Kirjutamine kui teraapia

Depressioon tuli vahepeal siin koju tagasi. Kuu aja vabaduse asemel ainult närused 10 päeva.... Tuli koju ja tülid algasid.

Ühel hilisõhtul saan sõnumi "Koju tagasi ei tule. Aga lapsega tahaks vähemalt nädalas korra kohtuda". Nagu midaasja? Selge. Mängureeglite kohasel tuleb nüüd härrale helistada, et ta saaks surnumatja-häälega vastu võtta ja küsida minult, et mida ta tegema peaks?

Mina tean väga hästi, mida üks mees tegema peaks - olema hea mees oma naisele ja hea isa oma lapsele. Iizibriizi. Laon talle siis selle tarkuse kenasti telefonitorusse aga lisan juurde, et ta ma ei üritagi teda kojutuleku osas ümber veenata ja ta peab ise aru saama, mida ta oma elus teha tahab. Side lõpp ja magamaminek.

Kell 4.51 varahommikul tundus härrale, et tegelt ta ikka tahaks koju tulla. Aga kuna ta suures jonnihoos oli ennist võtmed maha jätnud ja mina lahtise uksega reeglina ei maga, siis juhtus selline kurb lugu, et mina magasin sügavat und selle asemel, et Superkangelast vääriliselt punase vaibaga vastu võtta.

Ütle nüüd, issand jumal jeesus, mida ma olen kas siis eelmistes eludes või praeguses nii halba korda saatnud, et ma täna nõnda kannatama pean??