Lörtsine kõnnak

Aasta viimane päev ei ole hea päev masendushoo alguseks.

Öö on magamata, ma ei teagi miks. Vilets uni oli. Hommik oli raske. Kaal näitas jälle mingeid põrsakaalunumbreid. Juuksed ei hoia ja on lisaks muule ka elektrit täis. Kaotasin uksekaardi niimoodi autosse ära, et pidin roomama autouste vahel pimedas, mantlisaba poriloigus. Kolleeg teatas, et mu kõnnak piki koridori kabineti poole pidavat lörtsine olema.

Ja mis võiks olla veel absurdsem, kui hommikul kalendrisse vaadates näed, et homme on 1 päev uuest 365-st, ja sealjuures mõelda, et ei taha uut ringi alustada! Palunpalunpalun, jätke vana alles. Ei taha uut. Ei ole optimismi, et uude aastasse vaadata ja plaane teha.

Ei viitsi. Palun minu tekk, „Punane elavhõbe“ ja klaas martiinit. Muud ei taha. Ärge üldse pakkugegi.

Ma kohe üldse nii ei mängi

Ma mõtlesin nüüd asjale teistpidi lähenemise välja. Et kui nagu vältimine ABSOLUUTSELT ei õnnestu ( ja no Pärnu väikeses kõrtsikeses kohtumine oli ikka täistipptase) siis ma ei väldi enam. Sest ma panen sellele vältimisele niivõrd tugeva emotsiooni taha, et ma saadan täiesti valesid signaale universumile. Sest nagu me kõik teame, universum ei tee vahet „tahan“ ja „ei taha vahel“. Universum kuuleb sõna „kohtuma“ ja korraldab mulle mu soovi täitumise.

Nagu mulle ja mu hädaorust elule kombeks, mässun ülihelikiirusel segadikkudesse ja siis üritan neid ise järjepidevalt lahendada. Hästi tehtud, Watson.

Nelly Furtado Say it Right

Nautigem tropi-…ptüi, jõuluaega ikka!

Vallalised räägivad, et jõuluaeg on tõeline troppide ligitikkumise hooaeg. No mina olen siiani pääsenud. Ilmselt on sellele kõvasti kaasa aidanud üksi kodus passimine pühade ajal.

A see aasta läheb vist mulgi õnneks :) Vähemalt kõik märgid näitavad seda. Ma ei taha küll üleolevalt suhtuda aga kahjuks liigitub 1983. aastal sündinud tuuninguhuviline ja mitte-päris-minu-maitse-järgi välimusega kolleeg troppide hulka. Ma olin küll puruviisakas ja võibolla isegi e-mailides flirtisin natuke. Sest see tegi mu olemise kordades rõõmsamaks. Siiamaani on kõik tropid suutnud mu tuju totaalselt rikkuda.

Eks siis pärast jõule näeme, kas ma sain ka endale jõulutropi? :)

Pekki, pekki, pekki

Vara hõiskasin - kahetsen ikka küll...

Kahetsen tehtud vigu ja lollusi. Kahetsen, et neid ei saa ise parandada, vaid peab ootama kuni aeg parandab. Pekki. Jajaa, tean, et õppetund, ja et oma vigadest õpitakse ikka kõige paremini.
See ei lohuta praegu üldse, kui mu käed värisevad nii, et kohvi loksub tassist üle ääre ja sõrmed klahvidel moodustavad mingeid imelikke kombinatsioone, nii et ma pean igat sõna parandama. Pekki. Eeee, ma läksin nüüd mõneks ajaks endast ära. Tagasi tulen siis, kui närvid on rahunenud. Pekki.

2007.a. kokkuvõte - ei kahetse midagi.

Ja nii ongi.
Võtsin appi Edit Piafi parima laulu mu meelest, et aasta kokku võtta. Aasta ilusaim õhtu oligi too õhtu, kui ma käisin Piafi filmi vaatamas.
Ei, see aasta ma ei kahetse midagi. Igast lollusi on tehtud :)

Negatiivse mõtlemise kunst

Pealkirja laenasin PÖFFI-l linastunud Norra filmilt. Mitte, et ma mingi pöffihunt oleks. Ausõna, ma pole seal kordagi käinud.
A see konkreetne film pidi näitama, kuidas positiivset mõtlemisest endale mantra teinud psühhiaater laseb lõpuks ise teesklusemaskil langeda. Ta taipab, et universaalseid lahendusi pole ning vägisi kedagi rõõmsaks ja rahulolevaks ei muuda.

No jumala õige jutt ju! Mingis ajakirjas oli veel üks jutt, mida ma Lemmikbeibule ka tsiteerisin – jutt Marlene Dietrichist, kellest suisa hoovas maailmavalu ja ängi. Et ongi kohe olemas sellised naised, kes elavad läbi negatiivse mõtlemise, ilma et nad sealjuures õnnetud oleks. Paralleeli võiks isegi tõmmata viisipidamisega. Ka viisipidamatus on kunst, mida mina muuseas suurepäraselt valdan. Keegi pole ju permanentselt õnnetu seetõttu, et ta laulda ei oska?

Igale asjale ei olegi lahendust olemas. Ka läbi positiivse mõtlemise mitte. Kõik ei suju alati. Ja mis siis?

Härra Kaa põeb võõrutusnähte. Kuidas muidu seletada lollikindlat järjepidevust helistada öösel kella 3-st poole 5-ni lühikeste vahedega, et ikka ja jälle veenduda, et ma tõepoolest ei võta toru vastu.

Kohtumine

Esimene reaktsioon on ülbus. Enesekaitseks. Kui näed tõeliselt armast poissi. Kohe nagu ei oskagi käituda. Ainult ülbitsemine kukub hästi välja. Näen küll enesekindel välja aga põsed lahvatavad sisemisest kuumusest roosaks. Piinlikkust tundes poen teiste selja taha.

Ohsavanakaktus! Nii kena poiss oli. Tõeliselt kena. Oleks tal hea meelega keelega üle põse tõmmanud. Ja kui ta seisis mu ukse peal nagu Noor Jumal, küsides mingit tühist asja, ei saanud ma mõistlikku sõna suust, vaid suutsin ainult tobedalt naeratada ja taas roosaks lahvatada. Punastamise needus.

Liftiuksed sulgusid. Hüüdsin talle järele: „Kahju!“

Tühja sest minevikust

Muidu nii kaunisse nädalasse sattus üks vähe viletsam päev sisse. Tegelt kohe nii vilets, et pakkisin poole päeva pealt asjad kokku ja läksin koju. Koduteel põikasin läbi Videoplanetist ja võtsin seal kaasa ühe filmi. „Little Children“

See oli üks kummaline, kummaline film. Põnev ja igav ühtaegu. Igav seetõttu, et nagu konkreetselt mingit actionit ei käinud. Põnev aga seetõttu, et aju töötas kogu aeg filmile kaasa. Mul on siuke karvane tunne, et need mehed, kes selle filmi valmis meisterdasid, valdavad mingit peenemat kunsti kui ainult visuaalne ja silmalenähtav. See film jõudis alateadvuseni välja kui mitte südameni.

Film lõppes sõnadega: „ Minevikku ei saa muuta. Aga tulevik võibolla teistsugune. Ja kuskilt pidi see algama.“

Kas tead mida tähendab..

No mis elu see on?

Teksapüksid on saatanast.

Kõigepealt ma alustan sellest, et ma täiesti vihkan teksapükste ostmist. Peamiselt sellepärast, et mu mõõdud ei ole mitte 90-60-90 ja mu jalad ei ulatu maast lõuani. Need kaks suht olulist mittevastavust muudavadki mu teksapüksijahi masendavaks mitmenädalaseks osturalliks. Ma ei saa ka aru, miks nad paigaldavad riietuskabiinidesse peegleid, mis moondavad mu keha kolm numbrit suuremaks ja lasevad paista kõikidel teksadel mu jalas ühtmoodi koledad?

Seetõttu kannan ma soetatud teksad reeglina suisa ribadeks. Ja kui kohe üldse enam püksid jalas ei püsi siis pean suunduma uusi ostma. Nüüd, vanaraisk, läksid mul korraga kahed püksid katki. Oh, ebaõnne!

Nii, et kui te juhtute teksapüksipoes märkama mossis brünetti, suundumas suure püksikuhjaga riietuskabiinide poole, siis tundke mulle palun kaasa...

Miks Latvijas on rohkem ilusaid poisse kui siin?

Ma leian, et see on täiesti ebaõiglane. Vahel on Lätis käies tunne nagu väiksel lapsel kommipoes – silmad on imetlusest pärani ja hõbeniit konstantselt suunurgas rippumas. Poiste ilu paneb suisa õhku ahmima, eriti veel siis kui väike kokteil basseinibaarist hinge alla laksatud. No kas on õndsuse tipp soojas mullibasseinis vaikselt kokteili tinistada ja poisse vahtida või ei ole õndsuse tipp?

Viin ja suitsud on ka Lätis odavamad.

Ja siis ma tegin elus esmakordselt Lätis midagi sellist, mida ma enam loodetavasti kunagi ei tee ja millest ma mitte iialgi kellelegi ei räägi!

Sinu naeratus segi ajab kõik

Kui Sa naeratad, siis ulatub Su naeratuse kuma kaugele üle laua. Ma jälgin salaja kuidas Sa, pea paremalepööratuna, seletad midagi ja naeratad. Näen naeratust Su silmanurgas ja põselohus. Sa oled sellel hetkel kõige ilusam ja armsam inimene. Kui mu süda oleks ehtsast taluvõist, siis sellel hetkel oleks ta kuumusest särisev sulavõi.

Sa ei oska aimatagi, kuidas Su naeratus mulle mõjub. Ja jumal tänatud.

Ma põhimõtteliselt ei laenuta Eesti meest

Mehed, te ikka ei tea üldse, mida naised tahavad! Muidu te ju ei paneks püsti äri, mis laenutab mõttetuid mehi.

Teisipäevases EPL-is oli asjalik artikkel Anna-Liisa Soomannilt, pealkirjaga „Meestelaenutus on naiste narrimine“. Tubli, Anna-Liisa, hästi ja ausalt kirjutatud. Mulle, kui fertiilses eas, kuid vallalisele naisele, on jäänud see meestelaenutuse kontseptsioon suht arusaamatuks. Saada pärast 3-nädalast anumist ja ootamist abielus, ebasportlik tüüp, kes seab mingeid oma tingimusi ja ei oska „hubaselt juttu ajada“. No mida kuradit? Ehk halleluuja! Nagu Lemmikbeib siinkohal üllatusest karjataks. Selliseid mehi saab tänapäeval niisamagi hordide kaupa. Tead, vahest ei pea üldse küsimagi, ise jooksevad pikali.

Muidugi oleksin ma nõus maksma mehe eest, kes seda väärt on – mõni Chippendalesi pundi liige näiteks. Vaat siukest meest ei pruugi ma ise kätte saada, ehk väga kaugel minu liigast. Maksaks ja naudiks tõelist meheilu naela seina löömas või kohvi keetmas. Ja soovitavalt kohe, mitte 3-nädalase ootamisajaga.

Trennisaaga jätkub...

Nii, ilu tuleb läbi valu. Seekord läbi selja põrguvalu. Kas oli see nüüd eilsest treeningust tingitud või tõstsin käsi juukseid föönitades kuidagi valesti, igatahes käin nüüd kõveras ja püsti tõusen valjude ohete saatel. Kuid see eest spordiklubi, kus ma käin, on megailus. Vastremonditud ja disainitud. Eile jäin suu ammuli suurde põrandavaasi sätitud lilli vaatama. Hing lihtsalt naudib sellist kaunist ümbruskonda ja annab kehale stiimuli trennitulekuks.

Ja ma kavatsen juba kuu möödudes olla oluliselt saledam ja ilusam :)

Treening - tõelise nooruse allikas

Elu hakkas vahepeal blogimist segama.
Hakkasin nimelt tubliks ja otsustasin pärast kaheaastast vaheaega taas trenniga alustada. Laupäeva hommikul käisin ja pühapäevaõhtuks olen võimeline sõrmi nii palju liigutama, et trükkida. Muud lihased on aga nii haiged, et ma vajaks ratastooli. Jõlenaljakas oli 1,5 kg hantlitega teha. Kui ma varem tegin trenni ikka kolmekilostega, siis nüüd venitas see hale 1,5 kilone hantel käed maani. Tõsta nagu hästi ei jõudnudki.

Hale, väga hale.

Lammasnaised ei võida kunagi

Te tunnete lammasnaise seltskonnas ära selle järgi, et tema mees istub tema poole seljaga ja suhtleb aktiivselt kõigiga peale lammasnaise. Nendevahelist ebakõla märkavad kõik. Kõik peale lammasnaise, kes näib arvavat, et ta on leidnud Selle Ainsa ja Õige, kellest tuleb varruka külge klammerdudes kümne küünega kinni hoida.

Naine, kus su uhkus on?

Kahjuks ei ole ma ise ka sellest lammasnaise saba väristamise patust prii. Ma ei tea, mis värk see on, aga mõne mehega suheldes kaob iseloom nagu kohe ära. Alles jääb totaalne lammas, kelle suust tuleb tõsiste seisukohavõttude asemel haledat määgimist.
„Kuidas sul läheb? Hästi, jah, Nii tore. Kas sa tuleksid minuga väl… Ah, ei saa jah. No pole hullu, mõni teinekord siis. Ole tubli. Helista mulle!“
„Ma tegin head süüa, kui töölt tuled, sööme koos, eks. Sõpradega õlut jooma? Ahsoo, no ma panen siis toidu sooja su jaoks. Pärast sööd, kui koju tuled.“

Keegi tark mees Keila vallast on öelnud, et naine ei või mehe ees pugeda. Ja nii ongi.

Minu nimi on Bond, Siim Bond

Daki kirjutas kunagi blogis oma kasside pildipoosidest. Ma kahjuks kiirel ülevaatusel ei leidnud seda postitust.

A jutu mõte on selles, et ma siis olen üritanud ja üritan edaspidigi Siimu erinevad elufaasid pildile saada. Eriti see kassipojaks olemise aeg on nii lühike. Kassi pildistamine on tõeline katsumus. Enamus piltidele jääb kassi liikumise tõttu miskine udukogu, milles helgivad kaks suurt silma. Paarile pildile jäi ainult sabaots ja tükike tagajalga.

Seda pilti nähes ma konkreetselt naersin kõva häälega üksi kodus :)

Kahekesikäimise hooaeg

Tere tulemast jälle see aeg aastast, millal igale poole toredatesse kohtadesse kustutakse sind koos Kaaslasega. Üksi minnes oled kui valge vares kudrutavate pereinimeste seltskonnas. www.meestelaenutus.com mind kahjuks ka siinkohal ei aita – seal pole ühtegi minu maitse järgi meest ja üleüldse, mis krdi pärast ma peaks mehele ta peoleviimise eest peale maksma?

Hädasti oleks sellist Kaasavõetavat Meest vaja, kes näeks ülikonnas kena välja, räägiks tarka juttu, oleks viisakas ja tore, ei teeks häbi ja kes ei ootaks pärast pidu minult asju, mida ma anda ei taha.

Sajandi küsimus

Miks ma jätan kasutamata ainulaadse võimaluse, kui mul on olemas kaunis hommik, lai voodi, kena suur tuba ja mis kõige tähtsam - mees, kes tahab?

No see ei ole normaalne. Tropp, ikka täiega.

Õnnelik on see mees, kes võib abikaasana panna oma käe mu pea alla...

On olemas mees ja naine, kes oma 40. pulma-aastapäeval vaatavad teineteisele silma, nagu nad näeksid teineteist samasugustena, kui aastate eest. Armastus ei märka kortse, halli juustes või muid sarnaseid tähtsusetuid pisidetaile. Armastus näeb ainult inimest, kelleta sa elada ei saa. „Kibe“- karjujad näevad neid kahte õhetavate põskedega ja veidi häbelikultki teineteisele suud andmas. Tähtpäeva kõnet julgevad pidada vähesed, vaid need kellel, on ligilähedane kooselukogemus või need, kes on seda armastust arvestatav hulk aastaid kõrvalt näinud. Ja mida seal ongi rääkida. Mina suudan vaid vaikse imetlusega jälgida – kust tuleb see kooselamisetarkus?

Sest mina suudan mehe, keda tunnen vaid mõned päevad ja mõned kohtumised, panna küsima mu käest tõredalt, et „kas sa pead kogu aeg vastu vaidlema ja jäärapäiselt enda tahtmise järgi tegema?“ Jah, pean küll. Ja kui Sa niimoodi juba küsid, siis ma ei usu, et me vaatame teineteisele 40 aasta pärast silma. Sest ma ei muutu, ma olengi selline. Armastav inimene ei näe teise vigu – ei vaidlemist, ei välimust, ei automarki.

Sa näed ainult inimest, kelleta sa ei saa elada.

Sinu saladus

Su päevik, sinu hinge peegel,
nii unustatult klaveril!
Need read on tüdrukult, kes uje,
haiglane, nii õrn, tihti elevil.
Ta hingeelu. Veidi lugesin.
Ei räägi teistele. See poleks neile ime -
ei oska nemad seda võtta imena,
et täis see vihik on vaid minu nime.
Sa hõljud pilvis, aina unistad.
Aknast langeb päevikule päikseruut.
Sa oma unistused jätsid klaverile,
nad sinna unustasid, armsake, mu pruut!

Evaristo Carriega

Olen väsind olemast luuser

Milline mõnus tunne täna äkki saabus…
Ehk nagu öeldakse, et kiida lolli – loll rabab veel rohkem. Aga tunne on ikkagi hea. Kui kiidetakse. Või tunnustatakse. Või kui saadetakse kutse kontserdile, et tänada meeldiva koostöö eest. Või öeldakse niisama „aitähh, tubli tüdruk“.

Kohe selline tunne on, et kõik laabub. Asjad jooksevad ilusti ja saavad tähtajaks valmis. Sinu käest küsitakse nõu ja usaldatakse su arvamust. Kohe näha, et aasta lõpp hakkab saabuma. Inimesed muutuvad ilusateks ja headeks.

Tulevik ei ole enam tume ja ma ei tunne end hädavaresena. Vaat selline tunne saabus äkki täna…

Ulme

Kuidas krt on see võimalik, et ma jään teist aastat järjest täpselt samal kuupäeval haigeks ja mul on täpselt samad hädad - köha, nohu ja palavik?
Võtke see nõidus kohe mu pealt ära, muidu ma ei mängi enam!

Protected (päriselt, päriselt)

Mustsõstrakoogi küpsetamise (haigeolemine tekitab mul tohutu magusaisu) kõrvalt jäin vaatama dok.saadet TV3-st, mille sisuks oli seks tööpostil. Ja et Mark oli ka seda teemat juba korra riivanud, siis lasin end nüüd kirjutama ahvatleda. Täpsematesse üksikasjadesse ma muidugi ei lasku. :)

Töökaaslasega seksimine lisab huvitava nüansi muidu suht igavatesse tööpäevadesse. Liiga tihti ja liiga paljudega ei ole muidugi soovitatav. Vahelejäämine ei ole ka soovitatav. Isegi meeskolleegi kabinetti mahajäetud kampsunit on raske usutavalt seletada. Või lukustatud ukse, millele on väljapoolt korduvalt koputatud, tagant sasitud ja räsitud ilmel väljumist. Ja näiteks on minu nina väga reetlik pärast mõningast kirglikku suudlemist. Aga õnneks teavad seda vähesed.

Väidetavalt on kontoriseksi eelistatuimad kohad laud, pöördtool, põrand, diivan, trepp ja kööginurk. Nojah, kommentaariks võib öelda, et kontoris erilisi fantaasiarikkaid kohti otsida on mõttetu. Kontor ise on juba piisavalt ekstreemne.

Aga nagu ka dok. saates mainiti, ei tasu töökohaseksi segi ajada armastusega. Muidugi eksisteerib variant, et sa kohtud 2. ja 3. korruse vahelisel trepil oma Elu Armastusega. Aga palju tihedamini eksisteerib siiski võimalus, et sa kahetsed tehtut ja tunned pigem piinlikkust ja tahet asja olematuks muuta.

Ja muide, mustsõstrakook sai imemaitsev.

Siimu talvemure

Seda, et talv on saabunud ja tuba liiga jahe, mõistsin kui kass hakkas aega veetma eranditult ainult radiaatori peal istudes või köetaval vannitoapõrandal magades. Aga kuna ma armastangi jahedust, siis peab Siim endale mugava elu ise looma.

Nagu juuresolevalt pildilt ka näha on :)

eluonhädaorg24.ee

Neetud november. Ostsin täna 200 EEK.i eest külmetusrohtusid. Lootsin küll kasutada oma tavapärast taktikat ja teha nägu, et ma pole üldse haige. Et ma nuuskan natsa nina ja siis olen jälle nagu uus. Eile see illusiooniloomine praktiliselt õnnestus. Oli ju ka põhjust. Ega mind siis igapäev kiideta töö silmapaistvalt hästi tegemise eest. Siis ma lihtsalt pidin terve ja kõbus olema ja välja nägema.

Aga õhtuks läks asi käest ära. Vanalinnatänaval kõndides värisesin hammaste plaginal külmast, tatt tilkus sushitaldrikusse, apteegid olid hilisõhtul kinni ja nohu ei lasknud enam normaalse häälega rääkida. Järgmiseks päevaks oli pea asemel suur vatipall ja elavhõbedatermomeeter näitas numbreid, mida ma nägin viimati eelmisel aastal. Rsk.

Ehh, kui oleks keegi, kes tooks mulle shokolaadi ja häid filme, kataks tekiga ja teeks pai, viskaks salvrätikukuhja voodist prügikasti ja teeks sooja mustsõstramahla meega ning paneks mu mobiili vastuvaidlemist mittelubavalt hääletu peale... Mind ei lohuta üldse töökaaslase kade nending, et mul on nüüd aega kodus istuda ja raamatut lugeda. Ses mõttes, et raamatuid ma loen muidugi aga parema meelega teeks ma seda ikka tervena.

Ise mõtlen hoopis, et nüüd on aega veidi mõelda. Võibolla isegi analüüsida. Leida vastus küsimusele, et miks ei ole kõik hästi, kui sa vestled ilusas kohas vahva inimesega ja kõik on nii mõistlik, nii mõistlik aga - tõmmet ei ole… Ei ole ja ei tule. Hüvastijätusuudlus on hea. Aga ei enamat. A kas peakski enamat olema. Kas ikka peaks alati põlve nõrgaks võtma? Äkki ongi hea, kui on lihtsalt hea. Hea ja mõistlik.

Mitte, et see mu Suur Unistus oleks. See headus ja mõistlikkus.

pühapäevahommikul...

Salme Reek on öelnud:

Maailmas ei ole ilusamat ja paremat asja kui armastus. Armastus teeb inimese tõeliselt kauniks. Armumine on edasiviiv jõud, ta paneb sind mõtlema. Ja kui kannatama paneb, siis las paneb. Siis on see ilus kannatus.

(EPL, laup. 10. november 2007)

Away - mida sa tegelikult teed?

Punapea kirjutas kroonikates virtuaalseksist, mida harrastatakse MSN-i kaudu.
Et action käib, ekraan hõõgub ja siis äkki – sahmakas külma vett kuumale suhtele mõne sõbra kontaktivõtu näol. Halvemal juhul vajutad veel Enter ka enne, kui aru saad, et jutt valesse kasti hüppab. Sinu kullakallis pornojutt mõne hea sõbranna pahaaimamatusse „tere, mis teed“ – kasti.

Virtuaalseksi koha pealt on mul muidugi oma seisukoht. Ja see on – ei, ei ja veelkord ei. Parem juba siis täitsa ilma, kui selline poolkõva variant. No ma ei tea – aah, aah, tee veel, tee kõvemini, sa oled niii hea…. – kuulge, minu arust kõlab see kirjapanduna ikka kole nõmedalt. Ja kuidas sa paned kirja lõhna ja tunde ja ajutise mentaalse stuupori ja kuuma hingeõhu ja selle tunde, kui silitatakse nii, et sõrmeotsad on millimeetri kaugusel nahast?

Muide, Punapea on pea kogu aeg msn-is away. Arvatagu ära, kas ma teda pärast ta jutu avaldamist häirida julgen? :)

Emohetked

Teatrisseminekulokid püsivad peas täpselt 10 minutit. Sest ma seisan õues ja vaatan nõutul ilmel autot, millel jäid tuled ennist põlema. See 1,5 tunni jooksul, mil ma juustega mässasin, tühjenes aku sedavõrd, et käima enam ei kavatsegi minna. Ja ma pean kohe Tartusse hakkama sõitma! Sest lokkide tegemise tõttu ma olen juba hiljaks jäänud. Jaa, just nendesamade lokkide, mida mul enam pole. Minu suureks õnneks on mul üks tore inimene, kes umbes viimased viis aastat osutab mulle regulaarselt paar korda aastas akuabi. Nii, selge, otsad aku külge, võtmest tööle ja vrõnnn… Aaaga see pole veel õnnelik lõpp. Mul pole bensiini. Õigemini tilk on aga kauaks ei jätku. Bensukas on küll kodu kõrval, ainult et - ma ei saa ju autot seisma panna?? Ei lähe käima enam, nohh.
„Selge“ mõtlen, „vaatame kaugele ma jõuan…“ Tartu mnt. Ülemiste Rimi juures olevat Neste silti märgates on mul akumure juba ununenud ja peas vilgub ainult bensiinituluke. Jätan auto rahulikult seisma, torkan vooliku paaki. Lahe.
A näe, auto läks käima ka.

Hiir ai kamm!

Ekskjuus mii, mai english is veri bääd and ze löörning it givz mi meidzhor heedeik.
Ai mast duu samm hõumvöörk änd samm eksersaizes - änd beliiv mi, aim daiing hiir.
Deem juu, english spiiking neishons!

and tänk ju ool..

Naine roolis, rool põhjas

Ma nägin niivõrd head reavahetust hommikul autoga sõites, et ma lihtsalt pidin nentima, et kui ikka naisi ei oleks, oleks liiklus palju-palju igavam :)

Samast loogikast lähtuvalt: In a fight between Batman and Darth Vader, the winner would be Chuck Norris.

17.oktoober 1993

A krt, mis oleks, kui üks päev jätaks põdemata? Et, noh, kohe üldse ei põeks või ei hädaldaks või ei kurvastaks. Mõttel on jumet, eks ole.

Mul jäi hiljuti pihku üks endakirjutatud halakiri, pärit umbes ülikooli alguseaegadest.
"Praegu on küll selline tunne, et ma jään iga päevaga järjest vanemaks ja inetumaks. Ja et mu elu ilusaim ja helgeim aeg on mööda läinud. Selline vastik väsimus ja tuimus on minu sees. Ei taha nagu kuskile ega kellegagi minna. Istun kodus ja vaatan telekat nädalast nädalasse. Midagi head on lootusetult kadunud ja eksisteerib ainult mõttetu tänane päev, tühi ja ilma rõõmudeta. Midagi head pole veel tulnud, mis annaks elule ta väärtuse ja mõtte. Et tahaks hommikuti tõusta ja rõõmus olla uuest päevast. "

No kamoon, tüdruk. Sa pole 15 aastaga targemaks saanud?
Ma võin siukest teksti iga päev üha uuesti ja uuesti lehekülgede kaupa kirjutada. Päris võigas on avastada, et ma kordan ennast. Ja seda juba 15. aastat järjest, kui mitte kauemgi. Isegi Aivar Riisalu küsiks siinkohal, et „Kaua võib?!“

Ostunimekiri

Mul on vaja:
Punase veini klaase, töölkäimise kingi, automakki, teksapükse, suurte roosidega üliromantilist voodipesu, raamaturiiulit, valgeid teetasse, ilusat machomeest, musta mittekortsuvat seelikut, Armani Sensit, mazda3 mps-i, uusi saapakontsaplekke, kasukat, Jane Eyre raamatut, soolalambi pirni, juustu, uut kostüümi tänukirja vastuvõtmiseks, paari pudelit varuveini, kardinaid, ripsmetušši, uut lillepotti Siimu lõhutu asemele ja pannkoogijahu.

A muidu on mul kõik olemas :)

Halvad mõtted kahjustavad tervist

Ärkasin hommikul selle peale, et Siim-poiss aevastas mulle näkku nii, et tatti pritsis. Vähemalt oli kell juba 10. Kell 7 oleksin ma ilmselt hullult vihastanud. Selg oli nii kange, et kohvikeetmiseks pidin end voodist tõusmise asemel välja veeretama.

Ma olen nüüd juba mitu päeva mõelnud, lugenud ja internetis surfanud, et saada vastuseid küsimusele – kuidas tervist parandada. Seda, et käes on järjekordselt novembri algus, andis mu organism igati väärikal moel tunda. Ütle siis veel, et kehal puudub mälu…

Louise L. Hay on kirjutanud ühe vahva raamatu pealkirjaga „Tervenda end ise“. Raamatus on väike ülevaade haigustest, nende tõenäolistest põhjustest ja tervendavatest enesesisendustest. No näiteks kiilaspäisust põhjustab hirm, pingeseisundid, püüd hoida kõiki otsi enda käes, usu puudumine elu loomulikku kulgu. Oma haiguste põhjuseid lugedes, näen, et olen samuti hulga hirmude küüsis. Näiteks herpese juures on kirjas, et põlen soovist hädaldada ja viriseda, palju allaneelatud meelekibedust. Tuleb tuttav ette?

Tean seda, et paljud haigused tulenevad (valest) mõtlemisest. Ja kui kuskilt valutab või annab tunda, oled ise palju nö vaeva näinud, et probleemi füüsilise avaldumiseni jõuda. Ükski halb mõte me peas ei lähe ära jälge jätmata.

Goodbye My Lover

Heaon

Hea on vaikne, õrn hetk enne, kui uuesti valutama hakkab. Hea on mitte midagi tahta.
Hea on kogeda rahulikku õndsust. Kõik, mis on olnud – see on läinud. Kõik, mis tuleb – alles ees… (ma ei mäleta, kust need sõnad pärit on).

Hea on pugeda pärast sooja vanni teki alla, võtta nurruv Siim kaissu ja lugeda Marie Claire´i ja Eesti Naist. Hea on leida quumist lemmiklõhn supersoodsa hinnaga. Hea on lubada endale voodis tassike teed meega, kuivõrd muude delikatesside manustamist hilisõhtul ei luba mu figuur.

Hea on, et ühtegi suhet ega lahtist otsa pole ripakil. Hea on öelda, et „Mõtlen vaid Sinust“ grammigi seda tõsiselt mõtlemata. Lihtsalt sellepärast, et teine tahab seda väga kuulda.

Lihtsalt hea on. Vahelduseks.

Hingedepäevast...

Hingedeaeg kestab veel. Kui kaua veel, teavad ainult need, kes veedavad pimedaid õhtuid lahkunud lähedastele öösügavusse hääletuid kutseid saates. Teavad ka hinged ise, kes mahajäänute vaikset sõnumit kuulda võttes oma udustelt radadelt ikka ja jälle omaste sekka eksivad…

Hingedeaja kestvuse kohta on erinevaid arvamusi – mõnel pool kestab see mihklipäevast mardipäevani, mõnel pool on lõpuajaks loetud tänast hingedepäeva, mõnel pool aga arvati, et juba simunapäeval hinged lähedaste kutsetele kurdiks jäänud olevat.

Vanasti elasid siinpool-olijad terve hingedeaja lahkunud lähedaste hingede rütmis, justkui oleks keegi kallis kaugelt pikemaks ajaks külla tulnud. See tähendas seda, et kogu hingedeaja vältel püüti peres astuda ja kõnelda vaiksemalt kui muidu. Ka kärarikkaid töid ja suurt naeru püüti vältida. Kõik ikka selleks, et nähtamatult pere keskel viibivaid hingi mitte pahandada või ehmatada.

Hingedeajal söödi hingedega ühte toitu, jagati ühist ruumi, käidi mööda ühiseid radu ja hingati ühist õhku ... nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Kalendris tänasel päeval kirjas olev hingedepäev on meie rahvakalendris üsnagi uus püha ja koondab endasse kõik iidsele hingedeajale iseloomulikud tegevused ning uskumused.

Hingedele köetakse sauna ja kutsutakse siis iga oodatavat nimepidi hüüdes sooja. Hingi toidetakse ja lauale pannakse neile hingedepäevale iseloomulikku toitu, milleks on enamasti igasugused vereroad – verikäkk ja verivorst … aga hingede toidulaual käisid lusikad ikka kummuli.

Ohvriande viiakse nii kadunukeste kalmudele kui ka hiiekohtadesse.

Vanasti oli kombeks ööseks toapõrandale tuhka raputada - sealt oli siis hommikul hea koduskäinuid jalajälgede järgi ära tunda.

Tänapäevalgi au sees olev ja laiemalt tuntud komme on süüdata hingedepäeva õhtul aknalaudadel küünlad, mis aitavad hingedel läbi ööpimeduse kergemini koduteed leida.

Seda teati aga päris kindlasti, et kui hingedepäeva öösel tuul korstnas ulub, siis hinged nutavad. Ja ikka sellepärast, et siinpool olijad neid oma hoolimatusega kurvastanud on.

Hingedepäev loodeti ilma poolest olevat vaikne ja udune, et siis on hingedel kergem koju tulla… ja üksiti ka omastel nende käimist märgata. Nimelt usuti, et kui hingedepäeva üldises raskes vaikuses mõnd äkilist tuuleiili tunda, siis ei tohi selja taha vaadata, sest see tuulehoog märkivat mõne hinge lähedalt möödumist. Aga ega hingedele uudishimulikud ei meeldinud – sellepärast polnud ka hea nende poole sedasi vahtida. Muidu võis juhtuda, et mõni eriti häbelik hing enam teisel aastal ei tulnudki. Ja kui hinged mahajääjate vastu pöörasid, siis võis karja- ja viljaõnnega hoopiski kehvasti minna.

Heade lähedaste hingede kõrval oli ringi hulkumas ka pahaseid või ka üsna kurje hingi. Ja ikka kardeti, et need ehk oma teekonnal kuidagi lähedusse eksivad.

Sellepärast peeti eriti ohtlikuks hingedepäeval suuremat juukse- või küüntelõikust. Nimelt usuti juustes ja küüntes inimese elujõudu peituvat, mille kaudu võisid hinged omale uue tulemise tekitada või juusteomanikule veel midagi hullemat korda saata. Kui need äralõigatud küüned või juuksed mõne kurjale hingele kättesaadavad juhtusid olema, võis karta, et see nendega midagi sellist ette võtab, mida hooletutel hiljem hirmsasti kahetseda tuleb.

Seepärast püüti isegi kõik kammimisel maha pudenenud juuksekarvad või ka kogemata murdunud küüneotsad kokku koguda ja ära põletada.

Samasugune elujõudu kandev võim on inimese verel, mis ka hingedele suureks ihaldusobjektiks oli. Kui keegi juhtus end hingedeajal vigastama, siis oli tarvilik iga väiksemgi verepiisk kokku koguda ja haav hoolega ära puhastada. Ja ikka jälle tuli päästis halvimast. Et aga verelõhn kurje vaime ligi ei meelitaks, selleks pidi toad ja hooned, kus vigastatu liikus, spetsiaalse tugevalõhnalise taimevihaga hoolega ära suitsutama – suitsutamis-vihta pandi teiste taimede seas näiteks piparmünti ja lavendlit.

Hing (irdhing) võis kujutluste kohaselt kehast ajutiselt (magamise, haiguse, minestuse ajal) lahkuda kas nähtamatuna või nähtavalt inimese enda, erilise hingeolendi (tuulispask, luupainaja, virmalised) või hingelooma (mesilane, liblikas) kujul. Surm tähendas hinge jäädavat kehast lahkumist (inimene "heidab hinge"). Selle järel liikus hing kas mõnda olendisse (uuesti inimesse, looma või lindu), suundus teispoolsusesse või tegutses endise omaniku esindajana edasi elavate keskel (käis hingedeajal kodus, liikus teatud aja ringi kodukäija või kummitusena).

Ilma pealt vaadati, et kui hingedepäeval jäidet või lausa lund sadas, siis usuti, et külm tuleval aastal vilja ära võtab.

Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 2. november hingedepäevaks ehk surnute mälestuse päevaks juba 1006. aastal; samas on teada, et hingedepäeva (Festum omnium fidelium defunctorum) hakati pühitsema Prantsusmaal Cluny kloostri abt Odilo eestvõttel 998. aastal. Luterlikus kirikus on hingedepäev jäänud igavikupühapäeva ehk surnutepüha varju, mida peetakse kirikuaasta viimasel pühapäeval

Hing pole midagi abstraktset ega luulelist. Hingedepäeva tähistamine on justkui dialoog siin ja seal olijate vahel. See, et me neid ei kuule, on tihti meie eneste tahtmatus. Traditsiooni järgi tulevad hinged meie juurde hingedepäeval ja lähevad jõulude paiku. Sellel ajavahemikul on nad meiega, muretsevad ja rõõmustavad koos meiega ning annavad ka head nõu. Me ei taipa tihti isegi, kust üks või teine hea mõte pärit on. Aga nii on vist kergemgi. Las mõtete päritolu jääda saladuseks. Peaasi, kui me tunneme ära, kas see on hea või mitte.


Ilmo Au

Põnevus tapab

Ma olen üks ütlemata põnev inimene. Ärkan hommikuti üles ja ei oma õrna aimugi, mida ma täna tahan. Endal on ka kohe huvitav, et millega ma siis seekord ennast üllatan. Seda asja küll juhtunud ei ole, et kõik plaanipäraselt läheks. Või et tuju kohe hommikul hea oleks.

Näiteks ärkan üksi, tuju paha – kedagi (meest) ei ole, elu on hädaorg. Põhjus virisemiseks täitsa olemas. Selge, täna siis viriseme.
Aga vaatame teist varianti. Enne ööd soovitakse „kauneid unenägusid“, päeval saadetakse lilli, õhtul soovitakse kohtuda. Hmmm, liiga ilus, keerame õige asja pekki. Vingume, viriseme ja kahtleme - elu on jälle hädaorg.

Vähemalt igav ei ole kunagi.

Mystique

Müstiline – pime tuba, helendav mobiiltelefon kõrvalpadjal ja mahe, madal hääl lugemas mulle läbi telefonikõlari Tšehhovit ja venekeelset õpikut kohturetoorikast. Pea sama müstiline, kui läbi hämaruse vaevutajutavad punased roosid temalt – hääle omanikult.

Peab ütlema, et ma sain mõjutatud, üllatusest keeletuks ehmatatud, lummatud. Kõik õiged nupud said alla vajutatud. Ainult, et….

Teie ei tea, kuidas vanasti pidu peeti

Tantsin kepsud kodus soojaks ja siis lähen näitan ülemisele korrusele, kuidas minu nooruses pidutseti. Võibolla võtan isegi oma anne Veski DVD kaasa.

No tengo dinero

Aaa, mõnus. Kortermaja rõõmud. Sel ajal, kui minul hakkab olema sügav uneaeg, toimub üleval korrusel parti-parti. Suure tõenäosusega tantsivad nad mingit jenkat või kaera-jaani, rohkem lageraputavaid põntsutamistantse ma ei tea. Olen kahevahel – kas kutsuda märulipolitsei või minna ise akna tagant kaema, kuidas pidu keerleb-keeb. Selge on igatahes see, kui õiendama lähen, saadetakse pikalt. Või muidugi eksisteerib ka variant, et ootan veel tunnikese ja siis kui nad on juba sigalakku täis, löön end kenasti lille ja sulandun seltskonda. Siis võiks nagu muuseas mõne kättemaksuaktsiooni korraldada. No et nagu peidaks heeringa diivani vahele või valaks törtsu piima pehmesse tugitooli või kiljuks rõdul sellise häälega, et naabrid õudusest tarretavad ja helistavad ise politseile, et inimesi tapetakse!

Reaalsus on muidugi see, et tõmban teki üle pea ja üritan siiski magama jääda. Ning hommikul koristan oma rõdult tühje topse ja suitsukonisid. A unistada ju ikka võib :)

Nädalalõpuäng

Olen totaalses segaduses. Mida kuradit ma teen päevad läbi? Õige vastus – keeran jama kokku. Hulgi, siis saab kiiremini. Seda, et tahtsin parimat, aga välja kukkus kõige halvim, näen kohutava selgusega mõni hetk pärast juhtunut. Õnneks pole siis enam midagi päästa. Midagigi positiivset, eks ole.

Hullun ta lõhnast, kui ta kinos mu kõrval istub.

Vajan Teda...

Lugesin uudist, et Tokyo automessil tutvustas Nissan masinat Pivo2, millesse sisseehitatud robot hoolitseb ka juhi tuju eest. Nissani nimetu robot noogutab ja vaatab juhti tujutõstva pilguga, kirjutas VG Nett. Elektriauto armatuurlauale installeeritud roboti pealiigutuste tõttu tundub auto elavana ja sinisilmse masina pilgule on raske naeratusega vastamata jätta.

Jättes tähelepanuta selle hämmastava fakti, et Jaapanist ja Hiinast, kui megarahvaarvuga riikidest, tuleb hordide kaupa leiutisi, mille eesmärgiks on leevendada inimese üksindust, siis Pivo2 on küll üks minulemõeldud leiutis.

Ma vajan eriti hommikuti „tujutõstvat pilku“. Paha ei teeks ka mõned kiitused, et ma näen täna eriti hea välja, või et Pivo2 igatses mu järgi. Lisaks tujutõstmisele ma oleks äärmiselt liigutatud, kui Pivo2 soojendaks hommikul mootorit, kraabiks klaasid jääst puhtaks, paneks valmis kohvitermose ja valiks sobivat hommikumuusikat. Sel ajal aga kui ma palehigis tööd teen, võiks Pivo2 teha tiiru autoteeninduses. Mul just tänahommikul meenus, et viimase aasta jooksul olen autosse lisanud ainult bensiini ja aknapesuvedelikku. Äkki oleks siiski midagi veel vaja?

Suudaksin leida Pivo2-le veelgi toredaid kasutusvaldkondi. Siis poleks meest enam vajagi :)

Mõtlemapanev vanniraamat

Istun kergelt jahenevas vannivees, käes raamat, mille lugemise olen unustanud. Mõtlen. Mõtted jooksevad tuhandes erinevas suunas laiali. Üritan neist mõnda jälitada. Kuni mu tähelepanu köidab juba järgmine mõte.

Kuidas alustada uut, kui vanast on veel lahti laskmata? Miks on vanast lahtilaskmine nii pagana raske? Miks ma loodan, kui lootust ei ole? Ainult küsimused, ei ühtegi vastust. Panen silmad kinni, ehk vastused tulevad siis ise. Miks ma kahetsen tehtut, kui tehtud sai õigesti? Vastus: sest et tehtud otsuse tõttu jäin ma millestki ilma. Ilmajäämine teeb alati õnnetuks, isegi kui see asi niikuinii õnne või rahulolu poleks juurde toonud.

„Kõike saab teha ainult ükskord. Teine kord on juba kordus, võibolla mõningate variatsioonidega aga põhijoontes sama. Mul pole aega kordusteks…“ Umbes midagi sellist ütleb kaunis, kuid haige Lillian mu peos olevas Remarque raamatus „Taeval ei ole soosikuid.“

Paipoisid sakivad ehk Miks mulle ei meeldi head mehed?

Ilmselt sellepärast, et paipoisid on igavad. Helistavad kohe, kui lubavad. Ei lase üldse lugematu arv päevi põdeda ja oodata, et kas helistab või ei helista? Soovivad hilisõhtuti sõnumiga siivsalt „kauneid unenägusid!“. Lasevad sul esimesel kohtamisel lihtsalt autost välja astuda ja „head aega“ öelda. On liigviisakad ja hoolitsevad ning sinust kraadivõrra rohkem huvitatud kui sina nendest.

A kas mulle meeldiks tüüp, kes ei helista, ei sõnumineeri, kes mangub senikaua kui suudluse kätte saab, kes on huvitatud peamiselt seksist ja on nõus natuke hoolima, viisakusest ta pole kuulnudki ja ei tahagi kuulda? Kindlasti mitte!

Ehh, naine, kui sa ise ka teaks, mis sa tahad….

Sõber Emm ja sõlmimata pael

Kuidas ma muidu ikka Rockcafesse satuks, kui Sõber Emm ei helistaks kõige ootamatumatel hetkedel, et teatada: „Nüüd on minek.“ No minek siis minek. Muidugi oleks võinud ühte taksojuhti säästa minu linnast kojutoomisest ja kohtuda Sõber Emmi ja tema Võluva Kompanjoniga linnas. Aga võtmesõna on „ootamatud hetked“. Vähemalt olin seekord täies riides. Mitte nagu viimati, kui Rockcafesse minekuks tuli kõigepealt voodist üles tõusta.

Kätt südamele pannes pean tunnistama, et ega ma mingi rokitsikk ei ole. Kuid kui laval rokivad tõelised rokipeerud ja oma ala meistrid, siis ma võtan mütsi maha. Muude riietusesemete eemaldamine oleks minu vanuses juba ebaesteetiline – Dr. Smalltalkeri diagnoos kahjuks edasikaebamisele ei kuulu.

Ja kuigi Sõber Emm niheles ja kibeles ning lõi tuhat võimalust, et mina ja tema Võluv Kompanjon Sõbra Emmi pärast naiskaklema läheks, jäi seekord minu juustest pael lahti sõlmimata ja põrandale heitmata. :) Mitte, et ma tühjade pihkudega oleks jäänud. Lahkumishetkel suruti mulle vähemalt ühte pihku visiitkaart karmi käsuga helistada. Ja puänt on see, et mitte lihtsalt visiitkaart, vaid advokaadi visiitkaart…

Öösel ma isegi ei proovinud leida und. Vaatasin leegi võbinat laes. Homsed kellad olid juba löönud… Ja kui koitma lõi hommik, helistas Sõber Emm ja ma sain teda tänada kena õhtu eest.

Hommikuidüll

* Aitäh John Smithile hea asja leidmise eest.

Mul on paha, laske mind maha

Nutt ja hala (sitt ja kusi – Lemmikbeibe täiendus).
Järjekordne masendushoog on saavutanud oma tõusuharja ning mu tuju on saavutanud languse põhja. Lahe. Kuradi lahe.

Varsti hakkan luuletusi kirjutama. Või mida need depressiivsed inimesed teevadki? Näe, Juhan Liivi teavad kõik. Keegi ilmselt ei öelnud talle, et kuule Juhan, mis sa tühja masendud. Elu on lill, viska see sulepea nurka ja tee parem midagi lõbusat…. Ja Juhanil polnud ka tütrekest, kes oleks üritanud uhkes veekeetmise kannus kakao jaoks piima keeta.

Oihullu, kui ei viitsi seda ilget tujukõikumist taluda. See hakkab juba meditsiiniline probleem olema.

Võileiva lahkumine

Nädalavahetusel juhtus ka üks kurb sündmus. Mu juustuvõileib, mida ma ei jõudnud reedehommikul töökiire tõttu ära süüa, suri kontorilauasahtlisse ära. Kõigi poolt hüljatuna... Avastasin kadunukese esmaspäeva hommikul, kui saatuse irooniana lugesin SLOl toiduabc-d, kus kirjutati rukkileiva tervislikkusest.
Puhka rahus, kallis võileib. Vara lahkusid, su töö jäi pooleli.

Siim in da hauss

Siim ruulib. Siim sööb kalapildiga kausist ja joob kiisupildiga kausist. Siim leiab, et kõikse parem uni tuleb teki all minu kaisus ja pühapäeva hommik kell 7.00 on parim aeg hellusehoogudeks.

Mehed...

Viisakas on vastata, kui küsitakse

Daki blogist pännatud Mari-Leeni küsimused. Väike kontroll endalegi, et kes ma siis olen.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Ilmselt mitte. Kui oleks kellegi järgi pandud, oleks ehk vähe ilusama nime saanud.

2. Millal viimati nutsid?
Esmaspäeva öösel. Laes olid nii kurvad valgustriibud.

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Kui ma ilusti maalin, keeleots suunurgast väljas, siis pole käekirjal väga vigagi. A numbrite kirjutamine on küll nõrk koht. Ülemuski ükskord küsis mu kraakade kohta, et „Kes need numbrid kirjutas?“ Polnud kahjuks ühtegi vihavaenlast, kelle kaela süü lükata. Nii pidin tõdema, et need olid minu kirjutatud numbrid.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
See, mis tööpäevalõunal kõige näljasemal hetkel kätte tuuakse. Ja need kaks suurt Geisha šokolaadi olid täna ka täitsa teretulnud.

5. Kas sul on lapsi?
Tütreke.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Eeee.. kui mulle meeldiks sadadest kompleksidest vaevatud, kergesti solvuv ja uksipaugutav, lootusetult blond, pigem õnnetu kui õnnelik inimtüüp, siis võiks ju seda sõprust kaaluda.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Tihti? Pigem kogu aeg. Küüniline ka. Kas ma irooniline juba ütlesin?

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Alles, kõik on alles.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Kindlasti mitte. Ma kardan kõrgust.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Ma ei söö mingeid helbeid. Ma ei söö üldse hommikuti.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Ikka. Praegu näen kurja vaeva sama asja lapsele õpetamisega. Peaks minema oma ema käest küsima, kuidas tal see minu õpetamine nii hästi õnnestus.

12. Kas pead end tugevaks?
Ei, ma olen elav eeskuju sellest, et naissugu on nõrgem sugu. Kuid samas, kui vaja jooksen hambad ristis 10 kilomeetrit läbi või keeran moosipurke lahti ning mitte üks antidepressant pole minu suhu rännanud.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Valge. Maasikamoosiga.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Inimese? Mehe juures või? Mehe juures käsi. Naise juures ilmselt juukseid.

15. Roosa või punane?
Roosa.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?.
See oleks üks hullult pikk nimekiri. Põhjuse hädaldamiseks leian alati.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Seda, mida parasjagu pole.

18. Kas loodad, et keegi selle ankeedi küsimustele enda blogis vastab?
Minugipoolest.

19. Mis värvi pükse ja sokke hetkel kannad?
Põlvini teksad ja valged sokid. Õudne –ma tean :)

20. Mida viimati sõid?
Lasanjet loomulikult

21. Mida hetkel kuulad?
Tormituuled, tormituuled. Akna taga.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Jään roosale kindlaks. Mis siis, et seda värvi kriite ei ole. Võin ka lihtsalt karbi kirkaim kriit olla.

23. Lemmiklõhn?
Armani Sensi.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Mobsi kõneregister näitab, et Härra Kaaga.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Üldiselt ma väldin spordivaatamist. Aga korvpall on lahe ja meeste suusamaraton pühapäevahommikuti, kui ise saab sooja teki all olla ja kohvi juua.

26. Su juuksevärv?
Täitsa tume

27. Su silmade värv?
Heal päeval sinine, halval hall.

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Eip, ei saakski.

29. Lemmiktoit?
Lasanje?

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Ikka naistekad – romantilised, ilusad, õnnelikud, pisarakiskujad.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Telekast „Two week notice“, kinos „Sõda“

32. Mis värvi särki hetkel kannad?
Pruuni, helesiniste kirjadega.

33. Suvi või talv?
Ükskõik kumb. Peaasi, et poleks vihma ega soppa.

34. Kallistused või suudlused?
Mis need veel on? Ei mäleta…

35. Lemmikmagustoit?
Lehttaignas küpsetatud Brie juust maasikakastmega.

36. Mis raamatut hetkel loed?
P. Mellody „Kaassõltuvus“

37. Mida su hiirematt kujutab?
See on miski kolevinge disaini – ime.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Mul mängib telekas tausta kogu aeg, kui kodus olen.

39. Lemmikheli?
Sosinal öeldud: “Tead kui palju ma sinust tegelikult hoolin…“; võimsa automootori hääl, lapse naer, ahjutimeri tirin, kui lasanje on valmis, veinikorgi eemaldamise plumps.

40. Rolling Stones või The Beatles?
Jagger on ikka hulga seksikam kui need seitlitega biitlipaipoisid.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Indoneesia.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Mul on eriline oskus juuksed sassi magada. Üks eriline Anne on mul ka :)

43. Kus sa sündisid?
Tallinnas.

44. Kui palju kommentaare sissekandele ootad?
Mis mul siin ikka oodata – vaba maa.

45. Kes kõige tõenäolisemalt kommenteerib?
Kõige rohkem tunnen puudust Janus Robertist ;)

Viimane õhtusöök

Kui kunagi peaks mul tekkima juhus süüa viimast õhtusööki, siis peaks see kindlasti olema lasanje. Just enam vähem selline nagu ma eile Lemmikbeibule tegin enne ta 2-nädalasele sunddieedile minekut. Kasutasin oktoobrikuu Eesti Naisest leitud Maru tühja kõhu lasanje – retsepti. Super, ma ütlen, super. Lihtne ja maitsev.

Jajaa, ma tean küll, et ma olen mõne mehe ta jaoks kõige paksem pruut jne aga heast söögist lugupidamist ei kavatse ma sellegipoolest jätta :)

Ning muide, ma olen nüüd tagasi!

Algaja kirjanikuhakatis

Charles Bukowski alter ego raamatus „Naised“ , Henry Chinaski, kirjutas oma esimest romaani peamiselt öösiti, pannes nahka pudeli viskit ja kaksteist õlut. Tõmbas sinnajuurde odavaid sigarillosid ja kuulas raadiost klassikalist muusikat. Tal polnud varahommikul õrna aimugi, kui palju lehekülgi ta kirjutanud oli ja kas kirjutatu üldse kõlbas.

Mulle tundub ka, et raamatu kirjutamine ei peaks nii kuradi raske olema. Et see võiks tulla suht soravalt, sulejooksu toetamas klaas veini või martiinit ning James Blunti plaadi 5 esimest lugu (no tegemist on ju ikkagi armastusest kirjutamisega).

Kuid mu kujutelmades kuuluksid raamatu kirjutamise juurde veel maast laeni aknad, heljuvad kardinad ja võrratu vaade ookeanile, äärmisel juhul merele. Soe ja kerge briis hõljutaks mu säravvalgeid kardinaid ja veehääled teeksid taustamuusikat.

Hehh, unistada ju võib. Eriti siis, kui mul on vaja kirja panna minimaalselt 200 000 tähemärki aga mul on ainult 44 000.

Täna ei anna

Kuidas nimetada suhet, kus kui üks on andmismeeleolus, siis teine tropib ja ülbitseb täiega ja vastupidi? Üheaegset andmismeeleolus olemist ei eksisteeri. Ma arvan, et selline suhe on otsesõnu öeldes järjekordne ekskrement. Kui ise parasjagu tüübilt troppida oled saanud, siis ootad ainult, millal tagasi saaks teha.

Ootad kannatamatult seda telefonihelinat ja torust kostuvat leebet küsimust: „Kas meil on nüüd kõik hästi?“ Ei, raisk, ei ole! Nüüd on minu kord sulle käru keerata. Ainus hea asi sellise suhte juures on, et see kestab suht pikka aega. Seni, kuni ühel tõesti kõrini saab. Või siis tuleb mängu Keegi Teine.

Pildikesi päriselust: nägin autoga sõites väikebussi, mille roolis olev nunnunoormees vaatas mulle küljeaknast välja kõõludes sügavalt silma. Bussi küljel oli kiri „Meie pakume teile põrandat“. Aitäh, ma olen nõus põrandal ka olema. :)

Saamatute Meestelantijate Klubi

Esimesena trügis klubi laialt avatud uksest sisse – oh üllatus, üllatus – Lemmikbeib isiklikult. Rõkatas korra naerda ja räntsatas mu kõrvale suurde tugitooli. Nii, nüüd siis me istume siin, jalg üle põlve. Mõtlik ilme näol.

Minu viimase aja saavutused – hmmmm…kas oma visiitkaardi andmine Tehnikule, kes sättis tööl meie aparatuuri, läheb arvesse lantimisena? No pool punkti võiks ju selle eest saada. Ütleme ausalt välja, et lantimisega on lood kehvad ja oskused roostes. Ehk nagu dr. Smalltalker diagnoosis – minu eas ei peaks enam nii nõudlik olema.

Seni kuni oskused paranevad, osalen aktiivselt SM Klubi koosolekutel ja üritustel. Loodetavasti mõne aja pärast võib klubi uksed sulgeda või siis noorematele edasi pärandada.

Lantimine pole just kerge töö!

Samal teemal :)

Ütle "ei", kui mõtled "jaa"

Pärast pikka põdemist ja peataolekut hakkab nunnaelu pidulikult punkti saama. Kõigepealt võtan tagasi „ei“ Mehelt, Kellele Ma Ütlesin Ei (edaspidi: MKMÜE). Ja seejärel ütlen „võibolla“ (tõlkes: kui sa piisavalt pingutad, siis ma vaatan ja kaalun) Härra Kaale. „Jaa-d“ (tõlkes: mu süda kuulub sulle ja teised mehed mind üldse ei huvita) ei ütle esialgu kellelegi.

Vaatame, kes kõige kiiremini „jaa-ni“ jõuab. Sest, oh sa imet, minuni jõudis alles nüüd teadmine, et kui sa tahad meestelt midagi saada, tuleb neile algul kohe „ei“ öelda. Oi, see paneb neid pingutama :)

Seks ja Linn alustas uut hooaega.

Pärdikud

Ahh, kuidas ma ei kannata mehi, kes tujutsevad ja keset kõne toru ära viskavad! Ma saan aru, kui mina seda teen. Loogiline - naised ju võivad seda. Hormoonid, tujud, misiganes. Kõik sobib põhjenduseks. Aga mehed?

Mis teil viga on? Ei, ma ei sõida Tallinnast Maardu kaudu Sakusse selleks, et sinuga vahepeal kohtuda. Tuut-tuut-tuut. Vaatan hämmastunult toru…Mis ma tegin siis nüüd?

Olgugi, et ma olen iseseisev naine ja sõidan päevas kümneid kilomeetreid maha. Aga see ei tähenda, et mulle vahel ei meeldiks, kui mind sõidutatakse või minu pärast sõidetakse.

Ma niiväga ei taha haiget teha.

2-tunnine telefonikõne...Ja ei mingit selgust.

mina, mina, mina!

See on sjuupervahva tunne, kui mõni paljuräägitud asi äkki kohale jõuab. See heureka - hetk kestab küll ülilühikest aega, aga on see eest küllaltki võimas ja meeldejääv ja mõjub kui ere valguskiir keset halli teadvusehämarust.

Mul läksid jälle meelest ära asjad, mis mulle tegelikult meeldivad. Kuidas ma võisin unustada kohupiimataskud, korvpalli, oma raamatu kirjutamise, doggy-style, vihmas käimise, läägete armastusfilmide lembuse, leegiheitjaga rallimise, poistele silmavaatamise ja kellegi päevadesse päikese viimise? Miks ma sundisin end ootama võimatut, suhtlema õnnetukstegevate inimestega, seksima misjonäripoosis, sõitma autoga nagu mõttetu koduperenaine ja pilku maha lööma kenade meeste ees?

Ja kui vahva oli septembri Cosmost lugeda, et sooloõhtud on praegusel ajastul väga in! Just sellistel soolõhtutel torkavad pähe parimad ideed enese seltskonna nautimiseks. Mina olen ju alati see, kes jääb :) Mina ise pean tegema neid asju ja tegusid, mis mind rõõmsaks teevad. Mis õnnetuks teevad – vesi peale!

Kuigi mul on hullult kahju siiani, et nö vesi saab peale tõmmatud inimesele, kellele ma tegelt poleks tahtnud vett peale tõmmata. Oleksin tahtnud sundida end ootama ja lootma, et äkki siiski muutub midagi. Aga ilmselt see poleks aus olnud. Meil seisab ees veel üks pikem telefonivestlus sel teemal, sest sõnumitesse ei mahu kõik sõnad ära, kuid näost näkku rääkimiseks on see teema liiga ebamugav.

Dima! Mõ ljubim tebja!!

existence is twisted

Mul on kodus Unistuste Raamat. Ja ma panin sinna kirja ühe tellimuse Kõiksusele, tähtaeg september 2007.a.

See tellimus viidi põhimõtteliselt täide ka. Kõik, mis ma tahtsin ja ootasin ja enamgi veel. Kellegi soojus ja hellus ja tahtmine minuga koos asju korda saata.

Aga kuhu jäi minu Tunne?

Tammetõrulõhn

Ma nägin Sind täna öösel unes. Tegelesin millegi asjalikuga, mingi koosoleku korraldamisega. Ja äkki Sa jooksid minu juurde säravil silmil. Haarasid mu ümbert kinni, meenutasid mulle natuke õhinas kutsikat oma ülevoolavas rõõmus. Sa ütlesid, et… ehh, ma ei mäletagi enam täpselt. Midagi stiilis, et Sa oled aru saanud, Sa armastad mind ja Sa tahad minuga igavesti koos olla. Mäletan oma nõutust ja hämmingut ja kartust rõõmu tunda. Hoidsin Sind ja olin ühtaegu segaduses, rõõmus ja nõutu. Üritasin olla ka asjalik, et ikkagi töö pooleli ju. Ja kui Sa siis lahkusid, tabas mind tohutu joovastus. Tahtsin kohe kõigile meist rääkida. Kallistasime igal hetkel, kui Sa mu läheduses olid. Nagu üritades kaotatut tagasi teha. Kõik oli järsku loomulik ja vaba ja just nii, nagu ta olekski pidanud kogu aeg olema. Nagu Sina ja mina oleks pidanud kokku kuuluma algusest peale…

valideering

"qmUHLCiYEh"

Külmamõnu

Lemmikbeib sai vahepeal vanemaks ja nüüd juba kurdab, et külm on kontides ja puha. Eks see vanadus niimoodi tulebki – algul külmetavad käed ja jalad ja siis pea ja siis katkeb vereringe kogu kehas. Kurb aga pidulik. Lemmikbeibu kurtmine meenutas mulle aga hoopis tänahommikut.

Mõne päeva eest hakati meie majas kütma. Sinnamaani oli üksikuid õhtuid, kus toas oli tõesti kõlekülm ja vastik. Keerasin siis kütte saabudes radiaatorile veidi vinti peale aga ma pean tunnistama, et tegelikult mulle jahe tuba meeldib. Eriti öösiti. Täna hommikul unisena pistsin käe teki alt välja, et tõsta põrandalt üles äratav mobiiltelefon. Oi hullu, kui jahe oli! Ja milline kirjeldamatu õndsus mind valdas, kui pugesin üleni teki alla sooja tagasi.

Korra sain veel seda õndsust kogeda, kui telekapulti põrandalt võtsin. Ja siis oli juba aeg üles tõusta.

Evil twin

On selgunud tõsiasi, et mul on evil twin ehk kuri teisik. Sest ega ju ometi mina neid lollusi pole teinud. Transformatsioon toimub umbes peale kolmandat klaasi veini ning evil twin asub tegutsema.

Ta joob ühe sõõmuga enne kohvekust lahkumist x-koguse veini peale reispassiks klaasitäie konjakit. Ta ronib valge seeliku ja kontsakingadega kaarsillale ja kõnnib üle selle. Ta istub eluohtlikult kõlkudes rõduäärel ja tõmbab keset ööd sigarillot. Ta plärab asju, mida ei tohi rääkida, inimestele, kellele ei tohi neid asju rääkida. Ta hoiab keset tänavat ümbert kinni inimesel, kelle ümbert ei peaks mitte kinni hoidma. Ta ei mäleta täpselt, kuidas ta koju sai. Küll aga mäletab tuhandeid tähti septembriöötaevas ja seda, et keegi hoidis kõvasti käest kinni.

Ja mina pean siis järgmisel päeval taluma väsimust, peavalu ja süümekaid. Eksole.

E.E. Cummings

Kuskil kus ma pole iial veel käinud ilmselt ju
teiselpool
iga mõeldavat elamust on sinu silmade vaikus
su väiksemais liigutusis on midagi mis mind valdab
ja mida ma ei saa puudutada suure läheduse tõttu

ainus pilk su silmist avab mind
kui ka olen otsustavalt rusikasse tõmbunud
sa avad õieleht õielehe haaval mind nagu kevad avab
(salapäraselt, õrnalt puudutades) oma esimese roosi

või kui sa sooviksid et sulguksin siis
mu elu sulgub väga ilusalt äkki
nagu sulgub lill kui ta süda kujutleb kuidas
kõikjal vaikselt langeb lund langeb lund

...

...

Nii armas on tõdeda, et minust ikka hoolitakse. Tähh teile, kes te küsite kuidas mul läheb ja mis tuju mul on ja kas ma äkki lõunale ei tahaks tulla.

Ma luban, et ma võtan midagi endaga ette. Olen pikalt seesmiselt katki, kuigi väliselt suht ok, olnud. Esimene samm sel teel on tunnistada, et „Houston, we have a problem….“

Tegelt ma teen jumala hästi süüa

LegaalneBlond on maailma kõige seksikam inimene! Yeah! Käesolev tunnistus on välja antud tõestamaks, et LegaalneBlond on sooritanud vastava testi ning on tunnistatud viimasepeal seksikaks. Ilmselt oled alaliselt kõigi sopalehtede esikaantel. Pamela ja Paris kahvatuvad su kõrval. Kui sa süüa kah oskaksid teha, siis jumaldaksid sind kõik mehed. Aarne seksikuse test / Aarne bloog

Ma ju pingutan

See ei ole esimene kord, kui ma tulen töölt koju jalgu järele lohistades ja totaalselt tülpinuna. Tuju on täielikus madalseisus ja endast on nii hale, et töristaks hea meelega natuke nutta. Mind on pea päev otsa koheldud kui vaenlast ja mulle on jagatud karmihäälselt käske, kuigi edu võti oleks kahe inimese koostöö, koostöö, koostöö.

Mul pole piisakestki energiat, et tõrjuda algavat masendushoogu. Mul pole juba tükk aega seda energiat, et tuua oma päeva positiivseid emotsioone. Ma ei tea kuhu ma teel olen või kuhu ma jõuda tahan. Et mille nimel ma tõusen hommikul kell 7 ja sõidan tuttava maja juurde ja istun oma laua taha?

Tunnen, et emotsionaalne, vaimne ja füüsiline madalseis on käes. Juba pikemat aega. Siit edasi peaks idee järgi paremaks minema. Aga millal?

Oled sa kõigi käest küsinud?

Lugesin eile EPL-st Baskini anekdootidest ( tavaliselt ma neid eriti ei loe, Volkonski omad on parimad) sellist väikest anekdoodikest:

"Tädi, miks sa ei abiellu?"
"Keegi ei taha mind, lapsuke"
"Aga oled sa kõigi käest küsinud?"

Esmapilgul oli isegi veidi naljakas. Aga teisel pilgul avanes minu ees suur maailm, kus kõik otsivad armastust ja ainult vähesed leiavad. Sina, kes sa otsid ja hakkad lootust kaotama, oled sa kõigi käest küsinud?
Mina tean, et mina küll ei ole. Pole julgenud.

Miks ma aktusel nutan.

Elus on hetki, mille nimel tasub elada.

Need hetked toovad pisarad kurku, kui mitte silmanurka. Ja kindla teadmise, et olgu see elu milline tahes, ikkagi on ta elamist väärt. On ütlemata suur õnn kuulata oma tütrekese koolialguse aktusel nende kooli laulu ja näha oma last õhevil näoga kaasa laulmas. Hommikul sai selga pandud palju uusi asju ja imelised kuldsed kingad. Kingad, mis tütreke ise poes välja valis ja mida nähes pidin ohet varjama, sest mina olen see musta-halli-sinise kingaaja laps. Aga kui tema tahab kuldseid siis olgu nad kuldsed.

Kuidas ometi õnnestub just lastel tuua su ellu suuri tundeid ja äratundmisi? Kuidas läbi nende silmade vaadates paistab elu alati helge ja rõõmus ning toob lauluümina huultele? Mis hetkel minul sedasorti maailmavaatamise oskus ära kadus?

A mul on pohlad :)

Kohe mitu karpi sügavkülmas. Ilusad, väikesed säravpunased marjakesed. Nendest saab jõulude ajal pohla-toorjuustu kooki ja toormoosi ka. Ise korjasin, oma väikeste kätega rabas, võideldes põdrakärbeste ja muude jõlehirmsate putukatega. Nagu üks sõbranna tabavalt ütles, väga mõnus tunne on ise midagi loodusest koju tuua. Selline ürgema tunne tuleb peale – kuidas ma toidan talvel oma pohlasaagiga mehe ja seitse last.

Sügisesse rappa minek on sama teraapiline, kui pärast raba ühe väikelinna suurepärase spaa (nime jätan enda teada, et inimesed seda ummistama ei tormaks) külastus. Ja seal seisime Heidziga Soome saunas silmitsi omaenese tulevikuga – neli juba kuldses keskeas naist, kelle olekust õhkus elurõõmu ja lusti ja kes suutsid teha neljakesi samakõva lärmi kui meie seltskond. Väga positiivne Soome saun koos naeruteraapiaga.

Sügis on sel korral ametlikult alanud.

Dr. Smalltalker

Dr. Smalltalker on selline eriskummaline doktor, kes võtab vastu ja teeb visiite ainult siis, kui tema seda tahab.

Dr. Smalltalker armastab visiidi ajal palju rääkida, peamiselt endast, või siis flirtida. Seda viimast teeb ta täiesti tahtmatult – Mina? Ja flirtisin?... aaa, pardon, ma kogemata. Luban, et enam kunagi nii ei tee. A muide, kuidas mu tagumik neis pükstes välja näeb? Kena jah? Ma teadsin seda. A näe, siin eespool, siin on mul rohelised taskuvoodrid. Änksa, eks?

Dr. Smalltalker näeb suht hea välja. Kohati on ta selles ise ka kindel ja kohati kurdab oma suure nina ja muude vigade üle, oodates silmnähtava kärsitusega, et tema kurtmine ümber lükataks ja öeldaks võlusõnad: „Te eksite, doktor, te näete lausa suurepärane välja.“

Dr. Smalltalkeril on põhimõtteliselt kaks diagnoosi: rumalus ja vähene seks. Neist esimest ei anna enam millegagi ravida. Ja ärge otsige dr. Smalltalkeri kontakte telefoniraamatust. Ta tuleb ise teie juurde. Kui ta tahab.

Alkoholirahvas

Ei, ma ei saa aru sellest üldisest alkoholihalast ja vingumisest teemal, et miks alkoholimüük kell 20.00 ära lõpetatakse. Ma ei tea, et keegi oleks surnud alkoholipuuduse kätte?

Kell 20.00 alkot enam ei saa. So?
Nugatitäidisega sõõrikud on õhtuks otsas. So?
Homme on jälle päev.

Ja mismõttes tuleb nüüd iga päev suurtes kogustes alkoholi varuks osta. Mis juhtub kui üks päev sinu elus jääb õlle või misiganes alkohoolne jook joomata? Õige vastus – midagi ei juhtu. Too bad, kui inimene muudmoodi lõõgastuda ei oska. Too bad, kui inimene ostab koju endale „varuks“ kasti õlut ja keevitab selle kahe päevaga sisse, lüües seejärel lahti vinghala teemal, et näe, diskrimineeritakse.

Ja mismõttes, nää, mu töö lõpeb õhtul kell 20.00 ja ma ei saagi nüüd enam alkoholi poest osta. Otsi endale normaalne töökoht siis, mitte ära orja poole ööni!

Kas me oleme siis tõesti selline masendav joodikrahvas, et kui ööpäevas 12 tundi ei saa alkoholi osta, on loodusõnnetus käes?

Elu on ikka täiesti ebaõiglane

…ja kõik head asjad elus tulevad liiga hilja.

Kui poiss, kellesse ma pool kooliaega olin silmini armunud, teatab NÜÜD mulle sügavalt silma vaadates, et ma olevat alati ilus olnud. Ma oleks silda ja hundiratast visanud nende sõnade eest. Nii umbes 19 aastat tagasi. NÜÜD aga on lootusetult hilja.

Ja mis järgmiseks? Tõeline armastus kui olen 80-aastane?

Ning palun, kallikesed, ärge küsige, kes see oli. Ma ei ütle teile seda.

PS. Sünnipäeva puhul saab Raja Tiina uueks nimeks Tinuntsik.

Õunakoogi küpsetamise ja juustuga makaronide aeg on saabunud.

Ahjus küpsev õunakook levitab isuäratavat lõhna, akna taga sajab hallist taevast sügisvihma otse mu just kuivama pandud pesu peale. Sest hetk tagasi säras taevas päike. Tütrekese nõudmisel on ainus aktsepteeritav söök makaronid juustuga. Läbi on see tühja külmkapi, üksiunistamise, lõunanivenivate hommikute, väljassöömise ja hilisõhtuste väljaskäimiste aeg.

Nüüd hakkab olema varahommikuti soe puder, patside punumine, logistilised sõidud läbi linna, raamatulugemiseõhtud, söögitegemised ja õigel ajal magamaminemised.

Just ükspäev arutlesin endamisi aastaaegade üle, et milline mulle meeldib kõige rohkem. Jõudsin järeldusele, et mulle meeldivad kõik aastaajad, sest igas neis on midagi sellist, mis paneb mind nende vaheldumist igatsema.

Rutiinne nädalavahetus

Laupäeval oli kuri plaan järjekordselt pilt totaalselt taskusse juua ja üks räme suvilasünnipäev sobis aktsiooniks nagu valatud. Autoga kohale täristatud, sünnipäevalapsele kink pihku visatud, maandusin laua taga, hoides õrnalt rummipudeli ümbert kinni. Mismõttes teised tahavad ka – eieiei, siit jätkub täpselt ainult mulle. Pooleliitrine tops ja liitrine pudel. Ideaalne vahekord.

Ma ei mäleta täpselt, kas ma jõin aint selle rummi ära või sain järgmise pudeli ka enda kätte. Mäletan, et mingil hetkel vaatasin heldinult vetsupoti sügavusse ja jälgisin rummi kaotsiminekut. Raisk. Nii palju vaeva ja magu ikka tühi. Aga ok. Päevaplaani esimene punkt – tehtud. Teine punkt päevakorras – seks ja rokenroll. Sobiva kandidaadi leidmine võttis väheke aega. Kohalikke krimpsusnokulisi kooperatiivi-penskareid nagu ei tahtnud ja kõlbulikemate isendite käsivangus rippusid mingid kurjade nägudega moorid. Midaiganes, jätke endale.

Tuli organiseerida kähku sõit linna, seal kepitavaid mehi klubides jalaga segada. Kõik saama peal väljas, viibuta aint sõrme korra. Valisin siis sealt letilt parima välja. Millest või kellest parema – ei mäleta. Aga seks oli ikkagi mõttetuuuu. Uni tikkus vägisi peale ja ega nii lühikese riistaga ei saagi mehetegusid teha, isegi vaatamata pleasuremaxi rohkele kasutamisele. Sorri aga nii see on. Kutt hakkas midagi vabandama aga ma ütlesin, et „No hablo espanol“, panin püksid jalga ja sõitsin taksoga koju.

Pühapäev….hõuli shitt, mul pole elu sees Sellist Pohmelli olnud. Ma enam ei joo, ausõna. Kuni järgmise sünnipäevani vähemalt.


PS. Lugu on pühendatud kõigile neile lugejatele, kes usuvad, et siin blogis kajastuv ongi minu elu ja et see blogi pretendeerib 100%-lise tõe kuulutamisele :)
Tegelt käisin väga vahval ja armsal sünnipäeval.

See oli

Nutsin kunagi ta embuses ja lõuga ta tätoveeritud õlale toetades hingevalu välja.

Täiesti tühjas korteris naaldusin aknalaual istuva tema vastu, kavatsemata vesistama hakata. Vaatasin mittemidaginägeval pilgul üle ta õla aknast välja, tundsin ta soojust ja lõhna. Ja see kõik ajas mind nutma, sest just sel hetkel jõudis minuni teadmine, et ma olen kõigest ilma jäänud.

Sellesama hetke eest hindan ma teda siiamaani, vaatamata ta tänasele ja kohatisele ülimale troplusele ja mõttetule mittesuhtlemisele. Vaatamata sellele, et me mõlemad teeme nägu, et midagi pole kunagi olnudki. Sa hoidsid mind nii nagu ei keegi teine…

Asjad hullenevad

Kõik inimesed näivad teadvat minust mitmeid kordi paremini, kuidas minu elu tegelikult elama peab. Rääkimata sellest, et nad teavad täpselt, milliseid vigu ja kuskohas ma teen. Pean möönma, et jah, ideaalne see eluke pole aga suurt häda ka ei ole. Peaasi, et endal hea ja mõnus on. Ja kui vigu teen, siis on needki enda omakesed.

Olen ise ka kippunud suure hooga nõu andma ja targutama. Nägema vigu teise elus ja teadnud õpetada ainuõiget viisi, kuidas vigu parandada. Oleks praegu ennast sel targutamise hetkel kõrvalt näinud, oleks vist suure häälega naerma hakanud.

Suurim abi, mis sa sõbrale anda saad, on see, et kuulad teda lihtsalt. Kuulad teda senikaua, kuni ta ise oma järeldusteni jõuab. Vahel on vaja lahenduse leidmiseks ainult probleem kõvasti välja öelda. Ja üksirääkimine ei pruugi olla nii tõhus kui sõbra tähelepanelikesse kõrvadesse jutustamine.

Ja ega õige sõber ei hakkagi mingit jama jahuma, ta näeb kui sa tõsiselt hädas oled ja haarab härjal sarvist – kas tõstab martiini külmkapist lauale või istub su autosse, et sõita mere äärde ja kuulata, mis mured sul on või koob su käpikutesse päikese.

Torumees, mitte pornofilm

Sarjast tõestisündinud lood blondiga.

Mul juba kaks aastat on vannitoa kraanikausi veesurve pea olematu. No niriseb just nii parasjagu, et torumeest pole viitsinud kutsuda. Hiljuti käisid ehitusfirma mehed garantiiajal tekkinud probleeme üles tähendamas. Kurtsin neile ka, et näe, kraanist ei tule vett. Onud vaatasid tähtsa näoga lakke ja arvasid, et toruparandamiseks tuleb lage hakata lõhkuma.

Täna siis käis tunkedes torumees asja üle vaatamas. Minu kraanisurvet nähes läks tal nägu nalja täis, kükitas laia naeratuse saatel kraanikausi alla ja keeras sealt torude küljes olevad kraanid lahti. Mispeale vett tuli mühinal kui Niagaara joast.

Mis nägu ma sel hetkel olla võisin?
a) õnnelik;
b) hämmingus;
c) piinlikkuse pärast suremas.

Vastus: Õnneks ei tea, sest ma ei näinud oma nägu sel hetkel.

Vesi on zen

Ma olen suur veesõber. Ja mitte sellel põhjusel, mis tänane SL Õhtulehe suvepiiga teatab - et suvel on tore veega mängida, kuna märg ihu toob seksikuse esile. Hoopis argisematel põhjustel. Punkt üks – ma oskan ilgelt hästi ujuda ja punkt kaks – ujumine ja veerõõmud mõjuvad lõõgastavalt närvisüsteemile.

Mu alaline ujumiskoht Laulasmaa Spa annab mõningate mööndustega mu suurlemmiku GO Spa mõõdu välja küll. Vähemalt eile andis – koos muusika, päikeseloojangu ja kenade poistega. Lahe, et ma oma kurguni trikoo asemel päevitusriided olin otsustanud kaasa võtta. Vähemalt vaadati mind, mitte mu perfektset ujumisstiili :)

Vesi on mõnus, mullibassein on mõnus, vesichill on mõnus ühesõnaga.

Saamatu laksu all loll

Blond says:
kle, kust saab head, kohustustevaba seksi?
Lemmikbeib says:
ükskõik kust
Lemmikbeib says:
igalt poolt
Blond says:
Eino, mis õpetus see on?
Lemmikbeib says:
mine õhtul kluppi. vaata välja mees, kes meeldib ja ütle, et tahad takka seksida ja 90% kindlusega on sul kohustustevaba seks.
Blond says:
klubis on mehed juua täis
Blond says:
reeglina
Lemmikbeib says:
ei pruugi... ja väike shvipsis olek tuleb asjale kasuks
Blond says:
üheöösuhted suvaliste meestega on öka
Blond says:
ma tean et ma virisen
Lemmikbeib says:
kui sa tahad kohustustevaba, siis tulebki suvalisi mehi hankida
Lemmikbeib says:
mittesuvalisega ei ole enam kohustustevaba
Blond says:
ma tahaks enne inimesega tuttavaks saada
Blond says:
et ma saaks temaga suhelda ka
Lemmikbeib says:
kallikene, siis ei ole enam kohustustevaba
Blond says:
et nagu sa aru saad, tahan ma kuud ja tähti taevast
Lemmikbeib says:
ma saan pigem aru, et sa ei tea ise kaa, mida sa tahad
Blond says:
mul on juba mingit kolmandat päeva kaks musklis ehituspoissi ukse taga esinemas
Blond says:
mine või lolliks
Lemmikbeib says:
hehee
Lemmikbeib says:
nuvatt, siis mine ühest mööda, puuduta õrnalt tagumikku ja pista leheke koos telefoninumbriga ja sõnumiga "Seksime " pihku
Blond says:
nad on venelased
Lemmikbeib says:
ongi kohustustevaba seks ja kindlaste hea ka
Lemmikbeib says:
so???
Blond says:
seksujem?
Lemmikbeib says:
seks on ikka seks, ongi parem, ei räägi liiga palju, ja tuleb vähem jama
Lemmikbeib says:
ma olen sulle täna jummala palju nipukesi andnud
Blond says:
no ei oska mina neid elluviia
Lemmikbeib says:
missul siis äda?
Blond says:
saamatu olen lihtsalt …

Mu elus on jälle üks uus mees

Sallimatud - suu kinni :)

Vaikin siis kui mul on valus

Tulen perekonnast, kus tunnetest ei räägita.

Olen omandanud perfektse oskuse tõmbuda pea täielikku eraklusse ja vaikusse, kui enam probleeme taluda ei jaksa. On vaid paar inimest, kes teavad, mis mu elus hetkel tegelikult toimub. Kes on kursis, kuna oskavad küsida õigeid küsimusi ja tunnevad mu hääle igat varjundit. Ma olen kui lahtine raamat neile, kes mu sõnadeta keelt mõistavad. Sest ise ma reeglina ei räägi.

Üks mu kunagine noor sõber, teatas, et ta ei saagi minust kunagi aru saama kui ma ei räägi temaga. Ometi on minust nii lihtne aru saada – vaikus tähendab, et midagi on halvasti. Vaikus tähendab seda, et ma mõtlen, üritan analüüsida, üritan aru saada. Ja mõndasid asju pole lihtsalt mõtet rääkida, sest rääkimine ei muuda midagi. Ja mõne asja puhul kardan, et kui räägin siis kaotan kontrolli olukorra üle. Nii lihtne on ennast sõnadega paljastada, jäädes kaitsetuna ja haavatavana ootama vastusõnu. Palju lihtsam on hoida suu kinni ja uskuda, et nii on sinu käes ohjad.

Samas vajan minagi vahel tühjaksrääkimisi. Selliseid tühjaksrääkimisi, mis sisaldavad endas x-kogust martiinit ja millest järgmisel hommikul ei mäleta sõnagi. Aga tunne on hea ja mõnus nagu oleks puhastustulest läbi käinud ja kõik väljaütlemata asjad on pärast ärarääkimist tuhaks põlenud.

Seni kuni köögikapi peal on veel mõned sigarillod, ei ole veel päris jama

Rahu, ainult rahu...

Ma ei saa aidata inimest, kes ise ennast aidata ei taha.

Haiguste ravi

Haiguste ravi. Kontrollitud. 1. Üksindus – magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga 2. Selts – elukoht kellegi juures 3. Priisöökla. Nendes tingimustes teatud biol. ajal avastab inimene "tee" tervisele. Au ja rikkus sellele kes avaldab selle tõe ajalehtedes. /Ü. Kiple/

Sümptomid:
1. Tohutu magusa ja rämpstoidu isu. Toitun viimasel nädalal ainult hessist, peetri pizzast ja nugatitäidisega sõõrikutest.
2. Kõikjal viirastuvad ilusad, noored mehed. Kabineti ukse taga, liftis, staadionil.
3. Närvid on täiesti läbi. Tähtsatest asjadest on jumala ükskõik.
4. Kõigest on jumala ükskõik.
5. Juua ka enam ei taha.

Tervislik seisund – diagnosteeritud. Deitima! – ja kohe…(a too bad, ei saa. süda on kuskile kinni jäänud)

Põlvili maas kassitoitu söömas

Uudiseid rubriigist „Elu õpetab“ – Kui su õde agiteerib sind innukalt osa võtma kodumaisest versioonist mängust „Hirmu faktor“, mille auhind on 1 000 EEK-i ja mille saab kätte praktiliselt mitte millegi eest, ja üleüldse on tegemist väikse toreda ja armsa mängukesega siis – Ära sa jumala eest usu teda!

Sest mingil hetkel võid end avastada keset baaripõrandat põlvili maas ilma käte abita kausist kassitoitu söömas. Öka – röka nagu lemmikbeib ütleks.

Ma ei ole enam blond ja ei jäänud uskuma :)

PS. Ja kui keegi tark tõlgiks mu jutu soome ja inglise keelde, siis ma tahaks öelda neile purupurjus briti poissmeestele ja lällavatele soome poistele, et mitte kõik naised, kes liiguvad Tallinna vanalinnas, ei ole katsutavad, käperdatavad, ostetavad või midagi muud sarnast.

Enesehellitus

Ahh, kuidas mulle meeldivad iseenese auks korraldatud õhtud. Eile juhtus see täiesti spontaanselt, täiesti etteplaneerimatult. Tahtsin ilmtingimata minna Edit Piafi filmi vaatama, kasvõi üksi, kui keegi kaasa poleks tulnud. Juhtumisi tabasin aga saareblondi piiga tööpäeva lõpus, kes peaaegu kohe rõõmsalt nõus oli minuga ühinema.

Piafi-film oli võrratu! Kuulsate inimeste elulood on üldse põnevad. Vahel isegi saab enda pisi-pisikese ja ülimalt tavalise eluga paralleele tõmmata. Või siis kergendatult ohata, et sellist elu poleks küll tahtnud elada. Edit Piafi elu oli just see, mille elamisega mina poleks hakkama saanud. Ta elu oli niivõrd intensiivne ja täis traagikat. Iga filmis lauldud või kõlanud laul tõi mul külmavärinad üle keha. Kuna mul endal igasugune musikaalne kuulmine puudub, siis annab mu keha külmavärinate abil märku, kui asi on hea. Nii ma siis värisesingi väga haige Edit Piafiga võidu palavkuumas kinosaalis filmi viimase loo ajal “Non, je ne regrette rien…“

Kui lummuses, kõndisin kinosaalist välja, täis elamust, mille Piafi laulud suutsid mulle anda. Kõik oli äkitselt nii helge ja ilus. Kõndisin lillemüüjate juurde ja ostsin ühelt toredalt onult sületäie mustjaspunaseid gladioole. Täiuslik - minu must pluus, valge seelik ja sületäis punaseid lemmiklilli.

Koju jõudes, pärast lillede põrandavaasi paigutamist ja nautides selle enesehellituseõhtu tipuks ostetud külma Yardeni veini klaasitäit, oli jälle taaskord see hetk, pärast mida võiks vabalt surra.

Muretelefon

Juhtun tihtipeale võtma vastu kõnesid, millest just vanemad inimesed kurdavad oma elumurede üle. Meie organisatsioon kahjuks tsiviilvaidlusi ei lahenda aga tihtipeale jääb mulje, et inimesel on lihtsalt vaja kellegagi rääkida. Nii ma siis kuulangi oma kiirel tööajal tundide kaupa probleeme korteriühistutega, laimavate naabritega, Eesti kliimat mittearmastavate autodega, jne. jne. Ja just nimelt lihtsalt kuulan. Minul pole vaja midagi muud rääkida, kui vaid õigel hetkel „mhmh, teil on õigus“ öelda. Kõne lõpus inimene tavaliselt tänab ärakuulamast ja on veidi rõõmsama meelega kui kõne alguses.

Inimesed, kuulake oma lähedasi. Lihtsalt võtke aega ja kuulake vahel. Kord nädalas tunnike näiteks vanaema või vanaisa tarbeks ei ole ju palju? Siis nad ei pea võhivõõrastele inimestele oma südant puistama. Ja mina saan oma tööaega riigile kasulikumalt kulutada.

Vaidlus Punapea väljatoodud teooriaga.

Mina ei ole sellega nõus!
Mis võib tähendada muidugi ka seda, et igal tõestatud teoorial ongi erijuhud.

Aga mina tean raudselt mehi, kes küll seksivad palju aga on lollid kui lauajalad.

Eesti Raadio küsib...

KÜSIMUS: Kas kõrvalautost südamlik-võrgutavalt lehvitav mees võib olla eestlane?
VASTUS: Kindlasti mitte. See pole meie rahvusele omane. Tegemist oli kahe väga toreda poolakaga, kes etendasid meile sõidu pealt kõrvaltautost pantomiimi „Kallid neiud, palun tulge meie autosse!“

K: Kas kaheksa naist suudavad kalarestoranis karjuda nagu kuusteist venelast?
V: Jahh, suudavad küll! Pärast seda kui me lahkusime jäi kogu söögisaal jumala vaikseks. Kuigi sinna jäi rohkem inimesi kui meid oli.

K: Kas Leigo järvel oli liiga palju rahvast ja kas me Rujaleidjat kuulsime?
V. Jah ja ei.

K: Kas saareblond piiga valas Leigolt lahkudes tagaistmel suuri krokodillipisaraid, samal ajal kui Raja Tiina Suzukiga metsa vahel manööverdades koduteed üritas leida?
V: Kahjuks jah.

K: Kas mina möirgasin Elmari saatel laulda?
V: Kindlasti mitte! Mida ei mäleta seda pole olnud.

K: Kas meil oli Otepääl ilgelt tore majake, kus saunatada, grillida ja chillida?
V: Meil oli lisaks sellele ilgelt toredale majakesele veel kraav, kuhu pärast sauna ööpimeduses paljalt sisse hüpata ja majakesesuurune telk, milles oli megalahe magada.

K: Kas naised suutsid ilma minuta õhtu jooksul ühe pudeli valget veini ära juua?
V: Ei suutnud, pidin selle pudeli hommikul silla peal jalgu kõlgutades ise tühjaks jooma. Mõningast abi sealjuures osutas saareblond piiga. Loodetavasti ta ei teinud endale liiga.

K: Kas üle Kärnjärve on ikka sama raske ujuda nagu nooruses käsu peale trenni teha samal distantsil?
V: Üldsegi mitte. Vabatahtlik ujumine soojas järves on lausa lust ja lõbu.

K: Kas mina, saareblond piiga ja Raja Tiina vahetasime ekipaaži, kuna eelmine autojuht tõi ettekäändeks sada asja aga tegelt ta ei jõudnud lihtsalt meie kolmehäälset kisa ära kuulata?
V: Ei, me vahetasime autot vabatahtlikult.

K: Kas me terve tee üritasime teineteisele karjudes selgeks teha, et ainult enda seisukoht on õige ja teiste oma ilmselge vale?
V: Aga muidugi!

K: Kas me sõime tagasiteel esimeses söögikohas, kus polnud järjekorda ja menüü oli väga ok?
V: Loomulikult mitte. Me sõitsime 70 km edasi, millest 20 km ummikus 1. käiguga. Siis leidsime järgmise söögikoha, kuhu vahetult enne meid jõudis sisse trügida bussitäis inimesi, kes imelisel kiirusel moodustas meie ja söögitädi vahele kahekilomeetrise järjekorra.

K: Kas ma lahkudes sain proua E.-lt kogu majarahva silme all Pluuto musi?
V: Mida kõike ei pea elus kogema….

K: Kas ma jäin rahule?
V: Jah, ja loodan, et teised kõik jäid ka rahule :)

Mõttetud juuksemüüdid

Ei osanud oodatagi, et juuksevärvi totaalne muutus teisi palju rohkem puudutab, kui mind ennast. Ma olen täpselt sama inimene, sama iseloom ja täpselt samad lollid naljad. Ainult juuksevärv on nüüd palju ilusam.

Huvitaval kombel jagunevad arvamused suht täpselt kaheks: naistele meeldib ja meestele ei meeldi. Meeste silmis olen ma nüüd täiuslik bitch. Üllatus-üllatus, ma olen tegelt kogu aeg bitch olnud. See, et ma oma juuksevärvi muudan, ei muuda mu iseloomu.

Ei ole nii, et värvin juuksed punaseks ja voilà – tahan silmapilkselt seksida igas võimalikus ja võimatus asendis ja iga ettejuhtuva alfaisasega. Olen ikka mina – oma kriteeriumite ja teivashüppajatelegi alistumatu nõudmiste latiga.

Ei ole nii, et värvin tumetumedaks ja mu õhtud hakkavad mööduma sestpeale kettide kõlinal ja piitsa viibutades. Et peksan kõiki teelejäävaid kasse jalaga ja vean mehi kaelarihmapidi järgi, kandes ise ülipikki lakknahast saapaid.

Noh blondi kriteeriume ma muidugi täidan nii umbes 83-protsendiliselt. Aga ka see pole mu tõeline juuksevärv.

Lõpetaks selle naiste klassifitseerimise juuksevärvi järgi, ahh?

Kellelt küsida?

Raisk, kas elu ikka peab olema ühel hetkel tippsuper ja teisel hetkel sügavmasendavmust augusolek või on see mingi minu isiklik eripära? Kohati on küll selline tunne, et fakk, mängige teie edasi, mina enam ausõna ei viitsi… Laske mul lihtsalt olla. Ärge pärige ega üritage aidata. Ehk kokkuvõttes: 4 nädalat puhkust, et normaalseks inimeseks muutuda ja 4 päeva tööl, et olla taas seesama iseendaga ja maailmaga puntrasolev hädapätakas.

Ma tean oma harjumust, et kui asjad kipuvad kreeni minema, siis ma tahan palju kirjutada. Peamiselt oma lillade kaantega päevikusse. Aga vahel ka ekspluateerides oma blogi. Täna olen kasutanud mõlemat varianti, pluss tunniajast telefonikõnet ühe kalli inimesega, ja ikka ma istun unetuna oma läppari taga ja toksin tähti arvutisse. Tean, et kell on palju ja homme on tööpäev – ah, mis siis! Kuidas ma ikka lähen magama, peas tiirlemas kümme tuhat mõtet.

Kuidas on nii, et masendusse kukkumine käib ühe nanosekundiga aga sellest välja tulemine võtab tohutult energiat ja tahtejõudu? Kuidas suudab sigaretisuitsuhõng mu juustes mind panna silmapilguks end hästi tundma?

Ja kas peab kuumal augustiööl ikka kogu insektaarium lahtisest aknast sisse lendama? Aga ma näitasin neile, kuidas mu tolmuimeja võimsusega max 1400 watti imeb vilinal lae puhtaks.

Tutvustan teile oma salalemmikut

Piinlik küll aga mis teha - see lugu meeldib mulle ilgelt.

Leave me alone

Tere tulemast minu maailma...hetkel.

Kaks patareid

Kui päev algab kahe – jumal teab kust tekkinud - patareiga laual mu sülearvuti kõrval ja sinnajuurde blondi tütarlapse seletusega, et talle öeldi, et kui ma neid patareisid näen siis ma hakkan naerma – siis ei saa selline päev mingiski punktis normaalsena jätkuda. (Muide, mu läppar töötab juhtmega, mitte patareidega. Ja IT-meestel pole üldse ilus naerda inimeste üle, kes emaplaatidest ja muust sellisest staffist muhvigi ei jaga.)

Ja nii ongi. Aina napakamaks läheb :)

No näiteks. Noored, kenad ehituspoisid askeldavad ümber laua ja mina üritan ükskõikset nägu tehes kohvi juua eriti elegantsel moel. Otse loomulikult läheb kohvitass ümber ja kohv valgub valgusekiirusel lauale laiali. (Läppari peale mitte tilkagi, ausõna). Oi ebaõnne.

Või et muidu ontlik ja viisakas ning kantseliite puistav direktor kommenteerib mu uut imagot sõnadega "ablas miisu".

Armastuse saar

Saareblond piiga nurises, et miks mu blogis reisikirjeldust ei ole. Pean kahetsusega nentima, et mul puudub oskus Gerald Durrelli kombel seda imepärast saart ja õhkkonda kirjeldada ja seetõttu pole ma isegi katsetanud.

Aga nagu alati olen ma rahva soovide osas vastutulelik olnud. Nii ka seekord.

On ütlemata positiivne reisi juures, kui lend kestab ainult 3 tundi ja 15 minutit. Eriti seetõttu, et olin paigutatud istuma sõbrannast eraldi ja inimese kõrvale, kellest ma isiklikel põhjustel absoluutselt lugu ei pea. Sihtkoht oli oma territooriumilt niivõrd tilluke, et lennuk maandus põhimõtteliselt patsti maha ja tõmbas siis kohe pidurit nii, et kere värises. Vastasel korral oleks saar enne otsa saanud.

Teine positiivne üllatus oli meie apartment- hotell. Otse loomulikult oli see kõige ilusam, mugavam, armsam ja parim. Ning seda ainult kahe tärni eest. Ja vaatamata sellele, et nädala peale eraldati meile ainult kaks ämblikuvõrguõhukest rulli tualettpaberit.

Päevad olid ühesõnaga öelduna puhkust täis. Kivide tagasilangemise krabin koos randa tulnud Joonia mere lainega, Korfu tuultest parkunud ihu, oliivipuude otsas sirisevad tundmatud putukelukad, muudest puudest kõrgemale sirutuvad küpressid, sini-sinine-tulisoolane soe meri ja puude rohelusega kaetud mäed. Siinkohal tunnengi puudust hr. Durrelli oskusest kirjeldada kogu seda hunnitut loodust ja tunnistan oma võimetust. Aga ilus oli.

Saarel elasid ainult ilusad ja sõbralikud inimesed. Ma pole kogu elu jooksul kokkugi saanud nii palju õhusuudlusi ja mitmekordset kinnitust, kui vapustav naine ma ikka olen ja et ma ei näe üldse oma vanuse järgi välja. Ma ei hakanud üldse kaalumagi nende komplimentide teaduslikult tõestatud aluseid, vaid lasin lihtsalt ilusatel sõnadel oma kõrvast sisse vuliseda.

Söögi ja joogi peale kulus hämmastavalt vähe raha. Ja mitte sellepärast, et me söönud ja joonud poleks. Kohalik pita gyros maksis max 2 eurot ja täitis kõhtu sama hästi kui 7 eurone praad. Oma hotelli läheduses oleva poe ostsime me odavast valgest veinist täitsa tühjaks nii, et hiljem pidime oma saaki tunduvalt kaugemalt koju tassima.

Ööelu….. hmmm.
Tahaksite teada jah??? :) No need, kes teavad mind, need teavad. Aga ilusad Itaalia poisid kõrvalmaja rõdul sumedas öös itaalia serenaade laulmas - see oli elamus. „Avanti populi“ laulu oskasin isegi kaasa ümiseda.

Korfu on Armastuse Saar. Vähemalt mina tundsin, et armastus asub just siin saarel. Ja kunagi ma lähen sinna tagasi – Temaga…

Õnn hiilib õuele

Naljakas tunne on. Kuidagi kahtlaselt helge ja lõbus. Vaatamata sellistele mittetoredatele tõikadele, et pean jälle tööl käima, mu kabinet on remondis ja ma sain kõige vähem preemiat. Kuigi mul on isegi natuke kahju oma maailmavalu maha jätta. See oli suht harjumuslik osa minu päevadest ja öödest.

Vahel harva veel kimbutavad mind intensiivsed igatsuse hetked, mis on ometi talutavamad, kui pidev puudus millestki või nimetu ja piinav igatsus, et täita mingit tühjust endas.

See tühjus on vist täidetud nüüd igasuguste vahvate käikude ja inimeste ja elamustega. Ja teadmisega, et ei pea olema keegi teine, kes sind uskuma paneb, et oled ilus, armas ja väärtuslik. Et eriti armas on ise endale peeglist otsa vaadata ja avastada, et sa täitsa meeldid endale ja peale selle on sul veel kari toredaid inimesi ümber, kes umbes sama hästi arvavad.

Ja kas saab olla ilusamat sms-i kui tütrekeselt reisi ajal saadud „Igatsen! Sind.“

Lõbulõpp

Läbi. Nii reis kui ka puhkus. Jäänud on vaid ilusad mälestused ning rumm koolaga ja reisilt kaasatoodud sidruniga mu klaasis…

Oli ahastamapanevalt ilusaid poisse, palju kohalikku veini ja üleüldse oli kokku palju kõike, mida üldse inimene oma suvepuhkusest oodata võiks. Oli mõttetute suhete lõppe, selginemisi, lugematu hulga raamatute läbilugemist ja arutut ning vastutustundetut raharaiskamist.

Tegelt ei ole kõik läbi. Kõik alles algab.

Tsaupakaa

Kuna ma olen ikkagi veel suhteliselt noor inimene ja veri vemmeldab siis ma lähen mõneks ajaks laia maailma seiklema ja õnne otsima. Seega tekib lühiajaline vaikus eetris.

Vandersellide laulu mäletate: "Maailm on imeline. Kes elab oma õue all, ei tea mis sünnib kaugemal. Oh sa pime, pime, pime. Maailm on imeline!

Hüvasti, Eestimaa!

Kõik on unenägu

Öösel nägin tohutu õudkoledat unenägu elukatest, kes tapsid inimesi kinniste uste taga. Keegi ei näinud kuidas need koletised välja nägid, vaid kuulsid ainult läbi uksepragude hirmukarjeid. Jooksin parajasti korrusmaja uksest välja, laps süles tugevasti vastu rinda surutud, kui mobiil mind äratama hakkas. Pillid (tabletid) kotti ja minek ülelahe.

Päev oli imeline – kuum, päikseline, kultuurne, mereline ja natuke rabarberisiidrine. Nagu imeilus unenägu ja pehme pai selle öise koleõuduse otsa.

Praegu magan lahtiste silmadega. Istun liigväsinuna, et magama minna, rätsepistes voodil ja mängin UK Bass Radiot kuulates tetrist. Need kaks sobivad hästi kokku, eriti siis, kui tetris lõpus kiiremaks läheb. Närviline trummirütm aitab hästi mängule keskenduda.

Kardan magama minna.

Tellimuslugu: Miks ma oinas olen.

Tegelt ma ei ole oinas. Nii nagu ma ei saa olla ka kohitsetud jäär või isane lammas. Samuti ei ole abiellunud mehega, kelle liignimi oleks Oinas. Slängi sõnaraamat ütleb, et oinas on vanast ajast tuntud lolli võrdkuju. Nohh, ma ei tea, mul on IQ number päris palju.

Seega leidis tõestust, et ma ei ole oinas. Tropp küll vahel ja pidur ka – eriti kui asi puudutab vihmas piknikupidamist.

A oina anekdooti tead? Vana oinas ja noor oinas seisavad mäe otsas ja lambakari läheb alt mööda. Noor oinas läheb kohe sapsu täis ja ütleb: "Nüüd jookseme mäe otsast alla, püüame ühe lamba kinni ja põrutame!". Vana oinas vastu "Väärikalt, ikka väärikalt, mu noor sõber. Nüüd läheme rahulikult ja väärikalt mäe otsast alla ja põrutame kõigile."