Panin ükspäev juhuslikult tähele, et kui mul on pingeline päev ja palju ülesandeid siis ma vaikselt omaette mõttes pobisedes rahustan end pidevalt. Umbes nii, et "nii, nüüd joon kohvi ja teen selle asja ära", "oh, see asi tehtud! tõusen korra püsti ja siis teen tolle asja ära", "ma olen nii tubli, pinguta veel ja tee see asi ka ära" jne jne.
Mulle meenus kohe üks Masterchefi saade, kus üks kokaneiu sama asja tegi, aga ta rääkis poolkõva häälega ja teised ülalrõdul naersid, et ta niimoodi teeb.
Minu meelest aitab see pobisemine mõtteid korrastada ja enda peas selgust luua. Ei lase mingil mõtete kaosel tekkida. Muidu oleks peas üks suur virrvarr, et "ma ei jõua!" , "ma ei saa!", "ma ei viitsi!", "kaua veel??"
Eile just kuulasin huvitavat loengut, kus räägiti, et inimese aju on üks suur trikimeister. Seda, mida ta ei taha, seda ta ei tee ja veenab sindki selles, et ei jaksa ega suuda. Sellisel juhul oled oma aju ori, mitte tema peremees. Näiteks tahad õhtul hilja poodi sõita aga sõitmiseks on prille vaja. Otsid neid mööda tube ja mitte ei leia. Küsid kelleltki teiselt abi, see ütleb, et "näe pimeloom, prillid vahivad laualt vastu sulle!" Sinu aju viskas sulle lihtsalt vembu. Silmad nägid prille küll aga aju blokeeris selle info ära, sest ta leidis, et tal ei jätku praegu piisavalt energiat poodi sõiduks.
Ja niimoodi trikitab su aju igapäevaselt, söötes sulle ette näiteks lihtsamat ja vananenud infot, mis ei lase probleeme edukalt lahendada. Mõtled probleemi peale, aju väga ei viitsi kaasa teha ja söödab sulle miski olemasoleva info ja lahenduse ette. Kas see on edasiviiv? Kindlasti mitte. Selleks, et aju üle kontrolli saada, pead teda pidevalt treenima ja tööle sundima. Ainult nii saad olla oma aju peremees.
No comments:
Post a Comment