13 February 2009

Ma ei oleks mina, kui ma Dimat kauni talveilma, reede13 ja tema peatse tuleku puhul siia ei paneks :)

Head asjad

Mul oli ükspäev jõlehea meel, kui kuulsin Terevisioonist Jüri Enneti lauset, et mingi vaadatud film oli hea, sest tekitas uusi mõtteid. Mitte, et ma oleks mingi Jüri Enneti fänn, lihtsalt noh vaadates tema haridusteed ja praeguseid töökohti ja välja arvatud kuulumine keskerakonda paistab, et tegemist on suht targa mehega.

Kuivõrd ma ise ei ole karbi kõige teravam pliiats, siis mulle targad inimesed, targad raamatud ja targad artiklid väga meeldivad. Nende põhjal ma kujundan oma ellusuhtumist ja arvamusi. Ainus konks on pihta saada, milline raamat/artikkel/inimene on tark.

Selle jaoks ongi mul välja kujunenud täiesti lollikindel meetod – täpselt seesama, mis J. Ennet välja ütles. Tõeliselt hea asi tekitab minu pähe alati uusi ja suuri mõtteid. Kohe selline tajutav nägemisulatuse ja teadvuse avardumine toimub.

Ja hea muusika tekitab külmavärinaid.

07 February 2009

06 February 2009

Eesti Mees

Ma olen lugematuid kordi oma tuttavatele rääkinud lugu Eesti Mehest.

Mina, kui naisautojuht avastasin ühel vihmasel õhtul, et esirehv on suht tühi ja sõitsin selle avastusega lähimasse Statoili kummi täis pumpama. Nii, nagu ikka mantli ja kontsadega, üritan poriloigus kummi küljest seda jubinat ära keerata, kuhu siis vooliku otsa saab torgata. Näppude peal nahk juba marraskil ja sõrmed külmast kanged, keeran ja keeran seda jubinat, mis ei kavatsegi kuhugipoole keerduda. Abiotsival ilmel heidan pilgu ümberringi. Tulebki lähedalasuvast Audist minu poole noormees. Ma kükitan ikka edasi rehvi kõrval ja üritan. Noormees tuleb minu juurde jääb kõrval seisma ja ulatab mulle paar salvrätikut sõnadega, et „Sul läheb neid pärast vaja“. Ja kõnnib minema. Einohh, aitäh.

Tulen täna töölt. Üle õla on arvutikott, käevangus ripub suur käekott ja teises käes on spordikott. Minust läheb mööda järjekordne Eesti Mees, ütleb „Tere“ ja naerab omaette. Ma küsin, et mida põnevat ta naerab? Ta vastab, et „Sul on nii palju kotte“ ja kõnnib rõõmsalt edasi.

See Eesti Mees suudab ikka alati üllatada :)

02 February 2009

Pagaritöökoda

Pärast Haanjas-käiku ja sealse kohaliku rukkileiva maitsmist jäi mu pähe kummitama soov küpsetada ise leiba. Isegi kinnisidee, ma ütleks. Surfasin arvutis kõikvõimalikud leivaküpsetamise õpetuse teemalised artiklid ja foorumid läbi. Ja siis üritasin kaasavõetud rukkileiva ja keefiriga juuretist teha…

Esimene leivategu läks täiega untsu. Märksõna – kärsitus. Ei jaksanud oodata, millal juuretisse elu tuleb, ei jaksanud oodata, millal leib kerkib. Tulemus oli tume, iirisemaitseline pannkook. Lapsele väga meeldis :)

Mis kehvasti, see uuesti. Kõigepealt pärast esimest, luhtaläinud katsetust seadsin sammud leivaküpsetamise õpituppa, kus õpetaja Annely seletas leivateo üksipulgi lahti ja see kõik tundus olema ikka kuradi kerge. 6-aastane kogemustega juuretis kaasas, võtsin kaks nädalat hoogu ja siis küpsetasin uued leivad.

Ja kuigi mul oli luba õpetajale helistada, kui miskit untsu läheb, siis mõtlesin, et pusin hambad ristis – vähemalt tean ise hiljem, mis valesti läks. Seekord väga valesti ei läinudki midagi. Üllatusi muidugi jätkus. Kõigepealt oli reede õhtul vannitoa põrandale hakkama pandud juuretis laupäeva hommikuks muutunud tulihapuks. Nii hapuks, et ma olin kindel, et no nüüd käis üle. Kerge veekiht oli nagu ka peal. Olin üles kirjutanud, et rohkem suhkrut siis panna ja nii ma suhkruga liiale läksingi. Valmisleival on kergelt magus maitse juures. Aga samas sobib väga hästi maasikamoosiga söömiseks :)

Tainategu nägi välja nii, et kogu köök oli maast-laeni leivatainast täis. Nii kleepuvat tainast pole mina varem näinud. Kui lõpuks oli tainas vormidesse surutud, siis andis seda köögilauapealset ja - alust ikka koristada. Küpses ilusti, pealt katki ei läinud aga üks külg kerkis veidi rohkem üles. Sööjad on kõik leiba kiitnud ja leib on seismisega iga päevaga maitselt paremaks läinud.

Julge hundi rind on leivapurune ja oma katsetusi selles vallas kavatsen ma igatahes jätkata. Püsige lainel.