30 June 2010

Kõik on läinud

Mu maja hoovis on muru vallutanud hullutavalt lõhnavad ristikuõied. Ennelõunat, kui päike pole veel minu rõdule paistma hakanud, istun soojas suvetuules oma mõnusas lebotoolis ja ajakirja lugemist teeseldes jälgin hoopis vastasmaja kallal askeldavaid ehitusmehi. Toast kostab MTV lõunamuusika...

Vat need on hetked, mida mu pisike, vaene hingeke on oodadanud juba mitu kuud. Rahu, chill, soojus. Ohkan endast veel viimaseid õnnetuseriismeid välja ja tõmban kopsud uimastavat ristikulõhna täis. Mul ei ole suveplaane, mu nina on järjekordsest ohatisest kärnas ja viiiiiiimane koolitöö ootab tegemist - aga misssiiis! See kõik ei loe. Mul on mu kauaoodatud rahu, mul on lapse õhtused musikalliarmastan-telefonikõned maalt, mul on kari heade ekspromptplaanidega sõpru.

Mul ei ole mitte midagi ja seetõttu mul on ka kõik. "Go with the flow" - ütles mu pinginaaber koolis. Ja ta on minust 10 aastat noorem! :) Kuidas nad tänapäeval küll nii targad on?

26 June 2010

Kustile...

Olin raudkindlalt otsustanud 23. juunil kodus olla. Lihtsalt kodus olla, peidus kogu maailma eest ja mitte kellelegi seda öelda, et ma kodus olen. Sest ülekõige ma ei kannata, kui mind haletsema hakatakse. Kuigi tegelikult oligi mu seisukord üpris hale, seda tänu ühele energiaravile ja safranitablettide võtmise lõpetamisele. Umbes iga 15 minuti tagant tabas mind kontrollimatu nutuhoog.

Ja siis ütles ainus inimene, kelle hoolde ma ennast sellise nirukana üldse usaldaksin, et sõida kohe Lahemaale. Ma istusin autosse ja sõitsingi. Minu kallis Kusti oli mulle ette valmistanud imelised atraktsioonid - punetava metsmaasikavälu, tiibade kahinal üle taeva lendava luigepaari, täiskuu binokliga vaatamiseks, esivanemate kivikalmetele leiva viimise,kärulõkke, põdraliha, kilusalati ja hästi vahva seltskonna.

Sõitsin puruõnnelikuna (ja purukainena loomulikult) varahommikul kella 3 paiku linna tagasi, väljas oli valge ja päike tõusis. Kodus tõmbasin kardinad ette, panin oma öösel korjatud kimbu 9 -st õiest padja alla ja uinusin. Sest hetkest peale nutuhood lõppesid.

PS. Ma tegelt ei tahtnud üldse oma jaanipäevast kirjutada. Ja siis kui kirjutasin, tahtsin posti ära kustutada. Aga jätan ta siiski alles. Hiljem meenutamiseks, ajalooliseks mäluks. Ja toeks nendele, kes ka oma jaanipäevadel kurvastasid.

21 June 2010

Uued elamused

Teatud kurbade sündmuste tagajärjel olen asunud endale uusi elamusi looma ja uusi asju avastama. Olen asunud endale looma uut elu, mille nimel oleks hommikul tahtmist üles tõusta ja mis väsitaks nii, et magama minnes tuleks kohe ka uni. Sest ma ei ole üle saanud...

Aga igatahes nädalavahetusel siis kaks elamust korraga :) Kõigepealt käisin õekesega esimest korda elus New Yorkeri poes. Heh, ma olen nii vanaks elanud ja pole sinna kordagi sattunud. Aga see pidavat ainus enamvähem okeika T-särgi pood olema. Muidugi ma leidsin sealt veel igasugust toredat staffi ja sain realiseerida oma viimased sünnipäevaks saadud Rocca kinkekaardid (aitähh, aitähh sõbrannadele). Ma muidugi ei tea, kas ma üldse julgen oma esimeste kivipesu skinny teksastega ka päevavalgele tulla :)

Ja siis ma avastasin skype! Issake, kui põnev. Saab rääkida ja puha. Mu tuttav luges mulle skypes ühte raamatut ette. Kahju, et mul seal esialgu aint kaks inimest on. Ainult, et skypega on mul siuke tunne nagu oleks see kaamera kogu aeg sees. Et peab ikka juuksed ära kammima kui ma toas ringi käin ja arvuti peab ka seljaga voodi poole olema. Msnis sai ka öösärgis lobisetud, nüüd peab hakkama kostüüme valima, ehk peab isegi korralikud koduriided soetama.

13 June 2010

Igatsus

Käisin just lapse toas. Seal oli veel lapselõhna. Toauks on muidu kinni, et kass sinna töllerdama ei läheks. Ja laps ise on suveks maale vanaema vanaisa juurde läinud.

Lapselõhna tundes tuli mul kohe selline igatsus peale tema järgi. Sest põhimõtteliselt kondan ma terve suve ihuüksinda oma korteris ringi. Külmkapp on ka täitsa tühi, sest ma ei viitsi üksi süüa teha.

12 June 2010

Tüdrukute õhtu

Ma oleksin totaalselt selle poolt, et iga suve alguses võiks linastuda järjekordne täispikk osa "Seksist ja linnast". Sellega lihtsalt annab kombineerida niivõrd vahvaid tüdrukute õhtuid. Eelmine aasta oli meil samuti tüdrukutega mõnus õhtu kino pärastise salatisöömise/veinijoomisega.

Ühesõnaga see reede oli maksimaalselt superpäev hommikust saadik! Esiteks olime me sekretäriga kahekesi tööl. Mis tähendas, et ma panin endale 10.30-neks tukalõikuse. Kuna kedagi niikuinii tööl polnud, haarasin sekretäri ka kaasa ja läksime Stockmanni. Alustasin 5. korruselt tukalõikusega ja lõpetasin 1. korruse toidupoes caesari salati ja creme brule kaasaostmisega. Vahepeale jäi veel spontaanne kleidiost, aga see ost läks väga kümnesse arvestades õhtust kinnominekut.

Lisaks gurmeelõunale oli mu kotis veel Body Shopi kirsikreem, mille ma tõin ära ajakirjade kirjastusest. Kasutasin nimelt head võimalust tellida ports ajakirju ja saada kingitusena kaubapeale kreem ka. No ma olen ju naine. Ja kreemi tahtsin ka niikuinii.

Saime enne kinoskäiku tüdrukutega Vapianos kokku, et teha väike kokteil ja väike pasta. Pikk õhtu ees. Seks ja linn kestab ju 2,5 tundi. Imemaitsvad rukolaravioolid, mojito ja wc-buduaaris meie kohviunustamise juttu pealtkuulanud meesteenindaja, kes teatas, et ta kohe teeb meile kohvid ja me peame kindlasti kohvi kaasa ostma, jeesus - mida üks naine peaks veel söögikohalt tahtma? :)

Film oli just see, mida ma ootasin ja natuke enamgi. Ma lihtsalt tundsin ennast naisena ja mu õnnemeeter oli suht laes. See film annab siukese paraja buusti ja egolaksu ja palju häid ideid. Näiteks ma tahaks, et mul oleks era tantsuõpetaja, kes õpetaks mind Beyonce Single Ladiesi järgi tantsima :)

Öö oli tohutu soe ja niiske, ma sõitsin avatud autoakendega koju ja nautisin õhku. Meilikastist leidsin kirja, mis ei lasknud mul tükk aega uinuda... Vastasin, et olen kohal! Ja just mõni aeg tagasi ma tulingi sealt, Dimon Taturini juurest...

Sissejuhatus reedeõhtuteemalisele sissekandele

09 June 2010

Väikesed segadused

Miks, ohh miks, ma ostsin eile loomapoest kaks pakki kassitoitu korraga? Nüüd ma ei saa ju tükk aega enam sinna poodi minna, kus müüjaks oli kena naeratusega noormees.

Sihuke lahe kohmetu poeskäik oli. Kui müüja küsis, kui vana mu kass on, mõmisesin vastuseks vaid, et kass on kõhna ja ma ostan talle kassipojatoitu, kuna see on rasvasem. Jätsin vist ülimalt kohtlase mulje, muuhulgas rebisin ka krediitkaardi hulga varem kui vaja masinast välja ja siis pidi kogu protseduuri uuesti läbi viima.

Asjade tasakaalu huvides aga viisin hommikul liftiga sõites ühe meestöökaaslase niimoodi segadusse, et ta ei vajutanud oma korruse numbritki sisse ja sõitis minuga rahulikult viimasele korrusele.

08 June 2010

Killukesi hommikuselt nõupidamiselt

Delikaatne probleem - töökaaslane haiseb. Kui ma pean nõupidamisel tema kõrval istuma siis on mul pärast see hais terve päev ninas. Õudne. Hais on õudne ja see ka, et ma selline snoob olen.

Nõukal lugesin Õhtulehte ja GHB ehk korgijoogi sokutamist tütarlaste kokteiliklaasidesse. Tundsin väheke muret, et kui tõenäoline variant on minul saada seda geebekat klaasi. Selle peale töökaaslane kõrvalt teatas, et mul kohe kindlasti seda muret ei teki :) Et pannakse ikka nende naiste klaasi, kellega seksida tahetakse.

05 June 2010

Звери - Все что касается

Iseenda tarkus

Täna oli siuke päev, et varahommikul tuli piknikukorv pagasnikusse pakkida ja lapse koolilõppu tähistama sõita koos klassikaaslasete, nende vanemate ja klassijuhatajaga. Lisaks toppisin autosse veel lapse hiiglasuure kohvri, et ta pärast piknikku koos isaga maale puhkama saata.

Laps üritas hommikul vara nägusid tegema hakata, sest ma ei andnud talle oma kaasaskantavat CD-mängijat, mis tänapäeva tehnika mõttes on piinlik uunikum. Ja ei andnud sel lihtsal põhjusel, et olime eksiga otsustanud talle kinkida koolilõpu puhul iPodi ja selle pärast piknikku talle ühiselt kätte anda. Aga seda ma ei saanud ju välja öelda. Ütlesin ainult, et parem oleks kui ta nägusid ei teeks, sest kunagi ei tea ette, mis elu tuua võib...

Ja kui me siis talle tema kingituse üle andsime, oli ta rõõmust keeletu. Ja ütles, et ah sellepärast ma ei võinudki hommikul nägusid teha :). Ja mina ütlesin, justjust.

Kui see tore piknik läbi sai, istus laps isaga ühte autosse ja mina üksi oma autosse ja kumbki keeras erinevas suunas. Minul veitsa nööris kõri ja tuju kippus langema. Et nüüd on päeva ilus osa läbi ja ma olen jälle hale ja üksinda. Ja siis äkki lajatasid mulle mu enda hommikused sõnad mööda pead - kunagi ei tea, mida elu tuua võib... Kust ma tean, et mu õhtu möödub nirult või nukralt? Lahe oleks, kui keegi suur ja tark, no nagu mina oma lapsele, teaks, mis kõik tore mind ees ootab, ja ütleks mulle ka, et KUNAGI EI TEA, MIDA ELU TUUA VÕIB.

04 June 2010

Malcolm Lincoln - Loaded With Zoul

Mhmh, mõnus lugu. Ja pärast plaadiesitlust olen ma ametlikult vaimustunud kitarrist Madisest.

Ämbliknaine


Ma siin mõtlesin. Muide ma olen üldse viimasel ajal suht palju mõelnud. Mõtlesin selle soodomakomorra pandud diagnoosi peale, et olen naine kui läbipaistev õhupall... Käeulatuses aga ikkagi kaugel. Proovisin ja sobitasin seda diagnoosi endale aga ei tundunud nagu päris oma. Kuigi väga ilus, muidugi ma tahaks olla läbipaistev õhupall.


A eile mõtlesin välja, kes ma olen. Pigem ma olen naine nagu ämblik. Olen kudunud kena, tiheda võrgu sobivasse kohta ja ootan hiilgavi silmi pimedas nurgas. Vaatan, kes võrku jääb. Ja kui palju sipleb. Kui väga palju sipleb, lähen vaatama ja võibolla võtan isegi endale. Kui on ainult ühte jalga pidi kinni jäänud, ei hakka vaevumagi väljatulekuga. Küll rabeleb end ise lahti.


Siuke ämbliknaine.