12 June 2015

Väike Itaalia


Mul on üks armas sõbranna, kellega me käime nii umbes kord kvartalis linna peal põnevates kohtades söömas. Sööme kõhu head-paremat täis, joome veini ja arutame maailma asjad läbi.

Ma üldiselt väldin Vanalinnas asuvaid kohti ning kui õde ei oleks mulle soojalt soovitanud minna Laial tänaval asuvasse Trattoria del Gallo Nerosse siis ei oleks ma omapäi sinna iialgi sattunud.


Kuna ma ei ole mingi gurmeekriitik ega profikokk siis minu poolest söögu igaüks jumala eest seda, mille järgi tal isu on :)  Aga soovitada võin hiidkrevette (suur ports 15 euri eest)  ja Tiramisut a´la toskaana. Nagu õde tabavalt ütles, tegemist on mõnusa väikese Itaaliaga, kuhu tahan ise tagasi minna ja julgen soovitada teistelegi. Ja ausõna, ma ei saa selle otsese reklaami eest mitte sentigi :D

Ühesõnaga istusime meie sõbrannaga ja lobisesime ja mõnulesime veiniga ja jõudsime äkki selleni, et mõlemad tahavad psühholoogiat õppima minna. Mina olen seda mõtet juba alates keskkooli lõpust heietanud ja sõbrannal on elu selline olnud, et kuigi oma intuitsiooni abil saab ka teisi aidata siis mingil hetkel jääb lihtsalt väheks seda omaenda tarkust. Kahjuks on Tallina Ülikool suht töötavate tudengite vastane, igatahes psühholoogiat bakatasemel töö kõrvalt ja nädalavahetustel ära ei teeks. Ülejäänud variandid on liiga tasulised. Kahju. Aga küll tuleb aega, mil saabub miski põnev lahendus sellele asjale. Nii et las hea idee laagerdub. Teie minge sööge hiidkrevette!

3 comments:

Liis said...

Mul kusjuures oli seal vastupidiselt Sulle üsna niru kogemus. Istusime seal all keldrikorrusel (kuhu pääsemiseks pidi kitsukesest trepist ja saku-plastmassist-õllekastidest mööda ronima), mis oli täis lärmakaid soome turiste. Teenindajaneiu oli osavõtmatu (olgugi ilus) venelanna ja see tiramisu ei olnud minu meelest sugugi *nii* hea... :/ Aga eks ole, et kuidas juhtub parjasti... Samas kui küsida, et missugune koht siis oleks mõni muu "väike itaalia" mida soovitada, siis ega mul niimoodi kohe pähe ei torkagi:S

LegaalneBlond said...

Vaat kus lops. Meie istusime kenasti akna all. Kõik lauad olid reserveeritud ja inimestele pakuti ka allkorusele minekut aga minu arust keegi ei läinudki ja mind hakkas isegi huvitama, mis korrus seal siis on. Aga nüüd siis tean, et ei midagi põnevat :)
Meie teenindajaneiu oli päris armas, kuigi unustas vee toomata ja keeras veinipudeli korgi pooleks.

soodoma ja gomorra said...

Mul sama keiss, et aknast sisse vaadates poleks mind need punaseruududlised laudlinad kindlasti ära teinud. Pigem vastupidi. Õnneks üks Linnateatri püsikunde soovitas. Tänaseks kolm korda söönud-joonud, alla ja üleval. Ainult head. Ja soovitan.