31 May 2007

Vallalise naise valikud

Single-staatuses nagu ma olen, tuleb ikka kätt pulsil ja olukorral silma peal hoida, et teada saada, kuidas on seis ja trendid meestebörsil. Nii ma jälgisingi põnevusest läikivate silmadega saadet „Maamees otsib naist“.

Enamuse maameeste nõudmiste sõelast kukkusin ma kolinal läbi – ma ei ole piisavalt pikka kasvu, vanust on tiba palju, mul on tütar ja eelnev (abi)elu, olen blond ja kardan loomi.

Aga minul on maameeste kohta ainult head kosta. Peeter on täitsa nunnu. Arto lubas oma naisele pannkooke küpsetada ja tal on väga lahe ema, Tarmo lubas mitte kunagi oma naist petta, Arvi mängib akordionit ja armastab tantsida, Peedo on sama ilus kui d'Artagnan, Kuldar lepib naise eelnevate lastega, Koidul on laudas hirmarmas notsu, Silver nägi töötunkedes väga sexy välja.

Maal ma muidugi elada ei tahaks – ei ole minu elukeskkond. Aga sealne rahu ja eluterve hoiak jätsid mulle küll sügava mulje. Mehed olid siirad ja armsad. Just midagi sellist, millest linnainimestel puudu on. Elu on tegelt lihtne.

Lõpetuseks tsiteerin maamees Koidu kirjutatud luuletuse viimaseid ridu:

Varsti tuleb suvi
Ja kõigil tekib minu vastu huvi.

Igavesti Teie,
Blond

30 May 2007

Uus traditsioon

Selline tunne on, et kogu aeg juhtub midagi.
Ja siis kui juhtumised üles tähendan, märkan, et olen alles eelmisel päeval blogeerinud. Rääkimata sellest, et mul on täis kirjutatud kõikvõimalikud paberinurgad ja märkmikud. Täiskirjutatud nii erinevaid märksõnu kui ka pikemaid jutte, mida ma avalikult kirja panna ei taha. Igal ööl näen unenägusid, mis kannavad endaga kaasas arvutul hulgal sõnumeid, millede lahtikodeerimine võtab mul natuke aega. Lisaks veel suures koguses emotsioone. Masendusest meeletu õnnetundeni. Pisaratest kurgus heliseva naeruni. Ameerika mäed läbi erinevate emotsioonide.

Ja kas see on kõik? Ei sugugi mitte. Nagu ülaltoodust veel vähe oleks, tullakse viimastel päevadel minu juurde teemadega, milles ma midagi kaasa rääkida ei oska. Kas mu silmadest loeb välja, et owerworked and underfucked? (nagu kellegi blogis tabavalt kirjas oli) Ja kõige tipuks lipsab üle mu huulte jutuajamises ühe kunagise kalli inimesega, et ma igatsen ta järele. Isegi siis kui ma seda teen, pole üldse hea mõte sellest rääkida, kuid kahjuks ei saa msn-ist enam sõnu tagasi võtta…

Mis toimub?

29 May 2007

28 May 2007

Oi elu, eluke

Just siis kui elu veereb nagu hernes, tulevad mingid vanad või lörriläinud suhted laksust kummitama. Näiteks loed pahaaimamatult ühte huvitava pealkirjaga blogi ja siis selgub, et selle autor on üks sinu eksidest. Oli seda nüüd siis vaja või? Eriti kui sellega tõuseb mäluavarustest pinnale rida valusaid mälestusi, mida ma arvasin ammu tuhmunud olevat.

Rsk.

Ja siis ma avastasin veel eile poekäiku tehes, et pühapäevaõhtuti käivad poes ainult õnnelikud paarikesed. Mina olin seal paarikeste hulgas nagu valge vares, kuigi üritasin teha vaprat nägu ja mitte kuulata kudrutamist teemal „Mis meil täna magustoiduks on – limpsime vahukoort teineteise kehalt…“ Mäletan veel neid poeskäike.

Rääkimata muudest poolkõvadest ja segastest suhetest, mis kõik ühel hetkel otsustavad elu segama ja tuju rikkuma hakata.

27 May 2007

Hullud naised

Täna hommikused laulusõnad Erich Kriegeri (kes tegelt noorena oli täitsa pandava välimusega) huultelt: „Naised on hullud, hullud ja uhked on nad“, sobisid päeva algatuseks kummalisel kombel ülitäpselt. Esiteks meenus mulle üks mu sünnipäevadest. Juubeliüritus, mis lühidalt kokkuvõttes oli väga lõbus. Ja teiseks meenutas see lugu mulle meie eilset seltskonda. Mis muide oli ka lõbus – hullud naised ju!

Seitse fantastiliselt armast ja toredat sõbrannat leidsid aja ja võimaluse tulla vaatama, kuidas ma aasta vanemana välja näen. Ehhee - räsitud, kuid siiski üsna kõbus veel. Paiknesime keset linna, kus üks tore hotell oli leiutanud mulle spetsiaalse sünnipäevapaketi – lukus külmkapiuks ja mõned lukustatud uksed toas veel. Õnneks käis Bacardi pudeli kork siiski hõlpsalt lahti ning suurepärase kingituse – nahkhiirepildiga pudrunuiake – abil valmisid esimesed kaheksa Mojitot. Ja siis veel paar Mojitot, ja siis olid veel mõned. Aga siis sai Bacardi ootamatult otsa. Dzinnist ma parem ei räägigi.

Õnneks oli üle tee tore trendikohvik, kuhu me suundusime ja palusime kenalt ettekandjaneiult kuus Mojitot. Ettekandjaneiu ütles kurva häälega, et neil ei ole piparmünti. Ei ole probleemi, vastasime meie. Meil on, terve karbitäist täiesti värsket piparmünti jumala juhuslikult arvutikotis. Tegime siis ausat vahetuskaupa – piparmünt neile, meile 50 EEK-i ja Mojitod. Müts maha suurepärase teeninduskultuuri ees. Ja ärge küsige, miks mul arvutikott kaasas oli.

See oli üks väärikalt tähistatud sünnipäev. Ega ma juhtumisi kellegile sõnumit ei saatnud?

24 May 2007

Olen mees või ei ole?

Aguliplika viskas mulle hiljuti kinda – lausa suure karvase käpiku…

Ja kui ma pean vastu 23. juunini siis ma olen oma pointi tõestanud. Tõestanud, et ma olen iseseisev ja iseotsustav naine. Aint tegelt, ma hakkasin praegu mõtlema, kas see väljakutse puudutas kõiki mehi või ainult Härra Kaad?

Ma võtsin selle kinda üles. Esialgu... (ja ma juba kuulen su kähedahäälset naeru).

Pidu. Sünnipäevapidu.

Mul on võimatu taltsutada oma vaimustust Palace hotellis peetud tütrekese sünnipäevapeo üle. Olen seda tüüpi ema, kellele mängutoad pole eriti kunagi istunud ja seetõttu otsin alati sünnipäevapeoks alternatiivvariante. Tütre sünnipäeva on peetud loomaaias, Kadrioru kunstimuuseumis, lasteaias pool päeva koos tantsiva Pardiga mängides ja mürgeldades, koos Lõvi Leoga trammikohvikus Pauliine liiklust õpetades ja kortermaja kinnises hoovis piknikku pidades ja tellitud batuudilossil hüpates.

Sedakorda on tegemist juba pisikese preili sünnipäevaga, mida peaks väärikalt tähistama. Palace pakutav programm tundus päris ahvatlev. Ja mu vaist ei eksinud ka seekord.

Läksime sünnipäevalapsega natuke varem kohale. Mõnus oli juba hotelli sisse astudes. Uks läks automaatselt lahti ja retseptsioonist naeratati meile vastu. Kui tihti Tallinna inimesed ikka kesklinna hotelli satuvad, eks ole. Meid juhatati kenasti konverentsisaali. Saal oli armas, kaunistatud õhupallidega ja päevakangelasele oli kingitus valmis pandud. Lauda kattis parajasti üks lustakas kokapoiss, kes suisa kiirgas positiivsust ja vestis meiega lõbusalt juttu. Lauale oli pandud printsessipildiga salvrätikuid, limonaadi, pisikesi burgereid, pannkoogitorti, viineripirukaid ja mahla.

Sünnipäevakülalisi, kes olid eranditult väikesed preilid, oodates vaatasime niisama aknast vahvaid linnavaateid ja keerasime Icecreami järjest kõvemaks. Kui kõik tüdrukud kokku kogunesid tegi hotellitöötaja meile ekskursiooni mööda maja. Ja ta oli nii uskumatult sõbralik ja vahva!

Ekskursiooni ajal oli kohale jõudnud ka tellitud kloun. Ka selle tellimuse ajas korda hotell ise ja andis klounile toavõtme riietevahetuseks. Nii, et lapsed nägid ainult uksest sisseastuvat kostümeeritud klouni, kes tegi meile trikke ja nalja ja õhupalliloomi tervelt tund aega.

Vahepeal külastas meid jälle kokapoiss ja tõi ahjusooja pitsat ja lihapallivardaid. Ja see ei jäänud tema viimaseks külastuseks. Pärast tuli ta veel tordiga, mille peal olid küünlad. Kahjuks seda ma ei näinud, sest jätsin tüdrukud nii umbes tunnikeseks omapäi mürgeldama, sest eks ole ju vanemate juuresolek müramist pärssiva iseloomuga. Kokapoiss oli lahkelt torti lõiganud ja lastele jaganud.

Viimase positiivsuselaksu sain veel peo lõppedes. Lapsed ju teadupärast väga palju peo ajal ei söö ja mõned külalised olid tulemata jäänud, mistõttu jäi toitu üle. Ja toit kusjuures oli jubemaitsev. Palusin restoranist kuhja karpe toidu kaasavõtmiseks. Panin veel võsukestele järgitulnud vanematele torti ja pitsat kaasa ja sain ise ka korraliku hommikusöögi jagu toitu.

Ja ma olin uskumatult rahul selle peoga. Tütrekesest rääkimata.

23 May 2007

Sinnamaani oli kõik ilus kui...

..ma täna õhtul oma auto juurde jõudsin.
Sina, südametu, parkimist mitteoskav, idioodist maniakk, kes sa mu ilusa Honda tagaspoileri Vabaduse väljakul oma oskamatu manööverdamisega ära rikkusid, tea, et selle parandamine käib mulle, kui üksikemale, hetkel üle jõu. Tea, et ma vihkan sind, et sul polnud nii paljugi kuradi südametunnistust, et sa oleksid vabanduskirja või kontaktandmed klaasipuhasti vahele jätnud. Tea, et mu auto just tuli remondist ja värvitöödest ja nüüd on kogu asi jälle perses.

22 May 2007

Lühikokkuvõte Väga Tähtsast Päevast

Sünnipäevakohvi voodisse – saadud;
Tulipunased roosid vaasi – pandud;
Tuhanded õnnitluskõned ja-sõnumid – vastu võetud;
Sünnipäevalõuna kalli sõbrannaga – söödud;
Säravpunane Mazda6 – renditud;
Tartusse – sõidetud;
Ilus 19-aastane meeshääletaja – peale võetud;
Järgmise kalli sõbrannaga – kohtutud;
Tartus Pierre´is kaks pudelit külma valget veini – joodud;
Imemaitsev pasta ja juustukook – manustatud;
Mööda suveöist Emajõe kallast koju – longitud;
Maast ja ilmast – pläkutatud;
Öömütsikeseks mitu martiinit – joodud;
Ilma meiki korralikult maha võtmata – magama mindud;
Päev kordaläinuks – loetud.

20 May 2007

Beibepäev


Kui mõnus on hommikul kaua magada ja siis veel veidi laisalt pikutada, ühe silmaga uniselt telekat piiludes. (Ideaalvariandis muidugi toob kauni kehaga meesisend siinkohal kohvi ja võileivad voodisse). Seekord tegin hoopis ise päikeselisse pühapäevahommikusse sobivaid pannkooke mustsõstramoosiga. Ma armastan kohvi ja pannkooke ja päevalehte.

Seekordne pühapäev oli meile tütrekesega totaalne beibepäev. Kõigepealt karjus tema minu peale, et tal pole midagi selga panna ja ta ei saa välja tulla! Seejärel ei leidnud mina endale midagi selga panna, sest mu igapäevateksad olid rabas poriseks saanud.
Ja nii me juuksurisse hiljaks jäimegi.

Stockmann oli pühapäevaselt unine – oli kohta, kuhu autot parkida ja puudusid hullumeelsed liftijärjekorrad. Edaspidi külastangi seda paika kuumal pühapäeva lõunal, sest ma ei kannata trügimist ja rahvamassi.

Juuksuris möödus märkamatult 3 tundi ja juba me olimegi mõlemad 10 korda ilusamad. Tema roosade beibejuuste ja vanilla-ninja tukaga ja mina blondeeritud ja triigitud ja beibetukaga. Ooo, me olime nii ilusad, kui kahekesi salongist välja kõndisime, et ootamatult näljaseks muutunud keha kinnitama minna. Ja selliste soengutega sobivad kokku ainult udupeen pasta ja värsked maasikad vahukoorega.

Seejärel tegime mõned must have suveostud nagu tibukollased tikandiga suvepüksid, musta korseti, roosa laia peavõru jms.

Ja kui juba shoppamiseks läks siis ostsin veel endale vaba õhtu veetmise vahendid ehk roosiõielehtedega vannipiima, pool kilo värskeid maasikaid, shokolaaditükkidega vaniljejäätist ja paar pisikest shampust vanniservale. Teen endale mõnusa äraolemise enne homset, Väga Tähtsat Päeva.

Homme tuleb veel parem päev.

19 May 2007

Soo saladused

Ma lõhnan lõkkesuitsu ja sookailu õite järgi.

Ilus loodus teeb mind nukraks. Rabalauka põhjatu sügavus paneb mind unistama. Kummaline matk oli täna. Ühtaegu nii tore kui kurb. Päikesekollased varsakabjad, kidurad rabamännid, saladuslikud laukad ja hingematvad metsavaated olid nii ilusad, et iga matkameeter muutis mind järjest nukramaks.

Mul sai hing haiget täna.

18 May 2007

Süüdimatud lobisejad

Ma ei kuula enam ammu raadiot. Põhjusega. See, enamjaolt süüdimatu ja küündimatu loba, ajab mind meeleheitele. Täna hommikul kuulsin juhuslikult ühte vanainimeste raadiot ja kahvatasin vihast. Nägin selgelt oma kahvatuvihast ilmet, sest kammisin parajasti peegli ees oma kiharaid. Mul pidi kamm käest kukkuma kuuldu peale.

Meeslobiseja rääkis energilisel häälel sellest, kuidas raskes avariis BMW-ga hukkus kaks inimest. Ja jõudis siis järeldusele, „et selle õnnetuse põhjustas politseinike nappus“. WTF??

Et nagu mismoodi ta seda ette kujutab? Et igas BMW-s istub lisavarustusena üks politseinik, kes manitseb juhti liiklust mitte rikkuma? Et nagu juhil endal pole mingit pistmist avariiga? Selgitage mulle ka kuidas politseinike arv mõjutab autojuhi ajumahtu.


Kui ma hommikul tööle tulin, võttis üks kolleeg mind vastu sõnadega „Sa tulid kui kevadine päike…“ See parandas mu päeva.

15 May 2007

Juhuslikud kohtumised muudavad elu

Tundsin õhtul, et maailm mu ümber on muutunud ahtaks ja mind piinab nimetu äng. Üks ja see sama rutiin päevast päeva, nädalast nädalasse. Minutipealt paigasolevad päevad ja ühepikkused nädalavahetused.

Koduseinte vahel häid mõtteid ei tule, tuleb ainult telekast seep „Vaprad ja ilusad“, mis nüristab vähesegi mõtlemisvõime ära.

Võtsin kaasa MC Conradi ja läksin autoga linna peale tiirutama. Leppisime Conradiga kokku, et mina sõidan ja tema lahutab minu meelt. MC Conrad oli suurepärane kaaslane. Ta rääkis mulle ülimadalal ja sensuaalsel häälel (no peaaegu Vin Dieseli häälel, ainult natuke jäi puudu) elust, tunnetest, progressioonist ja tulevikust.

Ja mina vaatasin ringi. Vaatasin inimesi, merd, kirsipuid, unistuste maja, õnnelikke perekondi, suudlevaid noori, roosa rattaga pisitüdrukuid, rulluiskudel käest kinnihoidvat vanapaari, tumedaid pilvi, hetkelist päikesepaistet, rohurohelist Tallink Stari.

Ja koju tagasi jõudes oli maailm jälle avaraks muutunud.

13 May 2007

Anonüümne alkohoolik-sõnumisaatja

Patsutan endale tubliduse eest ise õlale. Sest kahjuks ei ole sellist klubi loodud, kus saaksid koos käia need, kes purjus peaga piinlikke sõnumeid saadavad ja hiljem neist midagi ei mäleta.

Ma ei saatnud laupäeva õhtul ühtegi sõnumit. Olen ära teeninud kuldtähe. Hommikul oli hea ärgata, südametunnistus säras päikesega võidu :)

Jah, ma vaatasin Eurovisiooni


Ning kahjuks võitis ka pühapäevase kordussaate Serbia.

Kordussaadet olin sunnitud vaatama seetõttu, et õigel ajal oli vaja saunas käia ja õlut juua ja lämiseda. Laulud jäid täitsa kuulmata, ükskõik kui kõvaks me teleka volüümi ka ei reguleerinud. Õudsa lõpu ehk Serbia võidu nägin siiski vahetult enne magamaminekut ära. See oli kole…

Ise oleksin valinud esimeseks Soome euroloo ja teiseks Sloveenia ooperilaulu. Ja üleüldse jätsid need kaks naist mulle nii sügava mulje, et kaalun tõsiselt totaalset imagomuutust – süsimusti kiharaid ja tätoveeringut lumivalgel nahal. „Leave me alone, I want to go home“

11 May 2007

Reedeõhtu lemmikmees


Midagi ei ole teha - minu konkurentsitu reedeõhtu lemmikmees on dr. House. Muidugi on sõna "lemmik" kasutamine sellise karuse mehe puhul ilmselge labasus. Aga ma lihtsalt sulan helesinise ekraani ees teda nähes ja nii voolabki mu huultelt kontrollimatut ninnu-nännu imetlust. Andke andeks.

Tänases osas nägin Teda mootorratta seljas, nahktagiga ning haukamas koju jõudes eritialfaisasel moel võileiba. Ma isegi ei saa aru, miks ta mulle niimoodi mõjub. Ta pole üldse minu tüüp.

Kusjuures on täitsa võimalik, et selle crushi algus ulatub tagasi iidsetesse aegadesse ehk pubekaperioodi, kui telekast näidati sellist seriaali nagu "Jeeves and Wooster" ning ma olin Hugh Lauriest ülepea sissevõetud, maalides tema nime täis kõik oma koolivihikute tagakaaned.

On kaks meest, kellele ma sõnagi lausumata mehele läheks - Hugh Laurie ja Justin Timberlake.

10 May 2007

Räpane materialist

On üks väga lihtne viis, kuidas mind õnnelikuks teha. Tuleb mulle kätte anda uus auto. Garanteerin, et see vahend mõjub 100%. Käin ringi tobeõnneliku naeratusega ja imetlen iludust erinevate nurkade alt.

Sõidutan oma uut autot hellalt ja viin teda ainult parimatesse kohtadesse. Pargin ta nii, et ta paistaks kenasti silma, mitte ei suru teda kitsukesse vahesse kahe panni vahele. Naudin iga meetrit, mida mõõdavad mu iluduse rehvid.

Eile õhtul chillisin autoga linna lähistel. Ei saa ju kaunitari niisama maja ees seista lasta. Ikka tuleb rahvale näidata. Õhtupäike sillerdas kuldbeežil kapotil. Üks alatu linnuraisk oli julgenud oma väljaheite kapotile sokutada. Vee ja salvrätiku abil sai see pühaduseteotus kiiresti likvideeritud…

Minu auto, hea sõbranna, õhtu Tallinna lähistel, tibatilluke klaasike punast veini seafilee kõrvale, küünlavalgus õdusas hispaaniapärases restoranis.

Tagasisõidul linna poole, kui armatuurlaua sinakas valgustus heitis kuma õhtuhämarale ja raadios mängis Nelly Furtado „Say it right“ siis ma tundsin, et see oleks üks hetkedest, mil võis surra…

Kahjuks pean oma iluduse juba mõne päeva pärast rendifirmale tagastama ja ümber istuma oma vanasse, remondist tulnud autosse. Aga need hetked mu iludusega jäävad mu mälestusse igaveseks.

06 May 2007

Kuidas blondi käest telefoninumber võetakse…


Blond astub sisse tehnikapoodi ja tahab osta ühe asja firma arvega. Asi välja valitud ja suht isuäratav meesmüüja asub vormistama arvet. Nii, kõik juriidilise isiku andmed ilusti kirja pandud, kaks eksemplari arvet välja printeeritud, mis edasi, vaatab blond küsivalt meesmüüja poole.

„Pane kirja oma nimi ja telefoninumber.”

Blond kirjutabki püüdlikult, keeleots suunurgast väljas, arvele oma nime ja telefoninumbri.

A te olete näinud muidu arvet, kus kauba kättesaamise allkirja asemel on kirjutatud terve nimi ja mobiilinumber?

04 May 2007

Hiljem kahetsen, võibolla

I

„Unusta ära!” …
See polnud nagunii tõeline. Kõik oli nagu olemas ja samas ei olnud mitte midagi. „Mida sina tunned”? küsis ta. „Ma ei taha midagi tunda” oleks olnud õige vastus, „ma sain ilgelt haiget viimane kord”. Ma ei räägi enam tükk aega armastusest…Võibolla.

II

Mingi klõps käis ja äkki olin temasse silmini armunud. Lambist. Kontrollimatult. Eiteaisegimiks. Aint, et platooniliselt. Kahjuks? Ei tea, vist on nii isegi parem. Või siis lohutan ennast…Võibolla.

III

Olen „suurepärane suhtemeister”. Ajan kõik asjad hämmastava kiirusega sassi ja siis need suhtesegadikud painavad mind. Ei lase öösiti magada. Panevad arusaamatult käituma. Teen ise haiget ja saan sellest mingi osa tagasi ka. Kas sellel kõigel on mõtet… Võibolla.

A võibolla mitte.

03 May 2007

Loeng teemal „Kuidas saada kõige lihtsamal viisil maailma parimaks emaks”

Selleks tuleb kamandada tütreke autosse ja sõidutada ta kõigepealt Pagaripoiste kohvikusse, et osta sealt Lotte mahla ja roosamast roosat Aleksandri kooki. Mina ei mõista, millega võlub lapsi see hirmkuiv koogike? Kusjuures ma olen ise ka lapsena seda kõige paremaks asjaks maailmas pidanud. Aga ei mäleta enam, miks…

Siis tuleb minna poodi ja osta lapsele:
1) imeilusad, õrnheledad, läbipaistva tallaga, roosade lilledega unistuste kummikud;
2) roosad, lugematute külgekinnitatud lillekeste, lipsukeste ja säravate vidinatega ketsid. Täpselt sellised nagu on parimal sõbrannal;
3) ja lumivalged, lillade lillkaunistuste – ja ornamentidega tossud spordipoest, et oleks nagu päris täiskasvanute omad.

Uute jalanõude sisseõnnistamiseks sobib kõige paremini käik McDonaldsisse. (Muide, kõik kaaluhuvilised ja tervisefriigid, ma ei ole seal juba oma 100 aastat käinud). Osta tuleb loomulikult friikartuleid ja maasikashake´i.

Ning selle kõige järel vaatab su laps sulle auto kõrvaltistmelt suurte siniste silmadega otsa ja teatab: „Sa oled maailma parim ema!”

01 May 2007

Mees nagu magustoit


„Sa võtsid juba teise magustoidu…”

Mmmm, kui hästi kõlas see lause ühe pika ja kena mehe öelduna. Nagu ma oleks midagi keelatut teinud või siis lausa pattu :)

Meestel näib olevat magusaga armastuse-vihkamise suhe. Ja mina eelistan iga kell magusaarmastajast meest. Ma sulan kui Kalevi tume kirssidega šokolaad päikese käes, kui ma jälgin meest, kes naudib magusat. Või veelgi parem – kui ta naudib mõnda minu meisterdatud magustoitu.

Mehises mehes, kes peab lugu magusast, on midagi meelast ja hõrku. Katsetage – kui te mõtlete samaaegselt kenast mehest ja vahukoorest maasikatega – mis mõtteid see teis tekitab? Patuseid, eksole…

Ja siis mulle meeldivad veel mehed, kellele meeldib vannis käia aga sellest juba mõni teine kord.