19 August 2015

Kui kõik ausalt ära rääkida...

On ainult üks lihtne põhjus, miks ma üritan oma juba ammu lõppenud suhet ikka veel vägisi elus, kuigi totaalses koomas, hoida. Minu suhte nö kõik organid on üles öelnud ja suhe püsib vaevuhingitsevas koomas ainult tänu minu absurdsele lootusele, et ükskord läheb kõik paremaks ja on sama hea kui enne. Selline imekaunis helesinine illusioon.

Selleks põhjuseks on minu usk ja veendumus, et sellist naist, kellel on kaks last erinevate isadega, ei taha enam mitte keegi. Ma jääksin elu lõpuni üleni üksildaseks üksikemaks. Iga mees, kes mu elu peale pilgu heidab, näeb seal lörriläinud abielu ja selle järel järgmist, äkkilõppenud pikka suhet, ja seda, et mõlemad mehed on ära läinud nii minu kui ka oma lapse juurest. Seejärel tõuseb selle vaatleja ette kohutav küsimus, mis hirmus naine see selline on ja mida verdtarretavalt jubedat ta korda saadab, et tema juurest nõnda minema joostakse?

Ma ise küsiks tegelt täpselt sama. Oma arust abiellusin ma esimest korda mõttega elu lõpuni. Okei, see ei läinud päris nii, ise olen süüdi. Seejärel mõtlesin veidi, võtsin ennast kokku ja julgesin uuesti proovida. Ja mis tulemusega... Jälle perses. 

Mis mul viga on?

5 comments:

Anonymous said...

Sinul ei ole midagi viga, kohe üleüldse mitte midagi.
Vahel lihtsalt asjad elus lähevad nii nagu nad lähevad.
Tsiteerides proua Maret vanadest Õnne 13 osadest, siis "lase vabaks!":
Päris tõesti-lase vabaks! Lase vabaks oma melanhoolsed mõtet, poolsurnud (täitsa surnud?) suhe ja koos nendega lased sa vabaks ka iseennast.
Siis saavad uued mõtted, suhted jmt su ellu tulla.

Pai!

Baitevei, elul üksikemana pole häda mitte midagi. Been there, done that :)

LegaalneBlond said...

Lasen vabaks :)

Anonymous said...

Ma olen Su blogis juhulugeja ja ei ole varem (vist) kommenteerinud... aga nüüd ütlen küll.
Minust endast saab järgmisel aastal 50+ naine, nii et üle 10 aasta meil vist vanusevahet ei ole. Enda kohta ütlen järgmist: olen olnud 2 korda abielus, mõlemal korral mõttega "nii jääb elu lõpuni". Kummastki abielust üks tütar, kes tänaseks päevaks on kasvanud suureks ja oma elu peal. Läbisaamine ja teineteise toetamine on neil super. Esimene abielu kestis 2, teine 14 aastat. Kui see viimane läbi sai, kolisin uude kohta, kus ei olnud mul ühtegi sugulast ja alustasin otsast. Vanem laps oli siis 15 ja aastanumber 2004. Otse loomulikult sain hakkama. Mu abikaas nr 2 oli selles mõttes väga tubli ja hea isa, et kasvatas mõlemat last neil vahet tegemata ja mõlemad kutsuvad teda isaks. Toetas (võimaluse piirides) lapsi ka materiaalselt , seda siis kuni 18nda eluaastani.
No ja siis me olimegi pere- mina ja lapsed.
Asja väga suur pluss oli see, et ma ei pidanud enam vastutama teise täiskasvanu tegude eest ega tema (või ta tujudega) igapäevaselt arvestama. Olin ühtlasi ka täiesti kindel, et nii jääbki.
2009 tutvusin oma elukaaslasega. Oleks ma teadnud, et üks suhe võib selline olla, poleks ma eelmiseid soovinudki. Nali muidugi, ilma eelmiste abieludeta poleks mul mu tütreid. Nüüd on meil siin lisaks ka 2 poissi (mehe omad), keda koos kasvatame. Finantsiliselt on muidugi -ütleme nii- mitte just priisata, aga saame ilusti hakkama.Suhted eksidega, ämmadega, äiadega, lastega, omavahel... u name it, kõik on korras :).
Life is a box of chocolate :).
***
Asja mõte: igaüks teeb oma valikud ise. Kui sinu tee on igavene laiba elustamine, anna tuld. Kui valid korraliku matuse ja elu järgnemise- veel parem. Kindlasti ei ole kerge... aga mis ei tapa, teeb tugevaks. Soovin Sulle (nüüd tuleb klišee) jõudu muuta asju, mida muuta suudad, leppida asjadega, mida Sa muuta ei suuda ja oskust nende vahel vahet teha.
P.S: Väike nipp: kui midagi oled otsustanud, hääli see välja. Sõna jõud on mõtte jõust vägevam.

Anonymous said...

see väike ääremärkus 10- aastase vanusevahe kohta kehtib ka 20 puhul :D

Kaur said...

Ma mehena ütlen, et kui peaks hakkama uut naist otsima, siis "kaks abielu, kaks last" küll mingi takistus ei oleks. S.t. mõttekäiku "ta eelmised suhted läksid lörri, ju siis on miskit viga" ei tekiks. Mul.