säraküünla süütamiseni. Mõni päev muide säraküünal ei süttigi. Sellest on päris hästi ka aru saada ja kõik käivad mureliku näoga küsimas, mis mul juhtunud on.

Õnneks on 40+ vanuses nii palju nutti, et paljud asjad siin elus ei lähe enam korda või ei tekita erilist emotsiooni. Tihtipeale on juba nähtud ja tehtud ja tead tulemust ette, pole vaja närvi minnagi. 
It is what it is...


02 September 2020

2. september

Ülisuur raamis peegel kukkus kildudeks, koogid kukkusid tagurpidi, klaasitäis rabarberilimonaadi ujutas kukkudes kogu laua üle. Lihtsalt mõned seigad eilsest kodusest aabitsapeost. Lisaks astus mõned tunnid enne üritust läbi koolipoisi vanaisa ja läksid tunnikeseks -  mina arvasin, et jalutama aga need targad läksid hoopis sööma vanaisa poole! Mina veel imestasin, miks laps peolaua ääres suurt ei söö, lemmikud kõik laual.

Täna siis esimene ranitsaga koolipäev ja homme lastevanemate koosolek. Arvutasin välja, et kui laps 12. klassi lõpetab (ja ma väga-väga loodan, et ta ikka läheb gümnaasiumisse) liginen mina suure hooga 60. eluaastale. Jeesus, kui kaua ma pean nooruslik püsima! Niigi on praegu juba enamus vanemaid, kes kooliukse taga laste üleandmist õpetajale ootavad, minust hulga nooremad. Täna oli üks üliarmas (loe:seksikas) isa oma ilusa tütrega ootamas. Täpselt minu tüüp...

Ja lisaks kogu sellele virvarrile on taevas täiskuu. Mu kunagine ülemus aastate tagant saatis mulle FB-s sõbrakutse. Ainus ülemus maailmas, kellega ma enam kunagi tegemist ei taha teha. Nagu miks sa saadad??