Häbi, häbi, püksis käbi

Ammusest ajast on  mulle mingilt koolituselt-seminarilt jäänud meelde info, et häbi on üks kõige raskemalt talutavam emotsioon/tunne inimese jaoks. Seepärast üritatakse pea alati selle emotsiooni eest kuidagi põgeneda, või seda varjata viha, agressiivsuse või mõne muu emotsiooniga.

Minu magistritööle esitati tõsine plagiaadisüüdistus ainuüksi sellepärast, et mul oli paaris kohas viitamata jäänud. Samas allikas oli kasutatud kirjanduses olemas ja teistes kohtades korrektselt viidatud ka. Ja minulgi oli tunne nagu ma oleks millegagi vahele jäänud ja häbigi sellepärast, mis sundis mind end valjuhäälselt õigustama. Õnneks asi lahenes positiivselt, ja eksimust loeti väheoluliseks. Rainer Vakra nahas olles ma vist põgeneks nagu Veerpaludki välismaale.

Muidugi olen minagi elus asju teinud, mille pärast praegu on häbi ja ma loodan südamest, et need kuskilt välja ei uju. Hiljuti just selgus, et mu oma ema on nooruses igasuguste häbitegudega hakkama saanud ja ausõna, mulle kui lapsele pole sellist informatsiooni küll vaja. Siis hakkasingi mõtlema, et "mina küll selliseid asju ei tee" aga siis panin selle nö patuta inimese poolt visatava kivi maha tagasi. Eks ikka olen üht koma teist teinud, mida laste ees näiteks arutada ei sooviks. Ja meenutadagi ei sooviks.

Ja sellise suure häbi tundmist ma ei elaks raudkindlalt üle. Mistõttu on lihtsam asju mitte teha, mitte varastada, mitte susserdada, mitte petta. Väikeseid hädavalesid tuleb mul ikka ette aga olen lahendanud sellest tuleneva süümepiina nii, et kui ühes kohas valetan siis teises kohas räägin ausalt ära, et pidin natuke valetama. Pole just kõige eetilisem konstruktsioon, seega üritan peamiselt valetamist vältida. Ja noh kui juba üles tunnistamiseks läks siis olen ka iseteeninduskassas Luunja kurki Hispaania kurgi hinnaga kaalunud.