21 October 2015

Hetkeeluülevaade

Mis te arvate, kas sügisel ja looduse aeglase suremise ajal on hea tegeleda selliste kurvastavate asjadega nagu suhte lõpetamine ja kodu müümine? Õige vastus on, et ei, ei ole! Isegi vaatamata sellele, et kogu sügis on olnud vihmavaene ja päikeseline. Kui mingiks ajaks leiadki rõõme, mis tuju korraks üles pushivad siis mõne hetke pärast, ilma uut adrenaliinidoosi peale saamata, langeb tuju taas kolinal sügavikku.

Oeh, ausõna see depressioon ameerika mägede stiilis on hullult kurnav ja väsitav. Ja just täna juhtusin lugema artiklit kurnatud tahtejõust. Kui tahtejõud on ülekasutamise tagajärjel ära väsinud siis tagajärjeks on näiteks kontrollimatu kulutamine, tööde edasilükkamine, ebamõistlikud otsused või otsustamata jätmine, ülesöömine, alkoholi ja uimastite kuritarvitamine või vähene liikumine.

Noh, kontrollimatut kulutamist mul ei esine, sest endiselt jääb mul peale arvete maksmist kätte u. 200 EUR-i. Kuigi tegelt - oot, oot, kes ostis viimase kontol oleva raha eest Dima Bilani kontserdipileti? :) Aga noh, vaat seda ma ei saanud küll kuidagi tõesti kontrollida. Seda ma lihtsalt PIDIN tegema. Töid ma lükkan absoluutselt alati viimase sekundini edasi. Siis tulevad ka kõige paremad mõtted ja lahendused. Ebamõistlikke otsuseid olen vist ka kogu teadliku elu teinud. Ning otsustamata jätmised on minu puhul nii tavalised, nagu on tavalised ka selle otsustamatuse tagajärjed - reeglina hoop tagumikku, näoli mudas ja kogu olukord totaalselt perses. Ülesöömise ja vähese liikumise patud võtan kah omaks.

Artiklis kirjutati veel, et katsed näitavad, et kurnatud tahtejõuga inimene reageerib tavalisest tugevamalt – kurb film muudab eriti kurvaks, häiriv olukord tekitab suuremat hirmu ja ärevust, ärritutakse tavapärasest märksa rohkem ja satutakse kergemini meeleheitehoogu.




Nutan lahinal telekat vaadates, viimane kord Madisoni maakonna silla-filmi vaadates. Olen kergesti ärrituv, vihastuv ja närviline. Meeleheitehoogude osas ei hakka ennast kordamagi.

Aga samas. 

Leidsin endale huvitava massööri. Selg ei lubanud enam elada ja niimoodi ma end taaskord lihtsalt sundisin minema. Poole tunni kaupa ja ainult selga - see on maksimum, mida ma praegu suudan. Õnneks massöör on nõus selle formaadiga. Eelviimane kord ta küll hoiatas ette, et järgmine kord teeme nii, et oled sellili ja siis üritame puusakohti ja sättida. Aga see järgmine kord sattus sellisele päevale, kus mu endine asju välja kolimas käis ja õhtul oli kokku lepitud kodu näitamine potensiaalsetele ostjatele. Sel päeval ma mõtlesin et, ohei mingit lisastressi teistsuguse massaaži näol ma küll ei soovi ja olin juba valmis käega lööma ning loobuma. Õnneks ma taipasin ise törts oma mõttekäiku jälgida ja end korrale kutsuda - et missassja? marss massööri juurde - ütlen ausalt, et täna tahaks siiski vanamoodi ja kontrollitult. Massöör oli jumala taiplik, sai vist esimesest sekundist aru, et vaatamata hullumeelsele jutule on mul tõsi taga :)


Alustan, küll väga aeglaselt nagu ookeanilaeva ümber keerates, uut toitumist Erik Orgu kava järgi. Näiteks üks nädal olid Prismas sooduses tatragaletid, ostsin ja juba järgmisel nädalal julgesin paki lahti teha. Ma olin surmkindel, et need ei kõlba süüa, kuid üllatusin meeldivalt ja nüüd söön neid hommikuti merevaigu ja kurgiga. Kuigi kava järgi peaks vist muid asju sinna peale panema. Rapsiõli asemel ostsin oliivõli. Kookosrasva kohta mul on oma teooria ja seda ma väga süüa ei taha. Mind millegipärast hirmutab selle tahkumine. Mitte et see mingi kookosrasvatahkumisefoobia oleks, vaid et ta on meie kliimas võõras toiduaine, mis ei käitu siin samamoodi kui oma päritolumaal.

Teen pisut sportlikke harjutusi, mul on "Trennispikri" saated salvestatud, käin natuke teatris, vahel külas ja sunnin end suhtlema inimestega, mis siis et parema meelega istuks vaikselt koopas ja oleks kõigiga tülis.

Ja tead, miks ma seda kõike kirjutan. Ma olen päevi mõelnud, et ma ei taha taaskord kirjutada siia oma järjekordset vingu ja hala ja meeleheidet. Et ma parem ei kirjuta midagi. Aga ise loen tihtipeale just neid inimeste lugusid ja artikleid, mis räägivad rasketest olukordadest ja nendest väljatulemisest. Edasi pingutamisest ja mitte allaandmisest. Teadmisest, et raske läheb mööda ja siis tuleb taas midagi toredat. Nagu mu massöörgi rääkis, et mõnikord on elus nii, et ükskõik kui palju sa ei ürita, tee või punni - elus lihtsalt ongi perioodid, kus mitte miski lihtsalt ei suju. Ei suju ja punkt. Ja siis tuleb päev, kui sa vaatad üleni pilves taevasse ja näed seal äkki auku, kust paistab selge sinine taevas. See ongi märk, et nüüd hakkab sujuma. :) Ükskõik mis sündmus või lause või olukord võib masendujale anda korraks hingetõmbeaega ja usku, et läheb paremaks, äkki minu kirjutatugi demonstreerib, et olukord on sitt mis sitt aga ikka peab jaguma usku sellesse, et see sitt saab olema väetiseks ilusale elule. (vaba tõlgendus hr. Meri kuulsast tsitaadist)