27 November 2017

Too hurry to eat curry!

Olen alati arvamusel olnud, et kui inimesel on kogu aeg liiga kiire, siis on tal kas prioriteedid valed või ta lihtsalt ei oska oma aega manageerida. Et kõike saab ka rahulikult ja plaanipäraselt ajada.

Nüüd aga pean oma sõnu ja arvamusi sööma hakkama. Mul on nii kuradi kiire kogu aeg ja tööde nimekiri aina kasvab! Ma tahan oma ööpäeva mahutada nii töö, aja lapsega, hobid, trenni, isiklikud käigud, kodukoristuse ja mittevähemtähtsa asja - logelemise. No ei tule välja! Kui ühte asja teed siis teised asjad paraku kannatavad kõik.  Ma ei taha mõeldagi läheneva jõulu- ja aastalõpuaja peale. Siis kisuvad asjad eriti hulluks.

Sel laupäeval üritasin taaskord mitu asja korraga ära teha  - käia postkontoris, ehituspoes, solaariumis ja raamatukogus ja siis minna trenni, sealt koju koristama ja pildistama ja laupäevaselt logelema ja multikat vaatama.

Jõudsin mina postkontorisse  - meenus kohe, miks ma seal nädalavahetuseti või tööpäeva õhtutel ei käi. Liiga palju memmesid... Tööl oli kaks teenindajat ja ühe juures seisis parasjagu üks memm, kes üritas midagi lahendada. Kogu selle aja, kui teine teenindaja vehkis üksi tööd teha ja megajärjekorda teenindada. Arvestatud 10 minuti asemel läks mul postkontoris pool tundi. Selge, ehituspoodi ja raamatukokku enam enne trenni ei jõua. Jooksuga solaariumisse, iga minut arvel. Õnneks olin juba kodus kreemi peale pannud. Mis pagana süsteem seal D-päikeses nüüd on :(  Kui kaardil olevast rahast päevitamiseks ei jätku,  siis ei saa puuduolevat osa juurde maksta ja peab uue raha peale laadima, miinimumsumma 15 EUR. Suht mitte kliendisõbralik.

Sollist trenni, kiire-kiire, iga minut arvel. Asjad hoo pealt spordiklubi kappi. Tagasi kapi juurde tulles võti enam ei tööta... Proovin ja laamendan, ei õnnestu. Lähen küsin teenindajate käest, mis nüüüüüüd saab? Ma pole esimene selle probleemiga. Otsime varuvõtmeid, proovime. Olen oma kapi numbri üldse ära unustanud. Üks avatud kapp on tühi, kõrvalkapis võõrad riided. Üks variant on veel jäänud aga selle varuvõtit ei leia. Mul juba jookseb must stsenaarium peas - kuidas ma lihtsalt seisan higiste trenniriietega, käes trennirätik ja veepudel ja mul ei ole rohkem enam midagi! Kõik on läinud - telefon, rahakott, autovõtmed, hinnaline Didriksoni parka (nali).

Õnneks viimase võimalusena avatud kapp on minu oma minu kalliste asjadega, kõik on alles :) Aga selle sehkendamise peale on läinud nii palju aega, et mõnusa duši ja sauna asemel jooksen koju last lõunaunne panema.

Sealt edasi ei jaksa enam midagi teha. Ei füüsiliselt ega ka vaimselt. Teen süüa, hommikusöök jäi üldse vahele, ja istun teleka ette. Viimaseks tegevuseks sel päeval on logelemine. Veits võtan veel end õhtul natuke kokku ja koristan. Et pühapäeval oleks ilusam tõusta.

Pühapäev möödub sama kiirelt, laupäeval ärajäänud tegevused + toidupood, korralikum kodukoristus, hobiasjade pildistamine.

Täna on esmaspäev, kell on alles 10.00 ja ma olen juba jõudnud ära teha 5 asja! Samal ajal on aga lohel maharaiutud peade asemel juba uued kasvanud ehk paar uut ülesannet juures.

Ma ei jõua!



14 November 2017

"Oh, kuidas ma armastan autoremonti!"

Ei armasta tegelt üldse.

Sain auto remondist kätte, maksin raha ära, läksin diagnostikasse, sama viga, uuesti parandusse, uuesti paar sotti maksta.  Nagu hurraaaaa..

Jaa, tegelt ma olen oma autole suht vähe kulutanud siiani. Midagi pole remontida vaja olnud. Aga nüüd, auto 10. eluaastal kukkusid kõik vajalikud osad küljest ära :(  Pole üldse põnev enam.

Ja ma  a-b-s-o-l-u-u-t-s-e-l-t  vihkan olla naisterahvas autoremonditöökojas. Kohe vihkan, vihkan seda loll olemist. Sama hea, kui mina küsiks autoremondimehelt kommertspandi seadmise tingimuste kohta. Täna diagnostikas juttu puhudes ütlesingi, et mulle meeldiks, kui oleks remonditöökoda, kus autosid parandavad naised. Onklid arvasid, et jumala hea äriidee. Neil oli seal ükspäev just kaks praktikanti tüdrukut tööl ka.

Täna käisin autol taaskord järel. Uberiga. Täpselt meie ees sõitis üks minu kolleeg koju. Pagan, oleks ma enne teadnud, kus ta elab! Seekord sattus mulle ülijutukas taksojuht, muudkui seletas, keda kõiki ta sõidutanud on. Ja kellega koos elanud on. Näiteks 20-aastaselt 43-aastase naisega. Ja et nüüd on ta vaba ja vallaline, 34-aastane noormees. Varem oli tal BMW, mis naistele väga meeldis. Just niipalju ja rohkemgi infot veel sain selle 6-minutise sõidu jooksul.

Kui ma töökotta jõudisn, nägin seal Ferrarit. Ütlesin, et jätke see citroen endale, ma võtan selle Ferrari :)  Mees andis mulle Ferrari võtme ja ütles, et aga palun, mine. Ma hoidsin oma käes päris Ferrari võtit. Võib ma kirjutan veel paar korda Ferrari, sest see oli tõesti nii ilus Ferrari, et ma ei julgenud seda Ferrarit katsudagi suurest aupaklikkusest.

Kahjuks sõitsin koju siiski oma õnnetu prantslase ja paha tujuga. Nii umbes paar sotti on lihtsalt maha visatud ja nüüd tuleb see raha uuesti kuidagi kokku koguda. Või äkki keegi tahab mulle uue auto kinkida? Või mõistliku hinnaga müüa. Tingimused on imelihtsad: võimalikult uus, peab pakkuma emotsiooni, navi ja parkimiskaameraga, max liisingusumma 100 EUR/kuu.

03 November 2017

64,40

On üks teema, mis mind täiesti närvi ajab - elatisraha.
See raha, mida peaks ja võiks mees/isa maksma oma lapsele siis, kui ta pere juurest lahkub. Oma lapsele...

Aga meil siin on täiesti normaalne ja üle riigi levinud olukord, kus "isadel" pole kunagi raha, sest ... (pane siia absoluutselt ükskõik mis lollakas põhjus). Aga emad ei saa sellist asja kunagi endale lubada.  Olukord on suisa nii traditsiooniliseks muutunud, et riik peab hakkama kehtestama erinevaid meetmeid a´la juhilubade äravõtmine jne. et saaks mingigi vastutuse neile "isadele" panna.

Minu tutvusringkonnas on päris mitu sellist naist. Võibolla on rohkemgi aga mõni vast häbeneb seda tõika, et on sellise paraja luuseri otsa sattunud, kes raha ei suvatse maksta.

Imelik on asja juures aga see, et need naised käivad viisakalt palumas ja meelde tuletamas neile "isadele", et äkki see kuu näiteks maksaks midagi? Paluvad viisakalt kuid, aastaid. Sest nad ei taha oma laste isadega suhteid ära rikkuda! Või neile ebameeldivusi valmistada.

Lambakari, ma ütlen.

Ise olen samasugune lammas. Ootan, palun, kerjan, loodan. Vahel veab aga vahel saabub kontole  64,40 EUR või ei saabugi midagi.  Ma ei tea, mis ma valesti teen või mida ma tegemata jätan. Oma vanema lapse isaga ma olen sadu kordi hullemini käitunud ja seetõttu lahutanud. Mis aga on täiesti alles, need on igakülgne totaalne toetus nii lapsele kui ka mulle endale. Sest isa ja lapse suhe ei tohiks kuidagi sõltuda suhtest lapse emaga. Ükskõik mida too ka kokku keeras.

Ma lihtsalt murran öid ja päevi oma pead selle probleemiga ja ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab nö teha lapse aga tema eest mitte vastutada?

head isadepäeva, eks.



01 November 2017

Täiega prostituut :D

Mul on auto remondis. Juba umbes 1,5 nädalat.

Selle aja jooksul olen ma sõitnud u. 5 rendiautoga ja hulgaliselt Uberiga. Kui ma töölt õhtuks rendikat laenuks ei saa siis tulen koju Uberiga. Ja järgmine hommik siis marsruut kodu-lasteaed-töö.
Pean mainima, et algul katsetasin ka Taxifyd. Aga kui olin 3 korda vana Opelirondi ja 1 kord jumalteabmisplekkidega kaetud istmetega kohalt hüppava ja muidugi iidvana Volkswageni saanud siis avastasin, et Taxifyl on sõidukid klassidesse jagatud ja korralikumad autod kallima hinnaga.

Vihastasin ja tõmbasin endale uberi ning käsi südamel, kõik autod on siiani olnud puhtad, uued ja ilusad. Kõik sama hinnaga. Ja nagu öeldakse, et igas korralikus töökohas peab olema tööl nii neeger*, invaliid kui ka homoseksuaal, siis kuigi homoseksuaalist ma ei oska pealtnäha aru saada, on Uber muus osas küll kiitustväärivalt eeskujulik :)

Ühesõnaga lasen siis ennast Uberi juhil lasteaeda sõidutada, jookseme lapsega ruttu sisse (sest viisakas ootamiseaeg on 3 minutit), mina jooksen autoni tagasi ja sõidame siis tööle. Mu meelest ei midagi erilist kuni...

Kuni minu noor sugulane jutustas meie Fämilyweeni ajal sellest, kuidas temal tekkisid kahtlused iga jumala hommik erineva autoga ja ka erineva mehega lasteaeda sõitva naise ameti suhtes.



Uberi autod on ju ilma igasuguste eraldusmärkideta ja roolis normaalsed mehed (minu kogemus siiani). Jumal hoia, ma poleks kordagi selle peale osanud mõeldagi :D Mul vist oli nii palju tegemist oma elumurede manageerimisega.

Täna õhtul vaatasin lihtsalt oma koduaknast välja ja pilk jäi mu tänasele rendikale, Nissan Qashqaile. Ma südamest loodan, et mu naabrid ei arva, et pea iga õhtu maja ees seisev erinev auto tähendaks mingeid meeste visiite...


* Priimägi ütles, et neeger on normaalne sõna eesti keeles.