10 August 2015

Ma ei tohiks olla selline esteet...

Mind häirib kui naised on laiskuse ja lohakuse tõttu koledad ja paksud, ebaesteetilised.

Aga kuidas oli see lugu pinnu ja palgiga? Jah, mul endal on suur palk silmas. Olen laisk ja lohakas  - seetõttu ülekaaluline, mu kodu T-särgid on augulised (mingil täiesti teadmata põhjusel), ma võiksin palju-palju rohkem pühendada aega endale ja enda eest hoolitsemisele aga ma ei viitsi ja ma leiutan vabandusi mitte ei otsi võimalusi. Ma ei viitsi näiteks kiiruga Maximasse hapukoort ostma minnes väljaveninud kodupükse mingi parema riide vastu vahetada. Ma ei viitsi nädalavahetusel juukseid pesta, sest sellega kaasneb föönitamine - koolutamine - triikimine.

Aga mind häirib kui ma näen seda ise teiste naiste juures. Näiteks ükspäev nägin suures toidupoes suht kena meest, kes askeldas kahe lapsega. Hetk hiljem kõndis ta ühe naise poole. Ma mõtlesin omaette, et "Ei, jumal küll, ei!" Naine nägi välja põhimõtteliselt nagu mina, väljaveninud koduriietes, juuksed suvaliselt kinni pandud, plätudes olevate jalgade kannad kuivad ja lõhenenud. Ning kui nad kokku said siis  nägi see paar välja pehmelt öeldes kohatu. Mees on kena, suvine ja hoolitsetud ja naine lihtsalt rääbakas vana luud ta kõrval. Andke andeks selline võrdlus aga see aitab õigemat pilti ette manada.

Sel hetkel lõi mulle endale nagu panniga pähe, et milline ma ise välja näeksin oma lapse isa kõrval. Ilmselt hullem veel! Aga kas see sunnib mind käsile võtma - vist mitte, ei viitsi. Ja õnneks pole palju võimalusi, kus me koos avalikkuses oleks. Ja kui on, siis tegelt mul hetkel on ükskõik. Aga miks see vaatepilt mind teiste puhul häirib?

Häirib sellepärast, et ma jõuan alati välja järelduseni, et hoolitsemata, lodeva stressikõhuga, väsinud välimusega ja ükskõikne naine on löönud käega millelegi olulisele oma elus - iseenda rõõmule ja rahulolule. Võibolla ma näen kõike liiga must-valgelt aga ma julgen siiski öelda, et õnnelik naine näeb välja sale, särav ja tervisest pakatav. Ok, ma panen vanusepiirangu ka, sest ütleme nii, et alla 30-aastaste naiste puhul see 100% ei kehti. Nad on veel lihtsalt noored ja ilusad :)

Ma olen 40+ ja minu pealt on viimaste aastate stress ikka väga näha. Kuidas seda protsessi ümber keerata, ma veel ei tea...


PS. Oeh, kaks postitust järjest kole ja paks versus noor ja sale. Järelikult on mul see ikkaväga hingel, sest otse sealt mu kirjutised tulevad.

2 comments:

mama de montagne said...

Täitsa kohe mõtlesin selle peale, et miks see sind häirib nii väga. Samal ajal ma muidugi lippasin esimeste ettejuhtuvate riiete, päevase vihmst vettinud soengu ja läikiva näoga kell 11 õhtul pizzat tooma. Muidugi mitte jala, vaid ikka autoga treppi... ja mõtlesin tagasi sõites ka veel sellele. Sest tead - õnnelik naine ei pea olema sale. Ja haukasin selle peale pizzat peale. Aga siis ma mõtlesin ka selle kirjeldatud paari peale - see naine on ju 2 last sünnitanud ja aastaid nend okset koristanud, ja ehk on tal ka haige ema/isa, jne. Aga mees - mees proovib olla, käia tööl ja mingigi raha kokku ajada. Ma usun, neil mõlemal on see naise soeng ja riietus kuskil prioriteetide taga otsas. Ma mõtlen, et äkki see on hoopis vabadus ja lai silmaring, mis ei lase end nii tühistest asjadest segada, et naine on parajasti kasimata sonksi, löntis dressidega jne välja tulnud. Ja ehk aitas hoopis tema sel hommikul oma muude toimetuste kõrvalt oma meest, kes oli jälle midagi unustanud.
Ja nii ka sina - sul on lapsed, reaalsed mured, igapäev. Ja siis on unistused. Ega see ei tähenda, et sa hingelt ilus pole, kui parajasti see dress selga satub ja juuksed suvaliselt krunni pandud. Teised ju ei tea sinu fakte? Nii et kui mina, kommenteerimisfriik ja riidekriitik (sest jah, riideid on kergem muuta, kui va keret), olen üldse kellelegi armuline, siis just sellisele emale, kel on silmnähtavalt keeruline.
You go girl!

LegaalneBlond said...

Ma saan absoluutselt aru, et mul pole tegelikult mingit õigust kritiseerida seda naist kahe lapse ja kena mehega. Viga on minus ja selles, et see asi mind üldse torgib. See on ju ikka nii, et sind häirivad teiste juures just need asjad, mida sa enda juures keeldud tunnistamast.

Mind kohutavalt häirib, et ma ise olen laisk ja motivatsioonitu vabanduste otsija. Ja ilmselt ma näen sedasama teistes inimestes ka. Mul on reaalse elu asemel lihtsalt üks suur kõverpeegel ees.

Ning ma tahaks sellest kõverpeegli maailmast pääseda aga kas ma selleks teen teaalselt mingeid tegusid? oh ei...