Töökoht sai vahetatud. Ühe aasta sees kaks korda tööd vahetada ja mõlemal korral alustada praktiliselt nullist, kuna valdkond on uus, on ikka paras kangelastegu. Kiidan ennast selle eest ja patsutan tunnustavalt õlale. Hetkel olen suht rahul, On põnev, meeskond on vahva ja just kolisin uude kabinetti, mis on imeline.
Suvel elasin üle pika aja läbi ühe 3-kuulise romaani. Täpselt 3 kuu täitumise päeval sain esimest korda elus totaalse ghostimise osaliseks. Ühel hetkel teed plaane, räägid ja facetimed iga päev mitu korda (ta töötas teises riigis) ja unistad koos veedetud jõuludest, ja järgmisel hetkel on Suur Vaikus ja blokk kõikides kanalites. Korra üle pika aja avad ennast nii palju, et suhtled ja hoolid kellestki, ja siis saad kohe heleda laksuga vastu näppe.
Eelmisel nädalal selle kõige tatisema ja märjema ilmaga õhkasin lõunal käies südamest, et keegi võiks mind tööukse juurest peale võtta ja koduukse ees maha panna ja ma ei peaks enam põlvini jääseguses vees sumpama. Universum kuulas mind ja saatis mu teele mingi ossi, kes kutsus mind kohvile ja lubas pärast tööd mulle autoga järgi tulla. A kas ma seda siis tahtsin??
Viimase aja suurim nauding oli club26 kuupilet. Mul oli vaja Stebby raha viimasel päeval ära kulutada ja siis mõtlesin, et ahh, teen endale kingituse. Mu varasem spordiklubi oli Sparta, aga nüüd asun sellest nii kaugel ja lisaks käin tööl ühistranspordiga, et sinnaminek on liiga vaevarikas. Pärast tööd tahaks kuskile kohe jõuda ja pärast trenni ka kohe autosse ja koju. Club26 vastas vähemalt nendele kriteeriumitele, et on suht töö lähedal ja pärast saad maja kõrvalt kohe bussi peale. Iga jumala kord, kui hakkasin klubi poole kõndima, vedasin jalgu järgi, et pean trenni minema ja hetk hiljem ütlesin endale, et missassja! ma lähen täiega nautima ja mõnulema ja just seda ma seal tegingi. Natuke jõusaali, siis basseini suplema, siis sanaariumisse, siis kuuma leilisauna ja mõnusalt duši alla. Seejärel teenindaja juurest mahlakas õun kaasa ja kuumusest õhkavana bussi peale. Paar tundi täielikku naudingut ja enesele pühandatud aega imeliste vaadetega Tallinna linnale.
Mis aga vanadusse puutub, siis pikaaegne köha osutus kopsuklamüüdiaks ja üle kuu kestnud õlavalu osutus artroosiks. Hakkan vaikselt otsast lagunema...Käi veel perearsti juures. Viimases hädas lähed ja siis ka selgub, et kolesterool on liiga kõrge ja D-vitamiini pole veres ollagi.
Aga ma siiski jätkan, veel alla ei anna ja lusikat nurka ei viska.