30 August 2013


Tuli siin õhtul õega juttu auradest ja ma nalja pärast küsisin, et "Mis värvi minu aura on?". Tema natuke vaatas mõtlikult ja mõne aja möödudes teatas, et "Pruun."

Mina seepeale, et öhöhhööö, ähhähää, aurad on vikerkaarevärvides ja pruun nüüd küll vikerkaarevärv pole! Aga oh, kuidas ma eksisin.

Siin on kirjas, et :

Pruun 
Pruunid toonid näitavad üldiselt energiataseme ja elujõu langust, mõnikord ka valu, kuid sel juhul on need peamiselt koos mustade toonidega. Üldiselt võib öelda, et mida tumedam pruun, seda halvem on aura selle osa energeetiline seisund. Mudakarva rohekaspruun on kehva tervisega inimeste puhul tavaline, see võib tähendada patoloogilisi probleeme, kui aga värvusest on haaratud aura ülemine pool, võib tegemist olla ka mentaalsete probleemidega. 

Ütleme nii, et ma pole aurausku aga see lugu võttis korra sõnatuks.

28 August 2013

Kirjutamine kui teraapia

Depressioon tuli vahepeal siin koju tagasi. Kuu aja vabaduse asemel ainult närused 10 päeva.... Tuli koju ja tülid algasid.

Ühel hilisõhtul saan sõnumi "Koju tagasi ei tule. Aga lapsega tahaks vähemalt nädalas korra kohtuda". Nagu midaasja? Selge. Mängureeglite kohasel tuleb nüüd härrale helistada, et ta saaks surnumatja-häälega vastu võtta ja küsida minult, et mida ta tegema peaks?

Mina tean väga hästi, mida üks mees tegema peaks - olema hea mees oma naisele ja hea isa oma lapsele. Iizibriizi. Laon talle siis selle tarkuse kenasti telefonitorusse aga lisan juurde, et ta ma ei üritagi teda kojutuleku osas ümber veenata ja ta peab ise aru saama, mida ta oma elus teha tahab. Side lõpp ja magamaminek.

Kell 4.51 varahommikul tundus härrale, et tegelt ta ikka tahaks koju tulla. Aga kuna ta suures jonnihoos oli ennist võtmed maha jätnud ja mina lahtise uksega reeglina ei maga, siis juhtus selline kurb lugu, et mina magasin sügavat und selle asemel, et Superkangelast vääriliselt punase vaibaga vastu võtta.

Ütle nüüd, issand jumal jeesus, mida ma olen kas siis eelmistes eludes või praeguses nii halba korda saatnud, et ma täna nõnda kannatama pean??

25 August 2013

See võiks ja peaks olema pildipostitus. Sest siis oleks mu jutul palju rohkem maiku. Aga kuna ma fotokat igal pool kaasas ei kanna ja olen oma seltskonnas ja suguvõsas veel see viimane üksik vaal, kes kasutab Nokia 3720 mobiiltelefoni, mis ei tantsi ega löö trummi, siis neil kõikidel põhjustel mul pilte lihtsalt pole. Ei, pidage, mul meenus üks vaal veel, kellel nutikat pole! :D Lemmikbeib.

Niisiis peate mõne koha peal lihtsalt silmad sulgema ja üritama ette kujutada minu vahvat nädalavahetust.

Laupäeval pakkus meie väikese lapse vanaisa, et ta läheb beebiga hea meelega jalutama, kui mul on äkki vaja kuskile minna. Otsest vajadust polnudki aga ega siis head pakkumist saa mööda lasta. Õnneks tekkis kohe ka õel (õde-õel) Nõmme turule mineku plaan ja sinna me siis neljakesi - õed tütardega - sättisimegi. Algul ma nagu ei tahtnudki midagi osta. Õde jahtis Eesti õunu. Vaatasin ja vaatasin neid turulette ja äkki oli mul sada tahtmist ja null kotti tavaari jaoks. See aga ei takistanud mul kokku kahmamast lillkapsast, ürtidega talujuustu, brokkolit, ploome, mustikaid, õunu ja kurke. Osa asju oleks veel tahtnud aga enam ei mahtunud ja ilusad porgandid jäid meist maha. Kell ka tiksus halastamatult kojuminekuaega ja ainus positiivne külg oli kiirustamise juures see, et pontšikubaari ei jõudnud. :)

Väike laps oli jalutamast tulles maruheas tujus. Kuni magamaminekuni. Ja kui ta juba õndsat und magas, sõime meie suure lapsega ürtidega talujuustu ja näkileiba ja mina õhkasin ilusa päeva lõpetuseks ning lubasin endale klaasikese Radlerit juustu kõrvale.

Pühapäeva hommikukohvi kõrvale mustikakooki mugides ootasin rõõmsalt taas ämma ja äia külla. Ämm oli lubanud tulla õpetama, kuidas baklažaane nii teha, et välja tuleb seenemaitseline mögin. Äi aga läks taas lapselapsega õue omi jutte puhuma. Mina ei tea, mis nemad seal räägivad, aga tagasi tulles on laps alati heas tujus.

Meie siis ämmaga vaaritasime ja puhusime igast naistejutte söögitegemise kõrvale. Näiteks restoranides käimisest. Pole midagi hirmsamat siin maailmas, kui ise natuke süüa teha osates sattuda restorani, mille toidud ei kõlba. Mul on õnneks väga üksikud sellised kogemused. Ämm räägib  et "milleks restoranid?  teen kodus head süüa, panen küünlad põlema ja me võime tantsida ka, kui Saša tahab."

Oh, mul pöördus selle jutu peale kohe sisikond kadedusest tagurpidi. Mismõttes temal on sellline mees, kellega saab kodus romantikat teha ja küünlavalgel tantsida. Ja miks mul sellist pole?

Nüüd ootab mind veel pühapäevaõhtune poeskäik ja lemmitegevus-triikimine. Loodetavasti teil ikka kerkisid mõned elavad pildid silme ette.

23 August 2013

Selja eri


Huhh, ma üritasin praegu venitusharjutusi teha..... Otsisin kõige kaunima video, et oleks ikka motivatsiooni ja meeleolu ka. Paar harjutust tegin ja siis hakkasin juba valust hinge kinni hoidma. Pikaliharjutusteni põhimõtteliselt ei jõudnudki. Olen kange nagu puuhobune! Päris ehmatav kogemus.

Kohe asun tegutsema mingite lahenduste leidmisega.

16 August 2013

Nii, mul on nüüd umbes täpselt kuu aega, et oma elu ja asjad ümber mõelda, rekalibreerida, paika sättida.

Kõik on kuidagi kole kiiva kiskunud. Nii kiiva, et ma juba mõtlesin, et kas tõesti see tohutu "ämber peas" - armastus ongi nüüd jäädavalt läbi...?  Igatahes ma ei tunne seda enam. Pigem tunnen kergendust, kui teinepool kuuks ajaks komandeeringusse sõidab. Siis jäävad ära need igapäevased nääklemised, riiud ja vääritimõistmised.

Aga kuidas seda head aega tagasi saada? Võtan kümme kilo maha, unustan kõik oma tahtmised ja kiidan kõiges mehele järgi? Mis veel eriti oluline - unustan selle "MEHE MUSTADE TEGUDE NIMEKIRJA" mis mul kuupäevalise ja kellajalise täpsusega peas on? (Isegi eksabikaasa paturegister on veel peas).

Mul on kuu aega mõelda.


01 August 2013

Kui juuni on suve ootamise kuu, juuli on ÕIGE suvi siis august on suvelõpp ja kurbus.

Umbes samasugune tunne on vist siis kui oled nii umbes 80-aastane, tunned et elu hakkab otsa saama. Mis tehtud, see tehtud. Mis tegemata, see jääbki tegemata.

Mul on siuke kahtlane tunne, et pean ka ravimitele tagasi minema...