18 March 2015

On hilisõhtuid, kui ma istun veiniklaasi ja Kirju Krantsi šokolaadijäätisega arvuti taga ja mõtlen, et kirjutaks natuke. Aga mõte jääb venima, telekast algab "Puhkus Mehhikos, kolin veini ja jäätisega diivanile ja sealt edasi juba ülakorrusele magama.

Esimest korda elus teatasin ma pärast kuuajast töölolekut, et "Ei, aitäh. See koht ei sobi mulle." Lõpetasin sirge seljaga lepingu, olin sõbralik, kuid kindel. Ma puutusin elus esimest korda kokku naisterahvaga, kes mu tööelu õelaks põrguks muutis ja ma tõesti ei viitsinud seda kaasa teha. Lihtsalt ei viitsinud. Mul endal muresid küll ja rohkem stressi ma oma ellu ei vaja.

Täna lõpetan oma viimased sabad töö juures ära. Tunnen juba ette mõnu homsest hilisest ärkamisest ja  kodus toimetamisest. Mul on ideid, kuidas olla kodus ja samas teenida raha. Annaks nüüd Jumal mulle jõudu ja tahtmist nende asjadega aktiivselt tegeleda :)



1 comment:

↔e said...

Mulle see eelviimane lause meeldib. Mitte paljudel pole neid ;)
Ja ma loodan, et sa töötasid kuukene ühes kirjastuses, kus on tropid mutid, kellele sa said öelda sirge seljaga: EI AITÄH. Mina olen ka ühe korra suutnud sellist asja teha, aga teisel korral lasin ühel mutil endale stressi teha. Ja too long, ise olin süüdi! Tubli, kiidan täiega!