27 December 2006

Uusaastaöö

Tõeliste faktide allikas – Delfi naisteleht – lubas mulle, et tähtede seisu järgi on kindlamast kindlam, et uusaastaööl tekib mul võimalus leida partner.
Läksin seda lugedes kohe ähmi täis – mida selga panna? kuidas välja näha? kuidas olla? – et elu armastus minust mööda ei vaataks. Kuidas ma ära tunnen, et tema just ongi Õige Mees?

Süda on kohe mitu päeva juba suurt ootusärevust täis. Milline ta on? Kas pikk ja ilus, sportlik ja sale või hoopis suur ja turvaline? Kas tal on sinised või pruunid silmad? Pruunid silmad oleks väga ilusad… Tark võiks ta ka olla. Ja naljakas.

Ja kui me siis kohtume…Ohh, sädemed lendavad nii, kui oleks südaöine ilutulestik juba alanud! Kõik toimuv on aeg luubis, kuidas me jookseme teineteisele vastu mööda päikeselist heinamaad…

Muide, ma olen aastavahetusel Tartus. Lihtsalt, et te teaksite :)

25 December 2006

Blond võrdub seks?

Iseloomustasin end internetis võhivõõrale üheainsa sõnaga: blond.
Mu käest küsiti kohe - kas oled sale, vabameelne ja seksikas?
(Otsekui tuleks see automaatselt juuksevärviga kaasa)

Eeeeem...Jaa! Otse loomulikult. Kuidas teisiti?!
:)

24 December 2006

Andestamisest

Mul on raskusi andestamisega.
Vähemalt pooled mu tarkadest raamatutest räägivad, kui tähtis on andestamine ja õpetavad, kuidas andestada. Olen lugenud teooriaid, kuidas mitteandestamine tekitab viha, viha tekitab vähki ja vähk põhjustab surma.

Mul on mure enda pärast.
Mis minust saab kui ma ei õpi andestama? Hoian haigetsaamist ja valu oma hinges nii kaua, kuni see aja jooksul ununeb. Ja kui meelde tuleb, olen andeksandmatu edasi. Ära ela oma elu keeruliseks?

Ma loodan siiski, et ma arenen veel. Ja, et universum aitab mul areneda. Kahjuks küll mitte alati meeldival moel – seda tõestavad mu hiljutised (tiba valusad) õppetunnid. Aga ma õpin, hambad ristis. Sest ma ootan tulemust – mu süda tuksub rütmikalt ja pulbitseb elurõõmust, ma usun armastusse ja ma usun, et elul on pakkuda mulle paljutki head. Ma julgen öelda, et “ma armastan Sind”.

Rahva soovil tagasi

"Aeg ravib haavad" öeldakse -
ei see ei ole nii -
Aeg kannatust vaid suurendab
justnagu Jõudugi -

Aeg on küll Ahastuse Mõõt -
kuid mitte Ravikuur -
ta tervendab vaid hädast mis
ei olnud Kuigi Suur -

/Emily Dickinson/

23 December 2006

Jõulud tulid südamesse


Siiani ei olnud. Aga nüüd ema helistas. Jõululaupäeval saab tänakoristatud tuba olema täis inimesi ja söögilõhnu ja kingitusi nulu all.
Arvestasin täiesti üksikute jõuludega – mina, voodi ja telekas. Võibolla raamatud ka. Aga juhtus teisiti. Laps on kodus, pere tuleb külla ja ehk tuleb mõni jõuluüllatus/ime kah :)
Teile kah kõike vahvat jõuluajal ja uskuge ikka väiksesse jõuluimesse ka…

15 December 2006

Vesi



Mind on algusest peale võlunud Jaapani teadlase Masaru Emoto mahukas uurimistöö, mis näitab meile kiirfotograafia abil tehtud pilte veekristallidest. Piltide abil on võimalik näha kuidas ümbritsev keskkond – muusika, sõnad, õhk, tunded jne. - mõjutab veekristallide teket. Masaru Emoto leidis, et puhtas vees, millele on öeldud või näidatud armastavaid sõnu, moodustuvad imekaunid kristallstruktuurid.

Aga te seda teate, mitu protsenti moodustab vesi inimkehast? 70%! Mina soovin, et minu kehas voolaksid samuti imekaunid kristallid.

Väga ilusaid kristalle aitab moodustada muusika. Näiteks Bachi, Beethoveni, Vivaldi, Chopini ja Mozarti teosed. Mäletan jubehästi, kuidas kuskil V klassis teatas meie muusikaõpetaja, et need õpilased, kes ei suuda klassikalist muusikat kuulata, peaksid närviarsti juurde minema. Poleks osanud arvatagi, et nüüd, 32-aastasena, kuulan ma enne magamaminekut Mozartit või siis Straussi. See imeline muusika tekitab ajus erilise seisundi, mis soodustab igati unistamist ja unistuste täideminekut.

Veekristalle lõhub aga mikrolaineahi, mobiiltelefon, hevimuusika, inetud sõnad ja vee puhastamiseks mõeldud kloor.

Kasutades ilusaid sõnu ja tundes armastust ja tänutunnet kõige elava vastu, puhastad sa järjepidevalt enda kehas ringlevat vett ja sinust saab palju parem inimene. Proovi :)


13 December 2006

Muutumise algus

Kõigepealt oli tunne…
Kogu sisemust haarav tunne sellest, et tänasest päevast algab minu uus elu. Kirgas Saaremaa päike, vaevuaimatav merehõng, pilvitu helesinine taevas, kus tiirutab üksik kajakas. Ma libisen aeglaselt basseinivees, nautides viimaseid hetki siin GO Spas, kus mõned tunnid tagasi anti mulle kätte Silva põhikursuse esimene tunnistus.
Mu silmad näevad kõike, mu süda on avatud uuele elule ja tunnen tohutut ühtekuuluvustunnet Universumiga.

Siis tuli argipäev…
Teadasaamine, et mu abielu on otsa saanud. Suur tunne seegi, kuigi seekord valu. Kuulasin vist sadu, kui mitte tuhandeid, kordi CD-plaadilt pikka lõdvestumisharjutust, üritades korrakski mitte valu tunda. Visualiseerisin, kasutasin vist kõiki Silva tehnikaid kordamööda ja korraga. Kummalisel kombel oskasin oma eesmärki sõnastada selliselt, et “kõik läheb korda”, mitte, et “me jääme kokku”.

Kõik läks korda…
Ja algas minu uus elu. Uus kodu, uus töökoht, uued sõbrad. Hirmu ei olnudki, kuigi kõik olukorrad olid uued. Läbisin Silva Graduate seminari ning tehnikad, mida ma varem kohati tulutult olin proovinud, hakkasid toimima. Parkimiskoha leidmine ei olnud enam probleem tänu kolme-sõrme-tehnikale. Lapse sünnipäevapikniku ajal paistis päike vaatamata vihmatõotavale ilmateatele. Lõunane uni autoroolis kadus pärast 15-minutilist alfatasandil viibimist ja sisendamist, et hetkel ma ei soovi magada. Valge raamiga meelepeeglis soovitava lõpptulemuse kujutamine aitas mul suhelda eksabikaasaga.

Ma olen nüüd parem inimene…
Ja mul läheb üha paremini ja paremini. Kas just edulugu aga minu elukvaliteet on suurepärane. Tean, et kui oskan oma eesmärki täpselt ette kujutada, tuleb mul valida vaid sobiv tehnika, et soovitava tulemuseni jõuda. Ning viimaselt, Silva Ultra seminarilt võtsin kaasa Laszlo Domjani sõnad, et kui sa pole ühtegi inimest abistanud siis sinust Zen-meistrit ei saa J

12 December 2006

11 December 2006

Paradoks

Igatsen, nagu ilmselt paljud naised, kestvat ja rahuldustpakkuvat meessuhet. Täielikku teineteisemõistmist ja kvaliteetset ajaveetmist Mehega. Ometi, paradoksina, pean tõdema, et minu parimad õhtud on möödunud naiste seltsis. Mõnusad veinijoomised, maailma-asjade arutamised, südamevalu väljavalamised ja mis seal salata, klatšimised. Ning ärme unusta martiinit! :) Naistega on alati millestki rääkida ja võid samas kindel olla, et nad ka mõistavad sind.

Ehh, aitäh teile, mu kallid sõbrannad, nende loendamatute vahvate koosolemiste eest, mis soojendavad mu südant veel praegugi…

07 December 2006

Vanaemale

Silitan nukralt halle, sasiseid juukseid…Keha on aga inimest enam ei ole. Kummaline, kuidas surnud inimesed tunduvad väiksema ja hapramana. Mõtisklen mõned hetked tummalt ja sosistan: “ Hüvasti, kallis muti”.
Kiirabiarstid konstateerivad surma. Noored poisid on murelik-tõsiste nägudega – surmaga ei harju vist kunagi, isegi nende ametis. Järgmised ametimehed tõstavad kadunukese kiirelt ja harjunud liigutusega kanderaamile ja viivad ära.

Oma koju naastes valitseb hinges suur tühjus. Kõik on justkui samamoodi kui paar tundi tagasi – tütreke mängib Barbiedega, telekas vilgub, pliidi peal on pott makaronidega. Aga ometi ei ole enam sama. Nagu üks puzzletükk oleks jäädavalt kadunud tervikust ja seetõttu jääb pilt nüüd alatiseks ilma selle ühe tükita.

See oli huvitav tükk, mille tähtsus hakkab mulle alles nüüd tasapisi kohale jõudma. Muti on mind kasvatanud, õpetanud ja mind “oma lapseks” pidanud. Me oleme käinud ja teinud. Heldimusega mõtlen praegu, kuidas ta ei osanud süüa teha. Mis siis, mina nüüd oskan. Isegi vead on ta minu eest ära teinud.

Ma tegin nii palju kui oskasin, et Su minek oleks kerge. Ma loodan, et see õnnestus…