Ma tähistan üksinda

Kuidas on nii, et kui sa oledki üksinda, siis on sul alati midagi teha, kuhugi minna või kellegagi olla. Sada plaani on käsil ja teine sada plaani veel teostamata. Mobiiltelefonis on numbreid igale võimalikule üritusele kaaslase leidmiseks.

Aga kohe, kui sul on nö teinepool, muutub maailm ahtaks, ja kui Temal pole parasjagu aega sinuga olla, siis ei tunne sa end mitte lihtsalt üksinda vaid üksinda jäetuna? Ei tahagi kuskile minna, kui Tema ei tule. Või on see ainult naistel nii? (Või ainult minul?)

Ma pole end iial tundnud üksikumana kui paarisuhete ajal.

Õnneks on mul mu mozzarellasalat, jäätis, maasikad , shampus ja uus (teiste vana) kirjutuslaud uueks kooliaastaks.

Juhul, kui teile on jäänud mulje, et ma olen normaalne...

siis te võite selle eksiarvamuse nüüd rahulikult likvideerida.

Kujutage ette naist (keskeale lähenev lahutatud üksikema, eks ole), kes oma nädalavahetust alustab laupäeva varahommikul Balti jaama turult marjade kokkuostmisega. Siis mässab pool päeva purkide kuumutamise ja moosikeetmisega. Kui purgid on kõik kenasti tagurpidi rätikule laotud, paneb piduriided selga ja sõidab Haapsallu airport jamile. Et laekuda hommikul kell 5 koju, magada paar tundi ja põrutada siis metsa kukeseenele.

Vahel ma üritan isegi mingitki mustrit leida oma heitlikus, igasugustele traditsioonidele allumatus elustiilis. Ma olen 100% veendunud, et mitte üks airport jami külastaja ei saabunud sinna moosikeetmiselt ja ei korraldanud kukeseenekorjamise teemalist afterpartyt.

Aga ma ei saa ka väita, et mulle poleks meeldinud moosi keeta või siis hardstyle angaaris töllida ja lasta oma kõrva trummikiledel lõhkemise äärel vibreerida.

Täna ma käisin magistrikandidaadi vestlusel.

Dima per sempre..

Väikesed õelad rõõmud

Puhkus oli....eeee..lühike.

Pärast esimest puhkusejärgset tööpäeva kõndisin vabatahtlikult jala kilomeetrite kaugusele poodi. Tagumik oli lihtsalt nii ära väsind kaheksa tundi tema peal istumisest. Parem käsi oli hiirehoidmisest kange ja vabalt vehkides hakkas vere juurdevoolu tõttu surisema. Kõige tobedam oli see, kui ma panin hommikul oma 9 cm kontsaga töökingad jalga ja pidin korteriuksest väljudes peale paari ebalevat sammu kõhuli käima. Hea, et seda pahkluud välja ei väänanud. Kusjuures kõrvalkorteris elavad mingid noored kutid. Oleks ikka äärmiselt nõme olnud lebada seal ukse taga, kui nad oleksid parajasti üritanud ka tööhommikul väljuda ja siis avastanud, et mingi tädi lebab maas ja takistab ukse avanemist.

Ühesõnaga poodi jõudes ei mõjunud üldsegi positiivselt niigi kehvale tujule see, et soovitud pudel oli kõige ülemisel riiulil kõige taga seina ääres. Kaalusin varianti ämblikmehena mööda riiuleid ronida aga heitsin selle siis kõrvale, lootes nii säilitada vähesegi väärikuse. Lähikonnas ei olnud ka ühtegi sobivat (loe: pandavat) meesisendit, keda paluda. Mida teeb selles olukorras üks kuri inimene? Õige vastus - ta leiab poe kõige lühema meesteenindaja ja palub talt nukra näoga abi, ise õelast rõõmust kihisedes jälgib, kuidas tüüp otsib mööda poodi mingit sobivat jalgealust, et pudelit kätte saada. Hähhähhhääää.

Mmmmmetsmaasikad

Kustikene andis teada mesmaasikauputusest ja mina elevil linnainimesena korjasin kodus kõik sangaga shaslõkiämbrid kokku ja panin sinnapoole ajama.

Raiesmik punetas metsmaasikatest. Väikestest, armastest, magusatest metsmaasikatest. Ma ei mäletagi, kas ma olen üldse ise kunagi metsmaasikaid korjamas käinud. Seeni on korjatud, ja pohli. Ljolik tuli ka metsa kaasa suurest põnevusest. Ja korjas metsmaasikaid oma Armani jopega sellise keskendumisega, et lausa ilus oli vaadata.

Kõige mõnusam oli korjamise juures see, et värskelt korjatud metsmaasikatest sai lõpuks ometi isu täis süüa. Niimoodi peotäite viisi neid suhu valades. Ja see lõhn - see on imeline.

Kodus tuli muidugi kohustuslik tassitäis metsmaasikaid piima ja suhkruga. Siis kaks karpi toormoosi sügavkülma. Ja siis järgmisel päeval Maru kokaraamatust tõeliselt metsmaasikaid vääriv retsept - metsmaasikad vahukoore ja beseega. Beseed tegin ka esimest korda ise.

Mmmõnus.