23 September 2007

Algaja kirjanikuhakatis

Charles Bukowski alter ego raamatus „Naised“ , Henry Chinaski, kirjutas oma esimest romaani peamiselt öösiti, pannes nahka pudeli viskit ja kaksteist õlut. Tõmbas sinnajuurde odavaid sigarillosid ja kuulas raadiost klassikalist muusikat. Tal polnud varahommikul õrna aimugi, kui palju lehekülgi ta kirjutanud oli ja kas kirjutatu üldse kõlbas.

Mulle tundub ka, et raamatu kirjutamine ei peaks nii kuradi raske olema. Et see võiks tulla suht soravalt, sulejooksu toetamas klaas veini või martiinit ning James Blunti plaadi 5 esimest lugu (no tegemist on ju ikkagi armastusest kirjutamisega).

Kuid mu kujutelmades kuuluksid raamatu kirjutamise juurde veel maast laeni aknad, heljuvad kardinad ja võrratu vaade ookeanile, äärmisel juhul merele. Soe ja kerge briis hõljutaks mu säravvalgeid kardinaid ja veehääled teeksid taustamuusikat.

Hehh, unistada ju võib. Eriti siis, kui mul on vaja kirja panna minimaalselt 200 000 tähemärki aga mul on ainult 44 000.

22 September 2007

Täna ei anna

Kuidas nimetada suhet, kus kui üks on andmismeeleolus, siis teine tropib ja ülbitseb täiega ja vastupidi? Üheaegset andmismeeleolus olemist ei eksisteeri. Ma arvan, et selline suhe on otsesõnu öeldes järjekordne ekskrement. Kui ise parasjagu tüübilt troppida oled saanud, siis ootad ainult, millal tagasi saaks teha.

Ootad kannatamatult seda telefonihelinat ja torust kostuvat leebet küsimust: „Kas meil on nüüd kõik hästi?“ Ei, raisk, ei ole! Nüüd on minu kord sulle käru keerata. Ainus hea asi sellise suhte juures on, et see kestab suht pikka aega. Seni, kuni ühel tõesti kõrini saab. Või siis tuleb mängu Keegi Teine.

Pildikesi päriselust: nägin autoga sõites väikebussi, mille roolis olev nunnunoormees vaatas mulle küljeaknast välja kõõludes sügavalt silma. Bussi küljel oli kiri „Meie pakume teile põrandat“. Aitäh, ma olen nõus põrandal ka olema. :)

21 September 2007

Saamatute Meestelantijate Klubi

Esimesena trügis klubi laialt avatud uksest sisse – oh üllatus, üllatus – Lemmikbeib isiklikult. Rõkatas korra naerda ja räntsatas mu kõrvale suurde tugitooli. Nii, nüüd siis me istume siin, jalg üle põlve. Mõtlik ilme näol.

Minu viimase aja saavutused – hmmmm…kas oma visiitkaardi andmine Tehnikule, kes sättis tööl meie aparatuuri, läheb arvesse lantimisena? No pool punkti võiks ju selle eest saada. Ütleme ausalt välja, et lantimisega on lood kehvad ja oskused roostes. Ehk nagu dr. Smalltalker diagnoosis – minu eas ei peaks enam nii nõudlik olema.

Seni kuni oskused paranevad, osalen aktiivselt SM Klubi koosolekutel ja üritustel. Loodetavasti mõne aja pärast võib klubi uksed sulgeda või siis noorematele edasi pärandada.

Lantimine pole just kerge töö!

Samal teemal :)

20 September 2007

Ütle "ei", kui mõtled "jaa"

Pärast pikka põdemist ja peataolekut hakkab nunnaelu pidulikult punkti saama. Kõigepealt võtan tagasi „ei“ Mehelt, Kellele Ma Ütlesin Ei (edaspidi: MKMÜE). Ja seejärel ütlen „võibolla“ (tõlkes: kui sa piisavalt pingutad, siis ma vaatan ja kaalun) Härra Kaale. „Jaa-d“ (tõlkes: mu süda kuulub sulle ja teised mehed mind üldse ei huvita) ei ütle esialgu kellelegi.

Vaatame, kes kõige kiiremini „jaa-ni“ jõuab. Sest, oh sa imet, minuni jõudis alles nüüd teadmine, et kui sa tahad meestelt midagi saada, tuleb neile algul kohe „ei“ öelda. Oi, see paneb neid pingutama :)

Seks ja Linn alustas uut hooaega.

18 September 2007

Pärdikud

Ahh, kuidas ma ei kannata mehi, kes tujutsevad ja keset kõne toru ära viskavad! Ma saan aru, kui mina seda teen. Loogiline - naised ju võivad seda. Hormoonid, tujud, misiganes. Kõik sobib põhjenduseks. Aga mehed?

Mis teil viga on? Ei, ma ei sõida Tallinnast Maardu kaudu Sakusse selleks, et sinuga vahepeal kohtuda. Tuut-tuut-tuut. Vaatan hämmastunult toru…Mis ma tegin siis nüüd?

Olgugi, et ma olen iseseisev naine ja sõidan päevas kümneid kilomeetreid maha. Aga see ei tähenda, et mulle vahel ei meeldiks, kui mind sõidutatakse või minu pärast sõidetakse.

15 September 2007

Ma niiväga ei taha haiget teha.

2-tunnine telefonikõne...Ja ei mingit selgust.

mina, mina, mina!

See on sjuupervahva tunne, kui mõni paljuräägitud asi äkki kohale jõuab. See heureka - hetk kestab küll ülilühikest aega, aga on see eest küllaltki võimas ja meeldejääv ja mõjub kui ere valguskiir keset halli teadvusehämarust.

Mul läksid jälle meelest ära asjad, mis mulle tegelikult meeldivad. Kuidas ma võisin unustada kohupiimataskud, korvpalli, oma raamatu kirjutamise, doggy-style, vihmas käimise, läägete armastusfilmide lembuse, leegiheitjaga rallimise, poistele silmavaatamise ja kellegi päevadesse päikese viimise? Miks ma sundisin end ootama võimatut, suhtlema õnnetukstegevate inimestega, seksima misjonäripoosis, sõitma autoga nagu mõttetu koduperenaine ja pilku maha lööma kenade meeste ees?

Ja kui vahva oli septembri Cosmost lugeda, et sooloõhtud on praegusel ajastul väga in! Just sellistel soolõhtutel torkavad pähe parimad ideed enese seltskonna nautimiseks. Mina olen ju alati see, kes jääb :) Mina ise pean tegema neid asju ja tegusid, mis mind rõõmsaks teevad. Mis õnnetuks teevad – vesi peale!

Kuigi mul on hullult kahju siiani, et nö vesi saab peale tõmmatud inimesele, kellele ma tegelt poleks tahtnud vett peale tõmmata. Oleksin tahtnud sundida end ootama ja lootma, et äkki siiski muutub midagi. Aga ilmselt see poleks aus olnud. Meil seisab ees veel üks pikem telefonivestlus sel teemal, sest sõnumitesse ei mahu kõik sõnad ära, kuid näost näkku rääkimiseks on see teema liiga ebamugav.

14 September 2007

Dima! Mõ ljubim tebja!!

existence is twisted

Mul on kodus Unistuste Raamat. Ja ma panin sinna kirja ühe tellimuse Kõiksusele, tähtaeg september 2007.a.

See tellimus viidi põhimõtteliselt täide ka. Kõik, mis ma tahtsin ja ootasin ja enamgi veel. Kellegi soojus ja hellus ja tahtmine minuga koos asju korda saata.

Aga kuhu jäi minu Tunne?

12 September 2007

Tammetõrulõhn

Ma nägin Sind täna öösel unes. Tegelesin millegi asjalikuga, mingi koosoleku korraldamisega. Ja äkki Sa jooksid minu juurde säravil silmil. Haarasid mu ümbert kinni, meenutasid mulle natuke õhinas kutsikat oma ülevoolavas rõõmus. Sa ütlesid, et… ehh, ma ei mäletagi enam täpselt. Midagi stiilis, et Sa oled aru saanud, Sa armastad mind ja Sa tahad minuga igavesti koos olla. Mäletan oma nõutust ja hämmingut ja kartust rõõmu tunda. Hoidsin Sind ja olin ühtaegu segaduses, rõõmus ja nõutu. Üritasin olla ka asjalik, et ikkagi töö pooleli ju. Ja kui Sa siis lahkusid, tabas mind tohutu joovastus. Tahtsin kohe kõigile meist rääkida. Kallistasime igal hetkel, kui Sa mu läheduses olid. Nagu üritades kaotatut tagasi teha. Kõik oli järsku loomulik ja vaba ja just nii, nagu ta olekski pidanud kogu aeg olema. Nagu Sina ja mina oleks pidanud kokku kuuluma algusest peale…

10 September 2007

valideering

"qmUHLCiYEh"

Külmamõnu

Lemmikbeib sai vahepeal vanemaks ja nüüd juba kurdab, et külm on kontides ja puha. Eks see vanadus niimoodi tulebki – algul külmetavad käed ja jalad ja siis pea ja siis katkeb vereringe kogu kehas. Kurb aga pidulik. Lemmikbeibu kurtmine meenutas mulle aga hoopis tänahommikut.

Mõne päeva eest hakati meie majas kütma. Sinnamaani oli üksikuid õhtuid, kus toas oli tõesti kõlekülm ja vastik. Keerasin siis kütte saabudes radiaatorile veidi vinti peale aga ma pean tunnistama, et tegelikult mulle jahe tuba meeldib. Eriti öösiti. Täna hommikul unisena pistsin käe teki alt välja, et tõsta põrandalt üles äratav mobiiltelefon. Oi hullu, kui jahe oli! Ja milline kirjeldamatu õndsus mind valdas, kui pugesin üleni teki alla sooja tagasi.

Korra sain veel seda õndsust kogeda, kui telekapulti põrandalt võtsin. Ja siis oli juba aeg üles tõusta.

09 September 2007

Evil twin

On selgunud tõsiasi, et mul on evil twin ehk kuri teisik. Sest ega ju ometi mina neid lollusi pole teinud. Transformatsioon toimub umbes peale kolmandat klaasi veini ning evil twin asub tegutsema.

Ta joob ühe sõõmuga enne kohvekust lahkumist x-koguse veini peale reispassiks klaasitäie konjakit. Ta ronib valge seeliku ja kontsakingadega kaarsillale ja kõnnib üle selle. Ta istub eluohtlikult kõlkudes rõduäärel ja tõmbab keset ööd sigarillot. Ta plärab asju, mida ei tohi rääkida, inimestele, kellele ei tohi neid asju rääkida. Ta hoiab keset tänavat ümbert kinni inimesel, kelle ümbert ei peaks mitte kinni hoidma. Ta ei mäleta täpselt, kuidas ta koju sai. Küll aga mäletab tuhandeid tähti septembriöötaevas ja seda, et keegi hoidis kõvasti käest kinni.

Ja mina pean siis järgmisel päeval taluma väsimust, peavalu ja süümekaid. Eksole.

08 September 2007

E.E. Cummings

Kuskil kus ma pole iial veel käinud ilmselt ju
teiselpool
iga mõeldavat elamust on sinu silmade vaikus
su väiksemais liigutusis on midagi mis mind valdab
ja mida ma ei saa puudutada suure läheduse tõttu

ainus pilk su silmist avab mind
kui ka olen otsustavalt rusikasse tõmbunud
sa avad õieleht õielehe haaval mind nagu kevad avab
(salapäraselt, õrnalt puudutades) oma esimese roosi

või kui sa sooviksid et sulguksin siis
mu elu sulgub väga ilusalt äkki
nagu sulgub lill kui ta süda kujutleb kuidas
kõikjal vaikselt langeb lund langeb lund

...

06 September 2007

...

Nii armas on tõdeda, et minust ikka hoolitakse. Tähh teile, kes te küsite kuidas mul läheb ja mis tuju mul on ja kas ma äkki lõunale ei tahaks tulla.

Ma luban, et ma võtan midagi endaga ette. Olen pikalt seesmiselt katki, kuigi väliselt suht ok, olnud. Esimene samm sel teel on tunnistada, et „Houston, we have a problem….“

04 September 2007

Tegelt ma teen jumala hästi süüa

LegaalneBlond on maailma kõige seksikam inimene! Yeah!

Käesolev tunnistus on välja antud tõestamaks, et

LegaalneBlond

on sooritanud vastava testi ning on tunnistatud viimasepeal seksikaks. Ilmselt oled alaliselt kõigi sopalehtede esikaantel.

Pamela ja Paris kahvatuvad su kõrval. Kui sa süüa kah oskaksid teha, siis jumaldaksid sind kõik mehed.


Aarne seksikuse test / Aarne bloog

Ma ju pingutan

See ei ole esimene kord, kui ma tulen töölt koju jalgu järele lohistades ja totaalselt tülpinuna. Tuju on täielikus madalseisus ja endast on nii hale, et töristaks hea meelega natuke nutta. Mind on pea päev otsa koheldud kui vaenlast ja mulle on jagatud karmihäälselt käske, kuigi edu võti oleks kahe inimese koostöö, koostöö, koostöö.

Mul pole piisakestki energiat, et tõrjuda algavat masendushoogu. Mul pole juba tükk aega seda energiat, et tuua oma päeva positiivseid emotsioone. Ma ei tea kuhu ma teel olen või kuhu ma jõuda tahan. Et mille nimel ma tõusen hommikul kell 7 ja sõidan tuttava maja juurde ja istun oma laua taha?

Tunnen, et emotsionaalne, vaimne ja füüsiline madalseis on käes. Juba pikemat aega. Siit edasi peaks idee järgi paremaks minema. Aga millal?

Oled sa kõigi käest küsinud?

Lugesin eile EPL-st Baskini anekdootidest ( tavaliselt ma neid eriti ei loe, Volkonski omad on parimad) sellist väikest anekdoodikest:

"Tädi, miks sa ei abiellu?"
"Keegi ei taha mind, lapsuke"
"Aga oled sa kõigi käest küsinud?"

Esmapilgul oli isegi veidi naljakas. Aga teisel pilgul avanes minu ees suur maailm, kus kõik otsivad armastust ja ainult vähesed leiavad. Sina, kes sa otsid ja hakkad lootust kaotama, oled sa kõigi käest küsinud?
Mina tean, et mina küll ei ole. Pole julgenud.

03 September 2007

Miks ma aktusel nutan.

Elus on hetki, mille nimel tasub elada.

Need hetked toovad pisarad kurku, kui mitte silmanurka. Ja kindla teadmise, et olgu see elu milline tahes, ikkagi on ta elamist väärt. On ütlemata suur õnn kuulata oma tütrekese koolialguse aktusel nende kooli laulu ja näha oma last õhevil näoga kaasa laulmas. Hommikul sai selga pandud palju uusi asju ja imelised kuldsed kingad. Kingad, mis tütreke ise poes välja valis ja mida nähes pidin ohet varjama, sest mina olen see musta-halli-sinise kingaaja laps. Aga kui tema tahab kuldseid siis olgu nad kuldsed.

Kuidas ometi õnnestub just lastel tuua su ellu suuri tundeid ja äratundmisi? Kuidas läbi nende silmade vaadates paistab elu alati helge ja rõõmus ning toob lauluümina huultele? Mis hetkel minul sedasorti maailmavaatamise oskus ära kadus?

02 September 2007

A mul on pohlad :)


Kohe mitu karpi sügavkülmas. Ilusad, väikesed säravpunased marjakesed. Nendest saab jõulude ajal pohla-toorjuustu kooki ja toormoosi ka. Ise korjasin, oma väikeste kätega rabas, võideldes põdrakärbeste ja muude jõlehirmsate putukatega. Nagu üks sõbranna tabavalt ütles, väga mõnus tunne on ise midagi loodusest koju tuua. Selline ürgema tunne tuleb peale – kuidas ma toidan talvel oma pohlasaagiga mehe ja seitse last.

Sügisesse rappa minek on sama teraapiline, kui pärast raba ühe väikelinna suurepärase spaa (nime jätan enda teada, et inimesed seda ummistama ei tormaks) külastus. Ja seal seisime Heidziga Soome saunas silmitsi omaenese tulevikuga – neli juba kuldses keskeas naist, kelle olekust õhkus elurõõmu ja lusti ja kes suutsid teha neljakesi samakõva lärmi kui meie seltskond. Väga positiivne Soome saun koos naeruteraapiaga.

Sügis on sel korral ametlikult alanud.