31 August 2007

Dr. Smalltalker


Dr. Smalltalker on selline eriskummaline doktor, kes võtab vastu ja teeb visiite ainult siis, kui tema seda tahab.

Dr. Smalltalker armastab visiidi ajal palju rääkida, peamiselt endast, või siis flirtida. Seda viimast teeb ta täiesti tahtmatult – Mina? Ja flirtisin?... aaa, pardon, ma kogemata. Luban, et enam kunagi nii ei tee. A muide, kuidas mu tagumik neis pükstes välja näeb? Kena jah? Ma teadsin seda. A näe, siin eespool, siin on mul rohelised taskuvoodrid. Änksa, eks?

Dr. Smalltalker näeb suht hea välja. Kohati on ta selles ise ka kindel ja kohati kurdab oma suure nina ja muude vigade üle, oodates silmnähtava kärsitusega, et tema kurtmine ümber lükataks ja öeldaks võlusõnad: „Te eksite, doktor, te näete lausa suurepärane välja.“

Dr. Smalltalkeril on põhimõtteliselt kaks diagnoosi: rumalus ja vähene seks. Neist esimest ei anna enam millegagi ravida. Ja ärge otsige dr. Smalltalkeri kontakte telefoniraamatust. Ta tuleb ise teie juurde. Kui ta tahab.

Alkoholirahvas

Ei, ma ei saa aru sellest üldisest alkoholihalast ja vingumisest teemal, et miks alkoholimüük kell 20.00 ära lõpetatakse. Ma ei tea, et keegi oleks surnud alkoholipuuduse kätte?

Kell 20.00 alkot enam ei saa. So?
Nugatitäidisega sõõrikud on õhtuks otsas. So?
Homme on jälle päev.

Ja mismõttes tuleb nüüd iga päev suurtes kogustes alkoholi varuks osta. Mis juhtub kui üks päev sinu elus jääb õlle või misiganes alkohoolne jook joomata? Õige vastus – midagi ei juhtu. Too bad, kui inimene muudmoodi lõõgastuda ei oska. Too bad, kui inimene ostab koju endale „varuks“ kasti õlut ja keevitab selle kahe päevaga sisse, lüües seejärel lahti vinghala teemal, et näe, diskrimineeritakse.

Ja mismõttes, nää, mu töö lõpeb õhtul kell 20.00 ja ma ei saagi nüüd enam alkoholi poest osta. Otsi endale normaalne töökoht siis, mitte ära orja poole ööni!

Kas me oleme siis tõesti selline masendav joodikrahvas, et kui ööpäevas 12 tundi ei saa alkoholi osta, on loodusõnnetus käes?

29 August 2007

Elu on ikka täiesti ebaõiglane

…ja kõik head asjad elus tulevad liiga hilja.

Kui poiss, kellesse ma pool kooliaega olin silmini armunud, teatab NÜÜD mulle sügavalt silma vaadates, et ma olevat alati ilus olnud. Ma oleks silda ja hundiratast visanud nende sõnade eest. Nii umbes 19 aastat tagasi. NÜÜD aga on lootusetult hilja.

Ja mis järgmiseks? Tõeline armastus kui olen 80-aastane?

Ning palun, kallikesed, ärge küsige, kes see oli. Ma ei ütle teile seda.

PS. Sünnipäeva puhul saab Raja Tiina uueks nimeks Tinuntsik.

28 August 2007

Õunakoogi küpsetamise ja juustuga makaronide aeg on saabunud.

Ahjus küpsev õunakook levitab isuäratavat lõhna, akna taga sajab hallist taevast sügisvihma otse mu just kuivama pandud pesu peale. Sest hetk tagasi säras taevas päike. Tütrekese nõudmisel on ainus aktsepteeritav söök makaronid juustuga. Läbi on see tühja külmkapi, üksiunistamise, lõunanivenivate hommikute, väljassöömise ja hilisõhtuste väljaskäimiste aeg.

Nüüd hakkab olema varahommikuti soe puder, patside punumine, logistilised sõidud läbi linna, raamatulugemiseõhtud, söögitegemised ja õigel ajal magamaminemised.

Just ükspäev arutlesin endamisi aastaaegade üle, et milline mulle meeldib kõige rohkem. Jõudsin järeldusele, et mulle meeldivad kõik aastaajad, sest igas neis on midagi sellist, mis paneb mind nende vaheldumist igatsema.

27 August 2007

Rutiinne nädalavahetus

Laupäeval oli kuri plaan järjekordselt pilt totaalselt taskusse juua ja üks räme suvilasünnipäev sobis aktsiooniks nagu valatud. Autoga kohale täristatud, sünnipäevalapsele kink pihku visatud, maandusin laua taga, hoides õrnalt rummipudeli ümbert kinni. Mismõttes teised tahavad ka – eieiei, siit jätkub täpselt ainult mulle. Pooleliitrine tops ja liitrine pudel. Ideaalne vahekord.

Ma ei mäleta täpselt, kas ma jõin aint selle rummi ära või sain järgmise pudeli ka enda kätte. Mäletan, et mingil hetkel vaatasin heldinult vetsupoti sügavusse ja jälgisin rummi kaotsiminekut. Raisk. Nii palju vaeva ja magu ikka tühi. Aga ok. Päevaplaani esimene punkt – tehtud. Teine punkt päevakorras – seks ja rokenroll. Sobiva kandidaadi leidmine võttis väheke aega. Kohalikke krimpsusnokulisi kooperatiivi-penskareid nagu ei tahtnud ja kõlbulikemate isendite käsivangus rippusid mingid kurjade nägudega moorid. Midaiganes, jätke endale.

Tuli organiseerida kähku sõit linna, seal kepitavaid mehi klubides jalaga segada. Kõik saama peal väljas, viibuta aint sõrme korra. Valisin siis sealt letilt parima välja. Millest või kellest parema – ei mäleta. Aga seks oli ikkagi mõttetuuuu. Uni tikkus vägisi peale ja ega nii lühikese riistaga ei saagi mehetegusid teha, isegi vaatamata pleasuremaxi rohkele kasutamisele. Sorri aga nii see on. Kutt hakkas midagi vabandama aga ma ütlesin, et „No hablo espanol“, panin püksid jalga ja sõitsin taksoga koju.

Pühapäev….hõuli shitt, mul pole elu sees Sellist Pohmelli olnud. Ma enam ei joo, ausõna. Kuni järgmise sünnipäevani vähemalt.


PS. Lugu on pühendatud kõigile neile lugejatele, kes usuvad, et siin blogis kajastuv ongi minu elu ja et see blogi pretendeerib 100%-lise tõe kuulutamisele :)
Tegelt käisin väga vahval ja armsal sünnipäeval.

26 August 2007

See oli

Nutsin kunagi ta embuses ja lõuga ta tätoveeritud õlale toetades hingevalu välja.

Täiesti tühjas korteris naaldusin aknalaual istuva tema vastu, kavatsemata vesistama hakata. Vaatasin mittemidaginägeval pilgul üle ta õla aknast välja, tundsin ta soojust ja lõhna. Ja see kõik ajas mind nutma, sest just sel hetkel jõudis minuni teadmine, et ma olen kõigest ilma jäänud.

Sellesama hetke eest hindan ma teda siiamaani, vaatamata ta tänasele ja kohatisele ülimale troplusele ja mõttetule mittesuhtlemisele. Vaatamata sellele, et me mõlemad teeme nägu, et midagi pole kunagi olnudki. Sa hoidsid mind nii nagu ei keegi teine…

24 August 2007

...


Temal ma lubaks oma leegiheitjaga sõita :)

sexymansexypose

Asjad hullenevad

Kõik inimesed näivad teadvat minust mitmeid kordi paremini, kuidas minu elu tegelikult elama peab. Rääkimata sellest, et nad teavad täpselt, milliseid vigu ja kuskohas ma teen. Pean möönma, et jah, ideaalne see eluke pole aga suurt häda ka ei ole. Peaasi, et endal hea ja mõnus on. Ja kui vigu teen, siis on needki enda omakesed.

Olen ise ka kippunud suure hooga nõu andma ja targutama. Nägema vigu teise elus ja teadnud õpetada ainuõiget viisi, kuidas vigu parandada. Oleks praegu ennast sel targutamise hetkel kõrvalt näinud, oleks vist suure häälega naerma hakanud.

Suurim abi, mis sa sõbrale anda saad, on see, et kuulad teda lihtsalt. Kuulad teda senikaua, kuni ta ise oma järeldusteni jõuab. Vahel on vaja lahenduse leidmiseks ainult probleem kõvasti välja öelda. Ja üksirääkimine ei pruugi olla nii tõhus kui sõbra tähelepanelikesse kõrvadesse jutustamine.

Ja ega õige sõber ei hakkagi mingit jama jahuma, ta näeb kui sa tõsiselt hädas oled ja haarab härjal sarvist – kas tõstab martiini külmkapist lauale või istub su autosse, et sõita mere äärde ja kuulata, mis mured sul on või koob su käpikutesse päikese.

22 August 2007

Torumees, mitte pornofilm


Sarjast tõestisündinud lood blondiga.

Mul juba kaks aastat on vannitoa kraanikausi veesurve pea olematu. No niriseb just nii parasjagu, et torumeest pole viitsinud kutsuda. Hiljuti käisid ehitusfirma mehed garantiiajal tekkinud probleeme üles tähendamas. Kurtsin neile ka, et näe, kraanist ei tule vett. Onud vaatasid tähtsa näoga lakke ja arvasid, et toruparandamiseks tuleb lage hakata lõhkuma.

Täna siis käis tunkedes torumees asja üle vaatamas. Minu kraanisurvet nähes läks tal nägu nalja täis, kükitas laia naeratuse saatel kraanikausi alla ja keeras sealt torude küljes olevad kraanid lahti. Mispeale vett tuli mühinal kui Niagaara joast.

Mis nägu ma sel hetkel olla võisin?
a) õnnelik;
b) hämmingus;
c) piinlikkuse pärast suremas.

Vastus: Õnneks ei tea, sest ma ei näinud oma nägu sel hetkel.

Vesi on zen


Ma olen suur veesõber. Ja mitte sellel põhjusel, mis tänane SL Õhtulehe suvepiiga teatab - et suvel on tore veega mängida, kuna märg ihu toob seksikuse esile. Hoopis argisematel põhjustel. Punkt üks – ma oskan ilgelt hästi ujuda ja punkt kaks – ujumine ja veerõõmud mõjuvad lõõgastavalt närvisüsteemile.

Mu alaline ujumiskoht Laulasmaa Spa annab mõningate mööndustega mu suurlemmiku GO Spa mõõdu välja küll. Vähemalt eile andis – koos muusika, päikeseloojangu ja kenade poistega. Lahe, et ma oma kurguni trikoo asemel päevitusriided olin otsustanud kaasa võtta. Vähemalt vaadati mind, mitte mu perfektset ujumisstiili :)

Vesi on mõnus, mullibassein on mõnus, vesichill on mõnus ühesõnaga.

21 August 2007

Saamatu laksu all loll

Blond says:
kle, kust saab head, kohustustevaba seksi?
Lemmikbeib says:
ükskõik kust
Lemmikbeib says:
igalt poolt
Blond says:
Eino, mis õpetus see on?
Lemmikbeib says:
mine õhtul kluppi. vaata välja mees, kes meeldib ja ütle, et tahad takka seksida ja 90% kindlusega on sul kohustustevaba seks.
Blond says:
klubis on mehed juua täis
Blond says:
reeglina
Lemmikbeib says:
ei pruugi... ja väike shvipsis olek tuleb asjale kasuks
Blond says:
üheöösuhted suvaliste meestega on öka
Blond says:
ma tean et ma virisen
Lemmikbeib says:
kui sa tahad kohustustevaba, siis tulebki suvalisi mehi hankida
Lemmikbeib says:
mittesuvalisega ei ole enam kohustustevaba
Blond says:
ma tahaks enne inimesega tuttavaks saada
Blond says:
et ma saaks temaga suhelda ka
Lemmikbeib says:
kallikene, siis ei ole enam kohustustevaba
Blond says:
et nagu sa aru saad, tahan ma kuud ja tähti taevast
Lemmikbeib says:
ma saan pigem aru, et sa ei tea ise kaa, mida sa tahad
Blond says:
mul on juba mingit kolmandat päeva kaks musklis ehituspoissi ukse taga esinemas
Blond says:
mine või lolliks
Lemmikbeib says:
hehee
Lemmikbeib says:
nuvatt, siis mine ühest mööda, puuduta õrnalt tagumikku ja pista leheke koos telefoninumbriga ja sõnumiga "Seksime " pihku
Blond says:
nad on venelased
Lemmikbeib says:
ongi kohustustevaba seks ja kindlaste hea ka
Lemmikbeib says:
so???
Blond says:
seksujem?
Lemmikbeib says:
seks on ikka seks, ongi parem, ei räägi liiga palju, ja tuleb vähem jama
Lemmikbeib says:
ma olen sulle täna jummala palju nipukesi andnud
Blond says:
no ei oska mina neid elluviia
Lemmikbeib says:
missul siis äda?
Blond says:
saamatu olen lihtsalt …

20 August 2007

Mu elus on jälle üks uus mees

Sallimatud - suu kinni :)

Vaikin siis kui mul on valus

Tulen perekonnast, kus tunnetest ei räägita.

Olen omandanud perfektse oskuse tõmbuda pea täielikku eraklusse ja vaikusse, kui enam probleeme taluda ei jaksa. On vaid paar inimest, kes teavad, mis mu elus hetkel tegelikult toimub. Kes on kursis, kuna oskavad küsida õigeid küsimusi ja tunnevad mu hääle igat varjundit. Ma olen kui lahtine raamat neile, kes mu sõnadeta keelt mõistavad. Sest ise ma reeglina ei räägi.

Üks mu kunagine noor sõber, teatas, et ta ei saagi minust kunagi aru saama kui ma ei räägi temaga. Ometi on minust nii lihtne aru saada – vaikus tähendab, et midagi on halvasti. Vaikus tähendab seda, et ma mõtlen, üritan analüüsida, üritan aru saada. Ja mõndasid asju pole lihtsalt mõtet rääkida, sest rääkimine ei muuda midagi. Ja mõne asja puhul kardan, et kui räägin siis kaotan kontrolli olukorra üle. Nii lihtne on ennast sõnadega paljastada, jäädes kaitsetuna ja haavatavana ootama vastusõnu. Palju lihtsam on hoida suu kinni ja uskuda, et nii on sinu käes ohjad.

Samas vajan minagi vahel tühjaksrääkimisi. Selliseid tühjaksrääkimisi, mis sisaldavad endas x-kogust martiinit ja millest järgmisel hommikul ei mäleta sõnagi. Aga tunne on hea ja mõnus nagu oleks puhastustulest läbi käinud ja kõik väljaütlemata asjad on pärast ärarääkimist tuhaks põlenud.

17 August 2007

Haiguste ravi

Haiguste ravi. Kontrollitud. 1. Üksindus – magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga 2. Selts – elukoht kellegi juures 3. Priisöökla. Nendes tingimustes teatud biol. ajal avastab inimene "tee" tervisele. Au ja rikkus sellele kes avaldab selle tõe ajalehtedes. /Ü. Kiple/

Sümptomid:
1. Tohutu magusa ja rämpstoidu isu. Toitun viimasel nädalal ainult hessist, peetri pizzast ja nugatitäidisega sõõrikutest.
2. Kõikjal viirastuvad ilusad, noored mehed. Kabineti ukse taga, liftis, staadionil.
3. Närvid on täiesti läbi. Tähtsatest asjadest on jumala ükskõik.
4. Kõigest on jumala ükskõik.
5. Juua ka enam ei taha.

Tervislik seisund – diagnosteeritud. Deitima! – ja kohe…(a too bad, ei saa. süda on kuskile kinni jäänud)

Põlvili maas kassitoitu söömas

Uudiseid rubriigist „Elu õpetab“ – Kui su õde agiteerib sind innukalt osa võtma kodumaisest versioonist mängust „Hirmu faktor“, mille auhind on 1 000 EEK-i ja mille saab kätte praktiliselt mitte millegi eest, ja üleüldse on tegemist väikse toreda ja armsa mängukesega siis – Ära sa jumala eest usu teda!

Sest mingil hetkel võid end avastada keset baaripõrandat põlvili maas ilma käte abita kausist kassitoitu söömas. Öka – röka nagu lemmikbeib ütleks.

Ma ei ole enam blond ja ei jäänud uskuma :)

PS. Ja kui keegi tark tõlgiks mu jutu soome ja inglise keelde, siis ma tahaks öelda neile purupurjus briti poissmeestele ja lällavatele soome poistele, et mitte kõik naised, kes liiguvad Tallinna vanalinnas, ei ole katsutavad, käperdatavad, ostetavad või midagi muud sarnast.

16 August 2007

Enesehellitus

Ahh, kuidas mulle meeldivad iseenese auks korraldatud õhtud. Eile juhtus see täiesti spontaanselt, täiesti etteplaneerimatult. Tahtsin ilmtingimata minna Edit Piafi filmi vaatama, kasvõi üksi, kui keegi kaasa poleks tulnud. Juhtumisi tabasin aga saareblondi piiga tööpäeva lõpus, kes peaaegu kohe rõõmsalt nõus oli minuga ühinema.

Piafi-film oli võrratu! Kuulsate inimeste elulood on üldse põnevad. Vahel isegi saab enda pisi-pisikese ja ülimalt tavalise eluga paralleele tõmmata. Või siis kergendatult ohata, et sellist elu poleks küll tahtnud elada. Edit Piafi elu oli just see, mille elamisega mina poleks hakkama saanud. Ta elu oli niivõrd intensiivne ja täis traagikat. Iga filmis lauldud või kõlanud laul tõi mul külmavärinad üle keha. Kuna mul endal igasugune musikaalne kuulmine puudub, siis annab mu keha külmavärinate abil märku, kui asi on hea. Nii ma siis värisesingi väga haige Edit Piafiga võidu palavkuumas kinosaalis filmi viimase loo ajal “Non, je ne regrette rien…“

Kui lummuses, kõndisin kinosaalist välja, täis elamust, mille Piafi laulud suutsid mulle anda. Kõik oli äkitselt nii helge ja ilus. Kõndisin lillemüüjate juurde ja ostsin ühelt toredalt onult sületäie mustjaspunaseid gladioole. Täiuslik - minu must pluus, valge seelik ja sületäis punaseid lemmiklilli.

Koju jõudes, pärast lillede põrandavaasi paigutamist ja nautides selle enesehellituseõhtu tipuks ostetud külma Yardeni veini klaasitäit, oli jälle taaskord see hetk, pärast mida võiks vabalt surra.

15 August 2007

Muretelefon


Juhtun tihtipeale võtma vastu kõnesid, millest just vanemad inimesed kurdavad oma elumurede üle. Meie organisatsioon kahjuks tsiviilvaidlusi ei lahenda aga tihtipeale jääb mulje, et inimesel on lihtsalt vaja kellegagi rääkida. Nii ma siis kuulangi oma kiirel tööajal tundide kaupa probleeme korteriühistutega, laimavate naabritega, Eesti kliimat mittearmastavate autodega, jne. jne. Ja just nimelt lihtsalt kuulan. Minul pole vaja midagi muud rääkida, kui vaid õigel hetkel „mhmh, teil on õigus“ öelda. Kõne lõpus inimene tavaliselt tänab ärakuulamast ja on veidi rõõmsama meelega kui kõne alguses.

Inimesed, kuulake oma lähedasi. Lihtsalt võtke aega ja kuulake vahel. Kord nädalas tunnike näiteks vanaema või vanaisa tarbeks ei ole ju palju? Siis nad ei pea võhivõõrastele inimestele oma südant puistama. Ja mina saan oma tööaega riigile kasulikumalt kulutada.

14 August 2007

Vaidlus Punapea väljatoodud teooriaga.

Mina ei ole sellega nõus!
Mis võib tähendada muidugi ka seda, et igal tõestatud teoorial ongi erijuhud.

Aga mina tean raudselt mehi, kes küll seksivad palju aga on lollid kui lauajalad.

12 August 2007

Eesti Raadio küsib...

KÜSIMUS: Kas kõrvalautost südamlik-võrgutavalt lehvitav mees võib olla eestlane?
VASTUS: Kindlasti mitte. See pole meie rahvusele omane. Tegemist oli kahe väga toreda poolakaga, kes etendasid meile sõidu pealt kõrvaltautost pantomiimi „Kallid neiud, palun tulge meie autosse!“

K: Kas kaheksa naist suudavad kalarestoranis karjuda nagu kuusteist venelast?
V: Jahh, suudavad küll! Pärast seda kui me lahkusime jäi kogu söögisaal jumala vaikseks. Kuigi sinna jäi rohkem inimesi kui meid oli.

K: Kas Leigo järvel oli liiga palju rahvast ja kas me Rujaleidjat kuulsime?
V. Jah ja ei.

K: Kas saareblond piiga valas Leigolt lahkudes tagaistmel suuri krokodillipisaraid, samal ajal kui Raja Tiina Suzukiga metsa vahel manööverdades koduteed üritas leida?
V: Kahjuks jah.

K: Kas mina möirgasin Elmari saatel laulda?
V: Kindlasti mitte! Mida ei mäleta seda pole olnud.

K: Kas meil oli Otepääl ilgelt tore majake, kus saunatada, grillida ja chillida?
V: Meil oli lisaks sellele ilgelt toredale majakesele veel kraav, kuhu pärast sauna ööpimeduses paljalt sisse hüpata ja majakesesuurune telk, milles oli megalahe magada.

K: Kas naised suutsid ilma minuta õhtu jooksul ühe pudeli valget veini ära juua?
V: Ei suutnud, pidin selle pudeli hommikul silla peal jalgu kõlgutades ise tühjaks jooma. Mõningast abi sealjuures osutas saareblond piiga. Loodetavasti ta ei teinud endale liiga.

K: Kas üle Kärnjärve on ikka sama raske ujuda nagu nooruses käsu peale trenni teha samal distantsil?
V: Üldsegi mitte. Vabatahtlik ujumine soojas järves on lausa lust ja lõbu.

K: Kas mina, saareblond piiga ja Raja Tiina vahetasime ekipaaži, kuna eelmine autojuht tõi ettekäändeks sada asja aga tegelt ta ei jõudnud lihtsalt meie kolmehäälset kisa ära kuulata?
V: Ei, me vahetasime autot vabatahtlikult.

K: Kas me terve tee üritasime teineteisele karjudes selgeks teha, et ainult enda seisukoht on õige ja teiste oma ilmselge vale?
V: Aga muidugi!

K: Kas me sõime tagasiteel esimeses söögikohas, kus polnud järjekorda ja menüü oli väga ok?
V: Loomulikult mitte. Me sõitsime 70 km edasi, millest 20 km ummikus 1. käiguga. Siis leidsime järgmise söögikoha, kuhu vahetult enne meid jõudis sisse trügida bussitäis inimesi, kes imelisel kiirusel moodustas meie ja söögitädi vahele kahekilomeetrise järjekorra.

K: Kas ma lahkudes sain proua E.-lt kogu majarahva silme all Pluuto musi?
V: Mida kõike ei pea elus kogema….

K: Kas ma jäin rahule?
V: Jah, ja loodan, et teised kõik jäid ka rahule :)

10 August 2007

Mõttetud juuksemüüdid


Ei osanud oodatagi, et juuksevärvi totaalne muutus teisi palju rohkem puudutab, kui mind ennast. Ma olen täpselt sama inimene, sama iseloom ja täpselt samad lollid naljad. Ainult juuksevärv on nüüd palju ilusam.

Huvitaval kombel jagunevad arvamused suht täpselt kaheks: naistele meeldib ja meestele ei meeldi. Meeste silmis olen ma nüüd täiuslik bitch. Üllatus-üllatus, ma olen tegelt kogu aeg bitch olnud. See, et ma oma juuksevärvi muudan, ei muuda mu iseloomu.

Ei ole nii, et värvin juuksed punaseks ja voilà – tahan silmapilkselt seksida igas võimalikus ja võimatus asendis ja iga ettejuhtuva alfaisasega. Olen ikka mina – oma kriteeriumite ja teivashüppajatelegi alistumatu nõudmiste latiga.

Ei ole nii, et värvin tumetumedaks ja mu õhtud hakkavad mööduma sestpeale kettide kõlinal ja piitsa viibutades. Et peksan kõiki teelejäävaid kasse jalaga ja vean mehi kaelarihmapidi järgi, kandes ise ülipikki lakknahast saapaid.

Noh blondi kriteeriume ma muidugi täidan nii umbes 83-protsendiliselt. Aga ka see pole mu tõeline juuksevärv.

Lõpetaks selle naiste klassifitseerimise juuksevärvi järgi, ahh?

Kellelt küsida?

Raisk, kas elu ikka peab olema ühel hetkel tippsuper ja teisel hetkel sügavmasendavmust augusolek või on see mingi minu isiklik eripära? Kohati on küll selline tunne, et fakk, mängige teie edasi, mina enam ausõna ei viitsi… Laske mul lihtsalt olla. Ärge pärige ega üritage aidata. Ehk kokkuvõttes: 4 nädalat puhkust, et normaalseks inimeseks muutuda ja 4 päeva tööl, et olla taas seesama iseendaga ja maailmaga puntrasolev hädapätakas.

Ma tean oma harjumust, et kui asjad kipuvad kreeni minema, siis ma tahan palju kirjutada. Peamiselt oma lillade kaantega päevikusse. Aga vahel ka ekspluateerides oma blogi. Täna olen kasutanud mõlemat varianti, pluss tunniajast telefonikõnet ühe kalli inimesega, ja ikka ma istun unetuna oma läppari taga ja toksin tähti arvutisse. Tean, et kell on palju ja homme on tööpäev – ah, mis siis! Kuidas ma ikka lähen magama, peas tiirlemas kümme tuhat mõtet.

Kuidas on nii, et masendusse kukkumine käib ühe nanosekundiga aga sellest välja tulemine võtab tohutult energiat ja tahtejõudu? Kuidas suudab sigaretisuitsuhõng mu juustes mind panna silmapilguks end hästi tundma?

Ja kas peab kuumal augustiööl ikka kogu insektaarium lahtisest aknast sisse lendama? Aga ma näitasin neile, kuidas mu tolmuimeja võimsusega max 1400 watti imeb vilinal lae puhtaks.

09 August 2007

Tutvustan teile oma salalemmikut

Piinlik küll aga mis teha - see lugu meeldib mulle ilgelt.

Leave me alone

Tere tulemast minu maailma...hetkel.

Kaks patareid

Kui päev algab kahe – jumal teab kust tekkinud - patareiga laual mu sülearvuti kõrval ja sinnajuurde blondi tütarlapse seletusega, et talle öeldi, et kui ma neid patareisid näen siis ma hakkan naerma – siis ei saa selline päev mingiski punktis normaalsena jätkuda. (Muide, mu läppar töötab juhtmega, mitte patareidega. Ja IT-meestel pole üldse ilus naerda inimeste üle, kes emaplaatidest ja muust sellisest staffist muhvigi ei jaga.)

Ja nii ongi. Aina napakamaks läheb :)

No näiteks. Noored, kenad ehituspoisid askeldavad ümber laua ja mina üritan ükskõikset nägu tehes kohvi juua eriti elegantsel moel. Otse loomulikult läheb kohvitass ümber ja kohv valgub valgusekiirusel lauale laiali. (Läppari peale mitte tilkagi, ausõna). Oi ebaõnne.

Või et muidu ontlik ja viisakas ning kantseliite puistav direktor kommenteerib mu uut imagot sõnadega "ablas miisu".

Armastuse saar


Saareblond piiga nurises, et miks mu blogis reisikirjeldust ei ole. Pean kahetsusega nentima, et mul puudub oskus Gerald Durrelli kombel seda imepärast saart ja õhkkonda kirjeldada ja seetõttu pole ma isegi katsetanud.

Aga nagu alati olen ma rahva soovide osas vastutulelik olnud. Nii ka seekord.

On ütlemata positiivne reisi juures, kui lend kestab ainult 3 tundi ja 15 minutit. Eriti seetõttu, et olin paigutatud istuma sõbrannast eraldi ja inimese kõrvale, kellest ma isiklikel põhjustel absoluutselt lugu ei pea. Sihtkoht oli oma territooriumilt niivõrd tilluke, et lennuk maandus põhimõtteliselt patsti maha ja tõmbas siis kohe pidurit nii, et kere värises. Vastasel korral oleks saar enne otsa saanud.

Teine positiivne üllatus oli meie apartment- hotell. Otse loomulikult oli see kõige ilusam, mugavam, armsam ja parim. Ning seda ainult kahe tärni eest. Ja vaatamata sellele, et nädala peale eraldati meile ainult kaks ämblikuvõrguõhukest rulli tualettpaberit.

Päevad olid ühesõnaga öelduna puhkust täis. Kivide tagasilangemise krabin koos randa tulnud Joonia mere lainega, Korfu tuultest parkunud ihu, oliivipuude otsas sirisevad tundmatud putukelukad, muudest puudest kõrgemale sirutuvad küpressid, sini-sinine-tulisoolane soe meri ja puude rohelusega kaetud mäed. Siinkohal tunnengi puudust hr. Durrelli oskusest kirjeldada kogu seda hunnitut loodust ja tunnistan oma võimetust. Aga ilus oli.

Saarel elasid ainult ilusad ja sõbralikud inimesed. Ma pole kogu elu jooksul kokkugi saanud nii palju õhusuudlusi ja mitmekordset kinnitust, kui vapustav naine ma ikka olen ja et ma ei näe üldse oma vanuse järgi välja. Ma ei hakanud üldse kaalumagi nende komplimentide teaduslikult tõestatud aluseid, vaid lasin lihtsalt ilusatel sõnadel oma kõrvast sisse vuliseda.

Söögi ja joogi peale kulus hämmastavalt vähe raha. Ja mitte sellepärast, et me söönud ja joonud poleks. Kohalik pita gyros maksis max 2 eurot ja täitis kõhtu sama hästi kui 7 eurone praad. Oma hotelli läheduses oleva poe ostsime me odavast valgest veinist täitsa tühjaks nii, et hiljem pidime oma saaki tunduvalt kaugemalt koju tassima.

Ööelu….. hmmm.
Tahaksite teada jah??? :) No need, kes teavad mind, need teavad. Aga ilusad Itaalia poisid kõrvalmaja rõdul sumedas öös itaalia serenaade laulmas - see oli elamus. „Avanti populi“ laulu oskasin isegi kaasa ümiseda.

Korfu on Armastuse Saar. Vähemalt mina tundsin, et armastus asub just siin saarel. Ja kunagi ma lähen sinna tagasi – Temaga…

07 August 2007

Õnn hiilib õuele

Naljakas tunne on. Kuidagi kahtlaselt helge ja lõbus. Vaatamata sellistele mittetoredatele tõikadele, et pean jälle tööl käima, mu kabinet on remondis ja ma sain kõige vähem preemiat. Kuigi mul on isegi natuke kahju oma maailmavalu maha jätta. See oli suht harjumuslik osa minu päevadest ja öödest.

Vahel harva veel kimbutavad mind intensiivsed igatsuse hetked, mis on ometi talutavamad, kui pidev puudus millestki või nimetu ja piinav igatsus, et täita mingit tühjust endas.

See tühjus on vist täidetud nüüd igasuguste vahvate käikude ja inimeste ja elamustega. Ja teadmisega, et ei pea olema keegi teine, kes sind uskuma paneb, et oled ilus, armas ja väärtuslik. Et eriti armas on ise endale peeglist otsa vaadata ja avastada, et sa täitsa meeldid endale ja peale selle on sul veel kari toredaid inimesi ümber, kes umbes sama hästi arvavad.

Ja kas saab olla ilusamat sms-i kui tütrekeselt reisi ajal saadud „Igatsen! Sind.“

05 August 2007

Lõbulõpp

Läbi. Nii reis kui ka puhkus. Jäänud on vaid ilusad mälestused ning rumm koolaga ja reisilt kaasatoodud sidruniga mu klaasis…

Oli ahastamapanevalt ilusaid poisse, palju kohalikku veini ja üleüldse oli kokku palju kõike, mida üldse inimene oma suvepuhkusest oodata võiks. Oli mõttetute suhete lõppe, selginemisi, lugematu hulga raamatute läbilugemist ja arutut ning vastutustundetut raharaiskamist.

Tegelt ei ole kõik läbi. Kõik alles algab.