19 September 2016

Paksuks minemise stsenaarium






















See pole mingi saladus, et maadlen ülekaaluga, kuid see on võitlus, mis mul absoluutselt õnnestuda ei taha. Vaatan telekast TLC pealt absoluutselt kõiki paksusaateid ja otsin motivatsiooni või inspiratsiooni või ma ei tea isegi mida. Toitumiskava järgijat minust pole, trenni ma ei leia head aega teha ja raha spordisaali peale ka ei ole kulutada. Kärss kärnas, maa külmunud, viuviuviu.

Asi, mida ma olen kogu aeg imestanud, et kuidas paksud inimesed nii palju süüa saavad? Jutt käib ikka 10 000 kcalist ja enamast. Et kuidas ometi? Igas paksusaates räägitakse, selleks, et u. 200 kg kaalu hoida või juurdegi koguda, tuleb pidevalt süüa tohtututes kogustes. Ja mina mõtlen, et kuhu kurat see mahub kõik?

Kui siis äkki hakkab selgus saabuma. Mul on kõht kogu aeg tühi ja ma sööks kogu aeg midagi, kui oleks võimalik. Töö juures on asi õnneks rohkem kontrolli all, mis aga ei takista mul tuhat korda päevas oma sahtleid lahti tõmmata, et äkki seal ikka on midagi söödavat. Ja kui on, siis saab see kiirelt söödud ka.

Kodus avan ma praktiliselt kümme minutit pärast söömist uuesti külmkapi, et "äkki seal on midagi head?"  Tavaliselt muidugi ei ole, sest ma ei osta endale eriti koju sellist kraami , mida kohe sisse vohmida saab. Peamiselt on kapis ained, millest tuleb korralik söök valmis teha. 100% on kapis alati juust ja teises kapis röstsai. Seega suurema häda korral läheb käiku juustusai või variant B - praemuna.

Komme, šokolaadi, erinevaid maiustusi meie kodus eriti pole. Kui on, siis see kaob välgukiirusel. Samas tihti on kooki või keeksi või muud küpsetist, sest mulle meeldib küpsetada. Kui saab valmis näiteks üks õunakook siis on mul vaja tükkhaaval veerand kooki ise ära süüa, et saada aru, mis maitse on :)  Lehtatignaga õunapirukast ma ei hakka rääkimagi, sellel söön kõik ääred enne ära, kui keegi arugi saab, et kook on ahjust väljas  ja valmis söömiseks.

Kindlal ajal kuus on mul selline tunne, et ma lihtsalt sööngi kõik ära, mis kodus on ja siis sõidan poodi ja ostan korvitäie ükskoik mida ja söön selle ka ära. Ehk et see isu on suur ja täiesti kontrollimatu. Kõht on kogu aeg tühi ja läheb väga kiiresti tühjaks.

Kui nii edasi läheb, aina tõusvas joones, siis saangi varsti 100 kg täis. Ja ma tean kogu teooriat - väikesed aga tihedad söömiskorrad, rohkem valku ja kiudaineid, vähem süsivesikuid, rohkem kehaist liikumist bla-bla-bla.

No ei tööta miski ja kõht on tühi. Ja tunne on nagu õhupallil.


9 comments:

Manjana said...

ma tean, mida sa tunned.
aga päris liha söömine võtab küll tükiks ajaks söögiisu ära. seapraad, mitte vorst vms. ei pea rasvane liha olema (aga võib) ja võtab küll söögiisu ära, sööd nii kaua kuni isu ise ära läheb ja siis lihtsalt ägised. muidu võiks kogu aeg süüa, kui just endaga väga kuri olla ei taha.

Anonymous said...

Mine õhtuti õue kõndima. Nii et tagasitulles lähed suht kohe magama. Füüsiline koormus ja samal ajal ei söö ning kui pärast magama minna, siis pead vastu, et peale trenni ka mitte süüa.

Anonymous said...

Eeeei, su teooria on vale. Saledatel inimestel ei ole mingeid tihedaid söögikordi. On ainult hommiku, lõuna- ja õhtusöök. Tasub proovida :)

Kylli said...

valgurikas söök võtab isu ära (liha, kodujuust, muna) ja röstsai tasuks parem kapist kõrvaldada ;)

Liis said...

Mina küll ühtegi hõbekuuli soovitada ei oska. Mõnel hoiab müsli paremini ja pikemalt kõhu täis, mõnel omlett peekoniga, mõnel võileib praemunaga. Organismid, füüsised, päevased kehalised aktiivsused ja stressitase ja muu hormonaalne tasakaal kehas ju erineb inimeseti, mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Ausalt öeldes mul endal erineb see päevast päeva - mõni hommik pean smuutiga julgelt lõunani vastu, teine päev juba kell 9 mõtlen, et "tahaks midagi head, äkki sahtlis on?"

Sul on ju auto ja võimalik liikuda teoorias, oled Sa ehk mõelnud ka nendega kontakteeruda, et mis (mida/keda) nad omalt poolt soovitada oskaksid? (http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/stuktuur-ja-osakonnad/psuehhiaatriaosakond/soeoemishaeirete-keskus)

LegaalneBlond said...

Kusjuures ma pole mitte iialgi mõelnud, et mul võiks söömishäire olla? Issand. Mul on küll pidevad söögimõtted ja kui ma parasjagu söögist ja oma kaalust ei mõtle siis ainult sellepärast, et mul on kõiki mõtteid varjutav näljatunne.

Hormoonidest, stressist, ja 40+ ealistest iseärasustest leiab ka alati hea vabanduse :)

Issand, vahel on küll tunne nagu ma oleks eelmises elus Leningradi blokaadi üle elanud - kust ometi need söögialased sundmõtted ja nälg tulevad?

Liis said...

Su blogipostitus tekitas minus selliseid mõtteid, kuigi muidugi paari virtuaalmaailma lause põhjal ei saa ega peakski midagi järeldama. Lihtsalt mul on olnud üks lähedane kokkupuude söömishäire all kannatava inimesega (ta on ka väga teadlik teooriast, toitumiskavadest, mikro- ja makrotoitainetest, toitude glükeemilistest koormustest ja ka spordisaalid ei ole talle võõrad, aga sellest kõigest hoolimata...) ning tõele au andes ega ma ise ka ilmselt musternäide normaalsest söömisest pole, oma depressiivsete episoodide ajal veel eriti...

Sesmõttes jah, ma näiteks selle oma tuttavaga sel teemal paremini toime tulemiseks (et mitte nugadele minna ja talle teadmatusest väga haiget teha) lugesin ka nt seda lehte põhjalikult: http://peaasi.ee/soomishaired/

Anonymous said...

Võimalus on, et sul polegi söögiisu, vaid hoopis janu ja organism tõlgendab seda nii.. Jood ikka piisavalt vett?
"Tahaks midagi head" või "tahaks midagi magusat"-isude kohta lugesin just hiljuti, et see võib olla põhjustatud n pärmseene vohamisest organismis. Või siis parasiitidest, mis - üllatus, üllatus - paljudel meil olemas on. Et see polegi sina, kes süüa tahab, vaid seenemikud.
Ma olen ka oma seltskonnas teada-tuntud magusalemb olnud, aga pärast seda, kui muude tervisehädade pärast d-vitamiini ja magneesiumit võtma hakkasin, siis kadus magusaisu ära. Samas, kes teab... vbl kadus vanusega..

Anonymous said...

LCHF