Vahepeal tekkis siin jälle vähe mustem periood elus, hulgaliselt stressi, liiga palju tööd ja minimaalselt ressurssi. Üritasin küll erinevate vahenditega oma aju rahustada, emotsioone tasakaalustada ja sundida ennast nii puhkama kui üritustel osalema. Aga ilmselgelt ei peta ma enam kedagi ära... Kuigi ma ikka veel üritan vaprat nägu teha ja kangelane olla. Samas on selline tunne, et lowest point elus on saavutatud.
Ma tahan peaaegu kõike tagasi, mis on olnud. Väikeste eranditega muidugi. Täpsustama ei hakkaks. 100% ma ei taha seda, mis on praegu. Ja mul pole vähimatki ettekujutust, mis võiks tulla. Kõike, mida olen suutnud ette kujutada, olen teinud ja see on mind toonud praegusesse, mida ma ei taha.
Psühholoog Tõnu Ots just ütles täna telekas, et 80-aastasena mõistis ta äkki, et enam ei tule elus midagi, enam pole oodata midagi. Mis on, see on. Mul jälle pole enam julgust tahta ja oodata midagi.
Ma ju tean, et olen elus mitmeid kordi eksinud aga vahel on tunne nagu oleksin kõigega puusse pannud. Eks see siuke post stress üledramaatiline mõtlemine on aga vähemalt on siin hea koht ventileerida.
Jään ootama paremaid aegu :)