18 December 2015

Oh, perse, vahel ikka jookseb juhe kokku

Praegu näiteks.

Ma ei taha jaksata olla korraga üksikema, teismelise ema, haigustega võitleva sõimelapse ema, kokk ja koristaja, maja hooldaja, algaja ärinaine, eeskujulik ja innukas töötaja ja hea sõber. Ja selle kõige kõrvalt leida veel aega endale. Tegevuste pidev nimekiri mu peas ei lõppegi. Kasutusse lähevad kõik vabamad hetked - tööaja lõunapausid, hilisõhtud ja isegi öötunnid.

Ma mõtlesin küll, et mis minuga ikka juhtub, kui ma öösel kell 1 magama lähen ja hommikul kell 7 tõusen aga nädalapikkuse katsetamise järgi tundsin täna hommikul küll, et ilmselt siiski juhtub ja siis juba kõik korraga. Näiteks saabusin ma hommikul tööle ilma grammigi meigita. Lihtsalt läks meelest. Paar pisarat tuli ka silma. Ja totaalne tahtmatus midagigi kasulikku teha ning kõik töökäsud tunduvad mulle isiklike solvangutena, toonitamaks, milline käpard ja luuser ma olen.

Aga nimekiri nõuab oma ja puhtalt tahtejõu najal tuleb minna, korraldada ja naeratada ka.

06 November 2015

Tallinn Restaurant Week 2015

Minu emal suri elukaaslane ära. Nüüd on ema avastanud restoranid, teatrid ja muud toredad kohad, kuhu saab ilusti riides minna. Niisamuti avastas ta äkki internetist Tallinn Restaurant Weeki ja kohe helistas mulle, et tema teeb välja kas ma tuleksin kaasa?! Mina, vaesuses virelev õnnetusehunnik, muidugi, et "jaa!" Mis mul saab hea söögi ja ilusa koha vastu olla?

No muidugi ütles minu aastatepikkune kogemus, et selleks restoraninädalaks tuleb varakult valmis olla ja kullipilguga peale passida, millal broneerimine avatakse. See aasta ma lasin selle rahulikult mööda, sest no polnud põhjust ega inimest kellega minna. Seetõttu oli meie valik ka pisut kitsendatud. Ma oleks väga tahtnud uue "Tuljaku" üle vaadata aga neid tahtjaid oli ilmselt päris palju.

Igatahes ühel õhtul külastasime me restorani Fabrik Kalamajas. Kusjuures ühel reedel oli meid sealt just kohtade puudumise tõttu minema saadetud, kui tahtsime enne teatrit kohvi juua. Nüüd siis teine katse. Õnnestuski lauda istuma saada :)

Menüüs olid head asjad. Eks me selle järgi ka natuke valisime. Muidu oleks tahtnud uude "Trühvel" restorani minna aga seal oli õhtusöögiks vasika põsk ja harknääre ja ma tundsin, et pole siiski valmis neid sööma.

Fabrik pakkus õhtusöögiks 20 EUR eest:

Madal temperatuuril küpsetatud forellifilee
pruuni või emulsiooni, musta redise-mungalille remulaadi ja forellimarjaga

Põrsa sisefilee
juurselleri, madeira kastme, röstitud porru, trühvli ja õunageeliga

Õunakreem
Heinas küpsetatud õuntest kreem jogurtijäätise, beseekruusa ja mandli-kardemoni piimaga



Kõik toidud olid superelamused, pluss veel nende enda küpsetatud karask ja ciabatta puravikuvõiga ja tasuta vesi rosmariini ja apelsinidega. Oleks võinud hindeks lausa 5+ anda, kui ainult esimest käiku poleks pidanud 40 minutit ootama. Eks ma saan aru ka, et väike köök ja ületöötanud kokk aga ikkagi.
Suurima elamuse pakkus muidugi magustoit. See nägi kausis välja nagu sügisene rannariba põdrasambla ja kividega. Maitse oli imeline kombinatsioon beseest, õunakreemist ja kardemonipiimast. Võtsin julguse kokku ja pistsin suhu ka suhkrusiirupis immutatud põdrasambla. Maitses natuke "vanamehelikult" aga uus emotsioon oli küll garanteeritud. Lahe oli see, et tegelikult saab kõhu täis ilma tavapärase kartul/makaron/riisita ja mõnus vaheldus on süüa hästi tehtud juursellerit, porrut, musta redist jms.

Kuna emal jäi hinge peale teiste restoranide menüüsid sirvides, et kuskil pakuti kalamarjaga pliine, mida ta pole kunagi söönud siis tegi ta broneeringu teisegi restorani. "Balalaikasse"


Balalaika on oma olemuselt natuke igav, valgete laudlinadega hotelli restoran. Aga kust sa muidu ikka teada saad, kui ise järgi ei kontrolli. 

Menüüs oli: (jällegi 20 EUR eest)

Vene pliiinid forellimarjaga
Suitsulõhe, hapukoor, sibul

Mooritud pardikoib 
Röstitud köögiviljad, portveinikaste

Soe šokolaadikook
vaniljejäätis

Pliinid olid muidugi klassikaliselt ja suussulavalt head. Pean ikka ise selle pliinitegemise ära õppima. Korra olen proovinud aga endale ei jäänud sellest erilist muljet. Lisaks tavapärasele hapukoorele ja sibulale oli taldrikul kausikeses tilliõli. Ja vot ilma selleta poleks vau-efekti tekkinud. See õli pani ikka tipu toidule. Ma kahjuks pole miski tippspetsialist-gurmaan ja ei oska võibolla kirjeldada õigete sõnadega neid roogasid, seega ma ütlen lihtsalt, kuidas asi oli.:)
Pardikoib oli samuti ülimaitsev - krõbe aga mahlane. Köögivilja lisandeid ma juba kiitsin ja nüüdki tuleb sama kiidulaul. Porgandipüree, kapsalehte pakitud peeditükid, õuna-sibulamoos ja midagi oli veel. Kõik sõin ära, Mina, kes ma köögivilju ei söö tegelt. Ema ka peeti ei söö üldse, aga taldrik oli täiesti tühi temalgi.

Aga ei saa ikka väikese tõrvatilgata. Kui Fabrikus oli selleks pikk ooteaeg siis Balalaika pani puusse magustoiduga. Samas kiiruse eest saab Balalaika lisapunkte, kõik käis kiirelt ja sujuvalt.

Ma ootasin õhinal juba ette seda sooja šokolaadikoogi ja külma jäätise imelist kontrasti minu suus. Kuid lauale saabus täiesti külm ning äärtest ja otstest kuivanud šokolaadikeeks, millele oli peale määritud veidi pehmet šokolaadi ja kõrval siis see jäätisepall. Pettunult toksisin kahvliga kooki aga sõin ikka kõik ära. Maitsel polnud ju otseselt vigagi. Silmanurgast nägin kuidas kõrvallaudades jäeti kook siiski järgi ja kui kelner tuli meie taldrikuid ära viima siis ta tõsimeeli imestas, et "Sõitegi ära?!" 

Sõime jah aga sel hetkel sain aru ka, et magustoit on hea söömaaja tähtsaim komponent. Kui sa pakud kehva magustoitu siis sa tõmbad ühtlasi vee peale kogu söömaajale ja inimesele jääb lahkudes suhu see viimase pettumuse maik. Ükskõik kui head võisid eelnevad käigud olla. 

Siiski oli mõnus süüa kaks õhtut järjest head sööki, millest ma olen ausalt öeldes isegi natuke puudust tundnud. Kodus valitses muidugi samal ajal kaos - keegi ei teinud süüa, pisiprints ununes poole ööni vanavanemate juurde ja minu telefon helises pidevalt.... Aga las harjutavad.

21 October 2015

Hetkeeluülevaade

Mis te arvate, kas sügisel ja looduse aeglase suremise ajal on hea tegeleda selliste kurvastavate asjadega nagu suhte lõpetamine ja kodu müümine? Õige vastus on, et ei, ei ole! Isegi vaatamata sellele, et kogu sügis on olnud vihmavaene ja päikeseline. Kui mingiks ajaks leiadki rõõme, mis tuju korraks üles pushivad siis mõne hetke pärast, ilma uut adrenaliinidoosi peale saamata, langeb tuju taas kolinal sügavikku.

Oeh, ausõna see depressioon ameerika mägede stiilis on hullult kurnav ja väsitav. Ja just täna juhtusin lugema artiklit kurnatud tahtejõust. Kui tahtejõud on ülekasutamise tagajärjel ära väsinud siis tagajärjeks on näiteks kontrollimatu kulutamine, tööde edasilükkamine, ebamõistlikud otsused või otsustamata jätmine, ülesöömine, alkoholi ja uimastite kuritarvitamine või vähene liikumine.

Noh, kontrollimatut kulutamist mul ei esine, sest endiselt jääb mul peale arvete maksmist kätte u. 200 EUR-i. Kuigi tegelt - oot, oot, kes ostis viimase kontol oleva raha eest Dima Bilani kontserdipileti? :) Aga noh, vaat seda ma ei saanud küll kuidagi tõesti kontrollida. Seda ma lihtsalt PIDIN tegema. Töid ma lükkan absoluutselt alati viimase sekundini edasi. Siis tulevad ka kõige paremad mõtted ja lahendused. Ebamõistlikke otsuseid olen vist ka kogu teadliku elu teinud. Ning otsustamata jätmised on minu puhul nii tavalised, nagu on tavalised ka selle otsustamatuse tagajärjed - reeglina hoop tagumikku, näoli mudas ja kogu olukord totaalselt perses. Ülesöömise ja vähese liikumise patud võtan kah omaks.

Artiklis kirjutati veel, et katsed näitavad, et kurnatud tahtejõuga inimene reageerib tavalisest tugevamalt – kurb film muudab eriti kurvaks, häiriv olukord tekitab suuremat hirmu ja ärevust, ärritutakse tavapärasest märksa rohkem ja satutakse kergemini meeleheitehoogu.




Nutan lahinal telekat vaadates, viimane kord Madisoni maakonna silla-filmi vaadates. Olen kergesti ärrituv, vihastuv ja närviline. Meeleheitehoogude osas ei hakka ennast kordamagi.

Aga samas. 

Leidsin endale huvitava massööri. Selg ei lubanud enam elada ja niimoodi ma end taaskord lihtsalt sundisin minema. Poole tunni kaupa ja ainult selga - see on maksimum, mida ma praegu suudan. Õnneks massöör on nõus selle formaadiga. Eelviimane kord ta küll hoiatas ette, et järgmine kord teeme nii, et oled sellili ja siis üritame puusakohti ja sättida. Aga see järgmine kord sattus sellisele päevale, kus mu endine asju välja kolimas käis ja õhtul oli kokku lepitud kodu näitamine potensiaalsetele ostjatele. Sel päeval ma mõtlesin et, ohei mingit lisastressi teistsuguse massaaži näol ma küll ei soovi ja olin juba valmis käega lööma ning loobuma. Õnneks ma taipasin ise törts oma mõttekäiku jälgida ja end korrale kutsuda - et missassja? marss massööri juurde - ütlen ausalt, et täna tahaks siiski vanamoodi ja kontrollitult. Massöör oli jumala taiplik, sai vist esimesest sekundist aru, et vaatamata hullumeelsele jutule on mul tõsi taga :)


Alustan, küll väga aeglaselt nagu ookeanilaeva ümber keerates, uut toitumist Erik Orgu kava järgi. Näiteks üks nädal olid Prismas sooduses tatragaletid, ostsin ja juba järgmisel nädalal julgesin paki lahti teha. Ma olin surmkindel, et need ei kõlba süüa, kuid üllatusin meeldivalt ja nüüd söön neid hommikuti merevaigu ja kurgiga. Kuigi kava järgi peaks vist muid asju sinna peale panema. Rapsiõli asemel ostsin oliivõli. Kookosrasva kohta mul on oma teooria ja seda ma väga süüa ei taha. Mind millegipärast hirmutab selle tahkumine. Mitte et see mingi kookosrasvatahkumisefoobia oleks, vaid et ta on meie kliimas võõras toiduaine, mis ei käitu siin samamoodi kui oma päritolumaal.

Teen pisut sportlikke harjutusi, mul on "Trennispikri" saated salvestatud, käin natuke teatris, vahel külas ja sunnin end suhtlema inimestega, mis siis et parema meelega istuks vaikselt koopas ja oleks kõigiga tülis.

Ja tead, miks ma seda kõike kirjutan. Ma olen päevi mõelnud, et ma ei taha taaskord kirjutada siia oma järjekordset vingu ja hala ja meeleheidet. Et ma parem ei kirjuta midagi. Aga ise loen tihtipeale just neid inimeste lugusid ja artikleid, mis räägivad rasketest olukordadest ja nendest väljatulemisest. Edasi pingutamisest ja mitte allaandmisest. Teadmisest, et raske läheb mööda ja siis tuleb taas midagi toredat. Nagu mu massöörgi rääkis, et mõnikord on elus nii, et ükskõik kui palju sa ei ürita, tee või punni - elus lihtsalt ongi perioodid, kus mitte miski lihtsalt ei suju. Ei suju ja punkt. Ja siis tuleb päev, kui sa vaatad üleni pilves taevasse ja näed seal äkki auku, kust paistab selge sinine taevas. See ongi märk, et nüüd hakkab sujuma. :) Ükskõik mis sündmus või lause või olukord võib masendujale anda korraks hingetõmbeaega ja usku, et läheb paremaks, äkki minu kirjutatugi demonstreerib, et olukord on sitt mis sitt aga ikka peab jaguma usku sellesse, et see sitt saab olema väetiseks ilusale elule. (vaba tõlgendus hr. Meri kuulsast tsitaadist)










29 September 2015

Haiguste ravi. Kontrollitud.

Istusin eile tööl arvuti taga ja äkki tundsin, et kõik ei ole päris korras. Hommikul alanud urgitsevale peavalule meelekohtades lisandusid äkki nägemishäired ja seejärel läks süda pahaks. Ja siis tekkisid külmavärinad.

Ma algul ei pannud neid süptomeid kokkugi, üritasin igaühega eraldi toime tulla. Lülitasin toas sisse radika, et sooja saada. Jõin kolm tassi kohvi, et peavaluga võidelda. Lõpetasin arvutis töötamise ja üritasin vahelduseks natuke päevalehte lugeda. Siis helistas õde, vana migreenik, ja ma küsisin talt mis toimub? "Väga tuttav asi!" ütles ta. Migreen. Ja imestas, et mul seda juba varem pole tekkinud.

Guugeldasin kohkunult ja esimesest allikast sain teada, et "Migreen on elukvaliteeti langetav haigus". Ja samast lugesin, et kõik mu kaebused vastavalt 1:1 auraga migreenile. Nojah, enesediagnoosimine ei pruugi alati täppi minna, kuid antud juhul pole palju variante, milles eksida. Ma saan aru, kui ma kõhuvalu pealt hakkas endale pimesoolepõletikku või maksatsirroosi diagnoosima, onju.

Siit moraal: vaadake minu elava näite pealt, kuhu viib pikaajaline stress ja ärge seda ise järgi tehke. Tegutseda tuleb varem, mitte siis kui juba tervis igati märku hakkab andma. Mitte nagu mina, kes ootab halva suhte viimase hetkeni ja saab seejärel korduva ohatise, korraliku stressipäästerõnga ümber kõhu ja tagatipuks veel migreenihood ka.

Eilne hoog lõppes nii, et läksin külmavärinatega võideldes koju, sõin ära ühe Ibumetini ja natuke pilaffi, sest lõuna jäi töö juures söömata. Võtsin kuuma dušši ja kobisin magama. Täna on palju parem.


Edit: Nagu keegi kuskil kirjutas, paljude naiste blogid käivad ringiratast või ka tsükliliselt. Tuleb välja, et sedasama teen minagi. Üks ja sama ring. Krdi hea on see blogipidamine ikka, saad ise ka aru, et elu on üks tüütu ring, kui sa sellest ise välja ei astu

Üks minu postitus 2007. aastast. Kui olin tänasele postitusele pealkirja ära pannud, hakkas äkki kummitama, et olen seda juba varem teinud... Veidi detektiivitööd ja käes ta oligi. 

28 September 2015

Hea, Erik. Kirjutan sulle esimest korda...

Hea Erik,
Oma blogi olen pidanud juba pea 10 aastat. Olen kirjutanud seal lihtsalt endast, rasketest aegadest ja headest aegadest, kõigest, mis tuleb südamest. Mul on kogunenud pisike ja truu lugejaskond. Ja ma arvan, et 40+ on vanus, kus naine ei peaks olema veel meeleheitel ja rahulolematu, vaid elama samamoodi täie rinnaga ja elu nautides nagu 20+ neiud! Iga natukese aja tagant on mu kirjutistes esile kerkinud ka kaaluteema. Olen teinud aastaid istuvat kontoritööd, viimased aastad tunnen, et see istumine on liiga teinud nii seljale kui ka kehakaalule. Vahelduva eduga olen trennis käinud, Spartas oli mul mõnda aega ka vahva eratreener Christofer, kelle käe all tegin trenni suisa muljetavaldavate raskustega nii, et tatt rippus ninast välja suurest pingutusest.
Täna on minu suurimateks vabandusteks ajapuudus ja 2-aastane poisiraasuke. Õhtul koju tulles lihtsalt ei viitsi midagi teha. Söök, koristamine, lapsega mängimine, korra arvutisse, mõned telesaated ja ongi õhtu läinud. Crosstrainer seisab kurvalt nurgas, sest ainuüksi mõte trenniriiete selgapanemisest on väsitav.
Ühesõnaga, täna kaalun ma umbes 75 kilo oma 163 cm pikkuse juures ja olen purulaisk ja lihaseid pole ollagi. Aga ma ei või kaaluda nii palju ja näha välja selline väsinud, tujutu ja rahulolematu! Mul on 16-aastane tütar, kellel ma peaksin eeskujuks olema. Kusjuures tema on päris sportlane lausa. Mul on 2-aastane poeg, kellega ma tahan mängida ja joosta ja kes ütleks, et ta emme on ilus. Mul on töö, kus ma võiksin välja näha esinduslikum kui praegu. On lubamatu, et tujude ja jamade tõttu on mu keha samuti stressis ja peeglist vaatab kogu see 75 kilo masendavat stressi mulle igahommik vastu. Äkki siis kui ma olen endaga ja kaaluga rahul, läheb ülejäänud elu ka lihtsalt supsti rööpasse? Proovida ju võib. Jään lootma ja ootama, pöidlad pihus. parimatega,

Tere! OK, võtame su kaaluteema ette!
Kui oled valmis oma tegevused ette planeerima ning vaim on ka valmis, teeme ära!
Erik

11 September 2015

Ega keegi teine ju minu hädades süüdi pole kui .....teised!

Mul tuli äkki tahtmine ette heita. Küll need kiunatavad, kes pihta saavad :)

Nii umbes neli sõpra küsib umbes iga nädal mu käest, mida konkreetset ma ette olen võtnud, et vajalikud muudatused saaks teoks.Ülejäänud sada head sõpra küsivad umbes iga kahe nädala tagant. Näiteks ei ole mul energiat kodupilte teha, et neid kinnisvaraportaali müügikuulutuse juurde üles panna. Sest minu nägemuse kohaselt tuleb praktiliselt kogu elamine tühjaks tõsta, et pildid oleksid korrektsed ja puhtad. Kes see viitsib vaadata oma tulevase kodu piltidelt musta pesu hunnikuid, tohutut kogust mänguasju, suvalisi potte-panne köögis, ajakirjade kuhilaid jne jne.

Siit tuleb etteheide: kas KEEGIGI, kuulates mu hala sellest, et piltide tegemine on üks igavene töö ja tegemine ja seda kõike väikse lapse kõrvalt, kas keegigi on öelnud: "Kuule, võtan veini kaasa, tulen appi ja teeme ära?"

20 August 2015

Projekt "Lase vabaks ja saa õnnelikuks"

Arutasime eile tütrega tulevikku ja vaatasime väiksemaid kortereid. Mul oli hea temaga neid asju arutada, sest temast on saanud täiesti mõistlik noor inimene.

Täna tegeles Supervanaisa väikese lokilambaga ja mina panin Telliskivi Kirbufestivali tarbeks asju kokku. Nagu kõik teavad on asjade sorteerimine ja koristamine väga mõnusad meditatiivsed tegevused.

Ma tean, et ma ei ole ega jää kunagi üksi. Mul on palju lähedasi ja sõpru, kes on iga kell nõus aitama. Mul on vahvad lugejad, kes soovitavad kui ühest suust, et "Lase vabaks!"

Lasen vabaks. Ja vaatan, mis saab. Näe, juba hakkaski kergem.


19 August 2015

Kui kõik ausalt ära rääkida...

On ainult üks lihtne põhjus, miks ma üritan oma juba ammu lõppenud suhet ikka veel vägisi elus, kuigi totaalses koomas, hoida. Minu suhte nö kõik organid on üles öelnud ja suhe püsib vaevuhingitsevas koomas ainult tänu minu absurdsele lootusele, et ükskord läheb kõik paremaks ja on sama hea kui enne. Selline imekaunis helesinine illusioon.

Selleks põhjuseks on minu usk ja veendumus, et sellist naist, kellel on kaks last erinevate isadega, ei taha enam mitte keegi. Ma jääksin elu lõpuni üleni üksildaseks üksikemaks. Iga mees, kes mu elu peale pilgu heidab, näeb seal lörriläinud abielu ja selle järel järgmist, äkkilõppenud pikka suhet, ja seda, et mõlemad mehed on ära läinud nii minu kui ka oma lapse juurest. Seejärel tõuseb selle vaatleja ette kohutav küsimus, mis hirmus naine see selline on ja mida verdtarretavalt jubedat ta korda saadab, et tema juurest nõnda minema joostakse?

Ma ise küsiks tegelt täpselt sama. Oma arust abiellusin ma esimest korda mõttega elu lõpuni. Okei, see ei läinud päris nii, ise olen süüdi. Seejärel mõtlesin veidi, võtsin ennast kokku ja julgesin uuesti proovida. Ja mis tulemusega... Jälle perses. 

Mis mul viga on?

18 August 2015

40 + kriis

Tahtsin alustada oma postitust sõnadega: nii põhjas pole ma veel olnud...

Põhjas? Pigem ikka stressis. Stressis sellest, et ma ei saa käia šoppamas, kosmeetiku juures, minipuhkustel, spades, restoranides, kinos, kontsertitel jne. jne. Istudes oma suures köögis kahe läpaka taga, juues kohvi ja süües maitsvat mee ja keefiriga tatra peentangu hommikuputru - pean ennast siiski maa peale tagasi kutsuma ja tõdema, et põhi on ikka valgusaastate kaugusel.

Pigem on asi valedes valikutes ja otsustes. Ilmselt on paljud eestlased selle valiku ees kas osta kodu ja loobuda kõigest muust või üürida midagi tagasihoidlikumat ning jätta raha endale ka kulutamiseks ja elu nautimiseks. Mina arvasin kangelaslikult, et prioriteet on kodu ja selle nimel olen nõus paljustki loobuma. Seni kuni pidingi päriselt loobuma. Siis ma enam nii kangelaslik polegi, Hoopis stressis ja vinguv.

Ja lisaks sellele veel oskamatu ja laisk. Ma tean küll, et ma peaks palju rohkem rabelema selle nimel, et mu elu muutuks paremaks ja raha voolaks sisse. Aga mul jääb puudu teotahtelisest positiivsusest ja selle asemel on mul lademetes vabandusi, miks ma midagi teha ei saa. Alates "ei oska"-st lõpetades "mul pole raha"-ga. Olen küll nõus õppima ja kursustel käima, kuid mitte õpitut reaalelus rakendama. Ma loodan iga päev samu asju tehes, et homme tuleb hoopis parem päev. Klassika. Ja nõiaring.

Lisaks sellele kaljukindel veendumus, et mees peaks peret ülal pidama! Aga seda meest pole. On keegi, kes tekitab stressi juurde ja viib hoopis raha välja. Ja kutsub järgi, kui ta autoaku on tühjaks saanud. Milline MEES teeb sellist asja??

Vahel on mul tunne nagu ma istuks kivist kastis. Et küllus ja armastus ja õnn ja ilu on seal kastist väljas aga mul ei õnnestu kuidagi oma kastist välja pääseda. Mis siis, et ma nuputan nii et pea valutab. Ma ei saagi aru, kuhu mu tahe kinni jääb. Ilmselt otsuste mittetegemise taha. Ei otsusta ja ei astu esimest sammu. Ainult istun käed külgedel ja mõtlen. Ja olen rahulolematu.


17 August 2015

Osta.ee kui tutvumissait :)

Tänu osta.ee-le olen ma viimasel ajal kokku puutunud väga lahedate inimeste ja ka uute ostupaikadega. Kuigi kõrvalmärkusena võib öelda, et osta.ee on üks kummaline keskkond. Umbes nagu mingi tutvumissait - leida keskkonnast normaalne inimene/müüja on sama lihtne, kui leida nõela heinakuhjast. Samas need mõned briljandid tasuvad muu jama ära. Kasvõi seesama eelmises postis mainitud kuldsete kätega mees :)

Näiteks täna kohtusin ma ülilaheda kujuga. Ta oli kaua aega ühe riigiasutuse IT-mees ja nüüd juba 7 aastat iseseisev ärimees, kes müüb ja ostab igasugust kraami. Ja kusjuures teenib sellega märkimisväärse kuusissetuleku ja on Kiyosaki definitsiooni kohaselt "oravarattast väljas". Ta tuli mulle ära tooma 10-sendist raamatut ja me jäime tükiks ajaks ukse peale lobisema. Vahepeal tekkis kohe kiusatus ta tuppa kutsuda ja kasvõi kohvi pakkuda - lihtsalt nii põnev oli see, mis ta rääkis.

Õnneks jäi mulle alles tema telefoninumber. Äkki ma tahan kunagi temaga konsulteerida kollektsioneerimise teemadel. Mina küll ei teadnud, et hiinlased suure raha eest näiteks õllesilte ostavad.

Ja mu õde teadku, et see "Volta" vahvlimasin, mis tema suure kaarega prügikasti viskas, maksab praegu 30-50 eurot!

12 August 2015

1 õppetund lähemale miljonäriks saamisele

Ma nägin täpselt sellist meest, keda mul oma ellu vaja oleks.

Kui mina üritasin innu ja õhinaga oma nö mehele maha müüa ühte värvimise, parandamise ja mööbliga seotud ideed siis täna nägin ma meest, kes mulle sedasama ideed õhinal kirjeldas! Kuidas ta teeb ja parandab ja värvib. Kuidas talle see meeldib ja kuidas ta planeerib pisikest poodi avada.

Muidugimõista ei ole sellised tegijad mehed ripakil ja tal on olemas oma naine ja pere. Aga oi kuidas mul oleks just sellist meest vaja. Vaat kui ebaõiglane võib elu olla. Ma ise mööblit parandada ja värvida ei oska ja siit ka üks elu õppetund - kui sul on idee ja sa tahad sellega kuskile jõuda siis tuleb arvestada ainult omaenda jõududega. Ei saa kellegi teise peale lootma jääda.

Seega nuputan ma juba uute ideede kallal :) Ja nagu Ekspressis Tiina Jõgeda Õnne valemis ütles: selleks et miljonäriks saada tuleb suuta ise vastutada oma ideede eest, ilma et sõltuksid kellestki teisest.

10 August 2015

Ma ei tohiks olla selline esteet...

Mind häirib kui naised on laiskuse ja lohakuse tõttu koledad ja paksud, ebaesteetilised.

Aga kuidas oli see lugu pinnu ja palgiga? Jah, mul endal on suur palk silmas. Olen laisk ja lohakas  - seetõttu ülekaaluline, mu kodu T-särgid on augulised (mingil täiesti teadmata põhjusel), ma võiksin palju-palju rohkem pühendada aega endale ja enda eest hoolitsemisele aga ma ei viitsi ja ma leiutan vabandusi mitte ei otsi võimalusi. Ma ei viitsi näiteks kiiruga Maximasse hapukoort ostma minnes väljaveninud kodupükse mingi parema riide vastu vahetada. Ma ei viitsi nädalavahetusel juukseid pesta, sest sellega kaasneb föönitamine - koolutamine - triikimine.

Aga mind häirib kui ma näen seda ise teiste naiste juures. Näiteks ükspäev nägin suures toidupoes suht kena meest, kes askeldas kahe lapsega. Hetk hiljem kõndis ta ühe naise poole. Ma mõtlesin omaette, et "Ei, jumal küll, ei!" Naine nägi välja põhimõtteliselt nagu mina, väljaveninud koduriietes, juuksed suvaliselt kinni pandud, plätudes olevate jalgade kannad kuivad ja lõhenenud. Ning kui nad kokku said siis  nägi see paar välja pehmelt öeldes kohatu. Mees on kena, suvine ja hoolitsetud ja naine lihtsalt rääbakas vana luud ta kõrval. Andke andeks selline võrdlus aga see aitab õigemat pilti ette manada.

Sel hetkel lõi mulle endale nagu panniga pähe, et milline ma ise välja näeksin oma lapse isa kõrval. Ilmselt hullem veel! Aga kas see sunnib mind käsile võtma - vist mitte, ei viitsi. Ja õnneks pole palju võimalusi, kus me koos avalikkuses oleks. Ja kui on, siis tegelt mul hetkel on ükskõik. Aga miks see vaatepilt mind teiste puhul häirib?

Häirib sellepärast, et ma jõuan alati välja järelduseni, et hoolitsemata, lodeva stressikõhuga, väsinud välimusega ja ükskõikne naine on löönud käega millelegi olulisele oma elus - iseenda rõõmule ja rahulolule. Võibolla ma näen kõike liiga must-valgelt aga ma julgen siiski öelda, et õnnelik naine näeb välja sale, särav ja tervisest pakatav. Ok, ma panen vanusepiirangu ka, sest ütleme nii, et alla 30-aastaste naiste puhul see 100% ei kehti. Nad on veel lihtsalt noored ja ilusad :)

Ma olen 40+ ja minu pealt on viimaste aastate stress ikka väga näha. Kuidas seda protsessi ümber keerata, ma veel ei tea...


PS. Oeh, kaks postitust järjest kole ja paks versus noor ja sale. Järelikult on mul see ikkaväga hingel, sest otse sealt mu kirjutised tulevad.

06 August 2015

Dante duši all*

Minu füüsiline keha istub hetkel köögilaua taga ja joob viinakokteili aga minu vaim hõljub Pärnu linna kohal ahmides sisse Weekendi melu, muusikat ja kõike muud võimalikku. Nägin just hetk tagasi delfis head fotot weekendilt - ees olid sellised superkaunid neiud, teate küll sellised pruunid saledad, ilusad, peaehetega, ilmselgelt fotograafi valitud pildistamisobjektid. Aga nende taga hüppas sama rõõmsalt suht kole, tüse, dressipükstes naisterahvas. Vaat selle naisterahvaga ma kohe tundsingi hingesugulust. See oli minu ajutine füüsiline keha seal weekendil :)  - nautimas kõike seda, mida noored, saledad ja ilusad.

Miks ma ise seal ei ole, vaat sellest ma ei hakka kirjutamagi. Perekoolis niikuinii juba küsiti, et kas tänapäeval peale vingublogide polegi midagi? Mina ka ei taha enam vingublogi olla. Ma nüüd keeran oma elulaeva ringi ja purjetan tagasi (või siis hoopis edasi) õnnelikkesse vetesse.

Ja üldse lajatas kogu praeguse elu hallus ja masendus mulle siin ühel päeval otse lagipähe. Tulin heale ideele, lasta kolleegile sünnipäevaüllatusena lilli viia mõnel ilusal noormehel. A mis selgus - hea idee küll aga teostamatu! Minu tutvusringkonnas pole mitte ainsatki esinduslikku, julget ja kena noormeest. Ja need kelle käest ma abi küsisin, neil ka pole! Ongi ainult vanad, paksud ja kiilad. Issand nagu mismõttes mul pole ühtegi ilusat ja noort meestuttavat? Lihtsalt tuttavat. Ausalt, see oli väga masendav ja kurb hetk.

Ja nagu igal tüdrukul on ikka üks vahva geisõber siis minu oma imestas "Uskumatu! Kunagine hulgitarbija on dieedil!" Noh, pool tema jutust on muidugi ülepaisutatud draama aga väike tõetera on siin siiski sees...

* kes vähegi mind on lugenud või teab mind, siis ta teab ka selle Dante-stseeni tähtsust :)

21 July 2015

Imeline hommik

Igahommikune rahatüli. Puuduv kleidinööp ja viimase hetke riiete vahetus. Unine ja röökiv laps, kes ei taha pärast pikemat puhkust väga lastehoidu minna. Juust hakkab jälle otsa saama. Kaalu on puhkusega veelgi juurde tulnud. Sale ja kaunis naabrinaine tuleb hommikujooksult, kui autosse istun. Põletav kadedusetunne ja häbi omaenda laiskuse pärast. Tühja bensiinipaagi häirivalt vilkuv tuluke. Lapse südantlõhestav nutt kasvataja süles.

Must kass jookseb vahetult auto eest üle tee...



29 June 2015

Moonisaia ei saa salaja süüa

Ma ei tea kas mul on mingi pettekujutlus või on see siiski kurb tõsiasi aga mulle tundub, et rahatuna olen ma palju halvem, negatiivsem ja mittesuheldavam inimene. Koledam ja paksem. Ja pidevalt on mul piinlik ja häbi ka millegipärast.

Nüüd ma tahakski teada, kas mu aju mängib mulle kurja trikki või ma olengi muutumas jõledaks fuuriaks ja lõpetan varsti üldse asotsiaalina Pirita silla all? Kes küll ütleks? Mu kallis psühholoog ütles mulle viimasel teraapiaseansil, et ma ei ole teraapiapatsient :) Ju ma siis jätsin talle hea ja tugeva inimese mulje, töökohtki olemas ja puha.

Kui meie Supervanaisa ei tassiks meile kottidega süüa iga laupäev siis me oleks päris hädas. Muuhulgas tõi ta moonistritslit ja moonikringlit. Mina sõin rahumeeli kohvi kõrvale ja kuna mul on nii endast kui oma välimusest suht ükskõik siis ma ei taibanudki varem vaadata kui alles õhtuse hambapesu ajal, et kuidas moonisaia söömine on mu ilule mõjunud :)  Vanasti jooksin peale igat moonisaia ampsu peeglisse vaatama. Ja tegelikult sõin moonisaia ainult salaja ja üksi, et mitte piinlikkusse mooniseemne-naeratuse-situatsiooni sattuda.

Ja et asi ikka võimalikult segane saaks, räägin loo jaanipäevast. Meile tulid külla mehevanemad ja mehe vanaema. Vanaema oli kangesti saladusliku moega ja mingi hetk kargas terrassil toolit püsti ja ütles mulle, et lähme korra tuppa. No me siis läksime tuppa ja tema suundus meie tualettruumi poole. Mina vaikselt mõtlesin, et noh vanainimene ka juba, ega ei peagi kõik nii selge ja arusaadav olema enam tema tegevustes. Aga siis selgus, et vanaema oli salaja smugeldanud kleidi alla sukapükstesse peidetult oma lapselapselapsele paari ilusaid, villaseid, triibulisi sokke.

Salaja sellepärast, et ega ta suurt muud enam ei teegi kui koob  tohututes kogustes sokke, pükse, veste jms. Ja ämm ei luba tal kõik neid ära anda. Ega tegelt meilgi on juba suured riiulitäied neid sokke ja veste ja ilmselgelt ei jaksa pisiprints neid kunagi ära kanda. Aga no kui vanavanavanaema tahab oma lapselapselapsele jaanipäevaks paari sokke tuua siis jumala eest, mina olen rõõmus selle salakauba üle.






12 June 2015

Väike Itaalia


Mul on üks armas sõbranna, kellega me käime nii umbes kord kvartalis linna peal põnevates kohtades söömas. Sööme kõhu head-paremat täis, joome veini ja arutame maailma asjad läbi.

Ma üldiselt väldin Vanalinnas asuvaid kohti ning kui õde ei oleks mulle soojalt soovitanud minna Laial tänaval asuvasse Trattoria del Gallo Nerosse siis ei oleks ma omapäi sinna iialgi sattunud.


Kuna ma ei ole mingi gurmeekriitik ega profikokk siis minu poolest söögu igaüks jumala eest seda, mille järgi tal isu on :)  Aga soovitada võin hiidkrevette (suur ports 15 euri eest)  ja Tiramisut a´la toskaana. Nagu õde tabavalt ütles, tegemist on mõnusa väikese Itaaliaga, kuhu tahan ise tagasi minna ja julgen soovitada teistelegi. Ja ausõna, ma ei saa selle otsese reklaami eest mitte sentigi :D

Ühesõnaga istusime meie sõbrannaga ja lobisesime ja mõnulesime veiniga ja jõudsime äkki selleni, et mõlemad tahavad psühholoogiat õppima minna. Mina olen seda mõtet juba alates keskkooli lõpust heietanud ja sõbrannal on elu selline olnud, et kuigi oma intuitsiooni abil saab ka teisi aidata siis mingil hetkel jääb lihtsalt väheks seda omaenda tarkust. Kahjuks on Tallina Ülikool suht töötavate tudengite vastane, igatahes psühholoogiat bakatasemel töö kõrvalt ja nädalavahetustel ära ei teeks. Ülejäänud variandid on liiga tasulised. Kahju. Aga küll tuleb aega, mil saabub miski põnev lahendus sellele asjale. Nii et las hea idee laagerdub. Teie minge sööge hiidkrevette!

10 June 2015





Kui postitustesse kipub vahe sisse tulema siis see tavaliselt tähendab, et ma lasen taaskord ringiratast oma masendavates mõtetes. Psühholoogi sõnade kohaselt pesen musta pesu ilma veeta. Päevast päeva.

Seega palun, tõtake mulle appi, sundige mind väljuma sellest depressiooni-oravarattast ja näiteks küsige mu käest asju või teemasid. Siis ma lihtsalt vahepeal võtaks ennast kokku ja tuleks normaalsete inimeste sekka.

04 June 2015

Rahajooga

Mul rahaline seis ei ole juba pikemat aega kiita ja sunnib otsima erinevaid variante ja lahendusi, kuidas kõik asjad makstud saaks. Olgu ka mainitud, et oma asjade maksmisel olen ma suht üksi, sellest ka raskused. Olen poole aastaga praktikas ära tõestanud, et 1000 euroga ei saa mitte kuidagi maksta 1500 euro suuruses kulutusi.

Ühe viimase variandina, sellena,  mida ma üldse teha ei tahtnud, küsisin ma raha oma eksabikaasalt ja tütre isalt, et ära maksta üks tütrega seotud kulutus. Ma isegi ei tea miks aga rahaküsimine eksilt ON alandav. Nagu tunnistaksid, et sa ei saa oma eluga ise hakkama. Tema suhtumine asjasse oli  muidugi ehtmehelik, ütles "don´t worry" ja tõi järgmine päev mulle ilusa sileda 500-eurose.




Nii palju ma muidugi temalt ei küsinud, ta lihtsalt arvas et küllap mul võib ka rohkem kulutusi olla. Selle kõige peale ma natuke nutsin. Ja siis mõtlesin, et krt küll, mis tunne võiks või peaks olema sellel mehel, kelle naine küsib elamisraha eksabikaasalt...?

Imetlesin mina siis seda 500- eurost. Pole kunagi nii suurt raha käes hoidnud ka. Arvutasin kroonidesse - holy mother of God! -  ligi 8000 EEK-i. Samuti võib see olla kellegi kuupalk. Ja siis äkki meenus mulle hiljuti telekast nähtud Almer Jansu rahajooga (LINK) .

Igatahes võtsin ma selle 500-eurose rahatähe magamistuppa kaasa ja panin ööseks padja alla. Praegu aga on ta mul rahakotis, peaksin selle kontole sisse maksma aga ei raatsi. Teate, mis tunne on käia ringi 500- eurone rahakotis? Suht äss tunne on. (ace not ass). Endamisi korrutan, et "kus on, sinna tuleb juurde. Kus on, sinna tuleb juurde. Kus on sinna tuleb juurde...".

02 June 2015

Kõige seksikam elamus kaaslasega - Õllesummer?


Surematu teos "Viiskümmend halli varjundit" on vist Eesti naiste puhul täiesti mahavisatud vaev. Mul on omal sõbranna, kes luges raamatust umbes 10 lk ja siis teatas, et ta rohkem ei suuda.

Täna lugesin FB-s  Hotelliveebi pildiga kuulutust ja pakkumist, et kirjutatagu pildi kommentaaridesse, mis on Sinu kõige erililisem elamus koos kaaslasega olnud...

Mina vaatasin, et ohh. üle 40 kommentaari, kas tõesti? Läksin põnevusega lugema ja taipasin, et ma vist olen ainus, kes luges välja, et erilise elamuse all mõeldakse siiski miskit vähegi seksuaalse varjundiga elamust.

Aga mis seal kirjas oli - õllesummer; lapse sünd; "Kuldse Trio" kontsert; maratoni läbimine...



28 May 2015

Hoiatus! Ära loe, kui oled ise masendunud või pahas tujus.

Üks hommik käratasin oma teises toas elavale lapse isale, et mina lihtsalt ei jaksa enam iga hommik ühe ja sama murega, kust raha saada arvete maksmiseks, üles tõusta ja parema meelega ma sõidaks Türisalu pangalt alla.

Muidugi ei sõida ma kuskile aga kurat küll kui närvi see olukord mind ajab, kui kogu aeg ripub mingi võlakirves pea kohal, üks mees laseb tuimalt lulli ja teatab minu kisa peale, et seda juttu on ta juba korduvalt kuulnud.

Eile otsisin töö ja puhkusega seotud tsitaate või naljakaid ütlemisi, sest mul oli vaja ühte artiklit kirjutada. Ja otse loomulikult sattusin ma Kanada arsti, Sir William Osleri tsitaadile, mis teatas järgmist:

" Kogu maailmas tehakse tõhus, tähtis ja tulemuslik töö ära kahekümne viienda ja neljakümnenda eluaasta vahel."

Noh, neljakümnesed, mis tunne on? Mina panen käe südamele ja ütlen, et päris niru tunne on. Ma isegi ei teagi miks. Noh, mõnes mõttes leevendab asja see, et ütleja oli mees ja nende keskmine eluiga ongi ju teadupärast palju lühem kui naistel.

Ja tegelikult, nii päris reaalselt ja väljapoolt minu elule vaadates pole sel suurt häda midagi. Ja kui ma suudaksin end sundida, nagu psühholoog soovitas, teise inimese jaoks meeldivaid asju tegema, siis võiks elu isegi ilus olla. Aga ma ei suuda ja ei taha. Ma tahan, et ta annaks raha ja läheks lihtsalt ära. Siis saaksid mu närvid veidi puhata ja ma ei karjuks lambist oma vanema lapse peale, kes ajas mind närvi sellega, et julges kraanist pahinal lillevaasi uut vett lasta samal ajal kui mina "Pilvede all" Mari ja  Gunnari tähtsat dialoogi kuulata tahtsin.

Ühesõnaga laiub minu ümber taas masenduse ookean. Vaatamata sellele, et on ilusad ilmad, mul on hea töökoht ja vahvad kolleegid, ma saan käia oma kodu terrassil lõunal, mu laps lõpetab põhikooli neljade-viitega ja mu kõige pisem on nii armas väike lokilammas, et söö või ära :)



Edit: Sõbranna teadis rääkida, et Türisalu pangal pidi piire ees olema. Ja ütles siis rahulikult , et ju sa pead mõnda teist kohta otsima minema... :)

25 May 2015

5 Geisha kommi

Hullumeelne ja lillederohke sünnipäevanädal möödas. Hirmsates kogustes vahuveini, kooki, komme, juustu ja makaronisalatit ka söödud. Muide, makaronisalatit tegin vist küll teist või kolmandat korda oma elus. Pole eriti sellest lugu pidanud ja ühestki maitsvast makaronisalatist ka nagu kustumatut mälestust pole. Aga kuna mu kiirustades ja lausa veidi lohakalt tehtud salat kadus laualt nagu lumi kuumalt plekk-katuselt siis panen teile kirja, kuidas ma seda tegin.

1/2 tunni makaronisalati retsept

Kuna ükski kartul kevadel hästi ei kõlba, siis tuleb sünnipäevasalat teha makaronidest. Ja kuna keegi inimene just leidis oma keeduvorstilatist hiire/roti kolba ja jagas seda pilti FB-s ning poes on soodusega sink odavam kui keeduvorst, siis osta parem sinki. Ning kuna sa siiski planeerisid teha kartulisalatit, siis ostsid ennem valmis herned ja marineeritud kurgid. 
Siis keeda makaronid, haki sink, kurk ja lisa juurde herned. Salatisse läheb veel üks väiksem, pisikeseks hakitud ja kannutäie keeva veega sõelal üle valatud sibul. Oleks mul rohkem aega olnud, oleksin juurde ka paar porgandit keetnud. Peale läheb vana hea majoneesi-hapukooresegu, sorts kanget sinepit, tavalist soola ja aroomisoola. Parem on kui salat jõuaks maitsestuda paar tunnikest. Mul jõudis max tunnike aga oli ka päris söödav.

Ühesõnaga jõudsin täna hommikul riideid proovides ja kaalul seistes taas tõdemuseni, et nii see jätkuda ei saa. Sõin pühapäeval nagu viimselpäeval külmkapist valimatult kõike, tõotades, et esmaspäevast algab uus elu! Hommikul algaski. 1 liitri supergreens joogi, kahe juustuteraleiva ja kohviga. Jätkus lõunal kerge kanasupi ja 1 õunaga. Aga kella 16.00-ks olid mul närvid läbi... Demonstreerin teile pilti oma prügikastist.


Ohjah. Mis veel õhtul saab?

18 May 2015

Sünnipäevanädalat alga!

Vaatamata hallile ja vihmasele esmaspäevahommikule, eraelulisele segadusele, järjekordsele kaalutõusule ja kõigele muule, millest ma hetkel ei lase end segada, olen täis indu ja entusiasmi :)

Sellel nädalal on meie peres kaks sünnipäeva korraga. Kõigepealt mina:



Ja siis tütreke:



See aasta me otsustasime mõlemad oma sünnipäevad kodus pidada. Nii et need, kes aadressi ja kuupäevi teavad, sellest infost peaks teile piisama! :) Teeme miskit traditsioonilist süüa ja kooki ka. Ja ärme muidugi Eurovisiooni Grand Finalet unusta.

Sünnipäevanädala üritustest on minul seekord vanainimesena plaanis Vahur Kersna loengu külastus  ja viimane visiit hirmkalli psühholoogi juurde. Tütreke aga võtab osa Maijooksust.  Ning lisaks sellele siis kuhjaga kokkamist ja torditegemisi. Ahjaa, näitan teile oma tordikoolitusel tehtud tordi  pilti. Ärge siis naerust laua alla kukkuge, ma lihtsalt panin kõik valmistehtud kaunistused tordile, sest millestki ju ei raatsinud loobuda.



Nii et palju õnne mulle teie kõigi poolt! Aitäh :)

14 May 2015

No sex scenes at all



Ja seda juba mõnda aega...

Jäin eile lugema Perekoolis teemat, et kas suhe ilma seksita kestab. Võin kõigile käsi südamel öelda, et ei kesta. Välja arvatud väga-väga erandlikul juhul,  kui kokku on sattunud tõesti kaks täiesti aseksuaalset inimest ja nad ongi sellega rahul. Kõik teised võivad ju endale ja oma partnerile mõnda aega valetada aga see sisemine rahulolematus kargab varem või hiljem mingis olukorras suure plahvatusega välja.

Mina ka ei ole olukorraga üldse rahul. Aga olla kellegagi, keda ma ei austa, ma ka ei saa. Ei saa ja ei taha. Sestap unistan niisama. Näiteks ühe hotelli konverentsikeskuses on tööl hirmilus huulerõngaga poiss... Mitte mingi emo-laadne, vaid tõesti ilus. Või täna hommikul tööle sõites mängisin sellist mängu, et mitut meest nähtud meestest ma tahaks. Tulemus oli 1 12-st. Ja seda ühte nägin ka suht kaugelt aga kõhutunne ütles, et see sobib :)  Aga teistele naistele ma seda mängu autoroolis olles ei soovita, tähelepanu võib hajuda. Võib võtta mõne teise, rahulikuma koha - kontor, koosolekuruum, pood, misiganes.

Ja kui sa leiad kasvõi ühe, keda sa tahaksid siis tead, mis see tähendab? See tähendab, et su suhtega (kui sul see on) pole kõik päris korras. Sel ajal, kui minu suhtega kõik veel korras oli, vaatasin ma ilusaid mehi küll aga mõtlesin kohe järgi, et "ok, ilus aga minu oma on parem." Ja ma ei kujutanud ennast mitte kellegi teisega ette. Seda tunnet pole enam ammu olnud.

13 May 2015

Selle kevade hädad

Oeh, alati kui mul on nohu, tekib mul ka küsimus - kas nohu kätte on võimalik surra...?

Kui ma eile hilja magama heites korraks suu kinni panin siis ma mõtlesin küll, et ahah, siuke tunne olekski lämbuda. Sest nina mul praegu lihtsalt ei tööta. Õhu juurdevoolu osas,

Aga mul on vaja ilus ja terve olla, ühte beibeüritust väisata ja Estonia teatrisse Oneginit vaatama minna. Ja ma tahaks neid asju nautida mitte üritada kuidagimoodi hingata, samal ajal võideldes peavalu ja külmavärinatega. Ikka ilmaasjata vihastasin ja solvusin selle emadepäeva mittekingituse asja peale - nüüd ongi karistus platsis, räme nohu. Jus nii nagu Luule Viilma lubas - solvumine toob kaasa nohu. Ja üldse toovad kõik negatiivsed emotsioonid kaasa tervisehädad.

Üldiselt olen ma suht terve. Aga see kevad on küll natuke teisiti. Ilmselt mängivad siin rollid need uued töökohad, töökohavahetused ja see vabatahtlik hilisõhtuteni kestev töö ka. Otsest stressi ma töö osas küll ei tunneta, praeguses kohas on pigem põnev ja tore ja asjalikud tööülesanded. Kuigi ma täna hommikul mõtlesin küll korra peatäie nutta kui registriosakonnast taas arusaamatu puuduste kõrvaldamise määruse sain. Ja paludes registriosakonnalt selgitada inimlikult, et mida ma täpselt tegema pean, et asi oleks korras, sain vastuseks, et nemad ka ei tea, nemad ainult menetlevad ja pöördugu ma mõne teadjama poole...Oh seda masendavat bürokraatiat küll.

Igatahes tegin ma oma tervise turgutamiseks psühholoogi ja tervislike eluviiside edendaja Helle Kahro nõuandele tuginedes ühe investeeringu.  Riskin näida siin küll napakana ja võrkturunduse ohvriks langenuna aga äkki siiski mitte? Proovin ära ja siis saan ise ka teada kas tegin oma kehale teene või siis karuteene.

Ja kui ma nüüd oma postituse üle loen siis ma vist olengi törts napakas. Ajame selle nohust tingitud ajutise ajublokeeringu kaela. Sest kustutama ma ju ometi seda pikka juttu ei hakka.

11 May 2015

Emadepäevast

Möödunud emadepäeva valguses (ma vihkan tegelt seda konstruktsiooni kui öeldakse "mingi-sündmuse" valguses) jäin tusaselt mõttesse ja korrutasin endale, et "minu pojast ei saa kunagi ema ja naisi austavat meest, ei saa, ei saa".

Seda sellepärast, et tal on selline isa, kes seda ei tee. Isa, kellele emadepäev ei tähenda midagi (samuti kellegi sünnipäev, jõulud võimisiganes tähtpäevad). Ja kui pojaraasuke ei näe, kuidas isa armastab ema ja hoolib temast siis kust ta õpib, aru saab? Nii ma heietasin omi kurbi mõtteid. Siis aga heureka! Poja isa isa ehk meie Supervanaisa ometi ju hoolib oma naisest, on igati viisakas ja galantne härrasmees. Alati toob mullegi lilli ja torti kui on mingi tähtpäev. Ka eile olid laual tema toodud minu lemmiknartsissid. A kuidas siis sellise isa eeskujul kasvas üles SELLINE poeg?  - müstika. Ja lootus, et ehk see konstruktsioon niimoodi päriselus ei toimigi. Et siiski jääb võimalus, et minu pojast kasvab selline mees, kes saab südamega aru kuidas naistega käituda tuleb.

Aga muidu oli mul väga armas emadepäev :)  Poja oli juba eemisel päeval mänguhoos minu suures aias ( 1m x 1m) ühe tulbi maha murdnud. Selle panime vaasi. Ja ei ole midagi armsamat kui laps ärkab sinu kõrval suure naeratusega, ütleb rõõmsalt "emme!" ja teeb kalli-kalli. Ja tüdruk küpsetas oma firmakoogi - vaarikatega kohupiimatordi.

08 May 2015

Kallis karma!

Palun tee nii, et sellel ilusal kuul, sünnipäevade kuul läheks mul ainult hästi!

Et ma võidaks kõikidel loosimistel, kus ma osalen. Et raha sajaks sülle siit ja sealt. Et kõik mu tööülesanded õnnestuksid. Et mu ettevõtmised läheksid korda. Et keegi ei unustaks mu sünnipäeva.
Et ilmad oleksid soojad ja päikeselised. Et mu hinges oleks rahu.

Et oleks hea ja lihtne olla...






07 May 2015

Klassikokkutulek

Minul ja minu endistel klassikaaslastel keskkooli (tänapäevaselt öelduna gümnaasiumi) ajast on vahva traditsioon. Kohtume igal aastal oma klassijuhataja sünnipäeval. Eile just arvutasime kokku, et traditsioon on kestnud juba 23 aastat. Meie, õpilased, oleme 40+, klassijuhataja on 70+ ja tema ema! on 90+. Seega on lootust, et me traditsioon saab veel aastaid jätkuda.

Alati kuulame üle, mis kellegi elus uut on ja kus klassijuhataja reisinud on või milliseid kontserte ta külastanud on. Kuna ta on nüüd juba aastaid aktiivne pensionär siis ta jõuab ka kõigega kursis olla ja harib endiselt meidki. Ta käib kolmes ülikoolis (väärikate, kolmanda nooruse ja miski oli veel), inglise keele kursustel ja kõikvõimalikel ooperipäevadel. Meie, noored, abiellume, saame lapsi, lahutame, õpime ja vahetame töökohti. Tänavu tuli esimest korda jutuks ka see, et kes võiks esimesena vanaemaks saada :)



Mina igatahes mitte!  Kui ühel tüdrukul on poeg juba kodust ära, ülikoolis ja omab kindlat suhet siis minul on alles 2-aastane kodus. Mina rõõmustan hoopis selle üle, et mu beebiprints sai lasteaiakoha piirkonna eliitlasteaeda. Noh, muidugi on mul tüdruk ka aga tänapäeval vist alla 25 keegi üldse eriti lapsi ei plaani.

Kõige vahvam aga ürituse juures on see, et absoluutselt kõik on oma nägu. Täpselt samasugused nagu 23 aastat tagasi. Võibolla ainult mõni kortsuke siin ja seal. Või siis see ainult meile endile tundub nii. Igatahes ei lähe kellelgi halvasti. Kõik on edukad, tublid ja rahul oma eludega. Järgmine aasta jälle!



06 May 2015

Tallinkis töötavad vargad

Käisin kruiisil, unustasin Tallinna jõudmise päeva hommikul hinnalised ehted kajutisse aknalauale, kui pärastlõunal helistasin ja palusin ehted tagastada, öeldi mulle süüdimatult, et "neid ei leitud". Tallinki infotelefoni noormees lisas veel juurde, et "üldiselt meil kadunud asjad jäävadki kadunuteks".

Et ahah. Siis mismoodi. Ja kas päris tõsiselt, ollaksegi sama ülbed kui reformierakondlased valitsuses? Ok, ma saaks aru, kui ma oleks laeval läbustanud ja laaberdanud ja selle käigus oma ehted ära kaotanud kuskile baari- või pubi põrandale. Ei, ma olin viisakas, me olime lastega ja alkoholi ei tarbinud praktiliselt üldse. Läksin õhtul magama, panin ehted kenasti aknalauale ja hommikul kiirustades unustasin need kaasa võtta. 

Ma korra isegi mõtlesin, et teen Tallinki töötajatele liiga. Kuni käisin politseis avaldust tegemas ja kuulsin lugusid, kuidas Tallinki töötajad lausa teineteise tagant varastavad. Et kui paned oma kajutis kulla ja ehted nähtavale kohale siis on teisel töötajal täielik õigus need omastada. Või siis panin googli otsingusse "tallink vargad" ja saad teada, et sealt vallandatakse vargaid lausa kümnete kaupa. Ei, enam mulle ei tundu, et ma teen Tallinkile liiga. 

Ja kui loed, et " laevafirma hoiab teadlikult teenindava personali palga madalal, sest „palgalisa" tuleb ju muud moodi" siis hakkad isegi aru saama, et sinu hinnalised ehted said ka ilmselt 5. teki kajutikoristajale palgalisaks.

05 May 2015

Mina, karjäärinaine

Vahel ma väga väga loodan, et teistel juhtub töö juures ka samasuguseid äpardusi kui  mul. Selle asemel, et olla asjalik, korrektne ja kalk karjäärinaine juhtub sul selline asi nagu:

1) Ühendad oma tööarvuti videoprojektori külge ja unustad ära, et sul on selline desktopi pilt

Kolleegid, politseivormides mehed korra vaatavad hämmeldununult ja vaikides. Et siis naerma pursata ja järgmised 100 aastat selle kallal norida.

2)  Tahad uuele ülemusele muljet avaldada. Oled ette valmistanud põhjaliku exceli tabeli ja ootad õhinas hetke, millal seda presenteerida. Ülemus tuiskab sisse, ütleb nüüd!, kahmad arvuti, kihutad koosolekuruumi. Ühendad...
Arvutist kõlab üle ruumi kõvasti laul -


Õnneks on ülemus samaealine ja tunneb head muusikat ning kasutab juhust kaasa laulda sel ajal, kui mina punastades ja häbenedes otsin kohta, kust mul ennist internetiraadio mängima jäi.

Lahutuse õud ja ilu

Kuigi minu lahutusest möödub sellel aastal juba 10 aastat, mäletan ma seda ikkagi nagu eile. Osalt ka sellepärast, et pärast mind on lahutanud teisedki ja siis on ikka meelde tulnud, kuidas endal nö läks ja mis tunne tegelikult oli. 

Tundeid oli muidugi igasuguseid, kurbust, viha, solvumist, pettumist aga ka teatavat rahulolu, vabanemist ja tunnet, et ma saan sellega hakkama. Mäletan üsna selgelt oma uut, täiesti tühja korterit, kummimadratsit ja ühte laualampi. Mäletan, et kuulasin tuhendeid kordi vaheldumisi Silva meetodi lõdvestumisplaati ja James Blunti nutuplaati. Mäletan, et jagasime tsiviliseeritud kombel ja naeratades ühisvara  - mille olemasolust mul tegelikult aimugi polnud ja seda, et mu eksabikaasa põhimõtteliselt ostiski mulle uue korteri, mina jäin maksma ainult väikest laenu. Ühesõnaga julgen öelda, et oli küll kurb aga vajalik ja kõik laabus nõnda, et ma ei jäänud rahaliselt hätta, mu vanemal lapsel on väga hea isa ja minul on eksabikaasa näol sõber, kelle poole saan alati häda korral pöörduda.

Vahepeal lahutas üks mu sõbranna, kellel asjad üldse nii hästi ei sujunud. Mees oli nõus kodust lahkuma ainult juhul kui ta saab pool koduväärtusest kaasa. Kodu, mis niigi laenu peale oli ostetud ja mille maksmise eest vastutas ka peamiselt naine. Teine tuttav paar aga elas mõnda aega oma kahekordses majas üks ühel ja teine teisel korrusel, sest nii oleks vara ka lahkuminnes jagunenud. Õnneks nad siiski leppisid ära :) 

Hiljuti pani üks tuttav mees oma FB staatusesse ühe sõna "vaba". 

Vaba millest, tahaks ma küsida? Oma ilusast naisest ja kahest lapsest, kes kodunt minema saadetakse, et härra saaks üksi pereelamus laiutada? Vaba inimesest, kes on sinu kõrval olnud ja pingutanud ja vaatamata sellele end mittetäiuslikuna tundnud? Nagu näha, läks see asi mulle hirmsasti südamesse. Aga ma usun, et kuna see naine ongi nii palju paremat väärt kui absurdseid nõudmisi esitav väiklane mees, siis ta leiabki endale uue ja palju parema elu. Ja vaba ei ole see mees ka mitte. Tal jäävad alatiseks lapsed ja eksabikaasa. Loodetavasti ta saab sellest ühel päeval kogu selgusega aru. Ja siis ta saab aru ka kui nõme oli öelda peale lahutuspaberite allkirjastamist: "vaba".

Olgu ma siis nii naiivne kui tahes, mina usun seda, et kui naine on kurb ja õnnetu siis on selles süüdi ainult MEES. 


04 May 2015

Kontsakuninganna

Õigemini endine kontsakuninganna...

Eeldasin, et kontsadel käimist on võimatu unustada, no nagu rattasõitugi. Aga tundub, et ma olen taaskord eksinud. Ligi kolm aastat kodusolekut ja madalaid jalanõusid on oma jälje jätnud.  Ruumis sees käimine - palun väga. Mööda vaipa, parketti ja linoleumi, kontsadega vabalt. Aga vaat õues ei saa hakkama. Sääremari kisub krampi ja üldse on kuidagi raske. Ja ausalt, ma olen u 20 aastat kontsadel, 8-11 sentimeetristel, käinud. Praktikat nagu peaks olema.

Selle tõdemusega müüsin ma sel kevadel oma megakaunid 11 cm kontsaga kevadsaapad maha. Las rõõmustavad kedagi nooremat. Nende viimaseks tipphetkeks minnuga jäigi sobivalt Dima Bilani kontsert. 

Tänahommikul järjekordne halb avastus - kontsadega roolis - ilmvõimatu missioon! Ja mul on sõita ainult 3 km sirget teed. Selle ajaga jõudis mul vist kogu keha pingutusest krampi minna. Kusjuures autosse istudes ma isegi ei mõelnud, et see võiks probleem olla. Otsustasin just täna vahetada madalad talvesaapad kõrgete kevadkingade vastu.

Kusjuures nii vanainimene olen ma küll, et olen aru saanud kallimate brändide ( minu jaoks on need Ecco, Clarks, Tamaris ja Caprice) kingade kandmismugavusest. Ammu enam ei osta ma kingi välimuse järgi ja ei kanna neid hambad valust ja ebamugavusest risti. Siiamaani nutan taga ühtesid ülimugavaid ja üliilusaid Tamarise kingi, mis ma kandsin lihtsalt ribadeks. Taaskord targem - kui elu ja õnnejumal viivad mind kokku ideaalse kingapaariga siis tuleb neid osta kaks kuni mitu paari. 

Ülekõige ma aga ei taha kanda neid nö vanainimesekontsi, turvalisi kuni 5 sentimeetriseid. Eieiei.






27 April 2015

Madli Vilsar võttis mul sõnad suust....


"Väga lihtne on öelda, et võta ennast kokku, aga ma saan tõesti nendest aru, keda on stress nii laastanud, et lihtsalt ei ole motivatsiooni. Sellest üle saamine on kõige suurem katsumus," tõdeb Madli. (Link)

Ma kaalusin isegi postitusele ta pildi lisamist, et te näeksite ka kui kaunis see tark neiu on aga ma korra heitsin pilgu guugli piltidele ja andke andeks aga ma lihtsalt ei suutnud. Kadedus lõi pildi virvendama. Seega loobusin.

Lisaks kõigele tunnen ennast endiselt kuningas Midasena, ainult selle vahega, et asjad ja inimesed ja suhted, mida ma puudutan, ei muutu kullaks vaid hoopis kakaks. Minu elus valitseb totaalne hävinguperiood - kõik ümberringi kaob, laguneb, hääbub. Ja isegi see ei lohuta enam, et kõigest sellest kaosest võib sündida midagi head. Ma olen ühe sammu kaugusel allaandmisest. Mina. Mina, kes ma olen alati see kurt vahukoorekonn ja rapsinud koorekannus edasi vaatamata teiste hüüetele, et asi on lootusetu. Ma tahan alla anda. 



21 April 2015

Trikimeister aju

Panin ükspäev juhuslikult tähele, et kui mul on pingeline päev ja palju ülesandeid siis ma vaikselt omaette mõttes pobisedes rahustan end pidevalt. Umbes nii, et "nii, nüüd joon kohvi ja teen selle asja ära", "oh, see asi tehtud! tõusen korra püsti ja siis teen tolle asja ära", "ma olen nii tubli, pinguta veel ja tee see asi ka ära" jne jne.

Mulle meenus kohe üks Masterchefi saade, kus üks kokaneiu sama asja tegi, aga ta rääkis poolkõva häälega ja teised ülalrõdul naersid, et ta niimoodi teeb.

Minu meelest aitab see pobisemine mõtteid korrastada ja enda peas selgust luua. Ei lase mingil mõtete kaosel tekkida. Muidu oleks peas üks suur virrvarr, et "ma ei jõua!" , "ma ei saa!", "ma ei viitsi!", "kaua veel??"

Eile just kuulasin huvitavat loengut, kus räägiti, et inimese aju on üks suur trikimeister. Seda, mida ta ei taha, seda ta ei tee ja veenab sindki selles, et ei jaksa ega suuda. Sellisel juhul oled oma aju ori, mitte tema peremees. Näiteks tahad õhtul hilja poodi sõita aga sõitmiseks on prille vaja. Otsid neid mööda tube ja mitte ei leia. Küsid kelleltki teiselt abi, see ütleb, et "näe pimeloom, prillid vahivad laualt vastu sulle!" Sinu aju viskas sulle lihtsalt vembu. Silmad nägid prille küll aga aju blokeeris selle info ära, sest ta leidis, et tal ei jätku praegu piisavalt energiat poodi sõiduks.

Ja niimoodi trikitab su aju igapäevaselt, söötes sulle ette näiteks lihtsamat ja vananenud infot, mis ei lase probleeme edukalt lahendada. Mõtled probleemi peale, aju väga ei viitsi kaasa teha ja söödab sulle miski olemasoleva info ja lahenduse ette. Kas see on edasiviiv? Kindlasti mitte. Selleks, et aju üle kontrolli saada, pead teda pidevalt treenima ja tööle sundima. Ainult nii saad olla oma aju peremees.


17 April 2015

TGIF




Ja juba ongi taas reede, kuhu see nädal kadus?  Ju siis on töökoht ja tööülesanded ikkagi ok. :)

Kui ma tänase pika päeva lõpuni vastu pean siis ausõna, ma lähen poodi ja ostan endale a) cocat ja sidrunit rummi jaoks b) toonikut ja sidrunit džinni jaoks c) veini. Veini ostmine sõltub muidugi sellest, kas ma jõuan poodi enne 22.00. Seetõttu mõtlesingi välja varuvariandid. Näete ikka jah, KUI töine ma olen....

Ja, et nädalavahetuse meeleolu veelgi lähemale tuua, postitan siia mõned "man - candy"´d :D




15 April 2015

Tubli blogija?

Lugesin tänahommikul kohvi kõrvale Rentsi blogi ja jäin kohe sügavalt mõttesse...

Kuidas olla/saada tubliks blogijaks, kes reaalselt ka midagi ära teeb, mitte ei vedele (kirjuta) niisama ja ei puhu suust lihtsalt sooja õhku välja. Kes siis ei tahaks oma blogiga maailma muuta? Või siis hüvesid välja teenida/pressida.

Ja nii ma jäingi aknast välja vahtides mõtlema, millega mina saaks oma lugejatele kasulik olla ja kas minu kirjutamine võiks üldse kellegile korda minna. Ega ma midagi tarka välja ei mõelnudki. Mul on see teema, et minu päriselu persoon ei võrdu üks-ühele minu blogipersooniga. Ning see seab juba teatud piirangud. Pärismina teeb palju vahvaid, reaalseid asju, aitab korraldada terviseseminare, käib abis Toidupangas, annetab raha juhtudel, kui kellegi lugu südamesse läheb, kasvatab toredaid lapsi, kelle vanusevahe on 13 aastat, elab oma elu tõusude ja mõõnadega nagu me kõik.

Ja nendest tõusudest ja mõõnadest ma tahangi kõige rohkem kirjutada. Ja sellest, et ka 40+ eksisteerib mõnus elu :) Sellest ka, et ükskõik kui sitt olukord ei ole, on väljapääs. "Sain mina hakkama, saad sina ka" ütlesin ma oma naabrinaisele, kellel elus keeruline periood.

Armas garderoobijumal

Nüüd kus mul on viisakas töökoht ja kolleegid 10 aastat nooremad ja 10 kilo saledamad on mul TÕSINE probleem. Ja see pole see lugu, et oh-mul-pole-midagi-selga-panna (kapiuksed ei lähe asjade tõttu kokkugi) vaid reaalselt mul pole midagi selga panna.

Esiteks pole ma ligi 3 aastat tööriideid ostnud (kõigepealt rasedariided ja siis kodused riided) ja teiseks on kehakuju muutunud niipalju, et olemasolevad üksikud viisakad asjad ei istu enam seljas. Ja Pooled asjad olemasolevatest üksikutest asjadest omakorda on moest lootusetult väljas.

Ja kolmandaks - raha ka pole.

Võtsin ükspäev paar tundi vaba aega ja kammisin Kristiine keskuse läbi. Noh, et midagigi osta. Mõni universaalne kleit ehk, viisakad kontorikingad jms. Kas ma leidsin midagi? Ei.

Nüüd ma siis seisangi igal hommikul nõutult riidestange kõrval. Lootuses, et ehk armas garderoobijumal on mulle öö jooksul sinna midagi sobivat, moodsat ja hinnalist saatnud. Ja iga hommik pean ma pettuma oma olemasolevaid nirusid nähes. Mistõttu hiilin hommikuti vara tööle, torman mantliga (see on mul viisakas ja kaelas on mul Versace stiilis rätik, see on ka ilus) kohvi võtma ja siis käpelt oma tuppa peitu. No aga ma ei taha ju lõpmatuseni oma olematu garderoobi pärast piinlikkust tunda. Või siis läbikukkununa, et mul 40. eluaastaks polegi kogutud kvaliteetset riidekollektsiooni, mille jaoks oleks eraldi tuba vaja. Kingadest ma ei hakka rääkimagi üldse, see ajab nutma. Kingi mul isegi oli aga jalanumber suurenes pärast lapsesaamist. Ja ma olengi omadega tagasi nullis. Null kinga. Õnneks tormas õde appi ja annetas mulle väga kaunid Gabori kingad.

Ja see postitus võib tunduda mõttetu beibemurena aga mida teeksid sina, kui sul oleks soliidses kohas tööl käimiseks ainult Jessica Simpsoni villane mantel, Versace stiilis rätik ja mustad Gabori kingad??





13 April 2015

Vahukreemikringel ja kaneelirullid

Ei tule juttu söögist ega retseptidest...

Hoopis sellest, et paariaastase kogemuse põhjal julgen nüüd kindlalt väita, et pikaajaline stress, motivatsioonipuudus elus, konstantne rahulolematus ning paha tuju rikuvad tervise ja teevad kõhust paksuks. Fakt. Mõtlesin selle välja, kui üritasin tulutult magada valutava puusaga.

Kui ma hommikul tõusen siis valutavad mul absoluutselt kõik kohad kehas. Selg, puusad, jalad, käed, pea, misiganes kehaosa. Vaade peeglisse: väsinud ilme, tuhm jume, topeltlõug ja liigsed kilod. Ja ma ei liialda hetkel. Olen lihtsalt aus. Enda vastu.

Olen lasknud kehal lihtsalt ära vajuda, sest mu aeg on kulunud vihastamisele, stressamisele ja õnnetu olemisele. Tulemuseks on see, et mina ei tee seda, mis mu keha tahab ja keha ei tee seda, mis mina tahan. Ma võin terve päev ainult keefiri juua aga järgmine päev on kilo juures. Vahetevahel ma tunnen üksikuid motivatsioonisööstusid midagi parandada aga see ei kesta kaua. Tavaliselt kuni mõne asjani, mis mind taaskord välja vihastab või õnnetuks teeb. Ja noh, Supervanaisa toodud laupäevased vahukreemikringlid muidugi ka ei aita.

Ma tean, mis aitaks. Aitaks näiteks armumine, aitaksid asjad, mis paiskaksid organismi kuhjaga täis õnnehormoone. aitaks varem magama minemine, madratsi väljavahetamine, aitaks motivatsiooni leidmine, sest hetkel olen ma veidi pidetu ja eesmärgitu ja segaduses. Piisavas koguses seksi ei teeks muidugi ka paha...

Ja ärge teie niimoodi tehke.


10 April 2015



Nädalake uut töökohta peaaegu möödas. Senini on muljed positiivsed. Välja arvatud mõned pisiasjad aga need on mõistetavad ja muudetavad. Ja õnneks on alati selline asi nagu katseaeg. Ei meeldi midagi, astud minema.

Enamus on meeskolleegid. Ilusad. Noored. Pikad. Ei mingeid 50-aastaseid kurjasid tädisid. Tõeline lotovõit ma ütleks.

Käin praegu tutvumise ja tutvustamise eesmärgil mööda kontoreid ja koosolekuid ringi. Kuna ma olen kohvisõltlane siis leian alati ise kärmelt kontoris ka kohvimasina üles. Istusin just oma kohvitassiga koosolekuruumis kui üks Pikk.Ilus.Noor. poiss tuli mulle kohvi pakkuma. Kahjuks nägi ta koheselt mu tassi. Ähh. Nüüd oli vaja kiiret tegutsemist. Üritasin hiiglasuure lonksuga oma kohvi ära juua, et talle siis kööki järele tõtata. Muidugimõista ei mahtunud kõik kohvi suhu ära ja pool sellest tilkus rinnaesisele, heledale pluusile. Rapsasin ruttu käega puhtamaks ja suundusin ikkagi kööki tassi uuesti täitma ja paari sõbralikku lauset vahetama. :)

Ise mõttes itsitasin, et ma olen ikka hea vanamoor küll. Vähemalt mõned asjad siin elus vist ei muutu kunagi.

01 April 2015

Oeh, kui ei ole normaalne, et mul nöörib nutt kõri iga jumala kord, kui näen mingit pealtnäha armsat paarikest. Täna jooksin kullapoest mööda. Seal seisid leti ees mees ja naine, turvahällis oli väike beebi. Müüja näitas neile midagi suure hoolega ja naine sahmerdas õnnelikult. No nagu ikka naised kullapoes, selline vahvalt elevil ja peadkeerutav. Kurat kus nutt ja kadedus korraga tulid peale. Keegi saab minu unistuse endale.

Mina olen oma otsuste ja otsustamatusega kaevanud endale sügava, pimeda augu.

29 March 2015

Kui viitsite, andestage mu heitlikud postitused... Ei pealkirju, ei sisu, ei korrektset teemaarendust ega kokkuvõtet.

Kodus kaua olla ei saagi, sest uus töökoht juba ootab. Uus, põnev ja sobiva palgaga. Lisaks jackpotina kodulähedus, sirgelt  kolme kilomeetri jagu sõita ja umbes täpselt poolel teel asub lastehoid. Enam paremini vist ei saagi. Kollektiivis peaksid olema ülekaalus mehed, nii et loodame minimaalset kogust kurje vanamutte.

Kõrvalt käivituvad veel igasugused põnevad ideed ka, ma loodan. Vähemalt algust on tehtud.

Ainus tõrvatilk minu elu meepotis - ja see tõrvatilk on suurem kui meekogus - on asi, mida varem tunti nimede all armastus, austus ja suhe. Nüüd on neist järelejäänud käegalöömine, viha ja null austust. Järgi on jäänud kõrvaltoas elav lapsehoidja, kes kõikides muudes eluvaldkondades kas veab alt või ei pea lubadusi. Ma tean, et ma kõlan nagu kibestunud vanatüdruk aga  mis seal salata, see ma olengi.

Maca pulber, chia seemned, toortatrajahud, meesegud, D-vitamiini pärlid pole mind siiamaani veel säravaks ja rõõmsaks muuta aidanud. Lähen ostma spirulina tablette!

Kaunist kevadet meile kõigile!




18 March 2015

On hilisõhtuid, kui ma istun veiniklaasi ja Kirju Krantsi šokolaadijäätisega arvuti taga ja mõtlen, et kirjutaks natuke. Aga mõte jääb venima, telekast algab "Puhkus Mehhikos, kolin veini ja jäätisega diivanile ja sealt edasi juba ülakorrusele magama.

Esimest korda elus teatasin ma pärast kuuajast töölolekut, et "Ei, aitäh. See koht ei sobi mulle." Lõpetasin sirge seljaga lepingu, olin sõbralik, kuid kindel. Ma puutusin elus esimest korda kokku naisterahvaga, kes mu tööelu õelaks põrguks muutis ja ma tõesti ei viitsinud seda kaasa teha. Lihtsalt ei viitsinud. Mul endal muresid küll ja rohkem stressi ma oma ellu ei vaja.

Täna lõpetan oma viimased sabad töö juures ära. Tunnen juba ette mõnu homsest hilisest ärkamisest ja  kodus toimetamisest. Mul on ideid, kuidas olla kodus ja samas teenida raha. Annaks nüüd Jumal mulle jõudu ja tahtmist nende asjadega aktiivselt tegeleda :)



01 March 2015

Ausõna, ma tahaks palju rohkem kirjutada ja seletada siin. Mul siin mõned inimesed lausa väidavad, et ma oskan kirjutada! Ja üks väike kirjutis kukutas juhuslikult mulle sülle ka tööpakkumise, mille tõttu ma end ametlikult Töötukassast maha võtsin.

Aga ega mul pole väga millestki kirjutada.

Kõik projektid on poolikud ja pikaajalised. Töökohti on lausa kaks aga palka  pole veel sentigi saanud :) Endine mees elab kõrvaltoas ja hoiab tööpäeviti last. Puutume kokku võimalikult vähe aga siis kui kohtume, algatan koheselt suure rahavingu. Tal ka seda raha kuidagi sisse ei taha tulla.

Õhus on kevad ja minu hinges kipitab igatsus suuuuuure armastuse järele. Mis siis, et ma olen keskealine, ülekaaluline ja nüüd lõikasin veel juuksed ka täiesti maha.

Mul on tunne, et kohe kohe läheb kõik paremaks. Täna tegime tütrega suurejoonelise pastapühapäeva! Vaaritasime korraga kahte sorti pastat ja pugisime mõnuga kõhud täis.

Kõik sujub ühesõnaga.

02 January 2015

2015

Oletame  siis, et põhi on käes ja edasi läheb tee aint ülesmäge. Nagu mul õde ütleb, et kas ma tõesti arvasin, et elu ongi selline nagu mul siiani läinud on? :) Et aint üks pidu ja pillerkaar, spad ja reisid, raha ja restoranid. Ausalt öeldes... arvasin küll.

Eelmise aasta 31. detsember oli imeline. Tore õhtu sõpradega, kus muuhulgas sai pandud kirja ka 3 unistust ja sulgetud ümbrikusse, mida võis avada alles 31.12.2014.

Selle aasta 31. detsember oli veidi teistmoodi. Mina, pisipoeg, õetütar ja korraks mahaistunud õde, kes tõttas tunnikese pärast linna ja seltskonda ja restorani avamisele ja jättis oma tütrekese mulle hoida. Kui ma siis oma ümbriku avasin, avastasin, et 3 unistusest 1 oli täide läinud - et mu lähedastel ja sõpradel läheks hästi! Vähemalt nii palju kui ma oma murede kõrvalt jõuan teiste eludega kursis olla siis lähebki kõigil päris kenasti.  Kõigil on töö, pere, sissetulekud, hobid, seiklused, rõõmud, terved lapsed, tegemised, toimetused, reisid jne jne. Eriti eluülesmäge paneb mu õde, kes töötab hirmsuure palga eest ja teeb samas ka oma magistrikraadi.

Ja samas, ei saa salata, kõik nad on leidnud ka aega minu muredele kaasa elada ja kuulata mu konstantset vingu. Nii kannatlikult kuulasid, et mul üks hetk hakkas piinlik ja ma otsisin interneti kaudu endale hea psühholoogi. Muide, kes veel ei tea siis Töötukassa maksab kinni mingi 8 seanssi Sensuse keskuses. Mina näiteks ei teadnud seda ja jumala õnn, et selle välja selgitasin.

Ma kohe mõtlesin, et ükspäev, kui mul mingigi sissetulek tekib, siis ma teen suure ja pisaramärja tänuürituse, sest muud moodi kui uhke peoga ei oska ma kõiki oma sõpru tänada selle eest, et nad hoolivad ja olemas on.

Et ma panen siis nüüd oma jala maha ja tunnistan,  et käsi puudutab põhja aga südames on usk ja lootus helgele tulevikule. Törts kaua see elu must triip ju kestab aga mingi hetk ta peab ju ära lõppema. Kõik 2015 horoskoobid olen ka rida-realt läbi lugenud, kõik õnneks lubavad suurepärast ning edukat aastat. Kaardimoori juures on ka käidud, sealtki mõned head lubadused saadud. Üllatuslikest kohtadest on mulle ka tähtajatut laenu pakutud, et saaksin kõik oma laenu-, kodu- ja muud kulud tasutud.

Nii et elage mulle kaasa, üritan ka tihedamini kirjutada :)