21 March 2019

Sarjast: vastikuid kolleege

Teate töö juurest sellist tüüpi, kes saadab sulle mingi tööülesande ja kui sa seda minutipealt täitnud ei ole, siis saadab libedast viisakusest nõretava kirja su otsesele juhile ja lisaks veel juhi juhile "palvega" see tööülesanne täita.

Jeesus kuidas ma ei salli selliseid tüüpe. No kuidas saab sihuke tropp olla? Lisaks ma juba tegelesin asjaga, tegin ettevalmistusi. A nüüd mul pole enam mingit tuju seda teha. Ja järgmisi ülesandeid ka mitte. Ma arvan, et ta ei saanud hästi aru, kellega tal tegemist on ja mina vaenlasena pole eriti mugav variant töö juures. Nüüd venitan veelgi meelega mõnda aega selle mõttetu tööülesandega.

Ja otsin uusi töökohti ka. Et oleks suur palk ja normaalsed inimesed.

14 March 2019

Ma ei kannata oma keskpärasust

Mul on tunne, et ma ei saa enam oma elus milleski paremaks. Et ma jäängi sellele tasemele, kuhu ma tänaseks jõudnud olen. Oi kuidas see ärritab mind!

Ma ju tahaksin nii füüsilises kui vaimses pooles veel mingeid tippe saavutada aga ma ei usu selle võimalikkusesse. Nagu mingi lagi oleks ees, millest edasi enam ei saa. Kas see ongi keskeakriis?

Poleks pidanud ka lugema Perekooli, kus oli pikk palgaarutelu ja jutt sellest, kuidas 2 tuhhi bruttos on Tallinnas täiesti tavapärane palk, mille on kõik juba vähegi normaalsed töötajad saavutanud. No mina igatahes kahjuks pole. Sissetuleku sinna kanti küll aga palka mitte. Luuser.

Mind tohutult ärritab, et mul on tööl palju asju teha aga see ei tule lihtsalt ja kergelt. Et ma ei oska õiges kohas initsiatiivi haarata, julgem olla, väärt lahendusi leiutada, midagi suurt ja uhket ära teha, mis vääriks aumärki, preemiat või edutamist.

Ma tahaksin oma internetipoele palju suuremat hoogu sisse lükata ja mind ajab tohutult närvi, et ma pole umbes kolme aasta jooksul suutnud mingit sellist nüanssi leida, mis mu poe popiks teeks või viraalseks muudaks. Ma tahaks teha mingeid geniaalseid tootefotosid või olla lihtsalt nutikam. Aga ei. Kõik on lihtsalt niivõrd keskpärane.

Ja oma kehakaalult olen ka lihtsalt keskpärane tünder ning see kaal ei liigu grammivõrdki sinnapoole, kuhu ma tahan. Nii umbes 20 kg allapoole.

Pffffffff. Laske mul särada



04 March 2019

Häbi, häbi, püksis käbi

Ammusest ajast on  mulle mingilt koolituselt-seminarilt jäänud meelde info, et häbi on üks kõige raskemalt talutavam emotsioon/tunne inimese jaoks. Seepärast üritatakse pea alati selle emotsiooni eest kuidagi põgeneda, või seda varjata viha, agressiivsuse või mõne muu emotsiooniga.

Minu magistritööle esitati tõsine plagiaadisüüdistus ainuüksi sellepärast, et mul oli paaris kohas viitamata jäänud. Samas allikas oli kasutatud kirjanduses olemas ja teistes kohtades korrektselt viidatud ka. Ja minulgi oli tunne nagu ma oleks millegagi vahele jäänud ja häbigi sellepärast, mis sundis mind end valjuhäälselt õigustama. Õnneks asi lahenes positiivselt, ja eksimust loeti väheoluliseks. Rainer Vakra nahas olles ma vist põgeneks nagu Veerpaludki välismaale.

Muidugi olen minagi elus asju teinud, mille pärast praegu on häbi ja ma loodan südamest, et need kuskilt välja ei uju. Hiljuti just selgus, et mu oma ema on nooruses igasuguste häbitegudega hakkama saanud ja ausõna, mulle kui lapsele pole sellist informatsiooni küll vaja. Siis hakkasingi mõtlema, et "mina küll selliseid asju ei tee" aga siis panin selle nö patuta inimese poolt visatava kivi maha tagasi. Eks ikka olen üht koma teist teinud, mida laste ees näiteks arutada ei sooviks. Ja meenutadagi ei sooviks.

Ja sellise suure häbi tundmist ma ei elaks raudkindlalt üle. Mistõttu on lihtsam asju mitte teha, mitte varastada, mitte susserdada, mitte petta. Väikeseid hädavalesid tuleb mul ikka ette aga olen lahendanud sellest tuleneva süümepiina nii, et kui ühes kohas valetan siis teises kohas räägin ausalt ära, et pidin natuke valetama. Pole just kõige eetilisem konstruktsioon, seega üritan peamiselt valetamist vältida. Ja noh kui juba üles tunnistamiseks läks siis olen ka iseteeninduskassas Luunja kurki Hispaania kurgi hinnaga kaalunud.


02 March 2019

Vaikelu

Mu blogist jääb nüüd küll mulje, et 40+ vanuses ei toimu kohe üldse miskit. 

Vaatasin just oma kapi peal jõuludest saadik seisvat Ripasso veini pudelit ja mõtlesin, et nii mõnigi postitus blogisse on sündinud koos klaasikese või kahe veiniga, kuid nüüd ei raatsi täispudelit selle poole klaasi pärast lahti teha ja rohkem juua väga ei tahaks. Kaevasin veits külmkapis aga ka seal polnud mingit sellist alkoholi, mida juua saaks. Üks prosecco on aga see ka ei isutanud rohkem kui pool klaasi. Nii et kui mina peaks kunagi minema Lätist endale alkotagavarasid soetama, siis ma tooks sealt endale paar kasti neid 20 cl vahuveine või proseccosid. Siis ei läheks täispudel raisku. Oleks täpselt paras kogus mekutamiseks. Näed, sellised mured on 40+ naisterahval kaunil laupäeva õhtul.

Ah, metsa, praegu läksin ja tegin ikka selle prosecco lahti, ma olen seda väärt :) Isegi siis kui ma seda aint ühe klaasi joon. Rohkem eriti ei võigi võtta, sest homme vaja õigel ajal värske peaga ärgata, et saaks üle pika aja kodu korda teha ja natuke hobiga tegeleda seni, kuni päevavalgust on. Käisin vahepeal reisil, ema-tütre kvaliteetaega veetmas päikeselistel paradiisisaartel. Oled kaks nädalavahetust kodust ära ja kohe on siin kaos, tolmurullid jooksid hõisates ukse peale vastu. 

Arva ära, kes valas endale just teise klaasitäie proseccot ja tegi kaks kirde saia merevaiguga? Vaat selline ongi see laupäevaõhtune natüürmort 40+ stiilis. Poisid juba magavad üleval, lõpetan ka varsti oma klaasi ja "Same Kind of Different as Me" filmi vaatamise. Homme seisab ees suurem pesupesemine ja avaldasin just täna arvamust, et üks kuivati kuluks meile ära nende pesurestidega sehkendamise asemel. Aga kuna tulumaksu tagastuse konkursis osalevad ka uus telekas ja esikukapp siis ilmselgelt jääb minu kuivatisoov tähtsusejärjekorras viimaseks, sest keegi teine meil siin pesu kuivatamise ja triikimisega ei tegele peale minu.

Ja lõpetuseks üks reisipilt lihtsalt kadeduse tekitamiseks :)