11 May 2015

Emadepäevast

Möödunud emadepäeva valguses (ma vihkan tegelt seda konstruktsiooni kui öeldakse "mingi-sündmuse" valguses) jäin tusaselt mõttesse ja korrutasin endale, et "minu pojast ei saa kunagi ema ja naisi austavat meest, ei saa, ei saa".

Seda sellepärast, et tal on selline isa, kes seda ei tee. Isa, kellele emadepäev ei tähenda midagi (samuti kellegi sünnipäev, jõulud võimisiganes tähtpäevad). Ja kui pojaraasuke ei näe, kuidas isa armastab ema ja hoolib temast siis kust ta õpib, aru saab? Nii ma heietasin omi kurbi mõtteid. Siis aga heureka! Poja isa isa ehk meie Supervanaisa ometi ju hoolib oma naisest, on igati viisakas ja galantne härrasmees. Alati toob mullegi lilli ja torti kui on mingi tähtpäev. Ka eile olid laual tema toodud minu lemmiknartsissid. A kuidas siis sellise isa eeskujul kasvas üles SELLINE poeg?  - müstika. Ja lootus, et ehk see konstruktsioon niimoodi päriselus ei toimigi. Et siiski jääb võimalus, et minu pojast kasvab selline mees, kes saab südamega aru kuidas naistega käituda tuleb.

Aga muidu oli mul väga armas emadepäev :)  Poja oli juba eemisel päeval mänguhoos minu suures aias ( 1m x 1m) ühe tulbi maha murdnud. Selle panime vaasi. Ja ei ole midagi armsamat kui laps ärkab sinu kõrval suure naeratusega, ütleb rõõmsalt "emme!" ja teeb kalli-kalli. Ja tüdruk küpsetas oma firmakoogi - vaarikatega kohupiimatordi.

4 comments:

Anonymous said...

Lapsed haaravad 6iget ja ilusat 6hust, ja emade m6tetest :-)

Ei ole kyll vähimatki m6tet selle pärast end vaevata (kuigi mureallikas on vägagi arusaadav).


Ja veel - on inimesi, kellele ei olegi väljakuulutatud tähtpäevad olulised, ja nende tähistamise justkui (aastatepikkune) pealesurumine ei tee midagi paremaks. Olen ise selles kategoorias ... (no mis teha?! ei saa ega saa endast üle) ja näiteks kingitusi teen tihti mitte synnipäevadeks/pyhadeks (no neid ikka ka ei unusta, aga tseremooniat tegema ilmtingimata alati ei asu), vaid ilusa neljapäeva puhul ;-).
Oh, sel teemal v6ib kirjutama jäädagi, sest l6puks taandub paljus k6ik ikkagi sellele, kui kaugele/lähedale tahad oma (suhtlus)kaaslasele teele vastu pinna ...




Anonymous said...

Vastu minna :-)

LegaalneBlond said...

On jah äärmiselt kehv variant, kui kokku satuvad tähtpäevasid, sõpru ja kellaaegu hullult tähtsaks pidav inimene (mina) ja täiesti tähtpäevade vaba, kella mitte tundev ja asotsiaalne inimene. Mitte bomži mõttes asotsiaalne, vaid just tähtpäevade, sõprade ja kogu selle tohuvabohu suhtes ükskõikne ja eemalolev.

Ma võin vastu minna sinnamaani, et ok tühja neist kingitustest kui raha pole või õiget asja osta ei oska. Aga lilled või hea sõna, või noh mingigi tähelepanu võiks ju ikka olla. Mis võiks, peaks!

Anonymous said...

Jah, ses osas olen küll n6us. Ja kui ikka inimene on oluline, siis seda rohkem end kangutan, et talle tähelepanu osutada.

Kunagi ammu juhtus nii, et kaaslane kinkis mulle hiiglasuure kimbu punaseid roose, teades väga hästi, et ma neid silmaotsas ei kannata (no armastan valgeid lilli, ja roose väldin), aga vaat tema armastus olevat nii tugev ja k6ikev6itev, et teisiti ei olevat saanud.
Mis siis ikka, tänasin ja püüdsin selle nädala jooksul, mil nad vaasis olid, mitte sinnapoole vaadata. Aga regulaarselt tuli siiski kaaslast tänada.
Ja tegingi üsna siiralt, sest loeb ju m6te, aga ... asja sest asjast siiski ei saanud.
St ei saanud me üle neist 'punastest roosidest', sest see kanduski sümbolina k6ikjale mujale loomulikult üle.


Aga päriselt ka, lapsed on märksa terasemad kui kardame :-)


Ja veel - mu poeg kingib mulle aeg-ajalt punaseid roose - ühekaupa ;-) - ja ma olen alati üli6nnelik.

Ju siis ikkagi ei olnud see 6ige inimene.
Küll oleks hea selliseid märke tabada ja teadlikult tegutseda, n-est-ce pas? ;-)