30 September 2016

Kui mina tahan ja mul on raha, miks ma siis ei saa?

Nagu mismõttes on Epp Kärsini lingamimassaažikoolitused aasta lõpuni välja müüdud?

See on juba nagu see tasuta haigekassa teenus või arstilkäik. "Helistage oktoobris kui tahate järgmisse aastasse aega saada?" Aga kui ma tahan otsekohe koolitusele saada?

Tegelikult oli väga lahe vaadata "Evelini" saadet ja säravat Eppu.  Tore, kui inimesel puudub valehäbi ja ta suudab küllaltki intiimsest teemast niimoodi rääkida, et ka see teistele loomulik tundub ja häbi ei tekita. Pigem nalja ja rõõmsat äratundmist.

A no mina nii ei mängi, et mingi hulk naisi teab Epu õpetatud saladusi ja mina pean järgmise aastani ootama!


/Vinguv naine/

19 September 2016

Paksuks minemise stsenaarium






















See pole mingi saladus, et maadlen ülekaaluga, kuid see on võitlus, mis mul absoluutselt õnnestuda ei taha. Vaatan telekast TLC pealt absoluutselt kõiki paksusaateid ja otsin motivatsiooni või inspiratsiooni või ma ei tea isegi mida. Toitumiskava järgijat minust pole, trenni ma ei leia head aega teha ja raha spordisaali peale ka ei ole kulutada. Kärss kärnas, maa külmunud, viuviuviu.

Asi, mida ma olen kogu aeg imestanud, et kuidas paksud inimesed nii palju süüa saavad? Jutt käib ikka 10 000 kcalist ja enamast. Et kuidas ometi? Igas paksusaates räägitakse, selleks, et u. 200 kg kaalu hoida või juurdegi koguda, tuleb pidevalt süüa tohtututes kogustes. Ja mina mõtlen, et kuhu kurat see mahub kõik?

Kui siis äkki hakkab selgus saabuma. Mul on kõht kogu aeg tühi ja ma sööks kogu aeg midagi, kui oleks võimalik. Töö juures on asi õnneks rohkem kontrolli all, mis aga ei takista mul tuhat korda päevas oma sahtleid lahti tõmmata, et äkki seal ikka on midagi söödavat. Ja kui on, siis saab see kiirelt söödud ka.

Kodus avan ma praktiliselt kümme minutit pärast söömist uuesti külmkapi, et "äkki seal on midagi head?"  Tavaliselt muidugi ei ole, sest ma ei osta endale eriti koju sellist kraami , mida kohe sisse vohmida saab. Peamiselt on kapis ained, millest tuleb korralik söök valmis teha. 100% on kapis alati juust ja teises kapis röstsai. Seega suurema häda korral läheb käiku juustusai või variant B - praemuna.

Komme, šokolaadi, erinevaid maiustusi meie kodus eriti pole. Kui on, siis see kaob välgukiirusel. Samas tihti on kooki või keeksi või muud küpsetist, sest mulle meeldib küpsetada. Kui saab valmis näiteks üks õunakook siis on mul vaja tükkhaaval veerand kooki ise ära süüa, et saada aru, mis maitse on :)  Lehtatignaga õunapirukast ma ei hakka rääkimagi, sellel söön kõik ääred enne ära, kui keegi arugi saab, et kook on ahjust väljas  ja valmis söömiseks.

Kindlal ajal kuus on mul selline tunne, et ma lihtsalt sööngi kõik ära, mis kodus on ja siis sõidan poodi ja ostan korvitäie ükskoik mida ja söön selle ka ära. Ehk et see isu on suur ja täiesti kontrollimatu. Kõht on kogu aeg tühi ja läheb väga kiiresti tühjaks.

Kui nii edasi läheb, aina tõusvas joones, siis saangi varsti 100 kg täis. Ja ma tean kogu teooriat - väikesed aga tihedad söömiskorrad, rohkem valku ja kiudaineid, vähem süsivesikuid, rohkem kehaist liikumist bla-bla-bla.

No ei tööta miski ja kõht on tühi. Ja tunne on nagu õhupallil.


15 September 2016

Bridget Jones Baby - Absolutely Fabulous!

No nüüd on mul mõlemad filmid, mis mõeldud peamiselt sihtgrupile 40+, vaadatud :)



Bridget Jonesi beebifilmi vaadates tegin selle vea, et läksin seda vaatama A&S ürituse raames. Ootasin mõnusat melu, huvitavaid tooteesitlusi ja mis seal salata, ka rikkalikku kingikotti. Aga mis ma sain? Jõleda, tiheda trügimise, tooteid nägin kuskilt peade ja kehade vahelt, auhinnaloosi, kus näiteks üheks auhinnaks oli päts leiba (!) Kui minu number oleks selle võitnud siis andke andeks ja leiba ma ka austan aga oma 16. reast kontsadel sellepärast alla poleks küll jooksma hakanud. Ja tippude tipp oli pool tundi kõige halvemaid tootereklaame üldse, mida ma oma elus näinud olen.
Isegi koogiga kingikott ei suutnud kogu seda traumat leevendada.

Film oli okei. Bridget on küll vanaks jäänud ja umbes veerandi filmi möödudes hakkas tema välimus minu peas küsimusi tekitama. Nagu midagi oleks valesti olnud aga päris täpselt ei saanud aru, mis häiris. Botox vales kohas? Kulmud? Siiamaani murran pead. Colin Firth oli läbivalt terve filmi sellise ülikurva ja väsinud ilmega, et kahju hakkas kohe temast. Tõeline päiksekiir oli Patrick Dempsey tegelaskuju ja kõiga naljakam oli doktorit mängiv Emma Thompson.

Lõpp oli minu meelest täiesti vale. Bridget oleks võinud valida teise mehe :) Sellel oleks natukenegi mingit sisu olnud. Et elu läheb edasi, aina paremaks ja mingid etapid jäetakse selja taha. Eriti need, mis 10 aasta jooksul toimima pole hakanud. (Aga noh, ma ise olen elav näide sellest, kuidas vanast loobumine on nii raske, kuigi tead et see ei toimi ja ei hakkagi kunagi toimima...)

Ja üldse läksime me lõpus tüdrukutega vaidlema. Mina sain aru, et Bridget ja Mark elasid 10 aastat koos, läksid hiljuti lahku ja siis Mark abiellus uuesti jne jne. Teised said hoopis aru, et Bridget ja Mark lahutasid 10 aastat tagasi ja kogu see 10 aastat oli Bridget üksi oma haledat elu elanud. Nüüd ei teagi, kumb variant õige on.




Absolutely Fabulous oli oma kummalise huumoriga üks minu lemmikseriaalidest kunagi. Mulle need tegelaskujud lihtsalt nii hirmsasti meeldisid. Ja kuigi ma olen üks- ühele Edina siis ma ihkan olla Patsy :)

Edina ja Patsy on lihtsalt ühed ilgelt head mutid ja ausalt öeldes ega nendest tervet, terviklikku ja sisutihedat filmi olekski raske saada. Seega sai natuke kõike, peamiselt ilusaid vaateid ja mõned head naljad sekka. Aga naljakas on ka enamasti siis kui oled seriaaliga natukenegi kursis. Ja hea on see, et tänapäeval ei pea 40+ naised enam ammu olema ontlikud keemiliste lokkidega ja hallide seelikutega ja vanainimesekingadega :D  Iga kell olen ise ka selline värviline, hullu panev mutt.



05 September 2016

Sukapüksidraama

Saaks see suvi juba läbi! Siis saaks rahulikult jalga panna oma mustad 100 den-ised sukapüksid, mis ei lähe jõuga rebideski katki!

Aitab neist heledatest õhukestest sukkpükstest, mis viimasel ajal om ummistanud minu kodu ja töö prügikastid. Ma ei teagi, mis äkki juhtus aga sukapükse läheb nüüd nagu ma ei tea mida - 1 kuni 2 paari päevas. Praegugi istun paljasääri töö juures ja ootan, kui lähen lõunale, ostan ka uued.

Mu sukapüksivarud on kahanenud olematuks. Leidsin endale oma arust parima hinna ja kvaliteedi suhtega püksid - Pierre Cardini omad. Rimides müüakse. Pehmed, siidised ja vastupidavad.


Aga viimasel ajal lähevad needki 1 päevaga kuigi varem pidasid kenasti töönädala vastu. Oleks veel, et puruneksid ühest kohast, saaks mingeid analüüsil põhinevaid järeldusi teha. Aga ei. Iga jumala kord mingi üllatuslik augu asukoht!

Vaat selline suur draama kohe töönädala algusesse!



23 August 2016

Ma vihkan poepõrandaid!


Neid salakavalalt libedaid põrandaplaate! Ja suure tõenäosusega oli keegi pirukaleti juures korralikult vesistanud ja ila tilgutanud, sest igatahes minul libises letist mööda minnes konts alt ära ja käisin pikali.

Küll daamiliku graatsia ja aeglusega vellovaherlikku spagaati vajudes ja õnneks mitte läraki matsuga kõhuli kukkudes.

Selja tagant üks naine tõttas kohe mu juurde. Arvas, et ma minestasin seal pirukaid vaadates lihtsalt ära. Ma korjasin oma väärikuseriismed kokku ja püüdsin naeratada. Sujuvast eemalekõnnist ei saanud asja, sest rebestasin reie kandis mingi imelihase ära. Ma just eriti tihti spagaati ei harjuta.

Kuradi libedad poepõrandad ja kõrged kontsad. Edaspidi tellin e-poest.


22 August 2016

Ma polegi kirjutanud oma hobist...



Ega ma muidugi ei pidanud algul seda hobiks ka. Aga nüüd on kuidagi nii kujunenud, et selle peale kulub mõnusalt aega, tuleb kogu aeg toimetada ja vaikselt toob raha sisse ka.

Kõigepealt ma olin lihtsalt natuke hoarder ehk maakeeli rämpsukoguja. Mulle lihtsalt meeldisid nõukaaegsed asjad, need seostusid kuidagi lapsepõlve helgete emotsioonidega ja nende aegadega, kui asjadel oli väärtust ning neid tehti kestma põlvest põlve. Näiteks just hiljuti ostsin endale pea kasutamata Straume kohviveski ja nüüd jahvatan rõõmsalt ube kohvi jaoks ja see saab hulga parem.

Nõude nõrkus on mul kogu aeg olnud. Igasugustel kirbukatel ja vanakraamipoodides uurisin just neid kõige rohkem, googeldasin portselanimärgistusi ja hakkasin tasapisi vahet tegema heal portselanitehase toodangul ja masstoodangul. Eriti lahe oli leida kallis portselanese üliodava hinnaga. Ka vene portselan pole kõik ühe mütsiga loodud igapäeva supitaldrikud, leidub põnevaid maalinguid, ajastupropagandat, eriti meeldivad mulle nõukaaegsed, fantaasiarikkad laste nõud. Kindlasti meenub teilegi mõni :)


Või siis äkki selline huvitav ese - vanavanemate pesumasin: (muide, nüüdseks leidnud endale juba uue kodu USA-s)



Ühesõnaga kogusin mina endale põnevat kraami vaikselt garaaži, omamata õrnemat aimugi, mida nendega peale hakata. Vahepeal mõtlesin hakata oma väärtuslikku kraami näiteks nõuka pidudeks välja rentima. Või siis sisustada enda garaaž peoruumiks, kus saaks ka pildistada ja lihtsalt imetleda ajastutruud keskkonda. Kokkuvõttes - unistasin. Ja kogusin.

Internetiavarustes surfamise käigus aga avastasin, et nõuka vintaaži müüakse küllaltki heade hindadega internetipoodides. Mõeldud-tehtud, endalegi pood püsti ja vintage äri käima. Paar kuud muidugi vahtisin null-statistikat nii külaliste kui ka ostude osas. Aga siis äkki ostis üks jaapanlane tšeburaškadega viinatopkad paar minutit peale seda, kui ma olin jõudnud pildid üles panna ja sealt peale hakkas vaikselt minema.

Kõige toredam on hetkel asja juures see, et kuigi rikkaks ma pole veel saanud aga vähemalt võin rahulikult ostelda Uuskasutuskeskustes ja osta.ee lehel, sest ma ühendan sujuvalt meeldiva kasulikuga - mina saan oma ostmis- ja kogumiskirge rahuldada ja keegi Ameerikast, Kanadast või Jaapanist saab omale väga unikaalse nõukaaegse asja soetada. Win-win?

Helge poole kõrval on ka mõned miinused - näiteks on meie kliimas ja valguses pea võimatu häid pilte teha, kui sul pole profitehnikat või -valgustust. Aga jällegi - kõikvõimas internet tuleb appi ja jagab õpetusi, kuidas saab odavalt ja koduste vahenditega meisterdada endale pildistamiseks  lightbox.




Ja teine mure on kogu hoarditud kraami paigutamisega. Esemete arv on ikka sadades. Õnneks on kõik seni veel garaaži ära mahtunud aga kui ma peaks näiteks majanduslikel põhjustel oma kalli kodu maha müüma siis ma ei kujuta ettegi, KUHU ma oma hinnalise kraami paneks. Seega tuleb panustada rohkem müügile ja raha sissetulekule, et saaksin oma villas edasi laiutada :)

Just täna skoorisin jumala laheda vintage kaalu Uuskasutuskeskusest. Pilti pole veel jõudnud teha.


16 August 2016

Meeste loogika



Oleks minu teha, ma keelaks selle saate "Võimalik vaid Venemaal" lihtsalt ära. Sest kust mujalt on meie liikluskultuuri imbunud tropid, kes peavad vajalikuks keset liiklust autost väljuda ja sõimama või kurikaga ähvardama tulla.

Sõidan mina suht normaalselt mööda argipäevast Tallinna linna. Suht normaalselt tähendab minu puhul seda, et natuke on siin-seal kiirust üle, vahel  harva olen pisut hajameelne või hooletu. Kristiine keskuse ees reastun suunda näidates operatiivselt (sest sealkandis pole aega muneda, hull sebimine käib) Mustamäe teele viivale rajale. Küljepeeglist märkan musta sportmersut, kes ilmselt oli törts kärmem reavahetaja ja pidi nüüd minu pärast pisut hoogu maha võtma.

A mida teeb siis see kompleksides ja ilmselgelt lühikese meheauga mersuomanik? Pressib gaasipedaali autopõhja kinni, rebib must vasakult mööda 100 km/h kiirusega ning seejärel reastub aeg luubis minu ette, nii et ma pidin samuti hoolega pidurdama, et härra saaks omale nii vajalikku ritta tulla väljateenitud kohale minu ees.

Kas sellega lugu lõppes? Ohei!

Fooris on punane tuli, mersu minu ees. Mersumees, pealaest jalatallani brändirõivastes, testosteroonist puhevil, kargab autost välja ja tuleb minu juurde mölisema. Kusjuures ma isegi korra ütlen talle "Vabandust". Mersumees märkab kõrvalistmel turvatoolis last ja hurjutab, et kuidas ma niimoodi hooletult üldse sõita julgen, endla väike laps autos. Mingeid asju röögib ta veel aga mul ei jää kahjuks kõik sõna sõnalt meelde. Ja noh, mis sellisest tropist ikka kuulata.

Rahunenult ja olukorda analüüsides küsin aga endalt: "Sa lühikeseriistaline tropp, milline oli sinu kui mehe loogika, tekitada liiklusohtlik olukord, seejärel ronida keset liiklust autost välja ja tulla sõimama mind, kes ma suunatuld näidates liiklusreegleid järgides rida vahetasin? Ainus, mis antud olukorras riivata sai, oli mersumehe uhkus aga mitte ükski liiklusreegel?



07 August 2016

Reisikiri: Hiiumaa


 Surfiparadiisis Corona Chill&Grill

Istusin ühel ilusal suvepäeval kontoris arvuti taga, teadmisega, et mind ootab üks nädalake puhkust ja et sellega võiks midagi ilusat ja koos lastega ette võtta.

Üksi, koos lastega.

Seedisin seda mõtet. Kuhu ma minna tahaks, kus mul oleks hea ja turvaline olla? Telkimine jääb seega ära. Saarele? Et oleks võimalikult suur äraminek. Millisele saarele?  Saaremaal on juba käidud ka. Väiksematele saartele jõudmine nõuab suuremat organiseerimist ja mõtlemist, soovitavalt ka head sõprade seltskonda. Kõigil juba oma pere suveplaanid.

Hiiumaa.

Täpselt õigel kaugusel, saab natuke roostes praamiga sõita, Haapsalus ringi vaadata ja kõik vaatamisväärsused saarel u. 30 minutise autosõidu kaugusel.

Lahe, organiseerimine alaku! :)

Kõigepealt vaatasin kurvalt oma kaheukselist, viletsa konditsioneeriga autot ja mõtlesin tütre pikkadele jalgadele tillukesel tagaistmel. Õige, eelmistel suvedel on meil ju reisiautoks olnud ekskaaslase suur Audi... Aga kui ma töötan autorendifirma kõrval, siis kes keelab mul pakkumist küsida? :)  Saingi, hea diili ja 2016. aasta Toyota Auris Hybriidi, automaatkastiga. Superäge auto, siiamaani ajab naeratama. Puhas sõidumõnu.

Lapsed, riided, rannapallid autosse ja linnast minema. Broneeringuga praamile, kus valitses tohutu põrgupalavus, ja sealt supsti 15 minutiga Kassari Puhkekeskusesse. Ilus ja törts kallis koht. Aga sama case nagu GOSPAga, rahast ei olnud kahju. Meie tuba oli hea ruumikas, kööginurgaga, suure rõduga ja mingit muret, et me ei mahu ära, ei olnud üldse. Puhkekeskuses on suur restoran Grill Lest ja Lammas ja kui olime kohvrid tuppa visanud, siis läksime sööma, sest väljas oli nagunii veits vihmane. Mul pole muid etteheiteid, kui see, et laste menüü pasta võiks olla tehtud minivariandis makaronidega ja ports ka veits väiksem kui see laualetoodud suurte pennedega megaports.

Reisi sihtkohta välja mõeldes olin ma teinud ka plaane, mis me kõik koha peal ette võtame ja kuhu lähme. Küsitlesin kõik tuttavad hiidlased ja Hiiumaa-sõbrad läbi ja küsisin soovitusi.
Esimene õhtu oli plaan minna käia Kassari Sääre tirbi lõppu ja tagasi. Aga tütreke oli pisut tõbine ja nii me lihtsalt läksime vaatasime, kuidas see tirbi kant välja näeb ja jalutasime kilomeetrikese. Tütar sattus vaimustusse ja palus, et me kindlasti tuleks ja käiks selle lõpuni. Mina, et muidugi, meil kaks päeva aega seigelda siin! Sõitsime puhkekeskusse, sõime ära viimased Haapsalu Kaubamajast ostetud saiakesed ja kerisime magama.

Puhkekeskuse hommikusöök oli mõnusalt kohalik, omlett oli küll külm aga maitsev. Igat sorti kala oli laual ka. Ja riisipuder - ainus puder, mida mu tütar ei söö ja etteruttavalt olgu öeldud, et riisipuder oli ka järgmisel hommikul. Nii, et tal oli natuke kahju, et ei saanud sooja hommikuputru aga õnneks leidus ka muud söödavat. Võileivamaterjali, väikseid võicroissante, jogurtit, müslit, puuvilju ja kohalikke marju. Ja Kassari õunamahla, piima, vett, kohvi ja teed.

Ilm oli super. Päike säras taevas. Hommikusöögi ajal tuli küll korralik paduvihm aga päike ei kadunud kuskile ja see kõik oli üks lahe vaatepilt. Puhkekeskuse terrass ja restoran ise ka on imekaunilt lillede ja taimedega kaunistatud, ses mõttes hing kohe puhkas seda ilu vaadates.

Esimese päeva reis viis meid kõigepealt Kõpu tuletorni, Surfiparadiisi, Kalana sadamasse ja restosse, Ristimäele ja lõpuks Kärdla sadama, Resto "Kuuri" ja Kärdla Selveri kaudu koju. Kell oli juba 8 õhtul, käisime küll enne kojujõudmist Kassaris ujumas, kus vesi oli soe aga õhk külm, mistõttu oli superavastus, kui puhkekeskuse terrassi mullivann oli vaba. Oh, milline taevalik mõnu on peale pikka matkamist ja sõitmist pugeda sooja mullivanni ja vaadata õhtupäikest. Taevalik...

Ilmateade näitas, et järgmine päev tuleb vihmane. Meie Kassari sääre tirbi lõpu vallutamise plaane ähvardas ärajäämine. Aga reisul pole mõtet pikki plaane teha, mis tuleb see tuleb. Ja tuligi ilus päikeseline ilm, kõndisime peaaegu tirbi lõpuni välja, kõige lõppu lipuni saatsime oma väikse esindaja, sest tema oli ainsana nõus jalanõud ära võtma, kuna vahepeal olid kivid vee all. 5 km möödus nagu niuhti, väikemees küll veits nuttis väsimusest lõpumeetritel ja kippus jonnima. Aga suuremast hädast aitasid välja Kassari poest ostetud Komeedi kommid.

Seejärel otsustasime reisi lõpetada Luidja rannas. Ilm sobis ja sõitsime kohale. Jõudsime just 1,5 tundi peesitada ja ujuda kui tuli aeg roostes praami peale kobida ja mandrile tagasi sõita. Põrgupalavuses virelemise asemel suundusime värskendava mereõhuga välitekile ja nautisime merd ja päikest. Reisi lõpetasime telefoni teel ettetellitud Uulitsa burgeritega ja olime punkt kell 8 kodus.

Mõnus oli, ausõna. Mis siis, et ma oma riided praktiliselt kõik maha unustasin ja ainus viisakas pluus sai Surfiparadiisi metsiku tuule käes sahmaka autokatuselt lennanud kohvitopsiga pihta. Ülejäänud reis möödus kohviplekilisena lihtsalt, mis seal siis ikka.

27 July 2016

Külalised - alati oodatud.



Suvel saab igasugustest portaalidest lugeda hädakisa, et "elan uhkes majas, mul on aed, kõik sulelised ja karvased tulevad sööma ja grillima, ei taha!

Mõni vihjab, et vaat talvel olete teretulnud siis kui igav on. Teine teatab, et talle ei meeldi end ise külla kutsunud ja peale pressinud inimesed. Kolmas soovitab, et kuulge, uhked maja- ja aiaomanikud, pange nad tööle! Las rohivad või midagi.

Ma ei tea, ma olen siis vist veidi imelik. Mulle hirmsasti meeldivad inimesed, kes küsivad, et ou kuule, mis teed, tuleme külla? See võtab minult hiiglasuure kohustuse ära näiteks koristada ja süüa vaaritada. Ütlengi ausalt, et supervärk, astu läbi, mul pole süüa ja toad on kahh koristamata. Ise hüppan kiirelt poest läbi enne kojujõudmist, võtan mingeid ahjupandavaid, sügavkülmutatuid  pirukaid või miskit puuvilja ja kepsan rõõmsalt koju külla tuleva sõbraga kvaliteetaega veetma. Või keerame kärmelt miski salati koos kokates kokku ja naudime seda.

Isegi nii võib lausa juhtuda, et luban oma sõbra oma väärtuslikule  1m x 1m murulapile ja grillimagi, kui ta midagi kaasa toonud on.

Mul ei ole sõpru, kelle küllatulekut ma ei oota. Ma julgen rahulikult väita, et ükskõik millistest  minu sõpradest mulle helistab ja tahab külla tulla, ta on alati oodatud. Isegi kui ma olen parasjagu kuskil masendushoo põhjas, võtan ma end kokku ja rõõmustan, sest on tore, kui sul on inimesi, kes kutsuvad end ise külla :) Vahel (loe: üsna tihti) mul pole jaksu ega tahtmist inimestega suhelda, siis on on hiiglama tore, kui sulle lihtsalt helistatakse ja tullakse külla.

Milleks mulle suur söögilaud ja rohetav aialapike, kui ma seal istuks üksi ja erakuna?






25 July 2016

Minu ema elab täiega

... ja läheb umbes neljandat korda juba mehele.

Me õega naersime, ehk veidi ka kibedalt, et ta käib meie eest ka mehel ära. Sest me oleme kahe peale tervelt ühe korra mehel olnud. Mitte kahe peale üks mees, ärge valesti lugege.

Aga neljas kord? Jumal hoia, mul pole vist suhteidki nii palju olnud. Graafikus püsimiseks oleks ma pidanud praegu juba teist korda mehel olema. Aga selle asemel olen puhta üksi ja niimoodi ma küll rekordit ei ületa.

Minu tütar teatas üks õhtu lobisemise käigus, et mina olevat talle eeskujuks - selline tubli, iseseisev ja tugev naine, ei vaja kellegi abi ja elab kõik elu sündmused mängleva kergusega üle. Tema jutt polnud muidugi üks ühele selles sõnastuses, ma veidi liialdasin ka. Aga põhimõte jääb samaks. Ühelt poolt on mul muidugi kurb, et ma pole talle olnud eeskujuks õnneliku armastuse ja pereelu osas. Samas teiselt poolt ma olengi teda kasvatanud selle põhimõttega, et kõigega tuleb ise hakkama saada ja naine on nö ka inimene, mitte sissetulekuta, ripsmepikendusi plõksutav kodukana, kes siis kui mees uuema ja noorema leiab, on äkitselt kompsudega tänaval ja ei oska midagi peale hakata. (mitte midagi halba koduperenaiste või ripsmepikenduste kohta).

A noh, minu ema mulle küll eeskuju pole.

11 July 2016

Numbrimaagia



Absoluutselt ükskõik, millisele numbreid näitavale objektile ma viimaste nädalate jooksul oma pilku ei heidaks, vaatab sealt vastu mõni järgmistest kombinatsioonidest:

1.11
11.11
13.13
16.16
21.21
jne
jne...

Ma saan aru, et mulle tahetakse midagi öelda või mingi tähtis informatsioon edasi öelda. A no hetkel on täiesti tume maa... Mida ma teadma pean, mis infot mul vaja oleks? Kuhupoole jooksma peaks.
Veits napakas on juba iga kord enne kella vaatamist pisuke hetk karta, et mis numbrikombinatsioon seekord siis?

Oeh, ma olen halb vihjete, mõtete ja tunnete lugeja. Öelge mulle otse!


09 June 2016

Elu Kaksikuna


Ma komistasin ühel päeval La Tene ülihea  Kaksikute horoskoobi peale. Lihtsalt vahel on hea lugeda 99% täppiminevat horoskoopi. Ja kas meelega või tahtmatult, loen ma seda natuke iga päev ja lahendan oma probleeme.
Ostsin endale  üle pika aja ise kingituse. Imeilusa tsitriiniga hõbesõrmuse. Et nagu õnnekivi või nii. Toob külluse ja rikka mehe majja :) (Sry pildi kehva kvaliteedi pärast, tööl kiirelt tegin.)




Tööl anti mulle siin ükspäev surmigav ülesanne. Veeretasin seda kogu aeg kaugemale ja tegin teisi asju. Seni kuni kolleeg nõudliku näoga uksele tuli ja tulemust nõudis. Ütlesin talle ausalt, et see on nii igav tööülesanne, mul puudub igasugune huvi seda tegema hakata :) Pole võitlust, pole edukat tööülesande täitmist (nagu horoskoobist lugeda võib). Täna asusin lõpuks asja kallale. Aga oma tingimustel - muutsin ülesande võitluseks! Lasin IT mehel hiireklahvid ära vahetada ja kasutan hiirt nüüd vasaku käega. Ise olen eluaegne paremakäeline.

Esiteks soovitas hiirevahetust töötervishoiu arst ja teiseks on alati huvitav midagi uut proovida. Oli ikka pusimist ja umbes tunni ajaga hakkas aju ka keerdu minema. Süda läks ka natuke pahaks , sest ma olen teada tuntud tasakaaluelundi häirega oksendajast isik, kes ei saa 3D filmigi vaadata.

Aga ma arvan, et veidi harjutamist veel ja siis on asi käpas. Kunagi harjutasin kella paremale käele. Algul oli imelik aga nüüd oleks juba teisitiimelik. Inimene harjub ikka kõigega.

31 May 2016

Kuidas ometi vabaneda pidevast negatiivsest sisekõnest?

"Issand, mis juuksed sul on"
"Vaata, kuidas su kõht ripub!"
"Sa oled nii paks ja kole"
"Sind on paha peeglist vaadata"
"Sa oled saamatu ja ei oska oma tööd"
"Sa pole oma palka välja teeninud, laiskvorst"
"Keegi ei taha sinuga koos olla!"
"Sa jäädki elu lõpuni üksikuks"
"Sa ei oska suhteid hoida!"
"Sa ei tule sellest kõigest välja enam"
"Sa oled täisluuser"
"Sa ei viitsi kunagi midagi teha ja lõpule viia"
"Sinust ei saa asja"
"Sa lihtsalt ei oska midagi ja ei hakkagi oskama"
...

 jne jne. Hommikust õhtuni. Üks kriitika teise otsa. Endast hakkab kahju vahepeal. Minu sees istuks justkui keegi kuri teisik, keda on võimatu vaigistada.
Sõbranna õpetas, et seisa hommikul peegli ette ja ütle, et "Olen ilus!"

"Oled sa jaa! Lammas. Vaata miuke sa välja näed! Suht rõve ja paks. Kust otsast sa ilus oled?"

Kurtsin sõbrannale, et ma ei usu ennast ja seda juttu, et olen ilus. Ta soovitas, et okei, alusta väikeste sammudega: " Ma näen täna suht okei välja."

"Mis okei, vaata nüüd ise, juuksed on koledad, kõht on suur,  nägu on väsinud ja vana. Mitte ükski kallis näomask ei aita sind enam. Jäädki selliseks!"

Oot, mulle tundub, et täna on hea päev, ma ei näegi päris koll välja.
"Kuule, keera küljega peegli ette, siis näed ise ka milline sa tegelt oled. Ümmargune nagu pall"

Kuidas sellest ometi vabaneda??

25 May 2016

also - mis toimub? :)

Vastuseks Liisi kommentaarile :)


Midagi eriti ei toimu. AD-d mõjuvad. Pärast paari päevast võtmist läks tuju heaks. Vahel, kui aga unustan õhtul võtmata, lajatab halb tuju järgmisel või ülejärgmisel päeval nagu lauaga mööda pead. Soovin endale vähem unustamist...

Tööl teenisin välja nii suurema palga kui ka hunniku lisaülesandeid - pean seda saavutuseks ja boonusena saan mitu head koolitust ka ettevõtte kulul. Kogu see tööteema haakub eelmise teemaga, sest produktiivsemaks muutusin just siis, kui tablette hakkasin võtma. Ei võta - istun tööl nagu töll ja ei suuda midagi teha. Mistõttu taaskord - tableti unustamine on mõrv ametikohal.

Kui tuju on hea, tundub ka elu ilusam ja elatavam. Tahaks käia, suhelda ja osaleda. Tülid ja jamad tekivad siis, kui tablett on ununenud ja karm reaalsus kargab näkku ja teeb tuju pahaks.

Ühesõnaga vähem unustamist ja rohkemtabletivõtmiseregulaarsust. Siis olen ka ree peal. Mitte selle all...

Vahepeal oli sünnipäev.

Ja kuna keegi minu poolrääbakat blogi auhindamisele üles ei seadnud siis pole mul ka muret, mis kleit minu ülekaalulise kehaga sobiks või kui inisev ja vastik mu hääl võiks olla :D

24 March 2016

Teised ees, mina ka-mina ka!

1) Millised on su lemmikjalanõud? 

Ilusad kingad, soovitavalt kõrge kontsaga.
Mul olid ühed väga lahedad kingad, mis ma kandsin ribadeks ja natuke pealegi. Nad lihtsalt teenisid nii palju komplimenet ja olid ülimugavad jalas. Sellest ajast peale olen Tamarise fänn, kuigi ma pole enam midagi nii ilusat nende valikus näinud.

2) Mis on su veider komme? 

Mul on hulgaliselt erinevaid veidrusi. Siin mõned neist. Ma ei taha, et keegi teine esimesena minuostetud uut ajakirja loeb. Ma jätan oma asju kodus igale poole laiali aga kui keegi teine seda teeb siis pean pika loengu ja käsin KOHE ära koristada. Ma loendan pesuesemeid, kui ma nädalavahetusel neid sorteerin ja masinasse panen. Ma jõin aastaid kohvi sõbranna kingitud kollasest tassist, eelmine nädalavahetus ma viskasin selle katki ja selle nädalavahetuse eel on mul täielik paanika, millest ma kohvi nüüd joon? Kui ma lähen magama, sätin end kõigepealt vasakule küljele ja siis keeran ennast kolm korda ja alles siis jään magama. Mulle ei meeldi 13 - ma ei tõuse kunagi üles, kui kell näitab näiteks 7.13, ma ei jäta TV volume nuppu 13 peale, ühesõnaga väldin nr. 13 kui vähegi saan. Ma pesen ülitihti käsi, alati kui poes käin, kui väljast tulen, kohe hommikul kui vannituppa lähen, kui süüa teen ja olen ühe toiduainega lõpetanud, jne jne. Ma pole ära õppinud noa ja kahvliga söömist, siiamaani lõikan nii, et nuga paremas käes ja siis kärmelt vahetan noa ja kahvli käes ära, sest ma ei oska vasakus käes kahvliga süüa.

3) Mis on veider söögikombinatsioon, mis tundub imelik, aga sulle ikkagi maitseb?

See on ka minu veidrus, et ma ei söö veidraid asju või kombinatsioone :) Keeldusin näiteks pikka aega sushit söömast, sest toore kala söömine tundus mulle ülimalt veider ja arusaamatu. Ei, ma ei söö mitte midagi imelikku ega veidrat.

4) Kas sul on mõni veider komme või oskus, mida sa oma kehaga teed?

Keeran keelt rulli? Kas see loeb?

5) Kellega ja mida sa viimati rääkisid Facebookis/sõnumites? 

Sõbrannaga. Sellest, et tema läheb ühele elumuutvale koolitusele ja mina lähen ka ühele elumuutvale seminarile.

6) Mida sa teed, kui sa oled närvis/ärevil?

Räägin kõva häälega iseendaga.

7) Mis on su lemmiklõhn?

Armani Sensi! Kallis Armani kombinaat, palun hakake seda uuesti tootma!

8) Mida sa tahaksid teha oma elus?

Ma tahaks mõnda aega õnnelik ja armastatud olla.

9) Lemmikäpp?

Shazam.

10) Mis laul sind alati kaasa laulma paneb? (ei pea olema lemmiklaul)

Eile just laulsin autos jonnivale lapsele kõva häälega ja valesti raadiost tulevale Allanah Mylesi Blue Velvetile kaasa. Aga muidu on üks ülilahe lugu Paradoksi Ära möödu must lähedalt. Ja no kõik Dima lood ka muidugi on mul suht peas.

12)  Lemmik inspireeriv ütlus või mõttetera

Kõik läheb mööda. (mina ise)



23 March 2016

Miks ma seksi ajal puuksutan?

Ei, mitte mina :D
Mina ei tea seksist üldse midagi.

Lugesin rahulikult ja tööalaselt oma uudistevoogu ja äkkis selline pealkiri: "Miks ma seksi ajal puuksutan?"

Ühesõnaga inimesel on mure aga mina naeran. Samas ma võiks talle lohutuseks öelda hoopis seda, et kogenud toortoitlane Sille Poola rääkis oma loengus sellest, kuidas teadlased on välja selgitanud, et täiskasvanud inimene peab puuksutama vähemalt 18 korda päevas! Ja kui ta seda ei tee või kohe üldse ühtegi korda ei puuksuta, siis peaks ta arsti poole pöörduma.

Nii et puuksutage terviseks :)



22 March 2016

Uus eluetapp

Noh, ja nüüd ma siis olengi jõudnud sellesse eluetappi, kus hakatakse mõtlema kunagiste otsuste üle, kahetsetakse ja mõeldakse, et äkki oleks praegu elu parem, kui toona oleks teisiti teinud....

Mul oli ülikooli 1. kursusel üks ilus armumine kursusevenda. Tema oli siuke siiras maapoiss ja mina paha linnatüdruk. Ta kirjutas mulle armsa lapseliku käekirjaga ilusaid kirju ja kuna ta ei saavat minu jaoks kuud taevast alla tuua siis lubas kõik tänavalambid puruks visata :) Ta oli tark ja ilus ja hoolis minust palju rohkem, kui ma sel hetkel seda väärt olin või vastu pakkuda suutsin. On enam kui raudpolt kindel, et ma idealiseerin meie kunagist suhet hoolega üle aga ikkagi on mul praegu üpris-üpris kahju, et ma tema kasuks ei otsustanud.

Sain temaga hiljuti FB-s nö sõbraks. Tegelt ma väldin kõiki endisi suhteid ja ei taha neist  midagi kuulda, v.a siis laste isad (jeesus kui imelikult see kõlab). Ta on endiselt tark ja sportlik, enam vähem kena, kui mitte arvestada kerget kiilanemist ja muid aegumisemärke. Edukas on ka oma valdkonnas.

Kui tema postitused nüüd FB-s mul voogu kargavad siis ma mõtlen, et mis oleks kui... Kui ma oleks temaga kokku jäänud, kas ma oleksin nüüd paremini elanud. Äkki ma lasin nooruse lollusest käest midagi sellist, mis oli väärtuslik? Aga äkki ta on nüüd vaba? Või siis mitte. Küsima ju ometi ei hakka. Nii et las ta jääb. Aga ikkagi...

21 March 2016

"Väike laps sinu sees on kurb."

Seda ütles mulle üks terapeut. Ma lasin selle kõrvust mööda. Siuke veits klišee lause ju. Aga ma kirjutasin selle üles. Muude asjade hulgas, mis mulle räägiti. Täna tuli äkki meelde, kui nägin märkmiku vahel seda paberilehte.

Ma kustutan/peidan järjepidevalt oma FB voost uudiseid, jutte, pilte, videosid, mis kujutavad väikesi lapsi, sest mul lihtsalt tuleb iga kord pisar kurku, kui ma neid näen. Isegi siis, kui need lood on rõõmsad ja õnnelikud või naljakad. Siis ka tuleb. Ma nägin äkki seost.

Ma ei tea täpselt, miks see väike laps minu sees kurb on. Eks ma veidi kardan ka seda välja uurida, kesse ikka tahab mingeid vanu haavu lahti kiskuda. Üks variant on - vanemate lahutus ja isa äraminek, aga AUSÕNA, ma ei soovi sellega tegeleda. No näed, tuligi välja.... Aga ikkagi ei taha tegeleda.

See oli küll nüüd üks väike teraapiline kirjutis.

16 March 2016

Kõik teemad korraga, et ei oleks pikka jauramist


  • Auto all käis miski kõva pauk. Midagi välja ei voolanud ja kõik nagu toimib. Ei tea kaua?
  • Käekoti sang läks katki. Teise kotti ei mahu asjad ära.
  • Mingi täiesti mõttetu BMW omanik arvas, et ta võib sõita ja ülbitseda ühekorraga. Mina nii ei arvanud, isegi siis kui ta tatti pritsides selgitusi jagas ja lõpuks hammaste kirinal tagurdama oli sunnitud. Tallinna liiklus toodab närvihaigeid debiilikuid. Ma ise samasugune.
  •  Võitsin kutse ühele ülikallile seminarile. See taandas paljud negatiivsed asjad ära.
  • Majanaaber sai kaks kirja - üks maksehäirete registrilt, teine kohtutäiturilt. Ma ei räägi temaga enam ilmselt kunagi. Kui siis teemadel, mis puudutavad peatset väljakolimist.
  • Tööd on õnneks palju ja huvitavat, kuskil kauguses terendab ka väike palgatõus.
  • Unustasin perearsti aja ära, veel ei söö AD-sid.
  • Mäesuusatamine ülekilode ja olematu sportliku vormiga on piinavalt raske. V.a lastemäel.
  • Tahaksin organiseerida garaazimüügi/oma tänava kohvikuteürituse vms aga ei oska kuskilt otsast peale hakata...



01 March 2016

Pidev võitlus

Igal varahommikul, selle magamise ja ärkamise vahelisel hetkel ma sisendan endale, et "Täna tuleb ilus päev, täna läheb kõik hästi, raha sajab mulle kaela ja kõik on sõbralikud!"

Tänahommikul hakkasin midagi sarnast just otsast mõtlema kui siis äkki: "Ah persse, midagi ilusat siin ei tule, ma ei tahagi enam mitte midagi, ei ilusat ega üldse mitte midagi." Kargasin voodist püsti ja läksin karjusin natuke oma nö majanaabri peale. Näiteks olin palunud tal eelmisel päeval ühe raske tooli teise tuppa tõsta, õnneks ta seda muidugi ei teinud ja nii ma saingi rahus õiendada.

See staadium aga, et " ma ei taha midagi, kedagi ega teha ka mittemidagi" on aga päris-päris kõva häirekell. Kui lisada sellele pidev vihastamistest ja stressist põhjustatud peavalu siis on suhteliselt mõistlik otsus panna aeg perearstile, täita järjekordne Emotsionaalse enesetunde küsimustik ja paluda välja kirjutada asjad, mis ajukeemia taas korda sätivad.

Mis teha...Ma tean, et tablett ei lahenda probleemi, probleem tuleb ikka endal lahendada ja keegi teine seda ei tee aga kui ei taha hetkel lahendada? Issake, eladagi ei taha, mis siin veel asjalikust lahendamisest rääkida?   Lihtsalt mitte midagi ei taha enam.






Ma tahaks iga kord õudusest natuke surra ku ma kuulen telekast või raadiost Lyonessi reklaami ja...." koguge käššbäkki või šoppingpointe!"

Midasja? Kui koledaks saab veel kahe keele jõleda segu ajada?

29 February 2016

Fuu, rotid.

Ma peaksin tegema tööd aga ma teen kõik, et seda vältida. Seega ma teen midagi teist, mis tekitab minus tunde, et ma olen midagi ära teinud.

Näiteks kirjutan blogisse sissekande teemal "Rotid linnas - iiiiik!"

Eile õhtupimeduses märkasime tihedat askeldamist meie terrassil. Jeesus, rotid! Paksud ja pirakad. Keskmise chihuahua suurused. Jäledad. Sibasid aga ringi ja olid väga vastikud. Nüüd siis on teada, kes kaevas suuri käike meie roosipõõsa alt terrassi alla.

Tuleb midagi ette võtta. Üks üritas kase otsa ronida, sest seal rippus linnukeste rasvapall. Mingil hetkel muutus see siblimine seal nii ärritavaks, et ma tegin rõduukse lahti ja plaanisin nad laiali ehmatada. Võtsin lapse palli ja astusin paar sammu kui siis jalg äkki siuh nagu multifilmis ära libises ja ma suure matsuga terrassile pikali käisin. Selgus, et terrass oli kaetud peegelsileda jääga - päeval sulas lumi veeks, õhtul külmetas ära.

Ühesõnaga selle korraliku paugu ja matsuga õnnestus mul nende tegevust veidi häirida ja kui kass korra toas kurva "njäu" tegi kui taas ühte uudishimulikku rotinina märkas siis oli mõneks ajaks plats puhas.

Aga ikkagi. Vastikud loomad. Tuleb midagi ette võtta.





11 February 2016

Küsimused - vastused

Kohv versus tee?
Olen kohvihoolik. Ärkan tassitäie kuuma kohvi nimel, mida ei pea jooma kiirustades. Seetõttu tööpäevadel joon kohvi alles töö juures, siis kui laps on lasteaeda viidud ja muud kiired toimetused tehtud. Puhkepäeviti joon kohvi siis kui hommikul on juba pikalt vedeletud, hommikusöök on valmis tehtud ja lauale pandud siis istun ja naudin. Tee võiks minu poolest üldse olemata olla. Vahel harva joon. Ka õhtuti külas koogi kõrvale eelistan ikka kohvi, uneprobleeme sellest ei teki.  Suur unistus on olnud korralik Jura aparaat, või ka mõni muu teine. Siiani on raha muuks hädapärasemaks ära kulunud. Presskann läks ka katki. Õnneks andis õde oma kohvimasina, nii et üle 100 aasta joon masinakohvi. Kohvi kusjuures jahvatame ise värskelt ubadets.

Suurim reisiunistus, mis on täitunud?
Isegi ei osanud sellest tookord unistada aga Bali saarel Indoneesias on käidud.

Riik, kuhu tahaksid tulevikus kindlasti minna?
USA. Õigemini New York. Mina pean saama sinna suurlinna tänavatele kõndima.

Kui saaksid osata ühte keelt, mida sa veel sõnagi ei räägi, siis mis keel see olla võiks?
Itaalia

Mis sind sinu kaaslase juures närvi ajab, aga samas ka meeldib?
Kõik ajab närvi ja mitte midagi ei meeldi. Mul on tunne, et minu kaaslane on mulle karistus eelnevas elus tehtud vigade eest.

Kas su kaaslane väljendab oma emotsioone pigem sõnades või tegudes?
Oleneb milliseid emotsioone. Häid emotsioone mõne üksiku napi sõnaga kui üldse. Tegusid võiks tegelt rohkem olla, sest minu jaoks on olulised siiski teod mitte sõnavaht.

Mida sa praegu tahaksid?
Ketamiini, kui uut ja tõhusat ravimit depressiooni ravis. Rahu ja vaikust. Et pea ei valutaks. Et kõrvad ei undaks.

Seks hommikul versus õhtul?
Äh

Mis on su lemmiksöök? Ja lemmikjook?
Uulitsa kanawrap, Rimi kolmejuustupitsa, ja andke palju sõõrikuid! Jook? Vesi ilmselt.

Lemmiklinn Eestis?
Vist ikka veel Haapsalu kuigi pole sinna ammu jõudnud. Ah, tegelt, mis ma keerutan - olen põline Tallinna tüdruk. Igavesti. Mulle siin meeldib, see on minu linn.

Kas"Titanic" on sind nutma ajanud?
Näidake mulle kedagi, kes ei ole nutnud või vähemalt pitsitustki tundnud neil filmihetkedel, kus laev hakkab põhja minema ja inimesed kajutites on võitlusest loobunud: vanapaar heidab kaisus pikali, ema loeb lastele lugu. Ma võiks vabalt juba selle kirjelduse peale ulguma pista.

 Kui tihti sa pisaraid valad?
Üle päeva vähemalt. Siis kui loen midagi kurba või siis kui kodus on kõik üle mõistuse sitasti.

Kui saaksid üheks päevaks oma sugu vahetada, siis kas teeksid seda?
Ilmselt mitte. Ei ole täheldanud endas huvi olla teisest soost. Eks meestel on oma mured ja probleemid. Ning ma ei usu sellesse, et elu võiks soost olenevalt kuidagi teine olla, kui sa ikka ise käpard oled.

03 February 2016

Nälg

Mul on pärast lõunasööki paaniline, päriselt ka paaniline vajadus süüa ära midagi magusat ja väikest. Šokolaadi, küpsist, kommi. Ma olen üritanud sellest vajadusest küll vee, piimakohvi, lusikatäie mee või jalutuskäiguga üle saada aga lõpptulemus on see, et ma leian end poeriiuli eest suurt tükki sarapuupähklitega šerbetti võtmas ja seda kohe autos ära söömas. Mõistlikum on siis juba see väike magustoit kohe pärast lõunat põske pista...

Näiteks pikka aega aitas mind välja töö juues üks sõbranna toodud, suht mittemidagiütleva maitsega tume šokolaad. Unustasin selle kogemata käekotti ja nii see töö juurde sahtlisse jõudiski. Tänu maitsele kestis see šokolaad sahtlis ikka päris kaua, nii et suurimad tänud sellele ülimõistlikule sõbrannale!

Täna ma olin juba valmis kõik töökaaslaste sahtlid ja taskud pahupidi pöörama, et midagigi magusat kuskilt leida. Avasin lootusetu näoga oma töölaua sahtleid, et ehk on kuskile nurka mõni viigimari või tükike seda mittemidagiütlevat šokolaadi jäänud....

Ma pole eales õnnelikum olnud kui leides oma sahtlist fooliumisse mähituna kaks präänikut! Ilmselt olin need mõni hommik endale kaasa pakkinud, sest ma ei jõua kodus süüa ja võtan endale võileivad ja/või midagi magusat kaasa.  Tööl on hommikul aega lehte lugeda, internetti sirvida ja rahus oma kohvi võileibadega manustada. Ju siis läks tookord kiireks, et präänikud ununesid ja nüüd,  kui leidsin selle naljaka fooliumisse mähitud pakikese, polnud mul õrna aimugi, et see peidab endas säärast varandust.

Kaal: tõuseb
Stressitase: tõuseb

07 January 2016

Uusaastalubadused

1. Kirjutan tihemini.

2. Aitab vabandustest - võtan kaalus u 15 kg maha.

3. Proovin/õpin ära 3 uut asja.

4. Õpetan teisi. (Mida, milles, veel ei tea :) )

5. Reisin. (v.a Soome, Rootsi, Läti)

6. Olen palju parem inimene.