Einoh, ma ei saa teisiti, kui pean südamelt ära ütlema, et olen nüüd mõnda aega peast soe. Täitsa soe. Ei, ei jäänd liiga kauaks kevadpäikese kätte. Haige ka ei ole. Vastupidiselt Ljolikule, kes õige mehe kombel oli väikese palaviku kätte lausa suremas. Kuid siiski suutis ühe käeviipega raputada elavhõbedatermomeetri täitsa algusesse. Mul on siuke imeline kraadiklaas, mida alla lüües võib enda õlga vigastada. Aga Ljolik, minu kangelane, sai hakkama. Lubasin talle, et kirjutan sellest ja siis ta saab kuulsaks. Kohe 10 korda kuulsamaks. Kohe nii kuulsaks, et ta ei saa majast enam väljudagi, ilma et paparatsod teda ei pildistaks.
Ma ju hoiatasin, et olen peast soe. A te ärge pange seda tähele. Lihtsalt arvestage :)
Tegelt ma tahtsin hoopis sellest kirjutada, et sel kaunil kellakeeramisejärgsel pühapäevahommikul õnnestus ühtedel vahvatel inimestel mind unesoojast välja meelitada. Tittede sünnipäevale. See oli selline lahe pidu, kus ma sain kirja ühe olulise saavutuse ja tegin ühe tähtsa avastuse. Saavutus oli batuuditrikk püsti-põlvili-istuli-püsti, enne mille sooritamist ajasin tited batuudilt laiali, ja avastus oli naisteajakiri „Lilit“, mille kättevõtmisel esitasin põlglik-retoorilise küsimuse „Kellele siukest jama vaja on?“ ning pidin paar minutit hiljem oma sõnu sööma. Hea jama oli. Suisa nii hea, et ma ostsin endale poest värske „Liliti“ ja leidsin sealt huvitava artikli feministidest. sh Andrea Dvorkinist, kes, andke andeks mu otsekohesust, oli kole kui öö. Ja nüüd tuleb minu pühapäeva suurim avastus – Andrea Dvorkin oli abielus 2 korda!! Ja mina mõtlesin, et mina olen kole…
"Oh ei mu sõber, Su sõnad on hämarad, ma ei suuda mõista neid."
Mäletate, soe.
No comments:
Post a Comment