Klassikokkutulek

Minul ja minu endistel klassikaaslastel keskkooli (tänapäevaselt öelduna gümnaasiumi) ajast on vahva traditsioon. Kohtume igal aastal oma klassijuhataja sünnipäeval. Eile just arvutasime kokku, et traditsioon on kestnud juba 23 aastat. Meie, õpilased, oleme 40+, klassijuhataja on 70+ ja tema ema! on 90+. Seega on lootust, et me traditsioon saab veel aastaid jätkuda.

Alati kuulame üle, mis kellegi elus uut on ja kus klassijuhataja reisinud on või milliseid kontserte ta külastanud on. Kuna ta on nüüd juba aastaid aktiivne pensionär siis ta jõuab ka kõigega kursis olla ja harib endiselt meidki. Ta käib kolmes ülikoolis (väärikate, kolmanda nooruse ja miski oli veel), inglise keele kursustel ja kõikvõimalikel ooperipäevadel. Meie, noored, abiellume, saame lapsi, lahutame, õpime ja vahetame töökohti. Tänavu tuli esimest korda jutuks ka see, et kes võiks esimesena vanaemaks saada :)

Mina igatahes mitte!  Kui ühel tüdrukul on poeg juba kodust ära, ülikoolis ja omab kindlat suhet siis minul on alles 2-aastane kodus. Mina rõõmustan hoopis selle üle, et mu beebiprints sai lasteaiakoha piirkonna eliitlasteaeda. Noh, muidugi on mul tüdruk ka aga tänapäeval vist alla 25 keegi üldse eriti lapsi ei plaani.

Kõige vahvam aga ürituse juures on see, et absoluutselt kõik on oma nägu. Täpselt samasugused nagu 23 aastat tagasi. Võibolla ainult mõni kortsuke siin ja seal. Või siis see ainult meile endile tundub nii. Igatahes ei lähe kellelgi halvasti. Kõik on edukad, tublid ja rahul oma eludega. Järgmine aasta jälle!