29 March 2011

ow & uf

Tere tulemast mõned hetked tavalist elu! Veits väsitama hakkas see pingeline periood, mis kahjuks ei ole veel läbi saanud. Alles esimene sammuke sel teadustetegemise teel sai astutud. Ehk et esimene tähtaeg kukkus.

Samas olen üritanud vürtsitada oma pikki päevi erinevate lahedate ettevõtmistega. Ega ma ikka ei suuda kirjutada kaks nädalat jutti. Lolliks võib minna. Ja samas on nii raske end sellest kohustusest välja saada, kui kuklas on kogu aeg teadmine, et tähtaeg ligineb hüperkiirusel.

Niisiis - floating. Ehk hõljumine. Lugesin eelnevalt veidi teiste kogemusi ka internetist, et teaks milleks valmis olla. Proovida tahtsin kindlasti, juba ammu sattusin kuidagi sellele infole. Pidavat seljale hea olema ja nahale ka, kuna vesi sisaldab tohutus koguses magneesiumisoolasid.

Ruum oli väga armas ja noormees väga sõbralik. Kõik tehti kenasti selgeks ja kõik mu erisoovid kuulati ära. Seejärel dushi alla ja siis väikesest luugist konteinerisse pugemine. Hõljumisvann on selline suur kinnine konteiner. Seal sees on kõlarid muusika jaoks ning võimalik olla nii pimedas kui lambiga. Vett on suht vähe, niimoodi põhja peal. Aga piisavalt selleks, et hõljuda. Lõhn häiris algul, hiljem nagu harjus ära. Katsetasin siis seal soolvees erinevaid variante, üritasin harjuda ja vaadata kuidas olla. Algul kohe tuld ei julgenud ära kustutada. Siis sain mõnusa hõljumisasendi kätte ja kustutasin tule ka ära. Hea rahustav oli seal loksuda ja mõtteid mõlgutada. Igasuguseid huvitavaid mõtteid tuli pähe. Vahepeal tuli ilus muusika ja mul oli täpselt siuke tunne, nagu Titanicu filmis laevauppumisööl, nägin vaimusilmas karget ja imeilusat tähistaevast. Ja ühe asja mõtlesin ka välja, mille ma jätan oma teada.

Hõljumine ise kestab umbes tund aega ja lõpupoole tüdisin natuke ära juba. Panin tule põlema ja katsetasin niisama seal vannis erinevaid variante. Kokkuvõttes oli väga lahe kogemus, lähen ühe korra veel. Nii palju olen ka targem, et vahepeal vannist välja ronides tuleb käed enne ära pesta, kui mantlitaskust telefoni hakkan hääletu peale panema. Tegin selle vea ja pärast neid soolajälgi mantli pealt oli suht raske maha saada... Selg oli õhtul tõesti parem ja mõnus väsimus oli ka.

Nii - korduskülastus Rootsi. Laev oli puupüsti täis müüdud. Kui ma eelmine kord käisin N-L, siis nüüd R-P. Ja oi see oli paras hullar. Kohe sadamas aga märkasin tõelist silmailu noormeest. Ilmselgelt muidugi mitte minu vanuseklassist või minu liigast :) Aga vaatamist ei keela ju keegi. Lapsed olid laevast tohutus vaimustuses. Isegi kajutis õhtusöögiks poest ostetud pirukate ja snäkkide söömine oli neile pidu :) Ja no ma ei hakka rääkima sellest sambakarnevalist, millest satuvad vaimustusse kõik 0-100 eluaastani. Ausalt see oli nii kuum ja rütmikas, et sel hetkel ei taha kohe üldse eestlane olla. Tahaks ka olla päikest täis isegi sellises kliimas nagu meil. Siis kui lapsed ära väsisid, lükkasime nad kajutisse magama ja multikaid vaatama ja läksime ise õega diskotama ja kokteilitama. Diskol oli juba silmailu ees. Oh seda rõõmu. Vähemalt oli mida vaadata. Kui ta aga pärast koos minuga lifti tuli siis kurvastusega tundsin, et null keemiat. Null. Mitte et ma teda tahtnud oleks.

Linna külastamiseks suuri plaane ei teinudki ja õigesti sai tehtud kah. Kirik, vahtkonna vahetus, varakamber ja 1 H&M. Seejärel olid kõik juba väsimusest ümber kukkumas. Varakambris olid imeilusad kroonid. Ja kui ma siis oma lemmiku, musta-kuldse välja valisin, selgus et see oli mingi kuninganna matusekroon. Õde soovitas mul sellest omad järeldused teha.

Laeva tagasijõudmisega sai väheke actionit ka. Et ikka mis kell ja mis metrooga. Mina olen selline aeglane ja sada korda kontrollija. Mul on kõik asjad ette läbi mõeldud. Aga kui keegi männi üles tõmbab siis ma lähen paanikasse. Nii istusimegi vale metroo peale ja põhimõtteliselt jooksime elu eest peatusest sadamasse. Et siis rahulikult tund aega laeva väljumist oodata :)

Päris pikk jutt sai. Varsti jälle :)

23 March 2011

Kevad südames. Elu keeb. Mõtted liiguvad. Kõht on ainult tühi, sest söök ei lähe alla. Vanurid siin soovitasid suppi ja keedetud vett manustada. Eks ma pean oma mao ja maohaavade peale veits mõtlema. Kohvi ja safranitablettidega eriti kaua püsti ei püsi.

Veidi raamatute ja paberitega mässamist veel ja siis jälle Rootsi kruiisile - carrrrnaval latino! ilusaid väljamaa mehi nillima :) Rootsi kruiisiks tuli seekord ka end ette valmistada - homne päev kulub erinevate mõnusate iluprotseduuride peale. Sealhulgas floating, mida lähen elus esimest korda proovima.

Igatahes soovige mulle siis edu. Nii söömiseks, kirjutamiseks kui reisimiseks :)

21 March 2011



Uus dieet - vesi ja kohv. Söök ei lähe üldse alla. Rõõm on see, et kaal kukub kolinal ilma trennita.

Pilt: Jean Baptiste Simeon Chardin`s Glass of Water and Coffee Pot (1760)

19 March 2011

16 March 2011

Varsti olen nagu see FB loojakutt. Panen kõik oma mõtted kiirelt blogisse kirja, isegi kõige jaburamad. Sest mul pole kedagi, kellele halada. Tegelt see muidugi pole nii, tegelt on asi pigem selles, et ma ei taha halada. Kujutab keegi, ette et ma võtan telefoni ja helistan mõnele sõbrale, et öelda, kuule see loojuv päike on nii kuradima õudne ja teeb mind nii masendunuks? Ma arvan, et teisepool toru soovitataks mul peale enam mitte võtta ja kiirelt välja magama minna. Siin vähemalt ei saa mind keegi keelata.

Ja siis jääb veel see lootus ka, et blogid kui sellised on suht ajale jalgu jäänud juba ja keegi ei jõua nagunii neis kirjutatut lugeda. Nii et ma kirjutan nagunii siin suht endale ja mõnele tuttavale. Mis tähendab, et kui ma tänavale lähen siis keegi ei tea, et ma olen sisemislt suht sassis. Teen aga rõõmsat nägu ja ajan oma asju. Et siis koju tulles ja õudse õhtu saabudes avastada, et kõik jõledused on olnud kuhjatud just tänasesse päeva ja mul on vaja ennast välja elada. Kusjuures ma teen seda pattu ka veel, et ei suvatsegi üle vaadata kirjavahemärke või kirjavigu, sest mul on sellest jumala suva.
Õhtud on õudsed. See surev päike akna taga, see hämarus, see pimedus. See kõikide lootuste kustumine. See aeglane päeva surm.

Mul on täna olnud üks äraütlemata sitt päev. Ainult halvad uudised...
Täna võttis ikka konkreetselt pisara lahti.

Sain internetist tänu heale võimalusele osta oma läbi aegade hüpermegasuper lemmiklõhna Armani Sensi ja ootasin seda pakki, kui hingeõnnistust ja kauni kevade kuulutajat, kui selle asemel tuli hoopis kõne Smartposti näitsikult, kes energilise häälega teatas midagi nii uskumatut nagu: "Tere! Kahjuks juhtus teie saadetisega õnnetus. See kukkus maha, läks katki ja me saadame teile nüüd vastava vormi täitmiseks, et saaksime selle hüvitada! Ilusat päeva jätku!"

Nagu missassja!!? See lõhn on rariteet, tootmisest maas ja selle hankimine pea võimatu. Kuidas see ometi sai "maha kukkuda"? Issand ma tönnisin nagu väike laps sinna telefonitorusse. Ma ei taha raha, saage aru. Ma tahan seda lõhna!

14 March 2011

Alustasin täna forsseeritud kujul oma mag.töö kirjutamist. Täpselt kaks nädalat on aega. Mille sisse tuleb lisaks kirjutamisele veel mahutada mõned kohustuslikud ja aeganõudvad iluprotseduurid, üks külaskäik sõbrannadega ja üks Rootsi-reis. (Jaa, mulle hakkas meeldima. Lähen veel).

Istusingi täna oma esimesed raamatukogutunnid. Seni on parimaks sõbraks olnud internett ja google. See on uskumatu, kuidas nende põhjal võib häid koolitöid kirjutada :) Sest raamatukogus istumine mulle ausalt öeldes ei istu kohe mitte. Käed said kohe tolmuseks ainuüksi lugemissaali sisenemisest. Kusjuures arst on mul diagnoosinud tõsise paberitolmuallergia.

Raamatukogu õhus hõljub segu vanainimeselõhnast ja pussukast. Ja siis istub otse su selja taha mingi ohkiv ja hingeldav võidunud juustega onkel. Pean endale mõne noortepärase ja kaasaegse saali otsima. Ehk siis ei tundu see asi nii hirmus olevat.

Kui raamatukogust ära tulin ja Solarise poole kõndisin, hingasin sügavalt värsket õhku ja vahtisin õndsal - väljapääsenud ilmel taevasse. Ootasin tee ääres üleminekut, kui äkki avastasin et ülekäiguraja ääres ootab sama pikka aega liinibuss, mille juht püüab naeratades minu pilku. Naeratasin talle rõõmsalt vastu ja astusin kiirelt üle tee. Siuke unistav professor nagu ma olen :)

Aga Solarise parklas olen avastanud oma autole special kohakese. Kahe seina vahel mõnusa boksikese. Vähemalt olen kindel, et keegi ei tao mu ukse sisse mõlke ega kratsi värvi maha. Ärge teie siis sinna boksi parkige :)

08 March 2011

Heureka!

Pagana lahe asi ikka see blogi pidamine :) Ma olen ikka enda kohta nii palju teada saanud tagantjärgi lugedes. Et mul on regulaarsed masendushood, et kevadväsimus tabab mind märtsis, et ma hoolin meestest pea alati rohkem kui nemad minust.... Ja et aastad lähevad nii ruttu, et tagantjärgi mõnele sündmusele aastaarvu panemisel aitab ainult blogi.

Ja et pea iga kevad algab mul kaalulangetamise ideega. Nii ka seekord :) Trenni juba alustasin, nüüd tuleb ka veel söömine korrigeerida sh õhtune söömine üldse ära jätta. Ideeks hea küll onju aga kui tuleb õde külla - kaasas kuus suurt vastlakuklit, minu nõrkust? Ikka pistan ühe põske nii et ninaots vahukoorene. Või kui mehed naistepäevahommikul imeilusa martsipanroosidega tordi lauale panevad? Ikka võtan tükikese kohvi kõrvale. Eks siis peab hiljem 10 minutit kauem jooksma. Ehk aitab.

Ühesõnaga, elagu naised! Need kõige kaunimad ja mõistatuslikumad olendid. Kelledest mõistatuslikumad saavad olla ainult noored mehed...:)

04 March 2011

See paljuräägitud kevadehõng

Liis Tappo on oma mehe juures tagasi, Kati Vatmanni e. Murutari kantakse kätel, Ines Karu kihlus, avati heterosõbralik geibaar Kapp, Justin Bieber suudles Selena Gomezit!

Kõik need märgid näitavad, et kevad on vastuvaidlematult ja kohinal tulemas! Isegi mina ei kanna enam tavapäraseid musti riideid ja ootan kannatamatult, millal saaksin oma erikõrgete kontsadega saapakesed jalga panna.

Ja armastus on ka ümberringi või siis ootus saada kunagi kellegi poolt palavalt ja täielikult armastatuks. Sellega seoses on meenub mul illustreeriv kurb lugu. Minu eksämm on haiglas pikemat aega ja tervisega on veidi pahasti. Äi kodus muretseb. Ja muretses endal sõna otseses mõttes südame haigeks. Pidi ka haiglasse minema, et süda uuesti rütmi saadaks. Sellised paarid on olemas. Ei mingit "vana abielu lõhkumist et luua uut" või "kätel kandmist"...