24 October 2017

Ostan odavalt seebiriivi

Pagan ma juba mitu päeva mõtlen sellele viimasel ajal blogide maailmas kirgi kütvale loole, mida kokkuvõttes võib nimetada "Kui oled nii vaene, et pead riivima seepi, siis lapsi ei või saada".

Selle looga kaasnes palju huvitavaid kommentaare ja mõttekäike ja mul hakkas tegelt süda valutama. Eriti selle koha pealt, et mis hinnaga tuleb hakkamasaamine? Kui sa ise arvad, et saad hakkama siis kas sa tegelt oled selle juures rõõmus ka või teed nii ise kui ka su laps nägu, et vaesuse elevant on küll toas aga me ei näe teda mitte.

Ma olen kogu aeg arvanud, et saan hakkama. Aga.... Päris paljud asjad nii endale kui lapsele on ostmata jäänud, tean kuidas kartulist nädal ega erinevat toitu teha, kalli hobi (ratsutamine või peotants näiteks)  asemel panin lapse mõistliku hinnaga ujumistrenni. Reisinud oleme ainult suht lähiriikides. Raha on paljuski mõjutanud minu valikuid ja sellega seotult ka lapse valikuid.

Kuid teisest küljest jälle, kaks kodu olen ostnud ainult kesklinna lähistele uutesse majadesse (sest laps keeldus mingis paneelikas elamast ja Viimsisse kolimast), auto on alati olemas olnud, spades on käidud, korralikke sünnipäevapidusid on peetud ja vanem laps on oma isaga piisavalt reisida saanud.

Aga samas, räägin küll ise hakkamasaamisest aga mul on tohutult abi olnud. Eriti eksabikaasast, tema vanematest, oma lähisugulastest, oma sõpradest jne jne. Niimoodi kamba peale olen nö hea elu komplekti kokku saanud. Kuigi seda siis ju ei saa nimetada ise hakkama saamiseks?

Ehk et ma nüüd täpselt ei teagi, kuhu gruppi ma end liigitama peaks. Ilmselgelt on mul nö esimese eesti mured pigem, sest väikese pesupulbripaki ja wc paberi olen alati osta suutnud. Kuigi vahel on tulnud selleks hoiupõrsast raputada, taarat viia või raha laenata/genereerida.

Vaat niimoodi omaette kaalun ja argumenteerin ja mõtlen. Peaks vist vanema lapse käest küsima. Mis mulje tal oma lapsepõlvest jäänud on...



Just täna, kaks aastat tagasi, kingiti mulle sada roosi. Sest armastus. Ja kuigi see on lõppenud, on ta ikkagi alles.

13 October 2017

Rõivaskandaal

Ühelt poolt näitavad "teaduslike instituutide" uurimused ja statistika, et u. 90% meestest petavad ja siis äkki tiritakse rahva ette kividega viskamiseks  see imeloom, kes vahele jäi oma positsiooni ja ülbuse tõttu.

Kõik kaagutavad, et issand jumal, kuidas küll nii ja vaene Luisa, ja meie küll ealeski nii ei tee ja õudne ahistaja.

Tegelikult saame kõik kirjeldusest aru, et tegemist oli suht tavapärase peosituatsiooniga. Ei, mehe selline  käitumine ei ole aktsepteeritav ja sellele oleks pidanud kohe järgnema vabandus samal õhtul või vähemalt järgmisel päevalgi. Vabandus koos arusaamisega, et midagi läks valesti. Aga ilmselt kustutas või hägustas joodud alkoholi kogus need piirid, millest üle astuti. Või kujutas härra ette end nii ülivõluvana, et ükski naine ei suuda talle vastu panna ja kargab rõõmust lakke, kui ta lähenemiskatseid teeb. Mistõttu ei tekkinudki seda häirekella ajus, et  "ou, kuule, läks vist vähe rappa see situatsioon." Ja kui lisada veel noorusest ja võimust tulenev ülbus siis saigi kompoti kokku.

Tubli "Katrin", et suu lahti tegi ja endale kindlaks jäi, et härral on üks vabandus võlgu jäänud. Ma kujutan ette et see polnud üldse lihtne teekond tal.  Aga okei, tekkinud ahistamissituatsioonis olid mõlemad  siiski suht võrdsed osapooled. Kuigi lühike seelik ei tähenda automaatselt vägistamiskutset, siis nii palju tarkust peaks naisel ikka olema, et valida, mis seltskonda ta selle lühikese seelikuga läheb. Ja mis hetkeni seal on ohutu viibida.

Aga samas. Ma olen lihtne lugeja, kes ammutab informatsiooni päevalehest ja delfist. Ilmselgelt võib mul pool lugu üldse puudu olla ja faktid olla moonutatud. Mul jääb üle ainult oma sisetunnet usaldada või ridade vahelt lugeda. Kõik loetud uudised ja eilset Kolmeraudset kokku pannes tegin järelduse, et vaene Rõivas ei saanud kuni EPL loo avaldamiseni aru, et ta oleks pääsenud inimliku vabandusega. Ta nagu üritas võimupositsioonilt ja poliitikuna seda asja vaiba alla lükata. Aga eile Kolmeraudses nägin siiski paar korda vilksatamas seda inimlikku kahetsust ja vabandust. Aga vat, kahjuks hiljavõitu.

Loo moraal: Ei, see pole see, et  - tee aga ära vahele jää. Moraal on minu arvates selline, et juhtub kõigil, et läheb käest ära. (Pean siiski silmas süütumaid versioone käperdamisest, mitte krim. karistust nõudvaid tegusid)  Peaaegu alati aga aitab normaalne vabandamine nii kohe kui võimalik. Kimp roose, väike kingitus, suur inimlik kahetsus.

Minu suur imetlus kuulub aga Luisale. Nagu mõni tähtsa välispoliitiku naine kohe. siivsas hallis kleidis, naeratavana oma tõprast abikaasa kätt hoidmas. Mina küll nii ei suudaks...vist. Ma lajataks ikka konkreetselt panniga mööda pead ja viskaks ukse taha sellise mehe. Nah... mul sellist vaja?


11 October 2017

Ma sõitsin Sajusaartele...



Mul jai FB feed´is see pilt silma ja ma vastasin omaette pea momentaalselt, et JAAAAAA!  (ei tea, mida see küll mu elu ja töö kohta ütleb) Jaa, ma võiks vabalt selles majas kuu aega ilma interneti ja telefonita elada. See raha-asi mind ei huvitagi. Andke mulle lihtsalt hunnik raamatuid, söögiraha ja see maja.

Järgneb kirjand:  Minu päevakava saarel

Tõusen hommikul ilma äratuskellata üles, mõnulen veel veits voodis, sirutan, ringutan ja naudin vaadet ning sooja briisi. Seejärel  hopsti redelist alla ja väike ujumistiir ning hommikusöök terrassil -  soovitavalt suussulavad croissantid, korralik kohv ja  kohalikud värsked puuviljad.

Siis oleks natuke asjalik, äkki on vaja poodi minna, saarel kõndida või vaatamisväärsustel seigelda. Füüsilisele aktiivsusele järgneb loomulikult lõunasöök kohalikest mereandidest ja siesta.  Pärastlõunane aeg on minu nahatüübi jaoks just ideaalne päevitada, raamatut lugeda ja supelda. Seda teengi. Kuni õhtusöögini. Löön end lille ja jalutan mõnda saarerestorani, kus võtan õhtusöögi kõrvale väikese veini ja naudin melu ja inimeste vaatlemist. Pisut veinisena, kuid täiesti adekvaatsena jõuan tagasi oma majakesse ja enne und loeksin veel natuke mõnda armastus (loe: erootilist) romaani.

Lõpetan oma päeva mõnusa une ja ilusa unenäoga.



Ma võiksin täiesti vabalt niimoodi kuu aega elada. Ja ma isegi ei kujutaks ette, millisest oma päevakava osast ma võiksin ära tüdineda. Söömisest? Raamatute lugemisest? Päevitamisest? Ujumisest? Seiklemisest? Pigem kahtlustan, et see kuu oleks kõige kiiremini lendav aeg mu elus :)

Loomulikult on tegemist lihtsalt minu fantaasiaga ja kuskile ma oma laste juurest ja kodumajapidamisest ei jookse.

Aga unistada ju ikka võib...


10 October 2017

Biitsepsid kasvavad...




Ma käisin laupäeval esimest korda täispikas bodypump trennis... Esmaspäeval ma ei saanud oma käsi sirgeks alla lasta vaid pidin neid ees hoidma, küünarnukist täisnurgas. Täna on mul selline tunne nagu ma oleks veoauto alla jäänud ja see oleks veel mõned korrad minust üle sõitnud.

Tundsin küll biitsepsite seti ajal, et mu kang on liiga raske aga ma ei viitsinud neid kettaid vahetama minna ja pingutasin kangelaslikult edasi. Kolm setti... Kuna kükke ja väljaasteid tegin sama raske kangiga siis neil lihastel pole häda midagi. Nüüd ma saan aru küll, mida nad vahetpidamata harjutuste blokkide vahepeal seal ketastega mehkeldasid :D

Vaat see on, kui lased algaja bodypumpi. Ma olen neid trenne alati peljanud millegipärast. Tunduvad liiga tehnilised ja spetsiifilised. Mistõttu oma 100-aastase trennikarjääri jooksul pole ma tahtnud kordagi neisse trennidesse minna.

Praegu aga olen kohati sundseisus. Mul on trenni jaoks mingi kindel aeg päevas, siis sellel ajal olev treening peab lihtsalt sobima. Või panen sobima. Olengi seetõttu mingites imelikes trennides tihtipeale käinud aga kõik on õnneks päris toredad olnud. Ka see kuradi pump.

Aga see minu keha on kuidagi nõrgavõitu ja valulik. Ei taha kõigega hästi kaasa tulla.

09 October 2017

Mulle ei meeldi psühholoogid

Mul on suht kehvad kogemused psühholoogide/psühhiaatritega.

Miks see mul äkki meelde tuli, sest lugesin juhtumisi uudist perverdist psühhiaatrist (LINK) Kelle õigustus/vabandus oma tegudele oli see, et patsient ei saanud aru, kui targad ja head tema meetodid tegelikult olid. Nagu midaasja?? Et kliendi kleit ja käitumine olid väljakutsuvad. Halloo?? Sa oled haritud psühhiaater, mitte suvaline oss tänavalt, kes võib ilusa naise järgi sülge tilgutada.

Loo kurbloolisus peitub selles, et depressioonis, stressis või muus mittetavapärases seisundis viibivad inimesed ei adu tihtipeale, kas asjad on õiged või valed.  Neil on see arusaamine veits nihkes. Psühholoogi/psühhiaatri juurde minemine on seega hiiglasliku usaldamise märk. Sa usaldad oma nõrga oleku kellegi kätesse ja loodad, et ta aitab sind.

Oma esimesel psühholoogi visiidil istusin ma umbes pool tundi kabineti ukse taga. Mind ei kutsutud sisse ega selgitatud viivitust. Mingi hetk ma tõusin lihtsalt püsti ja läksin ära. Sest mul oli kodus pisike beebi ja mu aeg oli piiratud. Mul jäi tollest toimumata visiidist ülimalt halb tunne sisse. Milline psühholoog laseb inimesel pool tundi ukse taga istuda??

Aastaid hiljem järgmisel korral sattusin tunnustatud meespsühholoogi juurde. Abielumuredega. Ta selgitas mulle kohe, et ma ise olen süüdi. Võibolla olingi ja ilmselt olingi. Aga ma kindlasti ei taha, et mu psühholoog poole valib ja mulle süüdistusega lajatab. Arvan milegipärast, et seda oleks saanud professionaalsemalt teha. Nüüd aga jäi mulje, et mehed hoiavad kokku. Astusin kabinetist välja süüdlasena.

Minu viimased psühhoterapeudi külastused said teoks Töötukassa toel. Kasutasin juhust töötu olemise ajal head ja kvaliteetset teenust saada. Oli väga tark ja tore naine. Konkreetne. Mulle meeldis. Meie viimasel kohtumisel ütles ta, et näeb enda ees täiesti tervet, tublit ja hakkamasaavat naist :) Ja nii see sel hetkel oligi. Kuni järgmiste jamadeni.

Need paar kogemust aga pigem välistavad edaspidi selle teenuse mu jaoks. Ja nüüd pervert-psühhiaatri lugu lugedes ei lähe ma iialgi enam mitte ühegi mees-spetsialisti juurde. Võib ju olla, et ma pole sattunud nö õigete psühholoogide juurde. Aga kui palju peaks mul jõudu ja iseloomu olema, et katsetada seni, kuni õige leian?

03 October 2017

Parlez-vous français?

Kohe hea on tunda, et see õudne kudemine hakkab ära lõppema ja eluvaim hakkab tasapisi sisse tulema :)

Mingid asjad on veel ripakil ja seni, kuni ma ei mõtle välja, mida nendega teha, las nad olla. Keskendun asjadele, mis liiguvad. Näiteks kaal. Tegin endale väikese šokiprojekti - "7 päeva/7 trenni". Lihtsalt, et vaadata, kas mu tahtejõud ja iseloom on alles. Alles, alles. Ühe väikese vangerduse tegin, sest ühel päeval polnud ei sobivat trenni ega lapsehoidjat. Aga järgmisel päeval tegin kaks trenni järjest, nii et numbriliselt kõik klapib.

Trenniprojekti lõpuks lubasin endale korraliku sauna-ja iluprotseduuride pühapäeva. Pole ju üldse paha idee päeval kell 2 saun sooja panna. Õhtul sai rahulikult telekast näosaadet vaadata. Kui ma olin oma saunad ja protseduurid ära teinud, siis oh seda imet - korraks tundsin ennast selle Vana Minana. Nooremana, enesekindlana, ilusana ja tegijana...

Esmaspäeval tulin tööle ja kui ma olin köögist kohvi võtnud, kõndisin meie koosolekuruumist mööda. Ja pidin oma kingade otsa koperdama.... Jäin lummatult ja üksisilmi vahtima meie kontori koosolekuruumis istuvat imeilusat, terava nina ja ilusate peente vuntsidega prantslasest audiitorit. Päriselt ka, ulmeilus mees. Nagu musketär. Mees ilmselt tundis, et ma jõllitan, tõstis aeglaselt pilgu, vaatas mulle otsa ja naeratas. Huhh..

Täna ta kõndis minust mööda ja ütles" Good morning!" Minu vastus kõlas umbes nagu "mmhhööömmmahah" Eks ma pean seda enesekindluse värki veits harjutama. Aga tore, et ilusad mehed minus jälle elevust tekitavad. Ja pole vaja mulle mingit "meeleheitel"- olemise diagnoosi panna.

Ma lähen nüüd google translaatori abil prantsuse keel  harjutama. Tu es belle.