30 March 2008

Peast soe

Einoh, ma ei saa teisiti, kui pean südamelt ära ütlema, et olen nüüd mõnda aega peast soe. Täitsa soe. Ei, ei jäänd liiga kauaks kevadpäikese kätte. Haige ka ei ole. Vastupidiselt Ljolikule, kes õige mehe kombel oli väikese palaviku kätte lausa suremas. Kuid siiski suutis ühe käeviipega raputada elavhõbedatermomeetri täitsa algusesse. Mul on siuke imeline kraadiklaas, mida alla lüües võib enda õlga vigastada. Aga Ljolik, minu kangelane, sai hakkama. Lubasin talle, et kirjutan sellest ja siis ta saab kuulsaks. Kohe 10 korda kuulsamaks. Kohe nii kuulsaks, et ta ei saa majast enam väljudagi, ilma et paparatsod teda ei pildistaks.

Ma ju hoiatasin, et olen peast soe. A te ärge pange seda tähele. Lihtsalt arvestage :)

Tegelt ma tahtsin hoopis sellest kirjutada, et sel kaunil kellakeeramisejärgsel pühapäevahommikul õnnestus ühtedel vahvatel inimestel mind unesoojast välja meelitada. Tittede sünnipäevale. See oli selline lahe pidu, kus ma sain kirja ühe olulise saavutuse ja tegin ühe tähtsa avastuse. Saavutus oli batuuditrikk püsti-põlvili-istuli-püsti, enne mille sooritamist ajasin tited batuudilt laiali, ja avastus oli naisteajakiri „Lilit“, mille kättevõtmisel esitasin põlglik-retoorilise küsimuse „Kellele siukest jama vaja on?“ ning pidin paar minutit hiljem oma sõnu sööma. Hea jama oli. Suisa nii hea, et ma ostsin endale poest värske „Liliti“ ja leidsin sealt huvitava artikli feministidest. sh Andrea Dvorkinist, kes, andke andeks mu otsekohesust, oli kole kui öö. Ja nüüd tuleb minu pühapäeva suurim avastus – Andrea Dvorkin oli abielus 2 korda!! Ja mina mõtlesin, et mina olen kole…

"Oh ei mu sõber, Su sõnad on hämarad, ma ei suuda mõista neid."

Mäletate, soe.

28 March 2008

Maasikamusid


Ei ole olemas läägemat ja kulunumat fantaasiat kui „maasikad ja vahukoor“. Teine sama levinud on „jääkuubikuga mööda selga“.
A mis krdi imekombel nad siiski mõjuvad?

Saladus peitub inimeses. Õigemini mehes. Üle õigete huulte tulnud jutt maasikatest ja vahukoorest ja jääkuubikutest toob näole tobeõndsa naeratuse. Veel järgmisel päevalgi. Kui vana ma olen? Õnneks mitte veel liiga vana rõõmustamaks väikeste armsate tobeduste üle.

26 March 2008

Beebubuum

Mind ümbritsevad viimasel ajal beebud või beebuootel naised. Tööl meie korrusel on viiest naisest kolm beebuootel. Kõik, kes meie korrusele satuvad, vaatavad minu kõhtu ka ja seejärel küsivalt mulle otsa. „Menopaus,“ vastan ma silmagi pilgutamata. Rohkem küsimusi tavaliselt ei tule. Paar töökaaslast on beebudega kodus ja käivad neid uhkelt näitamas. Jõlearmsad on.

Pisikeses puulinnas Tartus nägin ma kahte täitsa kobedat beebut. Üht sain isegi katsuda. Teist aint autoaknast imetella. Väiksed beebud on ikka nii nummid. Mul on kahel tuttaval veel beebud, keda hiljuti külastasin. Sellised heleroosad ja piimalõhnalised. Tore on neid süles hoida. Muidugi kuni selle hetkeni kui nad näo krimpsu tõmbavad ja haledalt nutma pistavad. Üks beebu just paar päeva tagasi röökis mu juures, kui ta esikupõrandale istuma pandi. Kui ta endale sülle vinnasin, läks ta ilme palju rõõmsamaks.

Vahel ma mõtlen, et ma tahaks ka beebut. Ja siis tahaks kindlasti ka lapsehoidjat, lutipudelisoojendajat, kõige kallimat vankrit ja maja oma aiaga. Siis võiks täitsa mõelda kohe.

Ahjah, meest on kah vist vaja.

25 March 2008

Anne Veski on tegija!

Ma käisin Anne Veski juubelikontserdil…
Saate, aru ma käisin Anne Veski kontserdil! Ja kuna youtube tropib mind millegipärast juba kaks päeva siis ma panen ühe hästi ilusa loo siia lingina.

Ma käisin Anne Veski kontserdil. Annel oli kolm erinevat esinemiskostüümi. Anne on üks ütlemata võimas staar. Ja kui ma veel avastasin, et ta on Dima Bilaniga koos laulnud siis ma olen lihtsalt müüdud…

Ma ei tea Eestis teist nii tegijat lauljat kui Anne Veski. Ja mina käisin Anne Veski kontserdil. Ja kui hästi läheb siis te näete mind peatselt ilmuval kontserdi dvd-l.

Sarjast: imelikud inimesed...

„Ära tõmble, kole inimene“ oleksin ma öelnud, kui mul oleks aega olnud. Sellele kiilaspäisele, keskealisele, kuunäoga mehele suure auto roolis, kes hoolega grimasse tehes sõrme meelekohta keerutas nagu mingi faking 3. klassi õpilane.
„Tead sa ka, et sa sõitsid samamoodi parklas keset teed nagu mina ja kuna sina tulid suunast, mis peab minu läbi laskma, siis ära vehi oma ülajäsemetega. Ole parem õnnelik, et ma millimeeter enne sinu masendavat keskpärast autot jää peal pidama sain.“

Ausõna ma ei saa aru, kuidas tuleb täiskasvanud mehele esimese reaktsioonina pähe ohtlikus olukorras sõrme meelekohal keerutada? Minu teada ei peaks arengupeetusega tüüpidele juhilube üldse antama? Sest igasugusest normaalsest ja mõistuspärasest täiskasvanulikust käitumisest on sedalaadi žest nagu väga kaugel.

22 March 2008

Kevad südames

Panen vahelduseks kirja hetke, kui ma olen kahe masendushoo vahel lihtsalt jumala õnnelik. Neid lugusid on blogis väheks jäänud. Vast seetõttu, et sellistel hetkedel mul pole erilist inspiratsiooni kirjutada. Peamiselt elan kirjutamisega masendust ja meeleheidet välja.

Kuidagi mage tundub kirjutada sellest, kuidas ma kohe hommikul ärgates end superhästi tunne. Kuidas ma naudin kõiki päeva jooksul toimuvaid pisiseikasid, mis õhtuks annavad kokku rõõmust ohkamapaneva päeva. Kuidas mu tehtud pühadekook suurepäraselt välja kukkus, kuidas päike paistis, kuidas mu ilus punane jope mulle selga istus. No kes see viitsib siukest ila lugeda, ahh? :)

Jahh, suure tõenäosusega on praeguse roosamanna põhjus keegi 20-ndates audiomanik. A mis siis. Minu käpikutes on praegu päike.

20 March 2008

Oumaigaaden, marmelaaden


Seda maalripoissi mäletate, ehh? Dima Bilani soenguga, armas selline. Kelle ma peamiselt ära põlgasin ta „töörahva päritolu“ ja mõningate nirude asjade kokkulangemise tõttu?

Oipekki, poiss istus praegu maja ees sellisesse Audisse, et ma tardusin. Näe, kus inimene võib ikka vahel eksida.

Valus õppetund.

Rõip

Mõni asi kohe jääb hinge peale kipitama. No kui oleksid võinud teistmoodi käituda, kiiremalt reageerida või jätta midagi ütlemata.

Ma oleksin tahtnud teisiti reageerida sel päeval. Kasvõi sellepärastki, et siis poleks mul täna seda kahetsevkripeldavat tunnet kuklas, justkui ma oleksin midagi väga valesti teinud. Kerin ja kerin seda situatsiooni edasi-tagasi ja näen, et ma valisin ainsa üdini vale variandi. Nii mulle vähemalt tundub praegu. Kas ma saan seda muuta? Ei saa. Hilisemad seletused enam ei loe. Tegu jättis juba jälje maha. See ei kao kuskile.

Kui lähtuda teooriast, et midagi siin ilmas ei ole juhuslikku, peaksin leidma sellest situatsioonist õppetunni. Seni ei kao see ebameeldiv tunne kuklast mitte kuskile. Isegi mitte jalgade trampimise peale.

Anna andeks, et ma niimoodi käitusin.

17 March 2008

Pekkens

Pealkiri on üks leiutatud sõna. Sõnatüvena on kasutatud levinud väljendit „pekki“. Pekkensi vastandsõna on ogens. Kummagi neist leiutamisele ma ei pretendeeri. Ma lihtsalt kasutan neid. Ja kunagi tuleb ka aeg, kui ma leiutan oma „õõ“!

Pekkens on siis, kui tervis ei lase juba neljandat päeva järjest trenni minna. Nõrk, väga nõrk. Nina on punane nagu põhjapõder Rudolfil. Liiga palju haige olen ikka viimasel ajal olnud. Tea, kas see on mingi ealine iseärasus või?

Ogens aga on siis, kui saab süümepiinadeta kodus lebada ja terve
õhtu Marlena de Blasi raamatut lugeda. Ogens on see ka, et see nädal on mõnusalt lühike ja kohustustevaba.

Nii et kõik siin elus on tasakaalus. Väike ogens ja pekkens igas päevas.

16 March 2008

Vihmasajus paljajalu

Ma pole terve nädalavahetuse saanud autoga sõita. Sest ma pesin ta reede hilisõhtul ilge kalli raha eest puhtaks. Ja väljas sajab lörtsi.

Ei, ma ei ole enam blond.

11 March 2008

Teema, millest ei räägita

Vabasurmast. Vabalt valitud elu lõpuhetkest.
Ma olen selle mõttega vahel mänginud. Et mis oleks…Palju lihtsam oleks. Valik oleks, valus ei oleks. Siis kui ikka kohe üldse enam ei jaksa. Lihtsalt ei taha enam ja kõik. Kui kuuled, kuidas kellegi kallis vanaema on päevi valudes vaevelnud enne surma saabumist. Kui enda vanavanemad on surnud erinevatesse vähihaigustesse, mis ilmselgelt annab sullegi teatud eeldused.

Kui tunned, et kõik on juba tehtud ja kogetud. Et ei jaksa enam uut ringi ette võtta. Uuesti õppida, armastada, last sünnitada, läbi elada, pühenduda. Kohtades on juba käidud, inimesi on nähtud, situatsioonid on läbi elatud. Miski ei üllata enam, elust on saanud rutiin. Ainult masendus vajub vahel peale nagu üüratu hall sein. Milleks kannatada?

Ma tõesti ei tea milleks. Aga ma tean, et see mõte/hetk läheb mööda. Tuleb järgmine hetk, kus kõik on helge ja ilus. Ja saabub teadmine, et palju on veel tegemata, kirjutamata, ütlemata, nägemata, joomata. Ja mu armastus on veel andmata.

A noh, kui ma Lemmikbeibule rääkisin, et vsjoo, elu sakib täiega ja nüüd on minek üle rõduääre siis ta soovitas kindlasti panna selga puhas pesu, parimad riided ja siis veel taskusse kiri: „Ärge tehke endale tüli mu matustele tulekuga!“

Ma oleks hullult hale täisluuser, kui seda nii teeksin.

09 March 2008

Must ja valge

Ma ei tea, kuidas teil, aga minu elu on peamiselt must või valge. Elus on kaks võimalikku vastust – „ei“ või „jaa“. Vahepealsed variandid ja võibollad ei eksisteeri. Poolikuid lahendusi ja pooltoone pole olemas.

Kodus on kolm vaasitäit lilli. Mis te pakute – kas „ei“ või „jaa“?
„Ei“ loomulikult. Mitte ükski õis pole pärit Sellelt, Kellelt Ma Tahaks Lilli. Muu ei loe. Ilusad sõnad või komplimendid valelt inimeselt – „ei“. Viletsama mootoriga, palju odavam ja praktilisem auto – „ei“. Üheöösuhe – „ei“. Martiini joomine poolvõõraga – „ei“.

Ja ma tõepoolest uskusin, et olen avatud inimene :)

Kersti, no see kelle väike tihane ma olen, ütles mulle kuldsed sõnad, kui ma kurtsin, et asjad ei ole kohe praegu nii, nagu mina tahan, et nad oleks. Ta ütles, et „Ja siis? Elu ei olegi must-valge.“ Mis on siis lõpuks tähtis? Kas teekond või lõpptulemus?

Ma arvan, et mõlemad. Aga hetkel ma veel ikkagi alahindan teekonna tähtsust. Ma tahan asju kohe ja ainuõigel viisil.

06 March 2008

Kes tegi?

Kelle selg on ilgemalt puruhaige? Kes sõi kotitäie iirisekreemikomme, nii et süda läigib nüüd? Kes tõuseb tänu Robin Sharma raamatule igal hommikul 6.30? Kes ostis täna kultuuriürituste pileteid tuhande eegi eest? Kellel on homme palgapäev? Kes kuulab ikka veel (ja ikka veel) Härra Kaa seisukohavõtte? Kes tahaks väga, et ta süda oleks vaba ja minevik selja taga? Kes tahaks minna „Ljube“ kontserdile? Kes aga läheb Anne Veski kontserdile? Kes saab olema Anne Veski kontserdil saali teine parim tsikk? Kellel läheb juba kolmas juuksur lapsehoolduspuhkusele? Kes pelgab üle kõige Jürgeniga viinajoomist, sest see lõpeb liiga kummaliselt? Kelle selg on ikka veel väga haige?

Kes krt see tropp on? :)

04 March 2008

Värskeimad trenniuudised

Einoh, see on ikka marunõme, kui trennis keegi su läheduses otsustab raske treeningu käigus pussu lasta. Pussuhais võtab silmanägemise ära samal ajal, kui kõik rahuliku näoga trenni edasi vehivad. Keegi ei kavatsegi vabandavat nägu teha, et „ups, minul juhtus“. Seega on kõik kahe meetri raadiuses asuvad naised kahtlusalused. Ja no mina ei taha süüdi olla! Käige metsa ja kurat, olge ausad või laske pussu saali ukse taga.

A muidu on tegelt trenni teha tore. Ausalt. Lihas kasvab, pekk muidugi kahjuks ei kao kuhugi. Jääb kenasti lihase peale mulle kurve ja vorme andma.

01 March 2008

Järeleaitamistunnid

Mis ma siis vahepeal korda saatnud olen?

Oi, te ei taha seda teada. Liiga palju ja liiga vähe korraga. Ja ilmselgelt liiga palju lollusi. Lolluste ravi pidi teadupärast uute, veel suuremate lolluste tegemine olema. Saab tehtud! Kui mitte täna siis homme raudpolt. Mul see hoovõtmine on vähe pikaldane. A kui minema saab siis ikka suure kolinaga…mäest alla :)

Ja laupäevaõhtuse punaveini klaasi pühendan meeste terviseks, kellel ma olemas olen, luuserite terviseks, kellel on olnud võimalus minuga olla ja õnnelike jobude terviseks, kellele ma annan võimaluse endaga kohtuda.