18 May 2019

Paksud ja palju õnne mulle

Käisin täna tiiru Maijooksu toimumispaigas. Mitte jooksmas muidugi, vaid viisin lapse Mesikäpajooksule medalit ja maiustusi saama :) Tegelt vaadates kõiki lõbusaid naisgrupeeringuid, tuli isegi natuke igatsus ka jooksutiirule minna. Nii mõnigi aasta on ju käidud. Aga siis hakkasid kõik jooksjad nagu ühest suust väitma, et "massiüritused on n-õ-m-e-d-a-d" ja sinnapaika see maijooksmine jäigi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kuigi mulle Erik Orgu eriti ei meeldi, siis selles on tal küll õigus, et eestlased on päris ülekaalulised. Mul endal on samuti törts  piinlik paks olla aga Maijooksul oli täna see figuuride üldpilt tiba kurb küll. Ei teagi mida need vahvad  Eesti naised saaks paremini teha, et ei näeks välja nagu tüüpiline kartuli-kastme-saiarahvas. Mina ise sain vahepeal siin oma kaalunumbri juba 7-ga algavaks. Täpselt ei teagi, mida teistmoodi tegin, aga kaal kukkus kolinal. Praegu aga istun õhtupäikselisel terrassil ja libistan siidrit ja homseks saan jälle suure tõenäosusega selle 8 ette või kätte. Ja noh, olgem ausad - 80 pluss kilosena eriti ei maijookse. Hingelt veel kuidagi aga füüsis vaidleb vastu.

Hiljuti just nägin kuskil üle 40se naisterahva vormis pilti ja mõtlesin endamisi, et a mis oleks kui teeks ka ikkagi ära? Nui neljaks saaks endale selle eduelamuse? Muidu juba ligi 5 aastat kirjutan igal aastal uusaastalubaduse maha võtta, viimased lubadused juba 20 kg piires. Aga ikka iga aasta lõpp tõden, et perse küll, no ei läinud ise see kaal maha.

Algamas on minu sünnipäevanädal ja ehk ka suur suvi. Mõlemad sündmused teevad mind pigem natuke kurvaks ja ärevaks, ilmselt selle kõikehaarava üksinduse tõttu. Vahel ma tunnen, et ma ei jaksa enam olla ja pingutada ja edasi pürgida, lihtsalt ei jaksa. Rabeleda iga jumala kuu, et kõik arved saaks makstud ja söök oleks laual ja kõigil lähedastel hea olla. Tahaks vahelduseks selle kuradi vankri maha panna ja lasta kellelgi teisel vedada. Ja läkski lahti halin, milleni ma mitte jõuda ei tahtnud....

Igatahes palju õnne mulle kõigi teie poolt. Võtan vastu kõik head soovid, mis sisaldavad armastust, küllust, tervist, kaalulangetust, uusi sõpru ja vahvaid üritusi. Kõik need teemad on teretulnud :)





13 May 2019

Ütle, kes on su sõbrad...

Ma mõtlen päevast päeva sellele, et ju ma olen ise süüdi või et ju ma teen midagi äraütlemata valesti, et ma tegelikult oma igapäevases elus olen üksinda, ilma sõpradeta. Ok, tegelikult mul on täna väga väsinud ja paha tuju ka ning seetõttu paistabki kõik palju nukramas toonis kui tegelikult. Võibolla.

Ja noh, ega ma tegelikult kellegile mingit erilist rõõmu ei valmista ka. Minu elu mõõnaperiood ei taha ega taha lõppeda, pigem läheb järjest hullemaks. Ja seda teravamalt ma tunnen eriti igasuguste pühade ajal, et ma olen üksinda. Vahel niiväga ei taha üksinda olla aga kuskile pole minna ka. Kõigil on oma tegemised ja kes ootakski mingit kurva kuju rüütlit endale külla tuju rikkuma.

Olete te kunagi aastavahetusel üksi olnud? Ma ausalt arvasin, et ma ei ole seda kunagi.  Aga siiski. Küll mitte üksinda aga oma väikese poja ja hiljem õues viisakusest ka naabritega. Aga ikkagi liiga üksi mulle meeldimise jaoks. Tooordne aastavahetus oli veel eriti nukker sellepärast, et raha ka polnud. Ma vist polegi seda kellegile rääkinud, tihtipeale on häbi kummaliste asjade pärast.

Ja ma tean, et see jutt on siin samamoodi üks vilets halin aga see on see, mis mu peas ringiratast lihtsalt keerleb ja mida kellegile rääkida pole. Tegelt ei tahagi räägida, oht saada mingiks haletsusprojektiks. Lihtsalt kirjutan siia endale....

Kui ma ainult mõtleks välja, mis ma valesti teinud olen või kust ma leiaks vahvad inimesed, kes igapäevaselt mu elust tahaks osa saada.