27 February 2017

Saunarõõmud

Sellest silmapilgust peale, kui ma oma uue kodu ostsin ja teisel korrusel leiliruumi nägin, olen ma unistanud ööd ja päevad omaenda väikesest saunast! Saunaruum on pisike ja puudu oli ainult elektrikeris ja sobiv lamp. Vaba raha kerise ostmiseks ei tekkinud ega tekkinud. Ja tänavu saab juba 4 aastat sissekolimisest...

Aga siis!  Toredate asjaolude tekkimisel oli mul hiljuti ühtäkki törtsuke vaba raha, millega ma suundusin sirgjoones Bauhausi, kus mind justkui oodati, sest soodushinnaga oli väljas täpselt just see keris, mida mul vaja oli.

Ma tassisin hingevärinal koju selle kerise. Värinal sellepärast, et kui palju teab üks naisterahvas elektrikerise ostust? Võimsus oli sobiv, kerisekivid lasin soovitada ja kerise mark on HELO, üks korralik Soomes toodetud keris.  No ja kui paningi puusse, siis vähemalt paar aastakest saan ikka oma sauna nautida seni kuni midagi välja vahetama peab.

Esimene takistus - raha - edukalt ületatud, tuli ette võtta teine takistus - kerise ühendamine. Mõtlesin, kaalusin, küsisin tuttavatelt elektriku soovitusi. Aga ausalt öeldes ei usaldanud kedagi. Lugesin hoopis seda, et 37% kodutulekahjudest on alguse saanud halvasti ühendatud saunakerisest. Ei,aitäh.

On täpselt üks inimene, keda ma usaldan oma kerist ühendama. Ja kuigi ma temaga igapäevaselt ei suhtle ja üleüldse abi paluda ei armasta siis nüüd "sauna nimel!" palusin abi. Ja sain :)

Ja nüüd on mul saun olemas! Avatud 22. veebruaril 2017.a. - kõige tuisusemal ja vastikumal talvepäeval.


Kaunis saunalamp
Minu kauaoodatud keris
















Ma ei saaks enam õnnelikum olla! (Tegelt saaks küll) Kuum saunake omaenese kodus, milline luksus ja mõnu. Paned sauna kuuma, teed enne pool tunnikest trenni kodusel crosstraineril ja siis hops lavale. Maskid, koorimised, kõik see naiste värk. Taevamanna! Isegi pisem poiss, kes spades saunas üldse ei istu, vaid kohe minema jookseb, istus leilis nagu vana mees ja higistas. Ja nautis.

Kolm leiliskäiku, protseduurid mõnusa leige duši all ja piparmünditee. Uhh, ma ütlen. Juba seda kirjutades läheb mul suu kõrvuni. Ma ei tea, kas see vaimustus kunagi üle ka läheb? :)

01 February 2017

Kes sureb esimesena: mina või lootus?

Neetud küll, nii palju kirjutatakse nüüd depressioonist, suhetest, lahkuminekutest, jne, et mul polegi enam teemasid, millega lugejaid üllatada või isegi šokeerida!

Olen muutumas igavaks tädikeseks?  Olen meestele käega löönud ja ei hooli oma riietusest ega välimusest?

Õnneks ma ütlen õnneks tekitab selline artikkel minus tuntava reaktsiooni, et "eieieieieiei". Ainult mitte seda! Seega väheke võitlusvaimu on kuskile potipõhja veel alles jäänud. Kuigi käsi südamel, olles kolistanud kahes ämbris ja kahes pikaajalises suhtes, on väga raske endale vabatahtlikult kolmandat ämbrit kaela tõmmata ja loota, et see ometi poleks ämber... Natuke nagu luuseri tunne on. Nii mõnedki saavad oma teisele poolele ja sugulashingele pihta esimese korraga, paljud saavad pihta vähemalt teisel korral. Mina, tuleb välja, olen kaks korda kilomeetrise kaarega mööda tulistanud.

Mida see kõik ütleb minu tarkuse kohta?

Minu ainus lootus ja usk on see, et kuskil peab olema midagi veel paremat ja ilusamat, kui need suhted, mis nüüd mööda läksid. Muidu nad ju poleks lõppenud?

Kas on väga naiivne 40+ vanuses loota, et õige asi on veel tulemas?