06 November 2015

Tallinn Restaurant Week 2015

Minu emal suri elukaaslane ära. Nüüd on ema avastanud restoranid, teatrid ja muud toredad kohad, kuhu saab ilusti riides minna. Niisamuti avastas ta äkki internetist Tallinn Restaurant Weeki ja kohe helistas mulle, et tema teeb välja kas ma tuleksin kaasa?! Mina, vaesuses virelev õnnetusehunnik, muidugi, et "jaa!" Mis mul saab hea söögi ja ilusa koha vastu olla?

No muidugi ütles minu aastatepikkune kogemus, et selleks restoraninädalaks tuleb varakult valmis olla ja kullipilguga peale passida, millal broneerimine avatakse. See aasta ma lasin selle rahulikult mööda, sest no polnud põhjust ega inimest kellega minna. Seetõttu oli meie valik ka pisut kitsendatud. Ma oleks väga tahtnud uue "Tuljaku" üle vaadata aga neid tahtjaid oli ilmselt päris palju.

Igatahes ühel õhtul külastasime me restorani Fabrik Kalamajas. Kusjuures ühel reedel oli meid sealt just kohtade puudumise tõttu minema saadetud, kui tahtsime enne teatrit kohvi juua. Nüüd siis teine katse. Õnnestuski lauda istuma saada :)

Menüüs olid head asjad. Eks me selle järgi ka natuke valisime. Muidu oleks tahtnud uude "Trühvel" restorani minna aga seal oli õhtusöögiks vasika põsk ja harknääre ja ma tundsin, et pole siiski valmis neid sööma.

Fabrik pakkus õhtusöögiks 20 EUR eest:

Madal temperatuuril küpsetatud forellifilee
pruuni või emulsiooni, musta redise-mungalille remulaadi ja forellimarjaga

Põrsa sisefilee
juurselleri, madeira kastme, röstitud porru, trühvli ja õunageeliga

Õunakreem
Heinas küpsetatud õuntest kreem jogurtijäätise, beseekruusa ja mandli-kardemoni piimaga



Kõik toidud olid superelamused, pluss veel nende enda küpsetatud karask ja ciabatta puravikuvõiga ja tasuta vesi rosmariini ja apelsinidega. Oleks võinud hindeks lausa 5+ anda, kui ainult esimest käiku poleks pidanud 40 minutit ootama. Eks ma saan aru ka, et väike köök ja ületöötanud kokk aga ikkagi.
Suurima elamuse pakkus muidugi magustoit. See nägi kausis välja nagu sügisene rannariba põdrasambla ja kividega. Maitse oli imeline kombinatsioon beseest, õunakreemist ja kardemonipiimast. Võtsin julguse kokku ja pistsin suhu ka suhkrusiirupis immutatud põdrasambla. Maitses natuke "vanamehelikult" aga uus emotsioon oli küll garanteeritud. Lahe oli see, et tegelikult saab kõhu täis ilma tavapärase kartul/makaron/riisita ja mõnus vaheldus on süüa hästi tehtud juursellerit, porrut, musta redist jms.

Kuna emal jäi hinge peale teiste restoranide menüüsid sirvides, et kuskil pakuti kalamarjaga pliine, mida ta pole kunagi söönud siis tegi ta broneeringu teisegi restorani. "Balalaikasse"


Balalaika on oma olemuselt natuke igav, valgete laudlinadega hotelli restoran. Aga kust sa muidu ikka teada saad, kui ise järgi ei kontrolli. 

Menüüs oli: (jällegi 20 EUR eest)

Vene pliiinid forellimarjaga
Suitsulõhe, hapukoor, sibul

Mooritud pardikoib 
Röstitud köögiviljad, portveinikaste

Soe šokolaadikook
vaniljejäätis

Pliinid olid muidugi klassikaliselt ja suussulavalt head. Pean ikka ise selle pliinitegemise ära õppima. Korra olen proovinud aga endale ei jäänud sellest erilist muljet. Lisaks tavapärasele hapukoorele ja sibulale oli taldrikul kausikeses tilliõli. Ja vot ilma selleta poleks vau-efekti tekkinud. See õli pani ikka tipu toidule. Ma kahjuks pole miski tippspetsialist-gurmaan ja ei oska võibolla kirjeldada õigete sõnadega neid roogasid, seega ma ütlen lihtsalt, kuidas asi oli.:)
Pardikoib oli samuti ülimaitsev - krõbe aga mahlane. Köögivilja lisandeid ma juba kiitsin ja nüüdki tuleb sama kiidulaul. Porgandipüree, kapsalehte pakitud peeditükid, õuna-sibulamoos ja midagi oli veel. Kõik sõin ära, Mina, kes ma köögivilju ei söö tegelt. Ema ka peeti ei söö üldse, aga taldrik oli täiesti tühi temalgi.

Aga ei saa ikka väikese tõrvatilgata. Kui Fabrikus oli selleks pikk ooteaeg siis Balalaika pani puusse magustoiduga. Samas kiiruse eest saab Balalaika lisapunkte, kõik käis kiirelt ja sujuvalt.

Ma ootasin õhinal juba ette seda sooja šokolaadikoogi ja külma jäätise imelist kontrasti minu suus. Kuid lauale saabus täiesti külm ning äärtest ja otstest kuivanud šokolaadikeeks, millele oli peale määritud veidi pehmet šokolaadi ja kõrval siis see jäätisepall. Pettunult toksisin kahvliga kooki aga sõin ikka kõik ära. Maitsel polnud ju otseselt vigagi. Silmanurgast nägin kuidas kõrvallaudades jäeti kook siiski järgi ja kui kelner tuli meie taldrikuid ära viima siis ta tõsimeeli imestas, et "Sõitegi ära?!" 

Sõime jah aga sel hetkel sain aru ka, et magustoit on hea söömaaja tähtsaim komponent. Kui sa pakud kehva magustoitu siis sa tõmbad ühtlasi vee peale kogu söömaajale ja inimesele jääb lahkudes suhu see viimase pettumuse maik. Ükskõik kui head võisid eelnevad käigud olla. 

Siiski oli mõnus süüa kaks õhtut järjest head sööki, millest ma olen ausalt öeldes isegi natuke puudust tundnud. Kodus valitses muidugi samal ajal kaos - keegi ei teinud süüa, pisiprints ununes poole ööni vanavanemate juurde ja minu telefon helises pidevalt.... Aga las harjutavad.

6 comments:

Tsein said...

mmmm .. vasikapõsk! Vat see on nauding, õige liha sulab suus ja on nii nii õrn. Minu vaieldamatu lemmik

↔e said...

Ma Balalaikas pole käinud, aga no tean nüüd, kuhu pliine sööma minna! Aga Fabrikus küll. Me pidime ka üsna kaua ootama, kuigi oli vist tavaline laupäeva õhtu. Ma sõin sama magustoitu. Teenindus oli hirmus hea. Ma jätsin endale ebatavapäraselt suure tipi, mida ma vahel ainult mõnes nõudlikus välismaa restoranis olen nõus tegema (et keegi mind Manhattani tänaval nt täis ei sõimaks) või siis väga kalli koondarve peale. Muidu ooteaja kohta ma olen märganud järjest rohkem seda, et mida fäänsim pleiss, seda pikem ooteaeg. Ja mind enam ei häiri. Sest ma olen enda jaoks selle ammu lahti mõtestanud: restorani ma lähen nautima lisaks söömisele ka olemist nende inimestega, kellega ma seal olen siis parasjagu. Ning ooteaeg on suurepärane võimalus rääkida, ilma et suu täis oleks või toit taldrikul jahtuks. Ilmselt ma olen väsinud nendest kiiretest aja peale lõunatest, mida keskmine kontoriinimene peab taluma (ning pärast, poolnäritud toidutükid kurgus, kellaga võidu koosolekule jooksma ning mäluma nagu lehm - sealt ka ülekaal ja muud ebatervisliku toidukäitumisega seotud probleemid läbi aastate on tekkinud :D).
Aga kui nüüd see kõrvalepõige vahele jätta, siis mina TRW2015 ei võtnudki osa just selle tõttu, et ei jõudnud näppu peale panna - kõik said kinni enne, kui ma jõudsin kuskile. Ja on väga tore hoopis kellegi teise muljeid lugeda ning lisaks hea meel, et said olla rõõmus täiskasvanu, kes oma aega naudib.

LegaalneBlond said...

Teenindus oli Fabrikus tõesti mõnus. Selle täitsa unustasin mainimata. Ka Balalaika-poiss oli rõõmus ja asjalik.

Aga ooteaja suhtes - ma tegelt arvestan alati, et heas restoranis tuleb pikk ja mõnus istumine, tavaliselt oled seal ju heas seltskonnas ka ja miinimum kaks tundi. Samas oodata tühja kõhuga eelrooga 40 minutit...? 15-20 oleks max, saaks kohe maitsemeeled käima ja õhtu võib rahulikus tempos jätkuda. Kuigi tuleb välja, et mul on tõesti halb mälu. Just meenus, et Fabrikus pakuti imemaitsvat peakoka tervitust ka. Seal oli midagi kitsejuustuga ja miski leivakrõps aga maitses oivaliselt ja oleks tahtnud selle pisikese topsi lausa üle limpsida :)

↔e said...

Nonäed! Tervitus. Ja siis see teine osa, mis ma mõtlesin, et rääkida ilma närimata ja et toit jahtuks :) Mulle piisab klaas veini või vett või seesama pisike tervituseraas enne eelrooga. Aga ma muidugi saan aru et kui ma olen hirmus näljane, siis ma võin ka teisiti arvata :D Veel üks asi, mis ma olen õppinud - et kui on restosse minek 2-3 tunniks, siis ma tavaliselt kuskil 2h enne närin midagi, et mitte päriselt nälga surra :D

LegaalneBlond said...

Näen jah, tuleb välja, et ma olen kodus ära mandunud. Ei oska enam restoraniski käia! Issandjumal. :)

Anonymous said...

Positiivne on lugeda, et kellelgi ka Balalaikaga veidi parem kogemus on. Ehk tõesti arenevad. Mina pole oma jalga selle asutuse uksest juba ca 1,5 aastat julgenud sisse tõsta. Korra kaaslasega läksime. Broneerisime enne ilusti laua ja puha. Juhtus nii, et peale pika tööpäeva lõppu ei jõudnud tõesti kodust läbi tikk-kontsa jalga panema ning teatrimeiki tegema. Keskmised kontoriinimesed peale keskmist tööpäeva. Tervitav vastuvõtja vaatas meid pealaest jalatallani ja juhatas meid vastuvaidlemist kuulamata seejärel saali kõige kaugemasse nurka, enamvähem köögiukse kõrvale. Vabu laudu oli hulgi ning meie sealoleku jooksul restoran rahvaga ei täitunud.....
Suurema osa ajast võisime kelnerist vaid und näha. Toidu kvaliteet.... noh, jättis pehmelt öeldes soovida. Ning nagu ka Sinu kogemuse puhul - kõige enam pandi puusse just magustoiduga. Minu teinepool on paadunud sõrnikute fänn ning kasutab just slaavi restoranides alati võimalust neid tellida. Balalaika sõrnikud olid.... leiged laialilagunevad kohupiimaplönnid, mis polnud isegi korralikult teralisest kohupiimast tehtud, vaid mingist pastast. Suurema osa sellest ollusest jäi järgi. Rahast oli kahju.
Sellest käigust jäi nii halb tunne, et olen ka kõigil tuttavatel soovitanud sellest kohast väga kaugele hoida.