Tahtsin alustada oma postitust sõnadega: nii põhjas pole ma veel olnud...
Põhjas? Pigem ikka stressis. Stressis sellest, et ma ei saa käia šoppamas, kosmeetiku juures, minipuhkustel, spades, restoranides, kinos, kontsertitel jne. jne. Istudes oma suures köögis kahe läpaka taga, juues kohvi ja süües maitsvat mee ja keefiriga tatra peentangu hommikuputru - pean ennast siiski maa peale tagasi kutsuma ja tõdema, et põhi on ikka valgusaastate kaugusel.
Pigem on asi valedes valikutes ja otsustes. Ilmselt on paljud eestlased selle valiku ees kas osta kodu ja loobuda kõigest muust või üürida midagi tagasihoidlikumat ning jätta raha endale ka kulutamiseks ja elu nautimiseks. Mina arvasin kangelaslikult, et prioriteet on kodu ja selle nimel olen nõus paljustki loobuma. Seni kuni pidingi päriselt loobuma. Siis ma enam nii kangelaslik polegi, Hoopis stressis ja vinguv.
Ja lisaks sellele veel oskamatu ja laisk. Ma tean küll, et ma peaks palju rohkem rabelema selle nimel, et mu elu muutuks paremaks ja raha voolaks sisse. Aga mul jääb puudu teotahtelisest positiivsusest ja selle asemel on mul lademetes vabandusi, miks ma midagi teha ei saa. Alates "ei oska"-st lõpetades "mul pole raha"-ga. Olen küll nõus õppima ja kursustel käima, kuid mitte õpitut reaalelus rakendama. Ma loodan iga päev samu asju tehes, et homme tuleb hoopis parem päev. Klassika. Ja nõiaring.
Lisaks sellele kaljukindel veendumus, et mees peaks peret ülal pidama! Aga seda meest pole. On keegi, kes tekitab stressi juurde ja viib hoopis raha välja. Ja kutsub järgi, kui ta autoaku on tühjaks saanud. Milline MEES teeb sellist asja??
Vahel on mul tunne nagu ma istuks kivist kastis. Et küllus ja armastus ja õnn ja ilu on seal kastist väljas aga mul ei õnnestu kuidagi oma kastist välja pääseda. Mis siis, et ma nuputan nii et pea valutab. Ma ei saagi aru, kuhu mu tahe kinni jääb. Ilmselt otsuste mittetegemise taha. Ei otsusta ja ei astu esimest sammu. Ainult istun käed külgedel ja mõtlen. Ja olen rahulolematu.
4 comments:
Tristan arvab, et kui sa hindad prioriteedid ümber ja hakkad endale mugavusi (spa, minipuhkus) eelistama, siis oled varsti igatsemas head ja mugavat kodu endale. Üks muidugi ei välista teist aga selleks on olulisemalt suuremaid sissetulekuid vaja
T.
Tead, sul võib isegi õigus olla. Osaliselt. Ma tahaks kompromissi - normaalset, rahakotisõbralikku kodu ja meelelahutuslikke mugavusi. Ma arvan, et see variant on võimalik. Või siis elan illusioonides :)
Vot mina ei mõista seda põhimõtet "mees peab peret üleval pidama". Mina küll ei tahaks trofeenaine olla ja seda mis saab siis, kui suhe laguneb, tunned sa valusalt ise praegu. Aga põhimõttest sa lahti ka ei lase.
Kuna kõik, nii hea kui halb, saab alguse ikka iseendast ja oma mõtetest, siis saad seda, mida küsid. Olles negatiivne, stressis, pahur, kutsudki seda oma ellu. Ongi nõiaring. Kõlab nagu voodoo jutt ma tean, aga tegelikult nii on. Mina olin ka väga selles nõiaringis, kuni otsustasin hakata õnnelikuks. Ilma, et mul oleks olemas olnud mees jne mis mu hinnangutes õnnelikuks olemise alus oli. Otsustasin olla õnnelik just nii ja nende asjade ja inimestega, mis mul selles seisus olid. Ja imesid hakkas juhtuma.
Ei tahtnud üldse oma kommentaariga tänitada ega õpetada, aga tahan öelda, et lase vabaks. Seda on lihtne öelda, aga raske teha, kui inimene ise ei taha ega ole selles punktis oma mõtetega.
Lihtsalt usu imedesse ja imed juhtuvad. Päriselt ka.
Minu definitsioon lausele "Mees peab peret üleval pidama" - mees võiks olla võrdväärne partner, mõlemad teenivad, mõlemad panustavad. Vabalt võib olla nii, et kord üks ja siis teine, ajad on ju erinevad. Ma pole eales trofeenaine olnud ja nüüd ilmselt ei saa ka enam selleks kunagi :D Aga ma tahaks õiglust, mitte seda et üks tõmbleb elu eest rahalise külje pärast ja valvab nagu kotkas, et teist poolt maksehäireregistrisse ei kantaks, sest vastasel korral oleks laenuga kööga. Kui ma peangi üksi raha pärast rapsima, siis ma parem elakski üksi. Ei suuda kahjuks kuidagi sellist meest austada, kel puudub kohuse- ja vastutustunne. Ja nii see suhe vaikselt hääbubki.
Muu jutuga olen täitsa nõus, voodoo sobib mulle hästi. Lasen kohe vabaks kui saan ja oskan. Ja kui arved on makstud :)
Post a Comment