11 February 2014

Kaalujutud: roheline smuuti

 Kuna ma Peterburis käies ühtegi normaalset söögikorda järgida ei saanud siis see tähendas, et kaks päeva pluss kolmas päev inertsist sõin ma valimatult kõike, mille järgi isu oli. Mis muidugi tõstis ka natuke kaalunumbrit aga mitte väga drastiliselt.

Nö karistuseks otsustasin teha 7-päevase kuuri tervislikke smuutisid. Täna tegin rohelise smuuti. Ütlen kohe ette, et see maitses päris jubedalt :)

Smuuti sisse läks pool kurki, peotäis külmutatud spinatit, poole laimi mahl, üks sellerivars, üks suurem õun ja vesi.

Huh, kui hirmus maitse. Kõige hirmsam selle asja juures oli seller. Lugesin küll, et soovitatakse alustada nii, et 70% puuvilja ja 30% köögivilja, et maitse kohe algul ära ei ehmataks. Aga kuna mustsõstrad ei jõudnud veel ära sulada siis ma otsustasin, et las jääb nii. Õnneks oli õun sees ja see mahendas piisavalt. Aga see seller.... Järgmine kord panen ilmselt ainult pool vart sisse. Homme katsetan hoopis Buduaarist  inspireeritud värskeltpressitud apelsini-peedi mahlaga.

Edit: Ma ametlikult vihkan sellerit! 

Kevad Leningradis

Viimati kui ma seal linnas käisin, kandis ta veel nime Leningrad :)

Igastahes käisime kiire tiiru Peterburis Superkangelase jõulukingitust realiseerimas. Kingituseks olid piletid Armin van Buureni tuurile "Armin only - Intense".  Ülejäänud kulutused tegime ühiselt ja jumal tänatud, sest Vene viisade maksumus oleks mul muidu rahakoti puhta tühjaks tõmmanud.

Reis algas kell 8 hommikul Lux Expressiga. Superbuss ma ütlen. Mugavad istmed, telekad iga tooli seljatoe taga, võimalus tasuta võtta kohvi-teed-šokolaadi. Tänu kampaaniale saime bussipiletid mingi 40% odavamalt ja kuigi me oleksime tahtnud rongiga minna, siis rongipiletite maksumus oleks tulnud u. 100 eurot kallim kui bussiga, ei tundunud väga ahvatlev. 6 tunni pärast olimegi juba vihmases Peterburis ja tänu Supekangelase arvukatele välislähetustele tundis ta linna ja metrooliine nagu vana mees ja minu mure oli ainult tema kannul püsida.

Metroorongid olid nostalgiliselt vanaaegsed ja tegid kohutavat müra. Ja metrooeskalaatorite juures valvasid spetsiaalses putkas punase pilotkaga mammid. Vaatamata rongide närusele välimusele, kasutas metrood väga palju rahvast. Moekad daamid istusid kasukates ja Gucci kotikestega, jalg üle põlve. Jalas otse loomulikult kõrge kontsaga saapad, millega mina käiksin ainult uksest viis sammu autoni. Soliidsed, hästilõhnavad ärimehed nahast portfellidega, noored hipsterid kõikvõimalike tehnikavidinatega ja siis otse loomulikult angoorarätikutega ja kilekottidega pensionärmemmed. Mina vahtisin täiesti ebaviisakalt suu ammuli kõiki inimesi. Põnev oli.

"Tänu" booking.com-i ja Nordea krediitkaardi uskumatult mõttetutele reeglitele ei olnud meil broneeritud hotelli. Õigemini oli aga see annulleeriti. Käisime siiski igaks juhuks sealt hotellist läbi ja saime pakkumise ööbida 5-kohalises ühistoas. Ei, tänan. Küsimise peale juhatati meid paarsada meetrit edasi järgmise hotellini, mis osutus täielikuks lotovõiduks! Olin juba arvestanud algsest palju suurema kuluga hotellitoale aga meil õnnestus 40 euro eest saada täiesti viisakas, puhas, soe ja mugav (Venemaal need ei ole iseenesestmõistetavad tingimused)  hotellituba hotellis U Fontana koos hommikusöögiga. Mis pealekauba asus kontserdipaigale palju lähemal. Viskasime seejärel asjad tuppa ja läksime lähikonda söögikohta otsima. Jalad hakkasid vaikselt juba tunda andma...

Leidsime väga laheda usbeki-kazbeki söögikoha, mis oli puupüsti rahvast täis ja esimene küsimus oli kohe, et kas meil reserveering on. On, on :D  Aga kaks inimest mahtus siiski kenasti ilma reserveeringuta pisikesse lauda. Mõnus melu valitses selles restoranis, ülevalt korruselt kostus muudkui mingeid pidulikke tooste. Söök oli ka täitsa hea. Tahtsin proovida ka kohalikku napsu, erinevad suured pudelid olid baarileti peal. Ainult, et Superkangelasel õnnestus tellida neist kõige jubedam - mädarõikanaps, mis maitseski nagu oleks üritanud juua mädarõigast. Päris õudne. Kusjuures Supekangelane ise mädarõigast üldse suu sisse ei võtagi. Ma isegi ei tea, miks ta arvas, et "hren" ei ole mädarõigas. :) Isegi mina tean seda.

Kontsert algas kell 22.00. Ja oli lihtsalt võimas. Noh, Armin ei saagi ju paha olla :) Megalahe oli veel see, et saalis ei müüdud alkoholi, ainult vett ja energiajooki. Superkangelasel muidugi silmad särasid juba alates hotellitoas kontserdile sättimisest saadik. Tee peal oli tal vaja kõike minu jõulukingitusega pildistada, sealhulgas poseerida 200 rubla eest väikese ahviga. Siis panime veel viimase raha, 2000 rubla ka käiku, et osta talle leti alt Armini autogrammiga T-särk.

Peo pidulik osa lõppes kell 5 hommikul ja siis hakkas Armin van Buuren keset saali vinüülide pealt afterpartyks diskot tegema. Kuigi see kõlas hästi ja kole kahju oli lahkuda siis selleks hetkeks olin ma füüsiliselt juba nii otsas, et enam lihtsalt ei jõudnud püsti olla ega ka kuulata.

Astusime need paar sammu läbi Park Pobedõ hotellini ja saime oma kõvad neli tundi magada. Äratus oli väga valus. See tohutu surmaväsimus kogu kehas. Vanaks olen jäänud, mis muud. Talongidega sai all kohvikus hommikusööki. Ja kuigi Superkangelane hoiatas mind ette, et ma valmistuks elu õudsaimaks elamuseks, polnud söögil siiski suurt häda. Jah, kohv oli lahustuv, herkulopuder oli liiga vedel, ülimagus ja üle ujutatud võiga. Aga juustuvõileib oli hea ja pannkoogid kondenspiimaga samuti. Lisaks anti veel tops kirsijogurtit. Mina sain küll kõhu mõnusasti täis.

Kuna tagasisõidubuss väljus kell 2 siis ega rohkem polnudki aega, kui kiire dušš ja check-out hotellist, et minna natuke toidupoodidesse tavaari ostma. Kusjuures eraldi kiitust väärib vannituba, mis oli küll teise toaga ühine aga teise tuppa polnud kedagi majutatud. Seega saime üksi laiutada. Vannitoas oli suur, puhtusest särav vann. Kõik on kindlasti märganud,  et ma olen veidi puhtusefriik. Igastahes pakkus duši all käimine mulle just selle vajaliku kuuma turgutuse ja värskenduse, et suuta jälle linna peale seiklema minna. Kahjuks ei jõudnud me ajapuuduse tõttu Nevski prospektile jalutama. Aga teine kord siis. Käisime hoopis paaris toidupoes ja ostsime põnevamaid produkte - barankasid, kondenspiima, kohukesi, viina, õlut jne. Ja kui me seal niimoodi suurel tänaval toidupoest toidupoodi jalutasime tundsin ma mõnusat kevadelõhna...

Seejärel tuttavasse metroosse ja Lux Expressi peale. Seekord oli buss viimase kohani välja müüdud. Kui tulles saime kumbki kahe tooli peal laiutada siis nüüd istusime koos. Õhtul kell 7 olime juba oma kodus ja kuigi kõik käis nii kiiresti, oli tunne nagu oleksime mitu-mitu päeva ära olnud. Lapseke oli kenasti vanavanemate hoole all ja pean uuesti ikka kordama, et ämm ja äi on mul ikka kuldsed.


05 February 2014

Kaalujutud: innustus

Oh, ma vaatasin põnevusega täna TV3-st "Kaalul on rohkem kui elu". Hea on ju teiste vigu vaadata ja ise sellest õppida. Kuigi ma olen söögi osas täitsa ree peal siis treeningute asi ei toimi mul üldse. Paha siga, mitu viga öeldakse selle peale.

Aga mul on alati hirmus kahju, kui näidatakse saateosalist, kes ei viitsi/ei taha/ ei jõua ennast kätte võtta ja saade läheb seetõttu täiega lörri. Kelleltki võeti ju võimalus ära, kes ehk oleks kaalulangetusega paremini hakkama saanud? Mida ma vaatan tund aega saadet kellegi vingumisest ja viitsimatusest ja lõpupildil on ainult kaunis meik ja uued riided ja tibatilluke pekikaotus.

Ja ometi on sulle antud selline seksapiilne treener nagu Erik Orgu, toitumiskavad ja tasuta trennivõimalused? Mida sa hing veel tahad? Tee ja tunne rõõmu! Noh minu jaoks võiks selles komplektis olla veel tasuta lapsehoidja :)  Ja treener peaks minuga iga treeningu koos olema. Innustuse mõttes. Et oleks, mida vaadata.

Aga seni pusin üksi. Korra näitas kaal 70,5 kg. Aga enne ma ei hõiska, kui 70-st on alla saadud.

03 February 2014

Kaalujutud: korrektsed numbrid

Sain ükspäev ühe lugeja käest sarjata, et mismõttes ma kaalun umbes 73 kg ja nagu mismõttes ma võtsin umbes 1 kg alla. Et kus on korrektsed numbrid??

Lugeja räägib õiget juttu. Mul on kodus mingi igivana saunakaal, mis näitab natuke suvalisi numbreid ja näiteks kaks kilo vähem kui mu õe kaal. Mistõttu õde käib tihti end minu kaaluga kaalumas :)  Patareisid ma pole sel kaalul vähemalt viis aastat vahetanud.

Ühesõnaga ma vajan uut kaalu. Nii  korralikku diagnostilist kaalu kui ka viisakat elektroonilist köögikaalu. Kohe kui ma raha saan ja võlad ära maksan, ostan ma endale sellise Beureri kaalu.

Köögikaalu ma pole veel suutnud välja valida: äkki selline, või oleks hoopis kausiga parem?

Võib jagada soovitusi. Aitäh.

02 February 2014

Sünnipäevasekeldused



Meie pisiprints sai 1-aastaseks. Ja seda ülitähtsat sündmust tähistasime me kolme peoga. Kõige pikema ja vaesema kuu lõpus kolm sünnipäevapidu :)  Aga ma ei hädalda,  vaid hoopis leiutan ja nuputan ja võtsime kõik külalised suurima rõõmuga vastu. Tänaseks õhtuks on kõik peod edukalt möödas ja ma tunnen, et mul on väsimusest juhe koos. Juhe oli nii koos, et panime õhtul lapse vanni ja siis tuttu ja siis ma tund aega imestasin, miks vaene beebi nutab ja magama ei taha jääda. Kui äkki läks pirn pea kohal põlema - laps ei saanud oma õhtust putru! Panin siva vee keema, tõin pidžaamas lapse söögilaua äärde ja tegin kähku pudru valmis. Ja nüüd ta siis magab õndsat beebiund ja mina tunnen end törts rongaemana.

Seda tahtsin ka veel rääkida, et olen isetehtud koogi-usku ja mulle täitsa meeldib küpsetada ja retsepte otsida. Aga seekord otsustasin tellida vahva tordi hoopiski Tordihaldjalt . Imeilus ja maitsev tort oli. Aga mul ei lähe meelest need külaliste pikaleveninud näod, kui selgus, et ma ise ei teinudki midagi, vaid hoopis tellisin :)  Oh seda pettumust. Ja samas mõnusat tunnet, et minu kookidest hoolitakse. Oleks mul vähegi kunsti- ja kookide dekoreerimise annet, hakkaks ka tähtpäevadeks kooke küpsetama!

Ja viimase teemana - beebipoiste riided :(  Ma jooksin päris mitu poodi läbi ja ei leidnud mitte midagi! Mitte midagi nunnut, mida sünnipäeva puhul pisiprintsile selga panna. Samas roosasid ja vähemroosasid kleite oli kümnes valikus. Aga poisteriided on õudsad ja edaspidi hakkan ma sedavõrra suurema hoolega internetipoodides surfama, et leida riideid, mis mulle meeldivad. Ainus ost oli pisike kikilips Stockmannist ja see nägi küll üliarmas välja.

Ja ei, ma ei ole kanaema :)