Ma ju tahaksin nii füüsilises kui vaimses pooles veel mingeid tippe saavutada aga ma ei usu selle võimalikkusesse. Nagu mingi lagi oleks ees, millest edasi enam ei saa. Kas see ongi keskeakriis?
Poleks pidanud ka lugema Perekooli, kus oli pikk palgaarutelu ja jutt sellest, kuidas 2 tuhhi bruttos on Tallinnas täiesti tavapärane palk, mille on kõik juba vähegi normaalsed töötajad saavutanud. No mina igatahes kahjuks pole. Sissetuleku sinna kanti küll aga palka mitte. Luuser.
Mind tohutult ärritab, et mul on tööl palju asju teha aga see ei tule lihtsalt ja kergelt. Et ma ei oska õiges kohas initsiatiivi haarata, julgem olla, väärt lahendusi leiutada, midagi suurt ja uhket ära teha, mis vääriks aumärki, preemiat või edutamist.
Ma tahaksin oma internetipoele palju suuremat hoogu sisse lükata ja mind ajab tohutult närvi, et ma pole umbes kolme aasta jooksul suutnud mingit sellist nüanssi leida, mis mu poe popiks teeks või viraalseks muudaks. Ma tahaks teha mingeid geniaalseid tootefotosid või olla lihtsalt nutikam. Aga ei. Kõik on lihtsalt niivõrd keskpärane.
Ja oma kehakaalult olen ka lihtsalt keskpärane tünder ning see kaal ei liigu grammivõrdki sinnapoole, kuhu ma tahan. Nii umbes 20 kg allapoole.
Pffffffff. Laske mul särada
3 comments:
Ma lohutan, et kõik tunnevad ennast aeg ajalt nii ja on teiste silmis ikkagi suurepärased. Mõni samas ei tunne, aga sellest osast enamusel puudub enesekriitika ka. Ja mõni kahjuks hindab ennast adekvaatselt ja peab leppima keskpärasusega (siinkommija näiteks:D). Aga sinu blogi ja stiili järgi hinnates võid olla küll mingist oma vinklist keskpärane aga samal ajal tundud siiski täiesti suurepärane:)
Eneseväljendamises ning sõnaseadmisoskuses sa kohe kindlasti keskpärane pole. Puhas nauding!
Mängi sellele!
lugesin läbi blog.tr.ee "sõraseadmisoskus" ja mõtlesin, et kas see on mingi tantsimise kohta käiv eufemism või mis.
Post a Comment