29 December 2013



Mina vist küll see aasta eriti hea laps (õigemini naine) polnud. Kui paljud naised lugesid oma kingituste nimekirjas üles kuldsõrmuseid, reise, kalleid käekotte ja kvaliteetkosmeetikat, siis minu Jõulumees jättis mind tühjade pihkudega...

Õnneks oli kingitusi tütrelt, headelt sõpradelt, ämmalt-äialt ja isegi eksabikaasalt. Ja noh, ise tegin ka ju endale lukskingituse.

aga ikkagi tahaks natuke vinguda... Mida mõtleb mees, kui ta oma naisele kingitust ei tee?

21 December 2013

Sündimata jäänud jõuluime

Estravel sai oma FB lehel hiljuti hakkama väikese turundusliku apsakaga. Originaalis nägi see reklaam välja umbes nii, et "kus veedaksid sina oma unistuste aastavahetuse? kirjuta meile ja me teeme su unistuse teoks!"
Nagu ei või olla? Päriselt? Tormasin kohe kirjutama.

Panin kirja oma südantlõhestava loo eelmisest aastavahetusest ja mõtteis juba arutlesin, et kus ja mis ma saadud auhinnaga ikkagi teen, sest see aasta on mul vahva pidu organiseeritud ja kuskile reisile ma nüüd küll sõita ei saaks. Aga siis, vaat kus lops ja upsideizi, võttis Estravel vabanduste saatel oma suurejoonelise lubaduse tagasi ja muutis kärmelt FB reklaami. Unistused teevad nad küll teoks aga raha peab sul ikka endal olema. Selgus, et ma olin kirjutanud kurtidele kõrvadele ja pimedatele silmadele.

Siis mul hakkas oma loost kahju ja ma otsustasin ta siia postitada:

Kus ma veedaksin oma unistuste aastavahetuse?


Olen juba aastaid unistanud aastavahetusest mõnes tõelises suurlinnas. Julgelt ja suurelt unistades võiks selleks linnaks olla New York! Olen lugenud, et seal Time Square´il toimub üks maailma suuremaid uusaasta vastuvõtte. Aga miks mitte olla sel ajal näiteks Pariisis või Roomas...

Ma millegipärast usun, et selliselt, kuidas möödub su aastavahetus - selline tuleb ka uus aasta. Eelmise aastavahetusega juhtuski äpardus. Kuna ootasin viimast kuud beebit, polnud kuskile suurele peole minek mõeldav. Esiteks poleks ma sobivat kleiti leidnud ja teiseks ega hästi poleks jaksanud ka. No hea küll - plaanisime kaaslasega koduse aastavahetuse. Mitte et ma nüüd mehe peale kaebaks :) aga kõik oli sel õhtul valesti ja kõige tipuks ladistas vihma sadada ning kui me kesklinna ilutulestikku vaatama sõitsime, jäime me autoga ummikusse. Suure kõhu ja villase mantliga polnud tahtmist vihma käes linna poole jooksma hakata. Nii ma siis istusin autos ja nutsin suurest enesehaledusest. Ja minu arust läks see aastagi kuidagi haledalt ja vesiselt.

Ning sealsamas autos andsin endale ka lubaduse - annan endast alati maksimumi, et aastavahetus oleks eriline, särav, pungil headest emotsioonidest ja las õnnepisarad siis voolata! 

20 December 2013

Jõulumenüü 2013

Eelmise postituse pildilt on lisaks purusele köögipinnale näha tükike tahvliserva, kus on kirjas "juustukook".

Kohe ma räägin sellest lähemalt. Nimelt see aasta kargas mul pähe idee, et miks mina üksi pean pead vaevama sellega, et mida jõulude ajal lauale panna? Üks ei taha liha, teine ei taha kala, kolmas keeldub pardist...Issandtuletaevasmulleappi.

See aasta on siis selline kord - küsisin igaühe käest tema lemmiktoidu nende toitude hulgast, mida ma valmistanud olen. Nimekiri sai selline:
Pilaff
Pliinid kalamarjaga
Napoleoni tort
Lasanje
Juustukook

Lisaks tuleb veel Superkangelase ema tehtud kapsad, veidi kartulit ja verivorsti. Võibolla ka kartulisalat. Vaatame seda asja. Rahu majas ja kõik õnnelikud.

19 December 2013

Jõulukingitus iseendale



Mulle lihtsalt tundus, et ma olen sellel aastal ühe luksusliku kingituse välja teeninud :) Ja ma valisin endale selleks Stellariumi jõuluboxi.

Kingitus oli juba seegi, et boxi toimetas kätte Stella K. Wadowsky isiklikult. Lihtsalt niimoodi tuligi šiki rohelise kübaraga otse koduukse taha ja ulatas suure punase lehviga kokku seotud paki. Õhin oli muidugi niiiiii suur, et harutasin paki kohe lahti. Pärast panin kokku tagasi, et pilti teha :)

Üllatuspaki eest tuleb maksta 50 euri aga paki sisu on väärt üle 100 euri. Tegin tõhusa uurimistöö, et Superkangelasele tõestada, kui väärtuslik kingitus mul on. Tema muide arvas üldse, et mingi mees raudselt tõi mulle nii uhke paki.

Kuivõrd mu tütreke on ka juba meikimisikka jõudnud siis osad asjad sai ta endale - näiteks Maybelline Colorama sinise küünelaki ja Adeni pikendava ripsmetuši. Ise ma rõõmustan tohutult Versace deosticki, Adeni silmalaineri, Avoni Planet Spa kehakoorija, Max Factori jumestuskreemi, Nurme teepuuseebi ja Kodutuli lõhnaküünla üle. Lisaks oli pakki puistatud ka mõned lõhnatestrid, Diori näopuhastus minitooted ja Kiehlsi kreemid.

Siuke ilupostitus siis minu poolt teile kõigile üllatuseks ja kaunist jõuluaega!



11 December 2013

Küsimuste küsimus

Miks ja kuidas juhtub nii, et kui võtad meheks tüübi, kes on ilus, kuldsete kätega ja seksi täis,  siis nii umbes 5-aastase kooselu järel on temast saanud  vinguv, rääbaka välimusega soss-sepp, kes ei tule öösiti koju või magab voodi teises ääres.?

Kas tõesti on see minu viga?

05 December 2013

Kehakaaludraama

Jah, nüüd on aeg draamaks.

Siiamaani lasin oma "noore ema" staatusel liugu. Kuigi tegin siin ja seal väikseid edutuid üritusi kehakaalu vähendamiseks. Näiteks panime õega välja auhinna 100 eurot sellele, kes kuu ajaga võtab 5 kg maha. Ehk siis kaotaja maksab võitjale. Ponnistasin aga lõpptulemusel ebaõnnestusime mõlemad. Siis ma liitusin kaalustalla.ee 60 minuti programmiga. Mõtlesin, et see on imelihtne - beebi magab, mina treenin. Reaalsus oli selline, et siis kui mina sain trenniriided selga ja pool trenni tehtud, ärkas laps üles. Ütleme nii, et see ajas mind piisavalt närvi, et mitte enam uuesti proovida. Sööke ikka valisin ja uurisin aga lõpuks lõin käega.

Ja nüüd ongi aeg lausuda need kuldsed sõnad -  ma tunnen, et kehakaal mõjutab mu elukvaliteeti! Esiteks pole mul midagi selga panna. Ja siis kui saan selga surutud siis ma näen välja nagu sardell. Ma ei vaata enam peeglisse, sest ma ei meeldi endale. Õnneks meil pole uues kodus peegleid ka :) Teiseks ma ei tunne ennast atraktiivse või seksikana, pigem häbenen oma rulle kehal. Kui ma lähen veekeskusse siis ma panen lihtsalt oma bikiinid selga, peeglisse ei vaata ja teen enesekindla näo, sest ma olen ju beebiga! Ma võingi siuke praegu välja paista. Aga tegelt ma ei taha selline olla. Ja olgem ausad, nüüd ma saan isegi aru miks mõned naised ainult pimedat ja paksu tekki armastavad...

Pea igal õhtul enne magamajäämist ma arutan endamisi, et palun saatke mulle mingi võti, mis aitaks probleemi lukust lahti keerata ja kaalul kukkuma hakata. Ainult, et see ei tohiks olla mingi jõle haigus või mõne jäseme kaotus.

Trenni jaoks ma hetkel head aega ei leia. Superkangelase töögraafik on liiga kaootiline ja spordiklubi lapsehoidja kätte jätmiseks laps veel liiga väike. Igapäevaseks spordiks on praegu 1-1,5 tundi vankriga jalutamist. Magusasöömise kontrolli alla saamine on teine komistuskivi. Palju lihtsam on hommikul kohvi kõrvale tükk kooki või paar Nutellaga saia süüa. Siuke väike naudinguhetk kodusolevale emale ning kiire ka. Võileibade järgi pole mul isu ja pudru tegemine võtab liiga palju aega. Selle ajaga jõuab laps nii umbes viis korda peaga vastu maad kukkuda. Beebi uneajad on sisustatud kõikvõimalike majapidamis- ja kirjutamistöödega. Mõne uneaja ma lihtsalt istun puldiga teleka ees või arvutis surfates ja mitte midagi kasulikku tehes, sest ma olen lihtsalt tüdinud ja väsinud kõikidest kohustustest.

Minust on loll loota, et vingudes ja mitte midagi muutes kaal umbes 10 kilo kukuks. Mul oleks hädasti vaja Suurt Stiimulit. Aga see raibe ei jõua kuidagi kohale.

04 December 2013

Apelsin

Ma tegin seda uue teleseriaali "Vivian" testi, et kas olen naine nagu apelsin või hoopis kartul. Õigluse mõttes ma ütlen kohe ära, et tegin seda testi kaks korda. Esimene kord olin muidugi kartul. Esiteks ma solvusin ja siis mõtlesin, et mida kuradit ja tegin testi uuesti. Sest ma sain aru, milles uba. Ja kui ma panin otse südamest tulevad vastused siis ma sain apelsiniks :)

Lihtsalt, et kartul on see naine, kes mõtleb alati enne kõigi teiste ja siis alles enda peale. Et kõike tehakse mehega koos, koos kannatatakse ja isegi petmise puhul ei visata kohe meest välja, vaid kaalutakse ja antakse uus võimalus. Ma panin ka esmalt need vastused - et ikka koos. Aga kui ma panen käe südamele, siis ma tahan et mees oleks Mees ja tagaks mulle turvalise ning kindlustatud elu. Ja petmist ma kah andeks kindlasti ei anna. Pärast petmist on jutt lühike - uks on seal.

Jäin mõtlema, et kust tulid need kartulnaise vastused esimesel korral. Et nii on õige ja sajandeid ongi naised leplikumad ja allaheitlikud olnud? Et miski korralik kasvatus sundis mind nö õigesti vastama?

Ma ei taha kartul olla aga siiski elan suht kartulnaise elu.


28 November 2013

Beseeneedus

Sellest hetkest peale, kui ma kiitlesin sõbrannade ees, et "Ohh, besee tegemine - see on imelihtne!", tabas mind beseeneedus.

Vaarika-beseerulli küpsetades lendas esimene besee otse prügikasti. Sest ta oli lame, kerkimata, pehme ja küpsetuspaberi küljes kinni mis kinni. Kusjuures eelmistel kahel korral õnnestus besee suurepäraselt! "Okei", mõtlesin, "vale retsept ja soorituspinge...". Teine besee tuli välja imeline.

Täna hakkasin tegema Pavlovat. Kooki, mille sisse ei tohi kukkuda mikrotilgakestki munakollast! Ja mis juhtus minul? Esimest korda elus kukkus pool munakollast läraki keset munavalgeid. Ja ürita nüüd seda munakollast sealt kätte saada, eks ole. Võimatu. Kauistäis munavalgeid lendas kraanikaussi ja voila - munad otsas! Õhtul kell 10. Mis nüüd saab? Superkangelane pani autole hääled sisse ja uhas linna peale mune ja kokakoolat (rummi) jaoks tooma. Kõigepealt närvi rahustuseks üks kokteil ja siis alustan Pavlovaga otsast peale.

Kusjuures ka Pavlovat olen ma teinud lugematuid kordi ja kõik korrad on ka õnnestunud. Ilmselt sõnasin nüüd jälle ära.

06 November 2013

Ei ole tänamatumat tööd kui söögitegemine! Kaks tundi ahjus olnud toit kaob viie minutiga laualt. Ning erilised miinuspunktid mulle veel selle eest, et ahjus oli aint 270 grammi veiseliha. Tõeline energia raiskamine...

Ja kõige tipuks sai täna Superkangelasest tänu uue sugulase sünnile vanaonu :D.  Minu noor elukaaslane on vanaonu, kae nalja. Minu juuksed on küll hallid aga siiski olen ainult ema ja õde ja tädi.  Ei ühtegi "vana" liidet minu sugulusastmetele. Hurraaa!

Ning et jutt veelgi segasem saaks, räägin teile ühest heast ideest - ainult naistest koosnev remondibrigaad! Eriti neile naistele, kelle mehed iga kodutööga lõputult kummi venitavad ja lahenduste asemel vabandusi otsivad. Tuleme teeme teile töö ära.

Esimene tellimustöö on minu kodus tapeedi panek.

25 October 2013

Leivasupp

Nagu näha, ega mul muud targemat polegi teha lapse kantseldamise kõrvalt kui poes käia ja süüa teha. Mäletan, et esimese lapse beebiaastatel viisin ka läbi igasugu kulinaarseid katsetusi, näiteks peedikotlette.

Nüüd (taas)avastasin olude sunnil leivasupi. Kõigepealt oli mul kõvaks ja käest ära minemas kaks leiba. Üks neist oli lausa Saksamaal kaks nädalat komandeeringus käinud ja siis sealt pea puutumatuna tagasi tulnud :) Õige Eesti must leib!

Leivasupi keetmine on imelihtne, ausõna! Põhiretsepti võtsin Nami-namist. Retsepti juures ma loen alati kommentaarid ka üle, sest sealt leiab tihtipeale häid soovitusi. Seekord näiteks saumikseri kasutamise soovitust sõelaga mässamise asemel.

Ühesõnaga võtsin mina leiva, leotasin seda vees, panin keema, keetsin pehmeks, püreestasin saumikseriga ja panin uuesti keema. Segasin juurde suhkru ja kaneeli. Kaneelikoort ja rosinaid mul polnud. Rosinatele ma isegi läksin poodi järgi aga ikkagi ununes osta. Jõhvikamahla ka polnud. Rosinate asemel kasutasin leotatud goji marju ja mahla asemel pigistasin törtsu sidrunimahla. Ning et kogu kupatus luksuslikum ja maitsvam saaks, riivisin paar rida tumedat šokolaadi ka sisse.

Te lihtsalt ei usu kui hea see leivasupp on. Mina söön seda hapukoorega, superkangelane külma piimaga. Leivasupi keetmise järgsel hommikul tõusis tema kahjuks varem ja sõi ise kohvi kõrvale viimase portsu ära. Mina olin ka unistanud selle söömisest....

15 October 2013

Hõbekuusepoeg

Oh, ma olen juba mitu päeva tahtnud kirjutada sellest, kuidas meie perre sattus üks eksinud hõbekuusepoeg. 

Kõigepealt olen ma juba siiakolimisest saati unistanud, et me peaks oma murulapikesele kindlasti ka ühe kuuse istutama. Mida saaks siis jõulude ajal ehtida ja mis rõõmustaks meid oma igihalja iluga. No nii luuleliselt ma umbes mõtlesingi :)

Isegi otsustasime ära, et kindlasti istutame hõbekuuse. Siis vaatasime korra aianduskeskuses hindu. Ning mõtlesime veidi oodata. No umbes nii kaua kui hõbekuuski tasuta jagama hakatakse.

Aga siis juhtus selline lugu, et beebi 8-kuu sünnipäevale saabusid ämm ja äi väikese, räsitud hõbekuusepojaga! Äi oli sõitnud mööda maanteed ning äkki teepervel märganud kahte, ilmselt mõnest koormast pudenenud kuuseistikut. Juured kenasti pakitud aga oksad kukkumisest ja võibolla ka teiste autode poolt ülesõitmisest pisut vigastatud. Igatahes tõstis äi ühe kuusekese, meie hõbekuusepoja, pagasnikusse, et see meile tuua. Kusjuures meie polnud oma hõbekuuse-unistusest kellegile rääkinud. 

Nüüd ongi see väike vapper hõbekuusepoeg meie aias ja üritab kasvama hakata. Hoiame teda hellalt.

12 October 2013

Juustuvõileivad ja rummikokteil

Tegelikult oli veel üks Nutellaga sai ka.

Laupäevaõhtu. Nädal sellest kui Superkangelane taas komandeeringusse sõitis. Nädal mõnusat omaette olemist. Ma tean, et on natuke õudne ja hirmus tunda ennast hästi, kui teinepool kodus pole. Aga mis parata, nii see on. Muidugi ma igatsen ka ja tunnen puudust.

On aega endale ja oma ilusatele mõtetele. Et miuke elu tegelikult olema peaks - roosamannavahuline. Vajadus vaadata eepilisi armastusfilme. Kus armastus on SUUUUR aga siis üks osapooltest sureb ära. Elioni videolaenutusest tellisin "One day". Hästi kurb armastusfilm sellest, kuidas koosolemise aega jäi liiga väheks. Kinos "Diana". Jällegi kurb-kurb film sellest, et vahel ei piisa armastusest. Kuigi päris-Hasnat väidab, et film ei saanud nende armastusloole ligilähedaltki pihta, siis mina ütlen, et just selline väide klapib täpipealt filmi-Hasnati olemusega.

Seega said kaks naist, kes armastasid liiga palju, õnnetul kombel surma. Mitte et ma sellest mingeid järeldusi teha tahaks... Aga pean tunnistama, et minul isiklikult on raskusi lahkelt ja avatult armastamisega. Minul kohe keel ei paendu kallimale otse näkku ütlema, et ta on mulle tähtis ja noh tegelt ma ikka armastan ka teda. Päris palju. Isegi eepiliselt.

Vahel aga on elus jällegi hetk, kus  "ma armastan sind" lipsab üle huulte täiesti vales kohas, valel ajal ja inimesele, kes kunagi ei tohiks sellest midagi teada. No näiteks üheöösuhte ajal. Mina ei tea kuidas teiste naistega on aga minul toimib üheöösuhe ka ainult tunnete abil. Sellist värki, et ma partnerist karvavõrdki ei hooli, pole olnud. Aga teavitada üheöösuhtepartnerit armastuse olemasolust paneb tüübi ikka väga kärmelt jalast heidetud sokke ja pükse otsima ja ukselingi järgi kobama.

Ja reaalelu siis ongi selline, et kui kallim on kaugel siis on armastus ia igatsus aga kui tuleb koju, tahaks kohe ukse peal panniga üle kukla anda.






10 October 2013

Jõulud sügisel?


Ma vaidlen oma sõbranna ja oma õega. Nemad nimelt ostavad jõulukingitused ära juba hiljemalt septembri lõpuks. Mina ütlen, et midassja? Pool jõulurõõmust on ju kingituste ostmine! Okei-okei, poodide ülerahvastatus ei meeldi mulle ka väga. Tuleb lihtsalt aega valida ja kindlates poodides käia ja muud trikid. Aga minu meelest on väga mõnus käia poodides, mille akendel on jõulukaunistused, kui väljas sajab lund ja kõikjal mängitakse jõulumuusikat. Mul pole praegu ideidki, mida ma oma lähedastele kinkida tahaksin. Kusjuures ideede väljamõtlemine on ka püha jõuluüritus - soovitavalt hilisõhtul väikese veiniga.

Samas selles osas ma ei vaidle vastu, et õe ja sõbranna varem-ostmise-süsteem aitab oluliselt raha kokku hoida. Ja kaubavalik on ka raudselt suurem. Sest kõik pole ära krabanud neid ruudulisi lambavillaga toasusse nr 39  :D

Šoppamine septembris on lihtsalt šoppamine ja selle käigus ostetud asjad tuleb omanikele tseremoonitsemata ja pakkimata kätte anda. :) Mina näiteks tegin täna mõnusa tiiru Rocca al Mares. Kui suur laps koju jõuab, saab ta endale uued püksid otse moemekast - H&M-ist!

25 September 2013

Kuidas emadelt nende raha lihtsalt ära võetakse

Kõik sai alguse sellest, et käisime lastearsti juures, kus selgus, et minu Väikese Paskaagi kaalukõver ei kõverdu mitte ülespoole vaid pigem allapoole. Ehk et muidu ponks poiss, välja ka ei näe nagu nälgiks aga suvekuudest saati kaalu juurde ei tule. Arst andis meile kaasa Friso jätkupiimapulbripurgi ja soovitas seda beebil umbes viis korda päevas sööma hakata.

Lutipudelit ta mul põhimõtteliselt ei võta. Seega küsisin targematelt inimestelt nõu ja suundusin Roccasse beebipoodidesse Tommee Tippee nokatassi otsima. Ühtlasi mõtlesin sama soojaga vaadata ka talvemütse ja -jopesid, sest sügise saabumine üllatas ebameeldiva 6-kraadise ilmaga.

Tassi leidsin, mütsi leidsin, kuid miski paha vaim sundis veel mind ümber nurga minema ja Chicco poodi sisse vaatama. Ja seal jooksis müüja põhimõtteliselt mulle ukse peale vastu, käes Unistuse Kombekas minu beebile! Selline!


Pildi ma krahmasin internetiavarustest.

Kas pole nunnu? Ja juurde veel sobivates värvides tutiga talvemüts. Ohissand see kombekas lihtsalt võitis mu südame ja röövis mu rahakotist ei rohkem ega vähem kui 100 EUR-i. 100 EUR-i!!? Siis ma mõtlesin, et millal ometi tuleb see aeg, mil ma enda peale raatsin 100 eurot kulutada? Kas kahe lapse ja suure majapidamise kõrvalt saabub kunagi see hetk, et ma ostan endale midagi ilusat, mis maksab 100 euri?

Äkki pensionieas? Kuigi ka siis on enam kui kindel, et raha voolab lihtsalt lastelaste nunnutamisele.

04 September 2013

Spam?

Selgitage asjatundmatule, mis värk see on, et ühte postitust on vaadatud ligi 500 korda (tavaliselt kõigub number 30-70 vahel) ja sellel on tohutult spam-kommentaare?

02 September 2013

Väike ahne tüdruk

Mallu jagab oma blogis suures koguses ihaldusväärset staffi. Väike ahnik minu sees tõstis pead ja nüüd hoian pöidlaid pihus, et kõik selle nodi endale saaks!

Loosivõit asub siin!


30 August 2013


Tuli siin õhtul õega juttu auradest ja ma nalja pärast küsisin, et "Mis värvi minu aura on?". Tema natuke vaatas mõtlikult ja mõne aja möödudes teatas, et "Pruun."

Mina seepeale, et öhöhhööö, ähhähää, aurad on vikerkaarevärvides ja pruun nüüd küll vikerkaarevärv pole! Aga oh, kuidas ma eksisin.

Siin on kirjas, et :

Pruun 
Pruunid toonid näitavad üldiselt energiataseme ja elujõu langust, mõnikord ka valu, kuid sel juhul on need peamiselt koos mustade toonidega. Üldiselt võib öelda, et mida tumedam pruun, seda halvem on aura selle osa energeetiline seisund. Mudakarva rohekaspruun on kehva tervisega inimeste puhul tavaline, see võib tähendada patoloogilisi probleeme, kui aga värvusest on haaratud aura ülemine pool, võib tegemist olla ka mentaalsete probleemidega. 

Ütleme nii, et ma pole aurausku aga see lugu võttis korra sõnatuks.

28 August 2013

Kirjutamine kui teraapia

Depressioon tuli vahepeal siin koju tagasi. Kuu aja vabaduse asemel ainult närused 10 päeva.... Tuli koju ja tülid algasid.

Ühel hilisõhtul saan sõnumi "Koju tagasi ei tule. Aga lapsega tahaks vähemalt nädalas korra kohtuda". Nagu midaasja? Selge. Mängureeglite kohasel tuleb nüüd härrale helistada, et ta saaks surnumatja-häälega vastu võtta ja küsida minult, et mida ta tegema peaks?

Mina tean väga hästi, mida üks mees tegema peaks - olema hea mees oma naisele ja hea isa oma lapsele. Iizibriizi. Laon talle siis selle tarkuse kenasti telefonitorusse aga lisan juurde, et ta ma ei üritagi teda kojutuleku osas ümber veenata ja ta peab ise aru saama, mida ta oma elus teha tahab. Side lõpp ja magamaminek.

Kell 4.51 varahommikul tundus härrale, et tegelt ta ikka tahaks koju tulla. Aga kuna ta suures jonnihoos oli ennist võtmed maha jätnud ja mina lahtise uksega reeglina ei maga, siis juhtus selline kurb lugu, et mina magasin sügavat und selle asemel, et Superkangelast vääriliselt punase vaibaga vastu võtta.

Ütle nüüd, issand jumal jeesus, mida ma olen kas siis eelmistes eludes või praeguses nii halba korda saatnud, et ma täna nõnda kannatama pean??

25 August 2013

See võiks ja peaks olema pildipostitus. Sest siis oleks mu jutul palju rohkem maiku. Aga kuna ma fotokat igal pool kaasas ei kanna ja olen oma seltskonnas ja suguvõsas veel see viimane üksik vaal, kes kasutab Nokia 3720 mobiiltelefoni, mis ei tantsi ega löö trummi, siis neil kõikidel põhjustel mul pilte lihtsalt pole. Ei, pidage, mul meenus üks vaal veel, kellel nutikat pole! :D Lemmikbeib.

Niisiis peate mõne koha peal lihtsalt silmad sulgema ja üritama ette kujutada minu vahvat nädalavahetust.

Laupäeval pakkus meie väikese lapse vanaisa, et ta läheb beebiga hea meelega jalutama, kui mul on äkki vaja kuskile minna. Otsest vajadust polnudki aga ega siis head pakkumist saa mööda lasta. Õnneks tekkis kohe ka õel (õde-õel) Nõmme turule mineku plaan ja sinna me siis neljakesi - õed tütardega - sättisimegi. Algul ma nagu ei tahtnudki midagi osta. Õde jahtis Eesti õunu. Vaatasin ja vaatasin neid turulette ja äkki oli mul sada tahtmist ja null kotti tavaari jaoks. See aga ei takistanud mul kokku kahmamast lillkapsast, ürtidega talujuustu, brokkolit, ploome, mustikaid, õunu ja kurke. Osa asju oleks veel tahtnud aga enam ei mahtunud ja ilusad porgandid jäid meist maha. Kell ka tiksus halastamatult kojuminekuaega ja ainus positiivne külg oli kiirustamise juures see, et pontšikubaari ei jõudnud. :)

Väike laps oli jalutamast tulles maruheas tujus. Kuni magamaminekuni. Ja kui ta juba õndsat und magas, sõime meie suure lapsega ürtidega talujuustu ja näkileiba ja mina õhkasin ilusa päeva lõpetuseks ning lubasin endale klaasikese Radlerit juustu kõrvale.

Pühapäeva hommikukohvi kõrvale mustikakooki mugides ootasin rõõmsalt taas ämma ja äia külla. Ämm oli lubanud tulla õpetama, kuidas baklažaane nii teha, et välja tuleb seenemaitseline mögin. Äi aga läks taas lapselapsega õue omi jutte puhuma. Mina ei tea, mis nemad seal räägivad, aga tagasi tulles on laps alati heas tujus.

Meie siis ämmaga vaaritasime ja puhusime igast naistejutte söögitegemise kõrvale. Näiteks restoranides käimisest. Pole midagi hirmsamat siin maailmas, kui ise natuke süüa teha osates sattuda restorani, mille toidud ei kõlba. Mul on õnneks väga üksikud sellised kogemused. Ämm räägib  et "milleks restoranid?  teen kodus head süüa, panen küünlad põlema ja me võime tantsida ka, kui Saša tahab."

Oh, mul pöördus selle jutu peale kohe sisikond kadedusest tagurpidi. Mismõttes temal on sellline mees, kellega saab kodus romantikat teha ja küünlavalgel tantsida. Ja miks mul sellist pole?

Nüüd ootab mind veel pühapäevaõhtune poeskäik ja lemmitegevus-triikimine. Loodetavasti teil ikka kerkisid mõned elavad pildid silme ette.

23 August 2013

Selja eri


Huhh, ma üritasin praegu venitusharjutusi teha..... Otsisin kõige kaunima video, et oleks ikka motivatsiooni ja meeleolu ka. Paar harjutust tegin ja siis hakkasin juba valust hinge kinni hoidma. Pikaliharjutusteni põhimõtteliselt ei jõudnudki. Olen kange nagu puuhobune! Päris ehmatav kogemus.

Kohe asun tegutsema mingite lahenduste leidmisega.

16 August 2013

Nii, mul on nüüd umbes täpselt kuu aega, et oma elu ja asjad ümber mõelda, rekalibreerida, paika sättida.

Kõik on kuidagi kole kiiva kiskunud. Nii kiiva, et ma juba mõtlesin, et kas tõesti see tohutu "ämber peas" - armastus ongi nüüd jäädavalt läbi...?  Igatahes ma ei tunne seda enam. Pigem tunnen kergendust, kui teinepool kuuks ajaks komandeeringusse sõidab. Siis jäävad ära need igapäevased nääklemised, riiud ja vääritimõistmised.

Aga kuidas seda head aega tagasi saada? Võtan kümme kilo maha, unustan kõik oma tahtmised ja kiidan kõiges mehele järgi? Mis veel eriti oluline - unustan selle "MEHE MUSTADE TEGUDE NIMEKIRJA" mis mul kuupäevalise ja kellajalise täpsusega peas on? (Isegi eksabikaasa paturegister on veel peas).

Mul on kuu aega mõelda.


01 August 2013

Kui juuni on suve ootamise kuu, juuli on ÕIGE suvi siis august on suvelõpp ja kurbus.

Umbes samasugune tunne on vist siis kui oled nii umbes 80-aastane, tunned et elu hakkab otsa saama. Mis tehtud, see tehtud. Mis tegemata, see jääbki tegemata.

Mul on siuke kahtlane tunne, et pean ka ravimitele tagasi minema...

28 July 2013

Dilemma

Mind vaevavad kahtlused. Kas laikida FB-s uudist, et su eksabikaasa abiellus või mitte... Sest FB on ju ELU :)  Iseenesest oli hiiglama tore uudis ja mida muud kui õnne ja armastust noorpaarile. Aga.

Esiteks oli minu kindel soov ja tahtmine pärast lahutust, et minu uuel kaaslasel ei tohi olla mitte mingit eelnevat elu st. naisi, lapsi, ämmasid, äiasid. Ma ei taha oma kaaslast kellegagi jagada. Seetõttu pole ma ka väga aldis eksabikaasa uude ellu liiga sügavale sisse  tungima. Kuigi mul on tegelikult väga hea meel.

Ühesõnaga ma ei laigi ja rõõmustan niimoodi ehteestlaslikult omaette.


24 July 2013

Tuustijutud

Oeh, kuidas ma ka praegu ihkan, et iga päev mu elust oleks justkui värske Cosmo ajakiri (vihje ↔e blogile :) ).  Aga ei ole. Kohe üldse ei ole. On rahu ja vaikus ja igavus ja beebi ja igapäevaselt mängiv TV ja jalutuskäigud ja poeskäigud ja teksad/T-särgid/dressipüksid ja ühesugused õhtud ja hommikud ja lõunad.

Ja-jaa, nii peabki olema. Tean, tean. Aint veits hallitama ajab see elu. Täna just vaatasin beebivõimlemises üht uustulnukat - ema beebiga, kaunis naine, kontsadel, sätitud, 5 pluss välimusega ühesõnaga. Ja mina - vana, tüse tuust...

 Ükspäev juhtusin telekast nägema mingit vene saadet, kus oma pereelust rääkisid jalgpallur Yuri Zhirkov ja tema (loomulikult!) modellist naine.












Neil oli kaks imetoredat last ja naine oli mõlema rasedusega ligi 30 kilo juurde võtnud ja siis selle puhta tahtejõuga maha võtnud ja nägi välja taas nagu nooruke modell. Sest ega ta ei saa ju oma kuulsa mehe kõrval mingi kogukas rull olla. Ja siis mees kinkis talle veel uhke sõrmuse tekstiga "spasibo za detei". Mina näiteks ei saanud poja sünni puhul kingiks mitte kui midagi. Ja noh, pole ime kah. Mul hakkas Superkangelasest kohe kahju, et tema peab siukese paksu tuustiga koos elama....

Ja nüüd ma hakkan vaikselt taipama ka, miks need USA pereemad kohati nii käestlastud ja paksud on. Sest nii on 100 miljon korda lihtsam. Mida imet sa ikka end sätid, kui su laps kogu hingest röögib ja iga minut on arvel, sest sa oled niigi juba kolm tundi hiljaks jäänud. 

Teine äärmus on muidugi need emad, kelle elus beebitulekuga justkui midagi ei muutunudki. Ohh, ma kohe ei kannata neid. Need on ilmselt needsamad naised, kes rasedana näevad välja nagu oleks pisikese palli alla neelanud ja tunnevad end imeilusatena ja jäävad ka kõikidel piltidel imekaunid ja hiljem riputavad need imetabased kõhupildid magamistoa seinale.Ja siis on neil kõige nunnum beebi ja kui nad perepilte teevad siis mina tahaks neid pilte nähes lihtsalt kadedusest nutta ja röökida. 

Mulle kingiti ka katsikuteks fotosessioon oma perega aga ma pole siiamaani tundnud, et tahaks seda teha. Tüse tuust... Ma ei taha neid pilte hiljem näha.


02 July 2013

Et te kõik ikka kadestaksite - köögipostitus


Suvel on selline värk, et mul kaob lihaisu suht ära. Äärmisel juhul tahan natuke kala või siis kana. Vorstivõileib ei lähe kohe üldse. Seega söön hommikuti peamiselt Nutella saiu, lõuna ajal näiteks praetud värskeid kartuleid ja õhtul tassitäis kama.

Nädalavahetuse tarne äia poolt koosnes seekord tomatitest, kirssidest ja kotitäiest prinkidest helerohelistest kabatsokkidest. Milledest reaalis ma unustasin pilte tegemast, sest sel hetkel ma veel ei plaaninud köögipostitust. Aga nad nägid välja umbes sellised:




Kuna ma ei ole suurem asi kabatsokimeister siis ma lasin neil päevakese köögilaual oodata, et millal mul miski hea idee tekib, mis nendega peale hakata. Õnneks ei pidanud kaua mõtlema, sest täna hommikul helistas Superkangelase ema ja küsis, mis ma arvan sellest, et ta tuleb ja teeb mul need viljad ära. Mina arvasin sellest väga hästi. 

Nõnda valmisidki minu köögis kabatsokipannkoogid küüslauguse hapukoorega:


Ja siuke mõnus mögin, mida saab panna igale poole, kasvõi röstsaia peale:

Pannkookide tegemine oli imelihtne - 2 riivitud kabatsokki, kaks muna, tunde järgi jahu ja siis soola maitse järgi. Tainas on selline pannkoogitainas ja vedelikku annab kabatsokk ise. Isegi veits väänama peab seda riivitud kabatsokki, sest muidu oleks mahla liiga palju. Praadida küllaltki õhukesed koogid ja need maitsevad superhästi hapukoorega, mida on maitsestatud soola ja hakitud küüslauguga.

Mögina sisse läks riivitud porgandeid, hakitud sibulat, peeneks hakitud kabatsokid, tomateid, tomatipastat, küüslauku, mehiselt soola ja pipart ja sorts äädikat, suhkrut läks ka. Kõik viljad hautatakse mõnusaks ja lõpuks saabki siuke potitäis maitsvat saadust.

Minu ülesandeks jäi ainult taldrikud lauale panna ja kõht täis vohmida. Igaks juhuks helistasin ikka Lemmikbeibule ka, noh et ta ikka kadestaks minu ilusat gurmee elu. :) 

Meie suguharu ehk Eesti lood


Pärast beebi 5-kuu sünnipäevapidu ütles mu suurem laps, et "küll oli huvitav seltskond, keegi  nagu ei tundnudki teineteist".  Päris nii see muidugi polnud aga terake tõtt oli selles küll. Et kõik algusest peale ära rääkida... võtan kõigepealt klaasi veini arvuti kõrvale.

Olid kord kolm venda. Üks neist minu isa. Võtsid naised, sündisid lapsed. Lapsed viidi suviti mõnusasse väikelinna vanaema juurde. Vanaema oli super aga käis tööl. Lapsed mängisid päevad läbi omapäi ja leiutasid järjest uusi lahedaid mänge ja leidsid sõpru. Noh, nagu ikka korralik suvi vanaema juures - puhas idüll. Ainul head emotsioonid ja siiamaani lapsepõlvelinna külastades ja lõhnu nuusutades läheb süda soojaks.

Kolm venda perekonniti väga läbi ei käinud. Meie perekond oli üldse tiba imelik, pidusid ei peetud, külas väga ei käidud. Kaks venda lahutasid, üks vend suri ära. Lahutusega kadus isapoolne suguvõsa aastateks justkui ära.

Kuni nüüdseni, mil me oleme õega ise piisavalt suureks saanud, et omame perekondi ja tahame ise otsustada, kellega suhtleme.

Seega jõudsingi meie toreda sünnipäevani, kus külas oli õde lapsega, onutütar lapsega, onutütre poolvend ehk onunaise poeg, ämmaemandana töötava kuid lapsehoolduspuhkusel viibiva sama onutütre poolt soovitatud tasuline ämmaemand, kes meie beebi maailma vastu võttis, õe sõbranna kahe lapsega, kellest ühe lapse on maailma aidanud minu onutütar ja teise sama ämmaemand, kes minugi beebi vastu võttis. Olete lugemisega veel järje peal? :) Ja kõige lõpuks saabusid ka minu uue lapse vanavanemad ehk mehevanemad.

Korra isegi puudutasime laua taga vesteldes oma emade ja isade teemat... Ja tõdesime kiirelt, et polegi millestki rääkida. Las ta jääb. Meie oleme uus põlvkond. Las nad jäävad oma kummaliste probleemidega ja segadikega. Ja et jumala eest ei tuleks ükski vanem nõudma, et tema eest vanast peast hoolt tuleks kanda...

Aga ma olen ütlemata rõõmus oma palju toredaid inimesi mahutava elamise ja söögilaua üle. Ning mu kõrvus kõlab meie beebi vastu võtnud ämmaemanda siiras tunnustus selle üle, et ma olen suutnud oma pisitillukese ilmaime kõrval nii kolida kui ka uue elamise enam-vähem sisse seada. Vahel lihtsalt on vaja, et keegi patsutaks nö tunnustavalt õlale ja ütleks, et "hästi tehtud". Ise märkad ju ainult tegematajäämisi ja pooleliolevaid asju.

Ja lõpetuseks naasen taas oma suurema lapse täna välja öeldud tõdemuseni, et miks temal peab nii raske olema koolis oma sugupuud joonistada, et neil, kelle vanemad koos elavad, on see palju lihtsam.

Igatahes segasummasuvila suvi jätkub ja peagi on meie kodus hoiul nii õe laps kui ka eksmehe uus laps :D


01 July 2013

Nurjunud pesupäev


Kuigi 180 cm laiuse jenkkivoodi algne idee oli seal ennast kahekesi mehega hästi tunda ja end välja puhata siis reaalelus on kõige mõnusam laiutada selles voodis koos beebiga. (kuigi mingil imekombel suudab ta alati end vastu mind nihverdada, ükskõik kui kaugel ma tast poleks)

Aga siiski,  mõni hommik me laiutame seal kohe kella poole 12-ni. Nagu näiteks täna. Väljas paistis paljutõotav pesupesemise ilm ja hästi välja puhanuna sorteerisin rõõmsalt pesud hunnikutesse.

Kui aga tuli hetk esimene masinatäis pesu välja kuivama riputada, langes taevast jumal teab kust tulnud äikesepilvedest paduvihma. Ähh, kurat. Panin siis hoopis lapse vankrisse, vihmakile peale ja lootuses teda sellise vihmase ilmaga ülipikale unele suigutada, lükkasin vankri terassile. Nii, mõned hetked endale ja siis voila - kõrvetav päike paistab otse lapsevankrile peale nii, et tõenäoliselt on seal kile all kasvuhoone!

Omaette vandudes ja porisedes ning vaadates ärganud lapse suurtesse silmadesse vajusin toolile istuma, sest mul lihtsalt jooksis mõte kinni. Et kuhupoole nüüd tormata või mida teha. Ja kas üldse on kõigel mõtet...

Täitsa draama ma ütlen.

22 June 2013

Ma olen ohvissialli vanaks jäänud ja ei saa praktikali mnnigi aru, millest stoori käib.

HEY YA
I KNOW I KNOW MINGI MEGAAA AMMUPLE JUMA KIRJATND AGA HERE IT IS
I NOW WAIT WAS HARD BUT WORTHH IT :())))

## I CANT EVENT TRUMBLE THE NOISE EVEN MORE ###

okei need projectionid mis käima t6mmmanud need suht julmad mai isegi ei tea mis öelda ,,, samas suht pohhhhuiiiiiii ikka nq väga pohhui sest noh kamooon Kas me naq mingi saja aasta pärast still mäletame mis praegu feelime? no shit et ei..So basicly conclusion(järeldus):

pohhhui hundred years from now nii phhuiii

------

ma tean ma ple sulle ammu kirjand mis ma teind ag a no ma ple jaksand sest tõesti ma algus underestiamatsin seda mis juhtub kui ma kevvu dumpin..ma ütles talle ka lõpuks.
Mai osand arvata et see nii mulle gettib aga after like mingi umm 2 kuni 3 päev see hakkas mulle ikka feelima heartis(südames tunda andma)
JA SS ma helistasin atlle tet mis toims ..."
"Hei..ya....mis toims??"
"umm umm..sina? miks sa mulle helistad? :DD?"
" ma pean lht ütlema et ...hh see ei olle nii kerge"
"einooo edu sulle sesseuht" ta oli ikka nii ülbe naq alalti
"msu..all i want is you nq miks pead nii tegema ..kuidas sul läind?"
"einoooo edu sulle wantimisega..mine pe..." tut tut tut tut
*pani ära kõne

ss läksin tqagsi tekki alla magama ja olin naq mine mnii maiilm..ahh teglt nii suva lähen hoopsi vannuga välj.a


Allikas: https://www.facebook.com/AliceMegaaPonevElu

13 June 2013

Olles ära kolinud korterelamust, kujutasin ette mõnusat idülli eramajaderajoonis. Et linnuke siutsub, oravake jookseb ning valitseb õnnis rahu ja vaikus. Ja kõik on puhas ja tsiviliseeritud.

Eile sai mul aga konkreetselt kõrini ning järjekordsed kolistama tulnud töömehed said minult värske peapesu. Mida kuradit ahh? Iga jumala päev on mingi lärmakas aktsioon meie maja ümber käimas! Kes parandab traktorit, kes saeb kõrgepingeliinidesse kasvavaid puid, rääkimata naabrimutist, kes keset päist päeva kukub oma heinamaad niimoodi trimmerdama, et higilehk hoovab minu terrassile!

Ja veel oleks, et kõik see toimub mõnel viisakal (loe: mulle sobival) ajal. Ei! Kõik kolistamine toimub kas varahommikul või lapse lõunaune ajal, kui ma ta just-just õues magama olen saanud.

Ähh ja sellest akendest-ustest end sissehiivavast loodusest ma ei hakka üldse rääkima. Iga minuti tagant kolksatab miski suur, kivipeaga putukas vastu aknaid. Sipelgad ja ämblikud poevad kõikvõimalikest pragudest sisse. Õhtuti on lahtise rõduukse juures ootel need jõledad hiigelsuured sääsed. Jumal tänatud Siimu eest, kes enamiku putukaid kinni püüab ja näiteks ära sööb.

Pfft.

veel alla 40-ne...

Hoffington Posti kaasautor ja blogija Amy Wruble pani kirja kõik asjad, mis talle 40aastase naise elu juures närvidele käivad.

Ma tegin oma isikliku TOP 10 häirivatest asjadest :)

1. Ma ei taha enam uut tehnikat soetada ja selle kasutamist ära õppida.
2. Kui varem kuulasin seltskonnas pigem teisi ja ammutasin tarkusi siis nüüd tahaks ise kogu aeg rääkida.
3. Kilod lihtsalt lisanduvad iga aasta. Vaatamata sellele, kas ma söön või ei söö, teen trenni või ei tee.
4. Näen ehmatusega, et näitlejatest, lauljatest, modellidest jne lemmikmehed on äkki kole vanaks jäänud...


5. Mul on viimased 10 aastat üks ja sama soeng olnud.
6. Lapse õpikus on minuvanuste kohta öeldud "küps keskiga".
7. Uute seksiseikluste asemel meenutan oma vanu häid aegu.
8. Ma pole juba mitu aastat ennast korralikult täis joonud, kuna ma mõtlen pingsalt sellele, kui paha mul järgmine hommik olla on.
9. Kui ma tahan hommikul voodis endast nunnut pilti teha, et see komandeeringus viibivale kallimale saata, siis kümnest pildist ükski ei sobi - ma ei saa aru, kes see õudne salkus ja hall asi seal pildil on??
10. Hommikul trepist alla tulles oleks mul nagu puujalad. Seljast ma ei hakka rääkimagi...



12 June 2013

uhh, kuumad mehed :)

Minu 2007. aasta salalemmik on vahepeal suureks kasvanud. Aga ikka sama kuum. Isegi õllekõhtu pole näha...


10 June 2013

Laupäevahommik. Suur laps läheb varakult trenni. Tuleb kodus trepist alla ja saab miniinfarkti, sest üks mees  on meie terrassil. Aga infarkt läheb kohe üle, sest see on superkangelase isa, kes peseb väljapoolt meie kaseõietolmuseid aknaid. Lihtsalt niimoodi heast tahtest ja omal initsiatiivil. Selleks ajaks kui mina beebiga ärkasin ja alla tulin, säras kõik juba puhtusest.

Pühapäevahommik. Istun laua taha ja joon kohvi. Vaatan aknast välja. Seal on selline vaade :) Superkangelase isa on ilmselt varahommikul turul käinud.


Meil on oma päkapikk :))

Ja siis pole ka ime, et sellisele nädalavahetusele järgneb veelgi imelisem esmaspäev. Hommik seda küll ei tõotanud, laps ärkas iga natukese aja tagant suure kisaga. Aga siiski siiski. Viisime suure lapse tema elu esimesel tööpäeval töökohale, shoppasime natuke ja sõitsime Keilasse suvitama.

Õhtul istusin kodus köögilaua taha ja mõtlesin, et misasi see nüüd oli? Minu väike vinguv ja paha beebi oli terve päev kui äravahetatud. Magas rõõmsalt vankris pika lõunaune, oli rõõmus ja rahulik, mängis ja jutustas omaette. Kas tõesti maaõhk? :)


06 June 2013


See suur, et mina nii ei mängi, et ma naisena olen praegu põhimõtteliselt nähtamatu :(  Samas nojah, ega ma väga ei pinguta ka. Juukseid pesta ja koolutada ei jõua iga päev, riided selga ei mahu, suvekingi pole jõudnud see suvi valima minna jne, jne. Aga ikkagi. Väljas on suvi ja palju palja ülakehaga mehi aga mina olen tühi koht oma lapsevankriga... Mis on ka ühest küljest loogiline :)  Teisest küljest on minu kangelane juba 1,5 kuud väljamaal. Ja selle kõige tulemusena tunnengi end nagu nähtamatu ja kole üksikema.

Koduseid saavutusi pole ka ette näidata. Oma arust kogu aeg koristan ja küürin. Aga tulevane naabrinaine astub ikkagi just siis sisse, kui tuba on maast laeni sassis ja üle kogu segaduse levib tütrekese poolt just tehtud juustumaitselise popkorni korralik sokiving. Meeleheide tuleb lihtsalt peale. Samas meenub, et ma olen ju see teada-tuntud "viimase peal" esmamulje tekitaja :) Ehk me naabrinaisega kunagi veiniklaasi taga naerame selle üle.

Lugesin täna vahvat FB üllitist eestlastest ja nende tööorjusest. Et kui on ilus ilm, siis tuleb minna peenramaale või kartuleid maha panema. Ükskõik mida aga istuda ja logeleda ometi ei või! Tundsin ennast ära. Mul juba nädalajagu töid-tegemisi planeeritud, mida saab siis teha, kui laps magab. Ega siis ju ometi puhata või. Kogu aeg peab tööjärg ees olema. Nii kui auk tekib, kohe tööle. Siuke inimene on see eestlane, sajandite jooksul sissejuurdunud kohusetundega.

Rääkimata siis sellest, et kui on hooaeg siis tuleb ilmtingimata kõiki vilju kümmet moodi sisse teha. Hetkel siis rabarber, mis on minu personaalne lemmik. Ladusin juba oma sügavkülma rabarberit täis. Jube mõnus on talvel kisselli teha. Praegu teen ka pea iga päev kooki ja kisselli.

Nii see eluke veereb.





21 May 2013

Siin ma nüüd siis istun. Üksinda. Aasta vanem. Oma hallil nahkdiivanil. Joon viina apelsinimahlaga. Loodetavasti on see mõne tunni pärast kehas lahtunud.

Akna taga röögib ööbik. Ma olen söönud kolme sorti kooke. Ja ma ei tea, kas ma olen õnnelik või õnnetu.

Mind hirmsasti masendab ja kurvastab, et ma pole saanud kõiki oma elusündmusi väärikalt tähistada - soolaleiva-, katsiku-, kaks sünnipäeva- ja koolilõpupidu on jäänud niimoodi suurelt pidamata. Küll mingitel olulistel põhjustel aga ikkagi. Ma tahan tähistada oma tähtpäevi. Nii et selle koha pealt olen ma tsuts õnnetu.

Aga õnnelik? Mul on katus, diivan, läppar ja kokteil. Ja kaks tervet last ülakorrusel magamas.  Ning ükski oluline tähtpäev pole möödunud nii, et keegi poleks rõõmustanud minuga koos.

Ja kõige lõpuks on mul selline äi, kes toob pühapäeva varahommikul turult mõnusa pundi karulauku ja jätab selle mu terrassilauakesele minu ärkamist ootama.


15 May 2013

Lugu sellest, kuidas kasvatatakse ärahellitatud snoobi ehk ausõna ma enam ei tee nii.

Kurdan kohvitassi taga kurba saatust ja räägin õele, et sisustamise raha on täitsa otsa saanud. Köögisegisti jaoks ei jätkunudki. Ostsime Bauhausist pakkumisega ajutise segisti, mis maksis 11.90. Siuke nirakas segisti ja võrreldes kvaliteetse köögisegistiga paras sitanikerdis aga ajab asja ära.

Kogu seda jutuajamist kuulab pealt osavõtmatu näoga mu teismeline tütar, kes äkki elavneb ja  õudusega hääles küsib: "Aga ema, kas meil jääbki nüüd see ODAV segisti???" Mina muidugi tõttan last lohutama, et oh ei-ei, saame palka, kogume raha ja siis ostame korraliku segisti.

Mu õde vaatab meid nagu poolearulisi. Eriti mind. Ja küsib pärast, et mismõttes see odav segisti nüüd maailmalõpp on, mille pärast last lohutama peab hakkama?

Einoh, tõesti.

05 May 2013

Istun remondisassis toas ja söön hommikukohvi kõrvale shokolaadi. Ise veel mõtlen, et oh kui dekadentlik. Reaalsus oli muidugi see, et kõik asjad on kuskile ära pandud ja ma ei viitsi sööki taga otsida. Mistõttu on lihtsam süüa shokolaadi. Loen veel arvutist kõrvale, et tuleb nautida häid asju ja mõelda häid mõtteid siis on elu eriti ilus.

Kõik oli ilus sinnamaani kui teleka kokasaates Tiina Ristimets teatas, et shokolaadi süüakse armastuse puudusest. Et igatsetakse armastust ja ise armastada.

Siis ma tegin endale kärmelt kaks juustuvõileiba ja küpsetasin õunapiruka. A keda ma ikka petan...

29 April 2013

Koduperenaiste pornograafia


Ma ei mäleta, mis hetkest ma teda äkki ihaldama hakkasin. Aga alates sellest hetkest oli ta kõikide mu une-eelsete unistuste kinnisidee ja unenägude kangelane. Päriselus mängisin vaoshoitut. Vahel harva rääkisime mingitel tavapärastel teemadel, mõned vestlused msn-is, nipet-näpet... Mitte ükski mu seni hästitöötanud võrgutusskeemidest ei funktsioneerinud. Ta oli lihtsalt kauge ja kättesaamatu ja sellest ise ka väga hästi teadlik.

Ma mõtlesin, et see läheb üle. Kui ma teda enam kunagi ei näe. Ja ausalt öeldes pole näinud ka sada aastat. Kuni eilse ööni. Ma nägin teda jälle unes. Ja kõik on absoluutselt endiselt sama intensiivne nagu sellel esimesel, mäletamatul hetkel. Ta lihtsalt ilmub mu unenäkku ja ma olen keeletu ja põlvist nõrk. Ma ärkan selle tundega üles ja olen enam kui kindel - seda meest näen ma ilmselt viimase kujutisena ka siis kui ma viimast korda hingan.

Selline jõud on mehel, kes ei andnud ennast kätte. Ja nüüd ma ei saagi temast lahti.

17 April 2013

Mururehaga stressi vastu

Vahel on mul tunne, et võiksin alustada lennukat karjääri perenõustajana. Mingit haridust ega paberit mul muidugi selles vallas pole aga elukogemusi on see eest kuhjaga. Millisel teemal abi vajate - abiellumine esimese armastusega? kuidas normaalselt lahutada? kuidas ämmaga läbi saada nii, et ta tähendab sulle rohkem kui ema? erinevad depressioonid? kahetsetavad ja mittekahetsetavad üheöösuhted? suhe üle 10-aasta noorema mehega? beebi saamine õitsvas keskeas? jne jne.

Viimane teema, milles ma julgelt nõu annaksin on see, et kui võimalik ärge tehke korraga kahte suurt elumuutust. Näiteks beebi saamine ja kolimine uude kohta. Elukohavahetus on ikka päris suur stressiallikas. Muidugi mitte ainult negatiivse, vaid ka positiivse stressi allikas. Samas stress on stress ja kahe inimese suhted pannakse selle käigus kõvasti proovile. Aga kes kõige rohkem nö kannatab? Karta on, et see kõige pisem. Ja lõpptulemus on selline, et kõige mõnusam on kodus olla siis kui teinepool on komandeeringus...

On komandeeringus ja jääb ilma esimesest päevast, mil laps koogama hakkas. Loeb sellest hiljem koos lapsega beebiraamatust, kuhu ma tibuemme kombel kõik olulisemad päevad kirja panen.

Igastahes on minul nüüd tuttuus Fiskarsi murureha ja teotahe. Sest kodus on hetkel hea olla...



11 April 2013

Uus hobi


Kuna kööki hetkel ei ole siis pean magusaisu rahuldamiseks poodide koogilette rüüstama. Ütlen ausalt, ma ei ole olnud poekoogi fänn (kui ta just mõni ekstrahea Olümpia kohviku vms toode pole) ja samuti olen suht põlgliku näoga koogilettidest mööda käinud. Aga häda ajab härja kaevu, eksole.

Uueks hobiks on põnev mäng, kuidas saada pihta Selveri jõhvika-beseekoogile siis kui ta on 50% allahindluses. Ega see polegi nii lihtne. Ilmselt on sellel koogil palju fänne. Seetõttu on koogi kättesaamine justkui loteriivõit!

Täiesti tasuta reklaam kusjuures, tegemist on tõesti päris hea koogiga.

09 April 2013

Halli erinevad varjundid

See, et algamas on raskekujuline, võibolla isegi sünnitusjärgne depressioon, selgub siis kui avastad, et kogu uue kodu sisustus on planeeritud halliks - seinad, mööbel, tekstiilid, köök. Ei mingeid värve, ainult halli erinevad varjundid. Ei tea, kas peaks muretsema või siiski lootma, et kodu saab vaatamata sellele ilus ja hubane.

22 March 2013

Koduvahetusprojekt

...lõpule viidud. see tähendab, et uus kodu on aga sisustust ei ole. Aga elame ära.

Vanast kodust väljakolimise kõige kurvem hetk - nagu ikka jäid paljud asjad viimasele minutile. Uus omanik tuli võtmeid kätte saama, meil alles pakkimine pooleli. Ühesõnaga tõstsime käbedalt veel tuppa jäänud asjad ukse taha koridori. Potililled, kilekotid, koristusvahendid ja täiskomplektis lapsevoodi koos pesu ja muuga. See oli eriti naljakas vaatepilt kuidas lapsevoodi seisab keset koridori. Laps õnneks magas sel ajal vankris õndsat und. Ka ukse taga muidugi. Viimane oli veel kass, kelle võtsin sülle ja siis pani uus omanik ukse kinni ja läks ära. Panin kass Siimu koridoris maha ja ausõna, ma pole kedagi õnnetumat ja kurvemat näinud kui Siim sel hetkel. Vaene kass ei saanud üldse aru, mille eest ta ukse taha tõsteti ja miks koju tagasi ei saa. Kui naabri uks korra krõpsatas siis Siim vaatas ootusärevalt ukse poole, et ehk saab koju! Aga kahjuks ei saanud ja see kodu on nüüd kellegi teise oma.

Vahel tuleb mulgi kurbusehoog peale, et vana armsat kodu enam pole ja uus pole veel päris koduks saanud. Lisaks veel tohutud vaidlused sisustamise ja koonerdamise teemadel. Ohh. Ja siis veel muidugi mure pangalaenu maksmise pärast. Ühesõnaga teemasid muretsemiseks jätkub, puudu ei jää.

Äkki läheb siitpeale aint paremaks?

10 March 2013

Starmani tähetund

Ma arvan ka, et on õige ligi kaheksa aastat korralikult maksvalt kliendilt paari arve maksmisega hilinemise pärast sõita selga 5- eurose võlahaldustasuga.

Ilmselt sai Starman nüüd selle 5 euro tõttu oluliselt rikkamaks. Küll aga kaotasid nad kliendi. Ma pole matemaatikas küll eriti tugev aga võibolla tasuks enne ikka arvutada, kumb variant nagu äriettevõttele kasulikum on.

Minu viga jah, et elus vähe teised prioriteedid ja tegemised. Et ei jõua alati täpselt õigel ajal makseid teostama. Samas makstud saavad kõik arved ja siiani keegi teine pole 5 eurot nõudma tulnud. Välja arvatud see väike ahne Starman siis. Istuge nüüd oma rahahunniku otsas.

09 March 2013

Parim naistepäevakingitus

..tuli pojaraasult, kes magas praktiliselt terve päeva, ei jauranud üldse ja siis kui üles tõusis, naeratas esimest korda nii laialt ja rõõmsalt.
Ma tean, beebi- ja kakajutud.....

Aga parim üllataja oli elukaaslase isa, kes tuli tordi ja lilledega keset päeva. Kuigi tema uksest sissesaamine osutus seikluseks. Meil on see süsteem, et alt helistatakse korterisse ja siis tehakse uks lukust lahti. Kuna ma külalisi ei oodanud siis ei tahtnud ma võõrast häält kuuldes ka ust lahti teha. Arvasin, et jälle mõned usukuulutajad või muud müüginimesed. Tükk aega vaidlesime, kelle juurde ta ikka tuli kuni ma lõpuks äkki hääle ära tundsin. Veits piinlik oli.

04 February 2013

Hästi läheb

Hetkel on maailma parimaiks lõhnaks beebilõhn :) Väikese, unise ja sooja beebi lõhn...Ilmselt olen vanaks ja härdaks jäänud aga no pisar tuleb kohe silma kui oma tegelast vaatad. Haiglatest on mul küll nüüd mõneks ajaks kõrini. Õnneks on seal siiani vähe oldud ja loodan edaspidi sama joont hoida. Ma kohe ei kannata neid haigla kõvasid voodeid ja olematu maitsega söögilaadset asja. Perepalat oli muidugi uhkem kui 4 tärni hotellis.

Aga kodu on ikka kodu, kuigi ta hetkel on meie perele ja kõikidele asjadele ilmselgelt väike. See on nüüd siis järgmine projekt, mis tuleb ellu viia.

Täna on lisaks kõigele muule minu eksämma surmaaastapäev. Panen kohe küünla põlema nagu noor sugulane käskis ja meenutan seda kuidas ma oma esimese lapsega koju tulin... Ämm oli maalt varakult linna tulnud, noorukesele miniale toeks. Kui haiglast lapsepambuga koju saabusime, ootas ämm meid juba käsipõsakil aknal. Toad olid koristatud ja läikima löödud, kõik kingitused ja lilled lauale sätitud,  lapsevoodi kenasti tehtud. Nii hea oli koju tulla...

Aga eile ma koju saabudes lihtsalt nutsin. Mitte midagi. Kodutunnet ei olnud, lapseasjad olid kilekottides ja kuhjades. Enne haiglasseminekut pestud pesud ootasid endiselt kuivatusrestil, lapsevoodi oli küll õnneks kokku pandud ja tehtud. Panin lapse voodisse ja sättisin jälle kõik oma käe järgi koduseks. Siiski oli veidi õnnetu olla...