Ma ei mäleta, mis hetkest ma teda äkki ihaldama hakkasin. Aga alates sellest hetkest oli ta kõikide mu une-eelsete unistuste kinnisidee ja unenägude kangelane. Päriselus mängisin vaoshoitut. Vahel harva rääkisime mingitel tavapärastel teemadel, mõned vestlused msn-is, nipet-näpet... Mitte ükski mu seni hästitöötanud võrgutusskeemidest ei funktsioneerinud. Ta oli lihtsalt kauge ja kättesaamatu ja sellest ise ka väga hästi teadlik.
Ma mõtlesin, et see läheb üle. Kui ma teda enam kunagi ei näe. Ja ausalt öeldes pole näinud ka sada aastat. Kuni eilse ööni. Ma nägin teda jälle unes. Ja kõik on absoluutselt endiselt sama intensiivne nagu sellel esimesel, mäletamatul hetkel. Ta lihtsalt ilmub mu unenäkku ja ma olen keeletu ja põlvist nõrk. Ma ärkan selle tundega üles ja olen enam kui kindel - seda meest näen ma ilmselt viimase kujutisena ka siis kui ma viimast korda hingan.
Selline jõud on mehel, kes ei andnud ennast kätte. Ja nüüd ma ei saagi temast lahti.
